Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

I Hageja nõue ja põhjendused Hageja palub hagiavalduses poolte ja Hansa Liising Eesti aktsiaseltsi vahel 19.11.2007 sõlmitud kinnistute, asukohaga XXX ja XXX müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu punkti 3.1. täitmist, osalise müügihinna summas 2 187 402.50 krooni tasumist ja kohustusega täitmise viivitamise eest viivist summas 193 579 krooni tasumist, kokku 2 380 981.50 krooni. 08.10.2007 esitas OKOB I osaühing (edaspidi OÜ) Harju Maakohtule avalduse hageja vastu. 19.11.2007 sõlmisid hageja, kostjad ja Hansa Liising Eesti aktsiaselts hageja ja Hansa Liising Eesti aktsiaseltsi vahel 07.11.2003 sõlmitud liisinglepingu nr XXX alusel omandatavate kinnistute, asukohaga XXX ja XXX, müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Nimetatud liisingleping lõpetati 2007. a novembris hageja algatusel, 19.11.2007 võõrandati ühisomand kostjatele ja 28.12.2007 võõrandasid kostjad kinnistu edasi eraisik VR. 21.11.2007 algatas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-07-41593 hageja pankrotimenetluse ja 18.01.2008 kuulutas kohus välja hageja pankroti. Pankroti väljakuulutamisega muutus hageja vara pankrotivaraks, mille abil viiakse läbi pankrotimenetlus ja rahuldatakse võlausaldaja nõuded. Pankrotiavaldusega läheb pankrotivara valitsemine üle pankrotihaldurile, halduril on õigus võlgniku nimel tegeleda küsimustega, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. 19.11.2007 sõlmitud lepingu punkti 3.1. kohaselt olid kostjad väidetavalt enne lepingu sõlmimist tasunud hagejale osalise müügihinna summas 2 187 402.50 krooni. Hageja leiab, et üldteadaolevalt ei kao raha kuskile, vaid omab olulist osa vahetusvahendina elamiseks ja vara omandamisel. Ajutine pankrotihaldur sellises summas või rahalises väärtuses mingit vara ei tuvastanud. Ka hageja ise on väitnud, et puuduvad rahalised vahendid. Hageja 12.11.2010 kirjaliku seisukoha kohaselt on pankrotihaldur korduvalt P. H ja kostjatelt küsinud informatsiooni 19.11.2007 müügilepingus väidetu kohta, et kostjad on enne müügilepingus sõlmimist tasunud hagejale osaliselt müügihinna summas 2 187 402.50 krooni. Pankrotihalduri ei ole tuvastanud, et P. H oleks sellises summas raha või muud vara. Ka P. H on ise väitnud, et tal puuduvad rahalised vahendid. Kostjad on pankrotihaldurile väitnud, et nad on eelnimetatud summa tasaarvestanud. Laenuleping P. H ja kostjate vahel on esitatud alles viimasel kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt on pankrotihalduril alus arvata, et kinnistu eest osaline tasumine sularahas ei toimunud ja tegelikult tehti tehinguid, mis välistaks P. H poolt liisitud vara võõrandamise pankrotimenetluses võlausaldajate huvides. P. H ja kostjad on 22.09.2010 toimunud kohtuistungil andnud ütlusi vande all. P. H ja KK väitsid, et P. H oli laenu vaja kohustuste täitmiseks „terve linna“ poolt teatud „allilma tegelasele“ KK. K. K oli väidetavalt kogunud nõudeid P. H vastu. P. H kirjeldas üksikasjalikult, kuidas ta sai oma kohustuste katteks KKkilekotiga raha ja kuidas 2006. a

2-08-58052 märtsis toimus Wismari tänaval raha üleandmine KK. Interneti otsingu (Google, sisestades märksõna KK) vahendusel loeb pankrotihaldur üldteada asjaoluks, et KK mõrvati 16.11.2005 Pirital oma kodumaja juures. seega puudus vajadus ja alus võtta laenu K telt ja anda raha üle selleks ajaks surnud isikule. Samuti andsid P. H ja K K erinevaid ütlusi auto kohta, kus raha üle anti. P. H väitis, et tal oli S-klassi Mercedes, milles raha üle anti, K k väitis, et raha anti üle G-klassi Mercedeses. Samuti on P. H ja K K e ütlused vastuolulised ja vastuolus esitatud tõenditega P. H laenulepingu refinantseerimise osas, KK poolt pangast laenu võtmise osas ja poolte vahel laenulepingu sõlmimise ning laenatud summa suuruse osas.

II Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Vastuses hagiavaldusele leiavad kostjad, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. P. H, kostjad ja Hansa Liising aktsiaselts on 07.11.2003 sõlminud notariaalse müügilepingu kinnistute, asukohaga XXX ja XXX, omandamiseks, hüpoteegiga koormamiseks ja asjaõiguslepingu. Lepingu punkti 3.1. kohaselt müüdi lepingu ese hinnaga kokku 4 640 000 krooni, millest 2 187 402.50 krooni on P. H tasutud enne lepingu sõlmimist, mida ta on oma allkirjaga notariaalsel lepingul kinnitanud. Seega leiab kostja, et tõendatud on raha kättesaamine P. H poolt. Eeltoodust tulenevalt leiavad kostjad, et hagi on tõendamata ja ilmselt esitatud pahatahtlikult, mistõttu see tuleb jätta rahuldamata. Kostja 01.12.2010 seisukoha kohaselt on vale hageja väide selle kohta, et hagejal ei olnud võlgnevust aktsiaseltsi Hansa Liising ees, kuna toimiku I kd, tl 14 oleval dokumendil on selgesõnaliselt öeldud, et hagejal oli enne lepingu lõpetamist võlgnevus aktsiaselts hansa Liising ees. Kostja KK aitas hagejal saada aktsiaseltsilt Hansa Liising liisinglepingut ja seetõttu luba KK liisinguhaldurile, et lepinguga probleeme ei teki. Võlgnevuse tekkimisel pöördus liisinguhaldur K K e poole ja palus tekkinud probleem lahendada. Asjaolu, et lepingu lõpetamise soov tuli P. H , ei muuda KK ütlusi valeks ega vastuoluliseks. Samuti leiab kostja, et asjaolu, et P. H ja KK ütlused erinevad P. H auto osas tuleneb asjaolust, et raha üleandmisest on möödas rohkem kui neli aastat ja seetõttu ei pruugi inimene kõiki üksikasju mäletada ja eksimine auto mudelis ei tee poolte ütlusi veel vastuoluliseks. Samuti leiavad kostjad, et asjaolu, kellele hageja kostjalt saadud raha üle andis, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Pankrotihaldur on pidevalt kinnitanud, et tal puudub igasugune ülevaade selle kohta, kuidas P. H oma raha kasutas. Kostja leiab, et asjaolu, et P. H võib valetada kostjalt saadud raha kasutamise kohta, ei muuda valeks tema ütlusi raha saamise kohta kostjalt. Kostjad viitavad veel asjaolule, et võlausaldaja surmaga ei kao võlg ja nõudeõigus läheb üle pärijatele. Isegi kui KK oli surnud, siis nõuti võlgnevust hagejalt sisse sama intensiivselt, kui enne KK surma. Kostjad leiavad, et eeltoodu näitab, et pankrotihalduri väited valetunnistuste kohta ei ole õiged. Kostjad on veelkord selgitanud raha liikumist laenulepingu poolte vahel. Kostjad selgitavad, et kostja KK polt 2006. a P. H laenuks antud summa 2 225 000 krooni ja kinnistu müügilepingu alusel tasutuks loetud summa 2 187 402.50 krooni erinevus tuleneb asjaolust, et KK oli 2006. a andnud P. H laenu summas 2 225 000 krooni ja kuna müügilepingu kohaselt oleks kostjad pidanud tasuma hagejale 2 187 402.50 krooni, siis lugesid kinnistu müügilepingu pooled viimati nimetatud summa P. H tasutuks, kuid sellele vaatamata jäi osa P. H võlgnevusest veel tasumata. Seega leiavad kostjad, et summade erinevuses ei ole midagi imelikku. Pigem oleks imelik see, kui aasta enne kinnistu otsmist

2-08-58052 antud laenusumma ning maja müügisumma ühtiksid, sellisel juhul võiks kahtlustada, et laenuleping koostati hiljem. Samuti leiavad kostjad, et kuna kinnistu müügilepingu punkti 3.1. kohaselt on kostjad enne lepingu sõlmimist tasunud hagejale 2 187 402.50 krooni, siis tuleb seda tulenevalt VÕS § 95 lugeda täitmise kviitungiks ja seega on tõendatud, et kinnistu müügilepingu summa 2 187 402.50 krooni on üle antud hagejale.

III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 3 lg 2 sätestab, et pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Vaidlused nõuete üle, muu hulgas nõuete tunnustamise ja vara tagasivõitmise üle, ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine toimuvad hagimenetluses. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. PankrS § 35 lg 1 p 1 moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara. PankrS § 108 lg 2 sätestab, et pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseadus (VÕS) § 95 lg 1 sätestab, et võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja palub PH, kostjate ja aktisaseltsi Hansa Liising vahel sõlmitud kinnistute, asukohaga XXX ja XXX, müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu täitmist ja sellest tulenevalt kostjatelt osalise müügihinna summas 2 187 402.50 krooni ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise summas 193 579 krooni, kokku 2 380 981.50 krooni ehk 152 172.45 euro väljamõistmist. Kostjad vaidlevad täies ulatuses hagile vastu. Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et PH, K ja KK ja aktsiaselts Hansa Liising vahel sõlmiti 19.11.2007 kinnistute, asukohaga XXX ja XXX, müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping, mille tulemusel kostjad K ja KK omandasid PH omandis olnud kinnistud asukohaga XXX ja XXX. 28.12.2007 võõrandasid kostjad eelnimetatud kinnistud VR. Pooled leppisid lepingus kokku kinnistute müügihinnas summas 4 640 000 krooni (296 550.05 eurot), millest 2 452 587.50 krooni (156 749.55 eurot) kohustus ostja tasuma müüja kontole selgitusega „liisinglepingu nr XXX lõpetamine“. 21.11.2007 algatas Harju Maakohus PH pankrotimenetluse. 18.01.2008 kuulutas Harju Maakohus välja PH pankroti. Tulenevalt PankrS § 25 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 muutus võlgniku vara pankroti väljakuulutamise tagajärjel pankrotivaraks. Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p 2 läheb võlgniku pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise

2-08-58052 õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Pankrotihaldur on esitanud hagi K ja KK vastu, kuna leiab, et kostjate poolt on täitmata müügilepingust tulenev kohustus. 19.12.2007 sõlmitud lepingu punkti 3.1. (I kd, tl 8-13) kohaselt tasusid kostjad enne lepingu sõlmimist hagejale väidetava müügihinna summas 2 187 402.50 krooni (139 800.50 eurot). Pankrotihaldur ei tuvastanud võlgnik PH eelnimetatud suuruses rahalisi vahendeid. PH seletuse kohaselt tal rahalised vahendid puuduvad. Kostja elektroonilise vastuse kohaselt tasaarveldasid kostjad ja PH lepingu järgselt tasumisele kuuluva summa (I kd, tl 28). Pankrotihaldurile tasaarvelduse aluseks olevaid dokumente esitatud ei ole. 22.09.2010 toimunud kohtuistungil esitas KK (II kd, tl 82) tema ja PH vahel 22.02.2006 sõlmitud laenulepingu ning kinnituse raha üleandmise kohta (II kd, tl 70-74). Nimetatud lepingu kohaselt on KK laenanud P. H 2 225 000 krooni (142 203.42 eurot) ja laenusumma pidi üle antama 3 tööpäeva jooksul arvates lepingu allakirjutamisest. Laenu tagasimaksmise tähtajaks leppisid pooled kokku 22.08.2007. Kostjad selgitavad, et kostja KK poolt 2006. a P. H laenuks antud summa 2 225 000 krooni ja kinnistu müügilepingu alusel tasutuks loetud summa 2 187 402.50 krooni erinevus tuleneb asjaolust, et KK oli 2006. a andnud P. H laenu summas 2 225 000 krooni ja kuna müügilepingu kohaselt oleks kostjad pidanud tasuma hagejale 2 187 402.50 krooni, siis lugesid kinnistu müügilepingu pooled viimati nimetatud summa P. H tasutuks, kuid sellele vaatamata jäi osa P. H võlgnevusest veel tasumata. Seega leiavad kostjad, et summade erinevuses ei ole midagi imelikku. Pigem oleks imelik see, kui aasta enne kinnistu otsmist antud laenusumma ning maja müügisumma ühtiksid, sellisel juhul võiks kahtlustada, et laenuleping koostati hiljem. Samuti leiavad kostjad, et kuna kinnistu müügilepingu punkti 3.1. kohaselt on kostjad enne lepingu sõlmimist tasunud hagejale 2 187 402.50 krooni, siis tuleb seda tulenevalt VÕS § 95 lugeda täitmise kviitungiks ja seega on tõendatud, et kinnistu müügilepingu summa 2 187 402.50 krooni on üle antud hagejale. 19.11.2007 müügilepingu (I kd, tl 8-13) punkti 3.1. kohaselt kohustus P. H Müüma K ja KK lepingu esemeks olnud kinnistud (XXX ja XXX) hinnaga kokku 4 640 000 krooni, millisest summast 2 187 402.50 krooni on lepingu kohaselt P. H tasutud enne müügilepingu sõlmimist. Lepingu punkti 3.2. kohaselt kohustusid ostjad ülejäänud ostuhinna tasuma 3 pangapäeva jooksul P. H pangakontole selgitusega „liisinglepingu nr XXX lõpetamine“. Kohtule on esitatud KK ja PH vahel 22.02.2006 sõlmitud laenuleping (II kd, tl 70-73) ja kinnistus raha üleandmise kohta 02.03.2006 (II kd, tl 74). PH ja KK vande all antud seletuste kohaselt tasaarvestati 22.02.2006 laenulepingu järgne kohustus 19.11.2007 müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustusega. Seega leiab kohus, et 02.03.2006 kinnitus raha üleandmise kohta (II kd, tl 74) on käsitletav 22.02.2006 laenulepingu järgse raha üleandmist kinnitava täitmiskviitungina VÕS § 95 järgi ja 19.11.2007 müügilepingu punkt 3.1. on käsitletav 22.02.2006 sõlmitud laenulepingust tuleneva raha tagastamise täitmiskviitungina P. He poolt VÕS § 95 järgi. Nimetatud kviitungitele tuginevad P. H ja kostjad, et tõendada 22.02.2006 laenulepingu järgset raha üleandmist ja selle tagastamist P. H poolt 19.11.2007 müügilepingu sõlmimisel. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Kohus leiab, et P H ja KK vahel 22.02.2006 sõlmitud laenuleping on näilik tehing. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul

2-08-58052 pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kohtu hinnangul on P. H ja kostjate poolt esitatud tõendid, s.h vande all antud ütlused vastukäivad ja ei tõenda, et 22.02.2006 sõlmiti poolte vahel laenulepingu ja selle alusel anti üle raha, mida oleks võinud tasaarvestada kinnistute ostuhinnaga. KK ja PH vahel on kohtule esitatud dokumendi (II kd, tl 70-74) kohaselt on pooled 22.02.2006 sõlminud laenulepingu, mille alusel KK andis PH laenuks 2 225 000 krooni. Vastavalt lepingu punktile 1.2. pidi laenusumma üleandmine toimuma 3 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Kohtule on esitatud kinnitus raha üleandmise kohta (tl 74), mille kohaselt on 22.02.3006 sõlmitud laenulepingu järgne raha üle antud 02.03.2006 (II kd, tl 74). P He 22.09.2010 toimunud kohtuistungil vande alla antud seletuse (II kd, tl 76-80) kohaselt oli tal kiiresti vaja raha, et maksata ära võlad allmaailmaliidrile KK. Vaatamata võimalusele müüa tema omanduses olevad kinnistud otsustas PH võtta laenu kostjalt KK. P. H seletuse kohaselt viis ta KK saadud raha KK. P. H on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas raha üleandmine KK toimus (II kd, tl 80). P. He seletuse kohaselt toimus raha üleandmine K. K 2006. a. KK on 22.09.2010 toimunud kohtuistungil esitanud kohtule 22.02.2006 laenulepingu ja 22.03.2006 kinnituse raha üleandmise kohta. KK 22.09.2010 kohtuistungil vande all antud seletuse (II kd, tl 81-84) kohaselt on nad PH suhteliselt head sõbrad, nad elavad suhteliselt kõrvuti ja neil on olnud ka tööalaseid kokkupuuteid, samuti käivad nad üksteisel kodus külas. Samuti kinnistas KK, et andis P. H laenu 2 225 000 krooni. Pärast 22.09.2010 kohtuistungit on P. H pankrotihaldur U. Tross esitanud oma arvamus P. H ja KK vande alla antud seletuste kohta (II kd, tl 96-100). U. Tross leidis, et kuna KK oli raha väidetava üleandmise ajaks juba surnud, siis puudus P. H vajadus võtta KK laenu ja anda see üle selleks ajaks surnud isikule. Kohus on kontrollinud U. Trossi väiteid. Rahvastikuregistri andmete kohaselt (II kd, tl 150) on KK surnud XXX. Asjaolu, et nimetatud kuupäeval suri väidetav allilmaliider KK, kinnitavad ka U. Trossi viidatud otsingupäringud Internetist, näiteks aadressil: http://www.ohtuleht.ee/185938. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna KK, kellele PH pidi väidetavalt üle andma PH ja KK vahel 22.02.2006 sõlmitud laenulepingu alusel saadud raha summas 2 225 000 krooni, oli surnud juba 16.11.2005, siis ei ole tõene PH vande alla antud seletus selle kohta, et ta pidi laenama raha, et see üle anda KK. KK surma tõttu 16.11.2005 ei olnud PH võimalik 2006. a alguses K. K eelnimetatud summat üle anda. 15.11.2011 toimunud kohtuistungil on P. H andnud vande all täiendavaid ütlusi (III kd, tl 1720). P. H seletuse kohaselt läksid tal segamini KK raha andmise kuupäevad, kuna ta oli pinges esmakordselt kohtus olemise tõttu. P. H seletas, et ta kogus linna pealt raha kokku ja viis selle KK ja hiljem laenas raha KK, et see laenajatele tagastada (III kd, tl 18). Kohus leiab, et P. H ütlused on vastukäivad, kuna 22.09.2010 toimunud kohtuistungil seletas ta vande all üksikasjalikult, kuidas ta laenas KKraha ja läks kohe pärast raha kättesaamist KK käest seda KK ära viima (II kd, tl 77-80). Kui pankrotihaldur U. Tross tõi pärast kohtuistungit välja asjaolu, et laenu saamise ajaks oli KK juba surnud ja raha üleandmine talle ei olnud võimalik, vabandas P. H end pinges olekuga, kuna olevat esimest korda kohtus. Kohus leiab, et P. H väide, et ta on esmakordselt kohtus ja oli seetõttu pinges, ei ole asjakohane. Harju Maakohtu 06.06.2007 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-06-17501 (III kd, tl 13-15) nähtub, et asjas on olnud kostjaks P H. Nimetatud asja otsusest ei nähtu, et tal oleks olnud esindaja. Samuti nähtub tsiviilasjas nr 2-06-17501 tehtud otsusest, et asjas on toimunud kohtuistung 29.05.2007 ning kohtuotsusest ei nähtu, et P. H ei oleks asja arutamisest osa võtnud. P. H pankrot on välja kuulutatud (tsiviilasi nr 2-07-41593), millest tuleneb, et ka ajutise pankrotihalduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks pidid toimuma kohtuistungid. Samuti nähtub

2-08-58052 Kohtu Infosüsteemist (KIS), et P H on seotud 10 tsiviilasja. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendatud ei ole P. H väide, et ta on esmakordselt kohtus ja seetõttu andis ütlusi pingeseisundis. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P. H on andnud vastukäivaid ütlusi, mis ei tulenenud asjaolust, et ta andis neid pingeseisundis, mis tulenes esmakordselt kohtus viibimisest. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõene see, et P. H väidetel pidi ta KK raha laenama, et maksta raha tagasi neile, kellelt ta laenas raha, et maksta ära laenu KK. P. H kuulusid kinnistud asukohaga XXX ja XXX. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et 2006. a oli n.n kinnisvarabuum, mille ajal olid kinnisvara müügihinnad väga kõrged ja müügiperioodid väga lühikesed, mis oleks võimaldanud P. H 2006. a kiiresti ja kõrge hinnaga müüa oma kinnistud ja saadud rahast maksta tagasi väidetav laen. Kohus leiab, et P. H ei saanud laenu KK a seetõttu on nende vahel 22.02.2006 sõlmitud laenuleping ja 22.03.2006 allkiri raha üleandmise koht näilik tehing. KK vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 82-84) oli tema poolt laenu andmine PH ainulaadne (II kd, tl 83), kuna põhiliselt andis KK laenu H firmalt firmale ülekannetega. Seega pidid laenulepingu osalised, s.h P H mäletama ainulaadset olukorda, kus talle anti sularahas üle enam kui 2 miljonit krooni, samuti pidi ta mäletama, kuidas ta kasutas saadud raha. P. H on 22.09.2010 toimunud kohtuistungil andnud üksikasjalikke ütlusi, selle kohta, kuidas ta sai KK raha üle kahe miljoni krooni, mis anti üle P. H autos ja mida P. H läks kohe K. K üle andma (II kd, tl 77-80). 15.11.2011 toimunud kohtuistungil seletas P. H vande all, et ta unustas pinge tõttu kuupäevad. Kohus leiab, et nimetatud P. H ütlused KK raha laenamisega seotud asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ja on ümber lükatud muude järgnevate tõenditega: P H on müünud talle kuuluvad kinnistud 19.11.2007 (I kd, tl 8-13) pärast OKOB I osaühingu poolt talle pankrotihoiatuse tegemist ja pankrotiavalduse esitamist tema suhtes (I kd, tl 7). Seega on P. H olnud teadlik, et OKOB I osaühingul on kavatsus tema suhtes pankrotiavaldus esitada. Samuti on P. H teadlik, et OKOB I on pöördunud tema ja AB M osaühingu vastu kohtusse ja Harju Maakohtu 06.06.2007 kohtuotsusega on tsiviilasjas nr 2-06-17501 (III kd, tl 13-15) P. H ja AB M osaühingult solidaarselt välja mõistetud OKOB I osaühingu kasuks põhivõlgnevus 730 000 krooni ja viivised 132 000 krooni. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 5 sätestab, et kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Seega oli võlausaldaja OKOB I osaühingu nõue selge. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P. H võõrandas talle kuuluvad kinnistud eesmärgiga kõrvaldada vara juhuks, kui tema pankrot välja kuulutatakse. 19.11.2007 müügilepingu punkti 3.1. kohaselt on kinnistu müügihinnast 2 187 402.50 krooni tasutud P. H enne müügilepingu sõlmimist. Seega ei tulene müügilepingust, et müüja ja ostja vahel oleks tehtud mingeid tasaarvestusi. Pankrotihaldur U. Tross on teinud K ja K K korduvalt järelpärimisi 19.11.2007 müügilepingust tuleneva rahalise kohustuse tasumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks (I kd, tl 21-25). Ka K K vastustes (I kd, tl 22 ja 24) ei ole K K kordagi välja toonud asjaolu, et poolte vahel tehti tasaarvestus kinnistute müügihinna tasumiseks. K K ja P H vahel sõlmitud laenulepingu esitas K K alles 22.09.2010 toimunud kohtuistungil, mis paneb kahtluse all asjaolu, kas nimetatud laenuleping oli reaalselt sõlmitud 22.02.2006. 22.09.2010 toimunud kohtuistungil on K K andnud vande all ütlusi (II tl 82, 84), mille kohaselt on nad PH suhteliselt head sõbrad, nad elavad suhteliselt kõrvuti ja neil on ka ärialaseid kokkupuuteid olnud. K K sõnade kohaselt käisid nad PH üksteisel kodus külas ja olid perekonnatuttavad. Ka VR on K. K e sõnade kohaselt tema sõber. K K seletuse kohaselt tunnevad nad üksteist kolmekesi – tema, P H ja VR. K K sõnade kohaselt tunneb ta V juba väga ammu, 20 aastat kindlasti. K K eletuse kohaselt käib tema PH külas, P käib temal

2-08-58052 külas aga V ei käi, kuna nad ei ole kolmekesi ühiskülastusi teinud. K K seletuse kohaselt tunneb ta VR kooliajast saadik, tehnikumiajast saadik. 19.11.2007 müügilepingu (I kd, tl 813) kohaselt müüs P. H temale kuulunud kinnistud asukohaga XXX ja XXX K ja K K . Kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl 16) nähtub, et alates 28.12.2007 on algselt P. H kuulunud kinnistud K poolt edasi müüdud VR. Kohus leiab, et nimetatud K K ütlustest järeldub, et isikud, kes müüsid üksteisele algselt P. H kuulunud kinnistuid tunnevad üksteist väga hästi ja on sõbrasuhetes, mis tekitab kahtlust, et kinnistute müügitehingud olid näilised ja tehtud eesmärgiga kõrvaldada P. H vara pankrotimenetlusest. Kogu asja menetluse käigus on P H edastatud menetlusdokumendid aadressile Kivipõllu tn 14a Sauel (II kd, tl 152, 158). Samuti on P. H kohtule oma elukohana avaldanud aadressi XXX(II kd, tl 75). P. H on kohtule avaldanud, et tema töökohaks on BG osaühing (II kd, tl 75). 23.11.2011 toimunud kohtuistungile P. H ei ilmunud. Kuna kohus pidas vajalikuks saada P. H täiendavalt selgitusi, siis järgis kohus P. H menetlusdokumentide kättetoimetamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusdokumentide kättetoimetamise nõudeid ja Riigikohtu juhiseid (3-2-2-6-10, 3-2-1-128-06, 3-2-2-1-04) menetlusdokumentide kättetoimetamisel, mille tulemusel kohus leidis Internetist P H seotud andmed (II kd, tl 170, 171). Nimetatud andmetest selgus, et P H nimi seostub äriühinguga A , mis tegeleb jõusaaliseadmete müügiga. Aadressi XXX kohaselt on BG osaühingu müügidivisjon XXX. BG osaühingu asukohaks on XXX(II kd, tl 171). P. H seletuse kohaselt on nimetatud kinnistutel üks elumaja ja ühte osa kinnistust on keeruline müüa, kuna see on pikk ja kitsas ja selle ühe osaga ei ole arendajal midagi teha (II kd, tl 78). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud andmed näitavad, et P H valdab ka käesoleval ajal kinnistuid asukohaga Kivipõllu 14a ja 16 a Sauel, mis veelkord kinnitab kohtu järeldusi selle kohta, et P. H on kinnistu võõrandanud oma sõpruskonda kuuluvatele isikutele, et näiliselt jääks mulje, et kinnistud on võõrandatud vajadusest kiiresti täita laenukohustused. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P H ja K K vaheline laenuleping ja kinnitus raha üleandmise kohta ning nende ütlused laenulepinguga seotud asjaolude kohta ja ole eluliselt usutavad ja on vastuolus teiste tõenditega tuvastatud asjaoludega. Kohus leiab, et kuna kohus on tuvastanud, et P. H ja K K vahel 22.02.2006 sõlmitud laenuleping ja 03.02.2006 kinnistus raha üleandmise kohta on näilik tehing, siis puudus alus 19.11.2007 müügilepingust tuleneva ostuhinna tasaarvestamiseks, mistõttu K ja K K on osaliselt täitmata 19.11.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustus summas 2 187 402.50 krooni (139 800.49 eurot) ja seetõttu tuleb nimetatud summa kostjatelt välja mõista. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista viivis summas 193 579 krooni (12 371.95 eurot). Viivise nõudes tugineb pankrotihaldur U. Tross 19.11.2007 müügilepingu punktile 3.3, mille kohaselt on kohustatud isikul õigus nõuda ostjalt viivist 0,03 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Viivis 0,03 % päevas 2 187 402.50 kroonilt (139 800.49 eurolt) on 656.20 krooni (41.93 eurot). Hageja on esitanud viivise nõude ajavahemiku 18.11.2007 kuni 08.09.2008 eest ehk kokku 295 päeva eest, millest tulenevalt viivise suuruseks on 193 579 krooni (12 371.95 eurot). Hageja viivise nõuet suurendanud ei ole. Kohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks kostjatelt on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt välja mõista põhivõlgnevus ja viivis kokku summas 2 380 981.50 krooni (152 172.45 eurot). VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või iga ühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg 2 sätestab, et solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja

2-08-58052 nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt väljamõistetud summa tasumisele solidaarselt. Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p 2 läheb võlgniku pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Nimetatust tulenevalt tuleb kostjatel kohtuotsus täita P H (pankrotis) pankrotihaldurile. Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased või on paljasõnalised.

Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või –kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad ja –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kuna kohus on rahuldas hagi, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda võrdsetes osades.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.