Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-08-51951 KIOÜ esitas 31.07.2008 Harju Maakohtule hagi MD vastu võlgnevuse välja mõistmiseks. 29.10.2009 vormistatud kohtumäärusega on kohus kaasanud kostjana menetlusse AN’a, kelle osas on menetlus lõpetatud 12.09.2011 määrusega. 30.08.2011 toimunud istungilt lahkus kohus lahendit tegema, teatades lahendi kuulutamise kuupäevaks 12.09.2011. Kohus on määranud 12.09.2011 lahendi avalikult teatavaks tegemise aja muutmise ning määranud lahendi avalikult teatavaks tegemise ajana 15.09.2011. 15.09.2011 on kohus määranud uuendada asja arutamine, kuivõrd kohust on menetluses tuvastanud vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Eelnimetatud kohtumäärusega määras kohus anda pooltele täiendav tähtaeg seisukoha andmiseks osas, mis puudutab asjaolu, kas leping vastab tarbijakrediidilepingu tingimustele, s.h kas hageja on teinud tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 404 avalduse lepingu sõlmimiseks. Pooltel tuli samuti selgitada kas juhul kui poolte vahel sõlmitud leping ei vasta tarbijakrediidilepingu tingimustele võib olla tegemist tühise tehinguga. 18.10.2011 on kohtusse saabunud kostja seisukoht juhindudes 15.09.2011 vormistatud määrusest. Hageja omapoolseid seisukohti käesoleva ajani esitanud ei ole. II Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid 03.06.2006 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 150 000 krooni (9 586,75 eurot), koos intressimääraga 6,7 % kuus. 21.07.2006 avaldas kostja soovi lisa laenu saamiseks 150 000 krooni (9 586,75 eurot). Tulenevalt lepingust kohustus kostja tagastama laenusumma tähtpäevaga 03.09.2006. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingujärgset kohustust laenu tagasimaksmisel hagejale, mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega. Johtuvalt eelnimetatust palub hageja välja nõuda kostjalt hageja kasuks võlgnevus 300 000 krooni (19 173,49 eurot), intressid summas 191 100 krooni (12 213,52 eurot) ja viivis 299 999 krooni (19 173,43 eurot). 30.12.2008 esitatud seisukohas on hageja loobunud intressinõudest ning nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist üksnes põhisosas ja viivises. 28.02.2011 on hageja vähendanud oma nõuet viisil, et palub välja mõista põhiosa summas 10 193,90 eurot ja viivise põhiosast väiksemas ulatuses s.o summas 10 193,89 eurot. III Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja märgib, et hageja ei ole kuidagimoodi tõendanud, et on andnud kostjale laenu nõutud summa ulatuses. Samuti asub kostja seisukohale, et hageja esitab kohtule valeinformatsiooni intressivõlgnevuse arvutamisel. Kostja on oma 04.05.2011 esitatud seisukohas märkinud, et AN on isik, kes võttis hagejalt laenu ja kes laenu ka tagastas ning isik on otseselt seotud hagi esemega. 18.10.2011 on kohtusse saabunud kostja seisukoht juhindudes 15.09.2011 vormistatud määrusest.

2-08-51951 Kostja oli ja on seisukohal, et juhul, kui leping oleks kajastanud poolte tegelikku soovi, siis see vastaks tarbijakrediidilepingu tingimustele. Kostja asub seisukohale, et hagejal ei olnud õigust arvutada viiviseid suuremas, kui seaduses sätestatud ulatuses. Seejuures kostja poolt võla osaliselt tasumisel pidi hageja vähendama ka viiviste summat. Kosja peab vajalikuks viidata Riigikohtu kolleegium lahendile 3-2-1-100-07, kus on leitud, et hageja vastuolulise käitumise tõttu viivise nõudmisel tuleb hea usu põhimõtte kohaselt jätta rahuldamata. Hageja vastuoluline käitumine seisneb selles, et ta algul hakkas nõudma viiviseid seadusest tuleneva viiviste määra arvestades, hiljem aga mõtles ümber ja hakkas oma õigust kuritarvitama. Kostja kinnitab, et ei teinud hagejale avaldust kohustuste võtmiseks kirjalikus vormis (ega ka suulises vormis samuti ei teinud). Kostja leiab, et tegemist võib olla näilikkuse tõttu tühise tehinguga. Alusetu rikastumise sätete alusel on millegi väljamõistmise eelduseks see, et asja on saanud see isik, kellele nõue esitatakse. Kostja aga ei saanud raha, mida hageja nõuab. Tegelikuks raha saajaks oli AN. Kostja MDja ANa vahel oli sõlmitud suuline arveldusarve tasuta kasutamise leping, mille kohaselt AN palus ja MDlubas kanda enda arveldusarvele ANa jaoks tulevad rahasummad. Kõik osapooled olid tegelikult teadlikud, et kostja ei soovinud laenu võtta, kuid seda soovis AN ning kostja MDei pidanud laenu tagastama, vaid seda pidi tegema AN. Tegelikud tarbijakrediidilepingust tulenevad suhted olid hageja ja AN’a vahel.

IV Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja hinnangul on antud juhul tõendatud, et kostja on võtnud laenu kahes osas: 03.06.2006 summas 150 000 krooni (9 586,75 eurot) ja 21.07.2006 summas 150 000 krooni (9 586,75 eurot). Tulenevalt hageja ja kostja vahelistest suulistest kokkulepetest, kandis hageja 150 000 krooni (9 586,75 eurot) laenulepingu alusel neljale isikule: Mark Stolõpin’ile summas 25 000 krooni (1 597,79 eurot), MD’le summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). AN’ale 25 000 krooni (1 597,79 eurot) ja DE’ile summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). 21.07.2006 sõlmitud lisakokkuleppe alusel võetud 150 000 (9 586,75 eurot) kanti, tulenevalt hageja ja kostja vahelisele suulisele kokkuleppele, kolmele isikule: EN summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot), AN’ale 50 000 krooni (3 195,58 eurot) ja MD’le summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). 28.02.2011 on hageja vähendanud oma nõuet viisil, et palub välja mõista põhiosa summas 10 193,90 eurot ja viivise põhiosast väiksemas ulatuses s.o summas 10 193,89 eurot.

V Kohtu põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

2-08-51951 milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.06.2006 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 150 000 krooni (9 586,75 eurot), koos intressimääraga 6,7 % kuus. 21.07.2006 avaldas kostja soovi lisa laenu saamiseks 150 000 krooni (9 586,75 eurot). Tulenevalt lepingust kohustus kostja tagastama laenusumma tähtpäevaga 03.09.2006. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingujärgset kohustust laenu tagasimaksmisel hagejale, mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega. Hageja palub tuginedes võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 100, VÕS § 401 lg-le 1 ja VÕS § 399 lg-le 1 võlanõude rahuldada ning välja mõista kostjalt viivise. Kostja märgib, et hageja ei ole kuidagimoodi tõendanud, et on andnud kostjale laenu eelnimetatud summa ulatuses. Kostja leiab, et tegemist võib olla näilikkuse tõttu tühise tehinguga. Alusetu rikastumise sätete alusel on millegi väljamõistmise eelduseks see, et asja on saanud see isik, kellele nõue esitatakse. Kostja aga ei saanud raha, mida hageja nõuab. Tegelikuks raha saajaks oli AN. Kostja MD ja AN vahel oli sõlmitud suuline arveldusarve tasuta kasutamise leping, mille kohaselt AN palus ja MD lubas kanda enda arveldusarvele AN jaoks tulevad rahasummad. Kõik osapooled olid tegelikult teadlikud, et kostja ei soovinud laenu võtta, kuid seda soovis AN ning kostja MD ei pidanud laenu tagastama, vaid seda pidi tegema AN. Asja materjalide juurde on hageja esitanud laenulepinguna pealkirjastatud lepingu (I kd tl 4; 13), mis on sõlmitud Kurs Invest osaühingu kui laenuandja ja MD kui laenusaaja vahel. Pooled on lepingu kohaselt kokku leppinud, et laenuandja annab krediiti laenusaajale 150 000 krooni. Laenusaaja kohustuseks on olnud muu hulgas maksta iga kuu intressi 6,7 % piires, s.t 10 000 krooni piires. Vaidlusalune leping oli sõlmitud 03.06.2006, tähtajaga 3 kuud. Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud asjaolu, et tulenevalt vastavasisulisest kokkuleppest, kandis hageja 150 000 krooni (9 586,75 eurot) laenulepingu alusel neljale isikule: Mark Stolõpin’ile summas 25 000 krooni (1 597,79 eurot), MD’le summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). AN’ale 25 000 krooni (1 597,79 eurot) ja DE’ile summas 50 000 krooni (3 195,58 eurot). Kõnealune on tõendatud sellekohase konto väljavõttega 01.01.2006-31.12.2006 (I kd tl 31-35) ning kriminaalasja nr 06231703418 juures oleva ülekuulamise protokollist, kus MD on kinnitanud, et vaidlusalune laenuleping on sõlmitud tema poolt summale 150 000 krooni (9 586,75 eurot) ning raha kanti kolmele pangakontole, s.h MD’le. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta andis kostjale laenu just 300 000 krooni. Hageja viited laenulepingule ei ole asjakohased, kuna lepingust ei tulene, et hageja raha MD’le andis. Rahasumma mitte ainult lubamist, vaid ka tegelikku andmist tõendaks raha üleandmine-vastuvõtmine, mida hageja poolt aga tõendatud ei ole.

2-08-51951 Kohtu hinnangul on kostja vastav väide õige üksnes osaliselt. Kohus möönab, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et vaidlusalune summa on kostjale üle antud, kuid asja materjalide kohaselt ning vastavalt kostja enda sellekohasele kinnitusele on MD hagejalt saanud kokku 100 000 krooni (6 391,16) (II kd tl 67), seega vastavas ulatuses saab lugeda hageja nõude kostja vastu tõendatuks. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja on väitnud muu hulgas, et samal päeval kui raha tema arvele kanti, võeti see sularahas välja ning anti üle AN’ale. Nimetatu tõendamiseks on kostja esitanud konto väljavõtte (II kd tl 126), kuid sellega ei saa kohtu hinnangul reaalselt järeldada, et välja võetud summa on üle antud AN’ale, mistõttu vastavasisuline kostja väide on kohtu hinnangul põhistamata. Kostja on oma vastuväidetes samuti tuginenud tehingu näilikkusele (II kd tl 70), kuivõrd asjas kogutud tõenditest tulenevalt on kostjaga allkirjastatud leping ja muu võimalik hagi aluseks olev laenusuhte aluseks olnud tehing tühine. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt näilik tehing on tühine. Riigikohus on 17.12. 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud mh seda, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Antud juhul on kohtu hinnangul kostja põhjendamatult tuginenud tehingu näilikkuse sätetele, kuivõrd asjas ei ole võimalik tuvastada seda, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Kostja ei ole vastavaid asjaolusid põhistanud, mistõttu TsÜS § 89 lg-le 1 tuginemine on üksnes paljasõnaline ja tõendamata. Kohus nõustub antud osas hageja seisukohaga, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel oli kostja MD sooviks saada hagejalt laenu ning hageja tahe võis olla teenida laenatud summalt intressi (II kd tl 91), mistõttu poolte tahe oli selge, veel enam lepingut täideti, mis on ka asja materjalide kohaselt tõendatud ning ei esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et tegemist on näiliku tehinguga. Kostja on omapoolsetes vastuväidetes muu hulgas leidnud, et sõlmitud leping on tühine, kuivõrd tegemist on tarbijakrediidi lepinguga ning ei ole järgitud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõudeid. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Antud juhul asub kohus seisukohale, et hageja vastab eelnimetatud sätetes osundatud krediidiandja tunnustele, arvestades, et ta on ka oma poolses seisukohas kinnitanud, et laenu andmise eesmärgiks oli teenida laenatud summalt intressi (II kd tl 91).

2-08-51951 VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Käesolevas vaidluses tuleb kindlaks teha, kas kostja vastab antud võlasuhtes tarbija tunnustele või mitte. Tulenevalt lepingu olemusest võib lugeda, et füüsilisest isikust laenusaaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on kostja laenusaajana kui füüsiline isik kohustub lepingut täitma oma vara või vahendite arvelt. Seega tuleb kostjal füüsilise isikuna kanda lepingust tulenevaid riske isiklikult ehk oma vara arvelt ning vaidlusalune leping vastab tarbijakrediidi lepingu tunnustele, kuna käesoleval juhul on kostja kui tarbija. VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd asja materjalide juurde lisatud laenulepinguna pealkirjastatud dokumendiga ei ole järgitud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõuded ning lepingus puuduvad VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmed ning esitatud leping sisaldab üksnes üleantavat krediidisummat ja kostja kohustust tasuda intressi, siis johtuvalt eelnimetatust tuleb lugeda poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidi leping VÕS § 408 lg 1 alusel tühiseks. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse, millest tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele 100 000 krooni (6 391,16 eurot) ulatuses, kuivõrd nimetatud osas on raha üle andmine ja saamine tõendatud. Kõnealust on kostja möönnud ka 30.08.2011 toimunud kohtuistungil (II kd tl 203). Kuivõrd asjas on tõendamist leidnud asjaolu, et kostjale on üle antud 100 000 krooni (6 391,16 eurot), siis kuulub saadu ka tagastamisele seonduvalt tarbijakrediidi lepingu tühisusega. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Pidades silmas asjaolu, et tarbijakrediidi leping on tühine ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, tuleb viivise arvestamisel lähtuda seaduses

2-08-51951 sätestatud viivise määrast. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on asja materjalide juurde esitanud 18.09.2007 avalduse, millega teeb teatavaks, et katkestab hageja ja kostja vahelise suhte seoses kostja poolt krediitlepingus endale võetud kohustuste täitmatajätmisega ning nõuab tagastada krediit 240 000 krooni ja intress vastavalt sellele lepingule kogu möödunud perioodi eest (I kd tl 14). Kostja on esitanud omapoolse vastuse, kus märgib, et ei ole enne kohtumaterjalide saamist ülalmärgitud dokumenti näinud. Hageja ei ole tõendanud, et ta sellise kirja edastas kostjale, ega ole ka tõendanud kostja poolt vastava dokumendi kätte saamist. Johtuvalt eelnimetatust ning tuginedes VÕS § 113 lg-s 2 sätestatule asub kohus seisukohale, et hageja kasuks tuleb välja mõista viivis 6 391,16 eurolt alates hagi esitamisest s.o 31.07.2008 kuni kohustuse kohase täitmiseni . Menetluskulud Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja arvestades asjaolu, et hageja on esitanud korduvalt täiendavaid seisukohti, taotlusi ning muutnud oma nõuet millega tingis menetluse põhjendamatu venimise, siis tulenevalt TsMS § 163 lg 1 tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.