Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub tunnistada ESL 16.06.2010 nr 17 saadetud lepingu ülesütlemise avalduse tühisust, välja mõista võlgnevus 20 000 krooni, saamata jäänud tulu 60 000 krooni ja intressid maksmata arve eest seisuga 10.09.2010 summas 320,35 krooni ning alates 11.09.2010 määrata kindlaks intressid põhinõudelt 0,02% päevas kuni kohtuotsuse täitmiseni. Pooled sõlmisid 02.01.2008 teenuse osutamise lepingu nr 01-2008 raamatupidamisteenuse osutamiseks seoses Euroopa Liidu HRC projektiga perioodil 01.01.2008-31.12.2010. Kostja kohustus tasuma igakuiselt tasu 8 500 krooni ilma käibemaksuta. 16.06.2010 teatas kostja kirjaga nr 17, et ütleb lepingu üles alates 30.06.2010. Hageja sai kirja kätte 16.06.2010 ja esitas omapoolsed vastuväited. Kestvuslepingut saab erakorraliselt üles öelda, kui lepingulise kohustuse täitmiseks antakse mõistlik tähtaeg ja teine lepingu pool selle tähtaja jooksul oma kohustusi ei täida. Kostja ei ole hagejale pretensioone esitanud. Seetõttu on lepingu erakorraline ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega ning seaduse formaalsete nõuetega. Lepingu p 5.2 näeb ette, et pooled võivad lepingu ühepoolselt üles öelda, teatades sellest kirjalikult vähemalt 6 kuud ette. Selle sätte järgi võis kostjal lepingu erakorralise ülesütlemise õigus olla, kuid rikutud on tähtaegu, mistõttu on hagejal õigus nõuda tasu etteteatamistähtaja jooksul. Kostja on jätnud hagejale tasumata ka viimase arve nr 10013 summas 20 000 krooni. Hageja leiab, et hagejal oli kohustus esitada kostjale raamatupidamise aruanded, kuid kui kostja ei esita hagejale andmeid, mille alusel kandeid teha, ei ole selles süüdi mitte hageja, vaid kostja. Dokumentide hilisemat esitamist on kostja seaduslik esindaja ka e-kirjas tunnistanud. Kostja blokeeris ka hageja juurdepääsu, mistõttu ei saanud hageja esitada lepingu p 2.1 kohaselt raamatupidamisregistrite väljavõtteid. Kostja poolt viidatud käskkirja nr 042009 ei ole hagejale tutvustatud. Raamatupidamise sise-eeskirju ei ole kostjal kunagi olnud. Hageja leiab, et kostjal ei olnud alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu. Pooled sõlmisid käsunduslepingu. Kostja märgib, et raamatupidamisteenuse osutamise lepingud olid sõlmitud ka BSOÜ , kelle juhatuse liikmeks ja osanikuks on sama isik – JK. Lepinguid täitis sama isik. Kostja oli õigustatud lepingu erakorraliselt üles ütlema, sest hageja rikkus lepingut oluliselt. Kostja andis suulises vormis hagejale korduvalt tähtaegu kohustuste täitmiseks, samuti teavitas kostja hagejat soovist leping erakorraliselt üles öelda juhul, kui hageja oma kohustusi ei täida. Hageja osutas raamatupidamisteenust kostja ruumides. Samas leiab kostja, et ta oli õigustatud lepingut üles ütlema täiendavat tähtaega andmata. Hageja ei esitanud raamatupidamisregistrite väljatrükke õigeaegselt. Alates lepingu sõlmimisest ei ole hageja esitanud mitte ühtegi raamatupidamisregistri väljatrükki. See rikkumine on aga oluline rikkumine. Kostja esitas hagejale kõik vajalikud dokumendid. Kuni

16.06.2010 oli kostjale tagatud vajalikud ligipääsud. Juhul, kui hagejal puudusid vajalikud dokumendid, pidanuks ta sellest kostjat teavitama. Hageja ei täitnud käsundisaaja hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kuna ei edastanud alates 01.04.2009 kehtima hakanud tegevdirektori käskkirjale nr 04-2009 arveid enne maksmist tegevjuhile allkirjastamiseks. Kostja leiab, et lepingu p 2.2 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Leping ei välistanud selle erakorralist ülesütlemist. Seetõttu ei pidanuks kostja järgima korralise ülesütlemise 6-kuulist tähtaega. Kostjal ei ole hageja ees rahalisi kohustusi ega ole hagejale kahju tekitanud. Arvet nr 10013 summas 20 000 krooni ei ole kostja kohustatud tasuma, kuna hageja on saanud kostjalt lepingu kehtivuse ajal suuremat tasu kui leping ette näeb. Lepinguline tasu oli 8 500 krooni ilma käibemaksuta. Lepingut muudetud ei ole ning seda ei muuda asjaolu, et kostjalt on laekunud ülekanded summas 10 000 krooni. Kostja on alusetult rikastunud 57 100 krooni võrra. Hageja ei ole kostjale tagastanud kostja dokumente ega ruumi võtmeid.

Vastuhagi Vastuhagis palub kostja hagejalt välja mõista alusetult saadu 57 100 krooni ja otsene varaline kahju 34 000 krooni, samuti viivis alates 10.12.2010 kuni kohtuotsuse tegemise päevani kindla summana ja kohtuotsuse tegemise päevast alates protsendina põhivõlgnevuse kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras. Poolte vahel kehtis 02.01.2008 kuni 30.06.2010 leping raamatupidamisteenuse osutamiseks. Lepingujärgne tasu oli 8 500 krooni kuus ilma käibemaksuta. Tasu 30 kuu eest oli 255 000 krooni. Kokkulepe töötasu suurendamise kohta puudus. Samuti puudus kokkulepe täiendavate tööde tegemise kohta ja kostja näeb hageja esitatud arveid esmakordselt. Kõik arved pidanuksid olema enne tasumist tegevjuhi poolt allkirjastatud. Pangakontodele juurdepääsu õiguse olemasolu ei tähenda, et kostja on arved heaks kiitnud. Perioodil 01.01.2008-30.06.2010 on kostja hagejale tasunud 312 100 krooni, seega 57 100 krooni rohkem kui hageja oli saama õigustatud. Kostja nõuab selle summa tagastamist. Vastavalt lepingu p 2.1 pidi hageja andma eelneva kvartali kohta raamatupidamisregistrite väljatrükid hiljemalt kvartalile järgneva kuu 25. kuupäevaks. Hageja ei esitanud 25. aprilliks 2010 2010a I kvartali väljatrükke. Raamatupidamise taastamisega seoses esitas AIOÜ kostjale arve summas 34 000 krooni. Sellega on tekkinud otsene varaline kahju, mille hüvitamist kostja hagejalt nõuab. Kostja nõuab hagejalt seaduses sätestatud ulatuses viivist alates vastuhagi esitamisest, s.o 10.12.2010

Vastus vastuhagile Lepingujärgne tasu oli 8 500 krooni kuus, kuid pooled pidasid e-kirjades läbirääkimisi tasu suurendamiseks ning uueks tasuks lepiti kokku 10 000 krooni. Kui kostja väidab, et ta ei andnud heakskiitu arvete tasumiseks, on ta pangakonto käsutamise õiguse andmisega käsundi andnud. Kostja pidi suuremaid arveid 8 kuu jooksul märkama.

Poolte vahel oli ka muid kokkuleppeid, mis ei ole kirjalikult vormistatud, aga mille eest raha tasuti – näiteks programmeerimistööd summas 23 600 krooni ja esitlustehnika rent summas 20 000 krooni. Hageja on kostjale maksnud 18 000 krooni serveri renti.

Kohtu põhjendused Pooled sõlmisid 02.01.2008 lepingu nr 01-2008 raamatupidamisteenuse osutamiseks seoses Euroopa Liidu HRC projektiga perioodil 01.01.2008-31.12.2010. Kostja kohustus tasuma igakuiselt tasu 8 500 krooni ilma käibemaksuta (I kd, t lk 30-31, 41-42; II kd, t lk 18-20). Lepingu sõlmimises vaidlus puudub (I kd, t lk 158). Pooled kvalifitseerivad lepingu käsunduslepinguks (II kd, t lk võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 619 nõustub kohus selle kvalifikatsiooniga.

29).

Tuginedes

16.06.2010 teatas kostja kirjaga nr 17, et ütleb lepingu üles alates 30.06.2010 (I kd, t lk 18, 52). Ka selles asjaolus vaidlus puudub (I kd, t lk 158). Hageja sai kirja kätte 16.06.2010 ja esitas omapoolsed vastuväited (I kd, t lk 19-24, 26-29, 60-63, 66-71). Poolte vahel on vaidlus, kas kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda. Pooltevaheline leping oli tähtajaline leping kehtivusega kuni 31.12.2010 (p 1.1.1, 5.1). Lepingu p 5.2 sätestas, et pooled võivad lepingu üles öelda ühepoolselt teatades sellest kirjalikult vähemalt 6 kuud ette. Hageja leiab, et kostja seda korda ei järginud, kostja leiab, et lepingu ülesütlemine toimus seaduse alusel. Vastavalt VÕS § 631 „kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda käesoleva seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.“ Kohus leiab, et lepingu p-s 5.2 leppisid pooled kokku lepingu ühepoolse ja ilma põhjuseta ülesütlemise, s.o korralise ülesütlemise sätestades mh ülesütlemisvormi ja etteteatamistähtaja. Selle punktiga ei välistanud pooled lepingu erakorralist ülesütlemist. Lepingu erakorralise ülesütlemise kohta ei ole lepingus midagi mainitud. Seetõttu kuulub kohaldamisele seaduses sätestatu, s.o VÕS § 631 regulatsioon. Kohus leiab, et kostjal oli õigus VÕS § 631 alusel leping üles öelda. Selle õiguse realiseerimiseks peavad esinema aga VÕS § 631 sätestatud tingimused. Kohus analüüsib järgnevalt nende tingimuste esinemist. Kohus saab tugineda üksnes nendele tingimustele, mis on erakorralise ülesütlemise avalduses kirjas. Kostja on põhjuseks esitanud 2010a I kvartali raamatupidamisregistrite väljatrükkide

oluline (hageja ei ole ühtegi väljatrükki koostanud ja kostja ei ole poolteise aasta vältel sellest küsimust tõstatanud), siis ei saa faktiliselt tegemist olla olulise tingimusega. Oma vastuses möönis kostja sisuliselt oma tegevuses kontrolli puudumist ja korralagedust. Selles situatsioonis asub kohus alljärgnevale seisukohale. Kostja on vaidlusaluse käsunduslepinguga andnud hagejale käsundi kostja kohustuste täitmiseks. Kostja juhatuse ülesanne on täita seadusest tulenevaid kohustusi (sh raamatupidamisnõudeid) ning kolmandate isikutega sõlmitud lepinguid. Kontrolli puudumine või teadmatus ei vabanda võimalikku seaduserikkumist ega lepingute mittetäitmist. Kuid see kehtib suhtes riigi ja kolmandate isikutega, mitte aga käesolevas pooltevahelises suhtes. Pooltevahelist lepingut ei ole kostja kontrolli puudumisega rikkunud. Kostjal oli VÕS § 620 järgi alust loota hageja lojaalsusele ja asjatundlikkusele. Seevastu oli hagejal kohustus teha kõik selleks, et käsund saaks nõuetekohaselt täidetud. Kohus ei pea põhjendatuks hageja väidet, et kostja ei andnud hagejale piisavalt dokumente. Hageja ei ole kohtu jaoks suutnud selle üldsõnalise väitega põhjendada oma kohustuse mittetäitmise vabandatavust. Hageja ülesanne oleks olnud konkreetseid dokumente kostjalt küsida, kostja ei pea teadma milliseid konkreetseid dokumente on raamatupidamise korraldamiseks vaja. Hagejalt saab nõuda VÕS § 620 lg 2 alusel tegutsemist kutseoskuste tasemel. Seetõttu on lepingu mittetäitmine (raamatupidamisregistrite väljatrükkide mitteesitamine) etteheidetav hagejale. Seda seisukohta ei väära hageja väide, et kostja ei esitanud temale nõutavaid algdokumente. Pooled on esitanud enda kirjavahetuse (I kd, t lk 53-59, 95-99, 110-112, 125-128, 139, 189, 192-193, 234-240; II kd, t lk 21, 36-37). Kirjavahetusest nähtub, et hageja on kostjalt dokumente või andmeid küsinud, aga nähtub ka see, et kostja on sellele vastanud. Pooltevaheline leping on vastastikune leping VÕS § 111 tähenduses: kostjal oli kohustus esitada hagejale vajalikud algdokumendid (p 1.3.1). Algdokumentide esitamata jätmine oleks andnud hagejale õiguse VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda kohustuse täitmisest. Tõenditest ei nähtu aga, et hageja oleks kohustuse täitmisest keeldunud. Hageja jättis kohustuse lihtsalt täitmata. Kohus leiab, et selline käitumine ei ole kooskõlas hageja asjatundlikkuse nõudega VÕS § 620 tähenduses. Kostja ei pidanud antud suhtes teadma, milliseid konkreetseid dokumente hageja raamatupidamise korraldamiseks vajab. Hageja kui vastava ala professionaal pidanuks need nõuded konkreetselt kostjale esitama. Samuti pidanuks hageja VÕS § 111 lg 1 sätestatud keeldumisõiguse realiseerimiseks seda selgesõnaliselt tegema (kohustuse täitmisest selgesõnaliselt keelduma) viitega konkreetsetele algdokumentidele, mille esitamisel kostja poolt saaks hageja oma kohustust täita. Kohus leiab, et pelgalt ebamäärane väide kostja poolt algdokumentide esitamata jätmisele ja endapoolse kohustuse lihtsalt täitmata jätmine ei saa käsitleda kohustuse täitmisest õigustatud keeldumisena VÕS § 111 lg 1 ja 620 mõttes. Seega leidis kohus, et hageja rikkus lepingulist kohustust kui jättis esitamata raamatupidamisregistrite väljatrükid. Tegemist on olulise lepingulise kohustusega, kuna see on otsesõnu lepingus kirjas. Asjaolu, et kostja ei toonud raamatupidamisregistrite esitamata jätmist varem esile, ei tee seda kohustust ebaoluliseks. Kostja eeldas ekslikult, et see kohustus on täidetud, kostja ei ole seega aktsepteerinud lepingu antud punkti mittetäitmist ning seetõttu ei saanud selle kohustuse täitmata jätmine muutuda ebaoluliseks. Kui kostja avastas antud rikkumise, reageeris kostja lepingu erakorralise ülesütlemisega. Seega, küsimusele, kas kostjal olukorras, kus ta avastas raamatupidamisregistrite väljatrükkide esitamata jätmise, oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, vastab kohus jaatavalt. Kostjalt ei saanud oodata, et kostja jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni. Kohus leiab, et kostja poolt käsunduslepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud ning pooltevaheline leping on lõppenud alates 30.06.2010. Kostja ei pidanud hagejale andma mõistlikku aega kohustuse täitmiseks ning lepingu erakorraline ülesütlemine ei ole antud juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

Tähtsust ei oma hagejale pangakontodele juurdepääsu blokeerimine. Ajal, mil hageja pidi täitma oma kohustuse, oli tal juurdepääs kontodele olemas, kontode juurdepääs blokeeriti alles 16.06.2010, s.o pärast väljatrükkide esitamise tähtaja möödumist. Vaidluse 04.2009 käskkirja nr 4 tutvustamise ja täitmise kohta jätab kohus kõrvale, kuna sellega ei ole seotud lepingu erakorraline ülesütlemine (I kd, t lk 113). Muude dokumentide hageja poolt kostjale üleandmist ei pea kohus samuti oluliseks (I kd, t lk 131-132). Kuna pooltevaheline leping lõppes 30.06.2010 hageja kohustuse rikkumise tõttu puudub hagejal õigus nõuda saamata jäänud tulu 60 000 krooni saamist ning kohus jätab selle nõude rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt arve nr 10013 tasumist summas 20 000 krooni (I kd, t lk 25, 44, 225). Arve on esitatud projekti finantsaruandluse eest mais ja juunis 2010. Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata. Kostja väidab, et tal on õigus keelduda arve tasumisest. Keeldumise õigus tuleneb sellest, et hageja tasus endale rohkem kui oli lepinguga ette nähtud. Vaidlus seisneb lepingutasu suuruses. Lepingus on tasuks märgitud 8 500 krooni kuus. Hageja väidab, et pooltevahelise kokkuleppega suurendati tasu 10 000 kroonini kuus. Kostja seda eitab. Suurendatud tasu maksti oktoobrist 2009 kuni maini 2010 (I kd, t lk 45-51, 65, 114-116, 226-233). Hageja väidab, et lepingutasu muutmise kokkulepe on tõendatud palgaarvestuse tabeliga (II kd, t lk 47, I kd, t lk 190). Kostja väidab, et tegemist oli mitte kokkuleppega, vaid hageja koostatud ettepanekuga. Kohus nõustub kostjaga, et tegemist ei ole pooltevahelise kokkuleppega – sellel puuduvad poolte allkirjad. Hageja väidab, et suurendatud tasu maksti 8 kuu vältel ning tegemist on pooltevahelise tavaga. Samuti aktsepteeris kostja suurendatud tasu maksmist läbi majandusaasta aruannete kinnitamise ning seeläbi, et kostja ei vaielnud suurendatud tasu maksmisele vastu, kuigi nägi seda pangakontodelt (I kd, t lk 105-109, 167186, 196-221; II kd, t lk 22). Tunnistajana üle kuulatud MN kinnitas, et sai novembris 2009 pangaõigused. Omavolilised raamatupidamiskanded ja tasu maksmise avastas ta aprillis 2010. Tasu muutmise kokkulepet ei olnud. Lähtudes nendest ütlustest ja kirjalikest tõenditest ei saanud olla tegemist pooltevahelise tavaga. Tava peab olema poolte poolt aktsepteeritud tavapärane käitumine, tahteline akt. Tava ei saa tekkida siis, kui pool ei tea, et ta teatud viisil käitub. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 lg 2 järgi „tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks.“ Antud juhul ei pidanud pooled (kostja) seda õiguslikult siduvaks. Samuti juhib kohus tähelepanu ka lepingu p-le 7.2, mille järgi saanuks lepingut muuta vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Sellist kokkulepet pole ning kohus leiab, et lepingutasu oli 8 500 krooni kuus. Kostja väitel on alusetult tasutud lisaks suurendatud tasule ka lepinguga mitteseotud makseid. Hageja väidab, et tegemist oli lisakokkupete alusel osutatud teenustega. Kostja seda eitab. Tunnistajana üle kuulatud MN kinnitas, et lisakokkuleppeid sõlmitud ei ole ning hageja täiendavaid teenuseid ei osutanud. Lisakokkulepete alusel raha saamiseks peab hageja tõendama, et need kokkulepped eksisteerivad. Hageja seda teinud ei ole. Hageja arved on ühepoolsed tehingud ega tekita kostjale õigusi või kohustusi (I kd, t lk 187-188, 194, 222224). Kohus leiab, et lisakokkulepped puudusid, ning tasutud maksed on alusetud. Pelgalt hageja arved ei tõenda kokkuleppe olemasolu. Arve on ühepoolne tehing, mis ei tekita teisele poolele õigusi ega kohustusi. Leping on kahepoolne tehing. Lisateenuste tegemiseks lepingud puuduvad. Kostja on arvestanud alusetult saadud summasid 57 100 krooni ulatuses. Selle summa moodustavad nii nn lisakokkulepete alusel tasutud summad kui ka kokkulepitust suurema

lepingutasu maksmine. Kohus leiab, et hageja on nende summade arvelt alusetult rikastunud ning see summa tuleb hagejalt VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda. Kostja palub vastuhagis nõuda ka hagejalt välja kahju hüvitamiseks 34 000 krooni. Nõue tuleneb raamatupidamise taastamise maksumusest. Tõendina on kostja esitanud AIOÜ arve nr M00029 summas 34 000 krooni (2 173 eurot) selgitusega HRC projekti raamatupidamise taastamise eest perioodil 01.01.2010-30.04.2010 (I kd, t lk 149). Arvestades pooltevahelise lepingu maksumust, peab kohus kahju suurust antud summas põhjendatuks. Kohus on varem tuvastanud hageja poolt käsunduslepingu rikkumise ning see on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega VÕS § 115 ja 127 järgi. Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Seega peab kohus põhjendatuks vastuhagi nõuet summas 57 100 krooni ja 34 000 krooni. Kohus pidas põhjendamatuks hageja nõuet summas 60 000 krooni. Samas peab kohus osaliselt põhjendatuks hageja nõuet lepingutasu saamiseks. Puudub vaidlus, et arve nr 10013 on maksmata. Leping kehtis kuni 30.06.2010, seega on hagejal õigus nõuda lepingutasu. See nõue on põhjendatud osaliselt, kuna kohus tuvastas lepingu tasu suuruseks 8 500 krooni, mitte aga 10 000 krooni nagu hageja seda nõuab. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud summas 17 000 krooni (arve on esitatud kahe kuu eest). Seega peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi summas 17 000 krooni ja põhjendamatuks ülejäänud haginõudeid. Kohus peab põhjendatuks vastuhagi nõuet summas 91 100 krooni. Need vastastikused nõuded kuuluvad tasaarvestamisele. Kohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks 74 100 krooni (91 100 – 17 000) e 4 735,85 eurot. Mõlemad pooled nõuavad vastastikuseid viiviseid. Arvestades asjaolu, et mõlemal poolel on vastastikku täitmata kohustusi, mõlemale poolele saab ette heita teatud hoolsus- või asjatundlikkuse kohustuse täitmata jätmist ning seda, et pooltevahelised suhteid olid segased, ei pea kohus menetluse aja eest mõistlikuks viivist välja mõista. Viivise mõistab kohus välja väljamõistetava summa selgumisest, mis paraku selgus käesolevast otsusest. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja viivisenõude, osaliselt rahuldamata kostja viivisenõude (menetluse aja eest) ning mõistab vastuhagi alusel hagejalt välja viivis seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause) alates käesoleva otsuse jõustumisest. Kuivõrd kohus ei mõistnud välja viivist menetluse aja eest, rahuldab kohus vastuhagi seetõttu osaliselt. Käesoleva otsuse täidetav osa on seega resolutsiooni punktid 7 ja 8, lisandub menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahend. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldatud ulatusele. Rahuldatud ulatusse arvestab kohus rahuldatud rahalisi nõudeid. Hageja kanda jääb menetluskuludest 81% ja kostja kanda 19%. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik

kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.