2-09-22339/29 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

8.Menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt HP ja GA kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 14.05.2009. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.07.2008 hageja ja RHG OÜ sõiduauto müügiks eellepingu. Hageja tasus 850 000 krooni suuruse ostuhinna ettemaksuna kõigepealt RHG OÜ arvelduskontole, mis aga tagastati 21.07.2008 palvega kanda nimetatud summa PIOÜ arveldusarvele. Samal päeval kinnitas RHG OÜ, et raha, mis on makstud sõiduauto eest, on kantud PIOÜ kontole poolte kokkuleppel, ning et sellega loetakse see summa RHG OÜ poolt kättesaaduks. Samas garanteeriti, et müügileping sõlmitakse hiljemalt 31.07.2008. Eellepingu sõlmimise ajal valdas RHG sõiduautot liisingulepingu alusel. Raha oli küll ülekantud, kuid müüja jättis sõiduauto omandi üleandmise kohustuse kokkulepitud tähtajaks täitmata. Omandi üleandmine pidi toimuma selliselt, et RHG OÜ, kes oli liisinguvõtja, ostab liisingufirmalt auto välja ning annab omandiõiguse üle hagejale. Kuna müüja jättis oma omandi üleandmise kohustuse täitmata, leppisid pooled kokku vormistada võlgnevus ümber laenuks. 23.01.2009 sõlmiti selle kohta notariaalne laenuleping. Laenulepingu tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingu GA ning HP . 11.02.2009 ostis hageja nimetatud sõiduauto ise liisingufirmalt välja, tasudes selle eest selleks ajaks allesoleva liisingujäägi - 799 600,36 krooni. Antud asjaolust tulenevalt vähenes vastustajate võlgnevus hageja eest kuni 799 600,36 kroonini. Vaatamata käendajate lubadustele ei olnud võlgnevus kustutatud ka nende poolt. Hageja lepinguline esindaja hoiatas korduvalt käendajaid hagi esitamisest ning viimati tegi seda ka kirjalikult 08.05.2009, millele käendajad ei vastanud. Tuginedes VÕS § 142 palus hageja käendajatelt HP ja GA solidaarselt välja mõista tagastamata laenusumma 799 600,36 krooni ja intressi 9 % aastas 18 päeva eest 3839,17 krooni ja perioodi 12.02.2009-23.03.2009 eest 8083,63 krooni. Kokku intressisumma 11 922,80 krooni. Laenulepingu p 2.6. alusel palub hageja kostjatelt välja mõista viivise seisuga 5.10.2011 a summas 143 090,58 eurot ning TsMS § 367 alusel viivise 5% ulatuses tagastamata laenusummalt kuni põhinõude täitmiseni alates 06.10.2011. a. Kostja HP vastus Vaidlust ei ole selles, et PIOÜ sai raha 21.07.2008 ja hageja sai auto. PIOÜ ainult vahendas tehingut, tema ei müünud midagi. RHG OÜ ja PIOÜ vahelised tehingud toimusid läbi autode toomise ja ülekantud raha läks autode toomiseks. PIOÜ on nõus hagejale poole sellest summast hüvitama. HP eraisikuna mitte. Kostja GA vastus GA hagi ei tunnistanud. Kostja võttis kohustuse käendada RHG OÜ laenu mitte PIOÜ laenu. RHG OÜ maksis laenu tagasi 21.07.2008. Kostja väidetel on laenuleping tühine, reaalselt mingisugust laenu ei saadud. Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud ära hageja esindaja, kostja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja RHG OÜ vahel 21.07.2008. a sõlmitud sõiduauto ostu-müügi eelleping, mille alusel kandis hageja RHG OÜ-le üle 865 000 krooni. RHG OÜ kandis samal päeval, s.o. 21.07.2008 nimetatud summa hagejale tagasi. RHG OÜ korraldusel kanti nimetatud summa üle PIOÜ-le, kes oli sõiduauto müügi vahendajaks. Hagiavalduses tugineb hageja RHG OÜ 21.07.2008 kirjale, milles viimane kinnitab, et kirjutab alla sõiduauto MB S-350 ostu-müügi tehingu hiljemalt 31.07.2008. a. Sõiduauto ostja on hageja (tl 18). Kuna ei RHG OÜ ega PIOÜ ei ostnud liisingfirmalt hagis nimetatud autot välja vaatamata selle, et raha selle eest oli üle kantud, siis vormistati 23.01.2009 nimetatud summa osas notariaalne laenuleping RHG OÜ ja hageja vahel ja kostjatega käenduslepingud, mille kohaselt tuli RHG OÜ-l tagastada laenuks saadud 865 000 krooni 23.03.2009. a (tl 9). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjad peavad hüvitama hagejale 23.01.2009. a laenulepingus kokkulepitud põhikohustuse täitmata jätmise eest 766 600,36 krooni, millele lisanduvad intressid 11 922,80 krooni ja viivised 707 646,32 krooni. Kostjate vastuse kohaselt on RHG OÜ laenu tagastanud 21.07.2008. a (tl 39). Võlaõigusseadus § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Pooled ei vaidle selle üle, et 18.07.2008. a tasus hageja RHG OÜ-le 865 000 krooni. Samal päeval tagastas RHG OÜ raha hagejale (tl 39). Hageja tasus 850 000 krooni PIOÜ arveldusarvele (tl 17). RHG OÜ kinnitab 21.07.2008. a, et hageja poolt kokkuleppe alusel PIOÜ kontole kantud raha, on RHG OÜ poolt kätte saadud (tl 18). Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest, et RHG OÜ poolt 21.07.2008. a hagejale tehtud makset ei saa pidada laenu tagastatuseks, kuivõrd RHG OÜ kinnitab, et raha on saanud just RHG OÜ-l (tl 18). RHG OÜ garanteeris 21.07.2008. a, et sõiduauto MB S-350 müügileping sõlmitakse hiljemalt 31.07.2008. a. Sõiduauto ostja oli IOÜ (tl 18). Eellepingu sõlmimise ajal valdas RHG sõiduautot liisingulepingu alusel. Hagiavaldus kohaselt jättis müüja sõiduauto omandi üleandmise kohustuse kokkulepitud tähtajaks täitmata. Hageja tasus 11.02.2009. a AS-le Nordea Finance Estonia 799 600,36 krooni sõiduauto väljaostu eest (tl 19). Kohtule on esitatud 23.01.2009. a sõlmitud notariaalne laenuleping RHG OÜ ja hageja vahel ning kostjatega sõlmitud käenduslepingud (tl 814). Hageja väitel laenuleping sõlmiti seetõttu, et müüja jättis oma omandi üleandmise kohustuse täitmata ning hageja ostis ise vaidlusaluse sõiduauto liisingfirmalt välja, tasudes selle eest täiendavalt 799 600,36 krooni (tl 2, 213). Kostjate hinnangul on nii laenuleping kui käenduslepingud tühised, kuna RHG OÜ raha ei saanud. Raha sai PIOÜ. Käenduslepingud ei laiene RHG OÜ kohustusele (tl 213). Kohus kostjate väitega ei nõustu. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohtu hinnangul nähtub 23.02.2009. a sõlmitud lepingust üheselt, et RHG OÜ on kinnitanud oma olemasolevat kohustust hageja ees summas 865 000 krooni. Kuivõrd hageja tasus vaidlusaluse

sõiduauto liisingfirmalt väljaostu eest 799 600,36 krooni, vähenes ka laenusumma alates 11.02.2009. a 799 600,36 kroonini. Kostjad ei ole tõendanud, et nimetatud summa oleks hagejale tagastatud või oleks kohustus muul viisil lõppenud. Asjaolu, et kohustus on võetud kergekäeliselt ja lootuses, et kohustuse täitmise eest vastutab teine isik, ei muuda kohtu hinnangul tehingut veel tühiseks (tl 117, 118, 213). Vastavalt VÕS §-le 142 lg 1 kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS §-le 145 lg 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. HP ja GA on võtnud kohustuse tasuda laenuandjale laen ja kõrvalkohustused. Hageja põhinõue kostjate vastu on seega õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Laenuleping on tasuline leping, seega on laenusaaja põhikohustuseks ka laenu kasutamise eest laenuandjale tasu maksmise kohustus. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu kohaselt kohustus laenusaaja laenuandjale tasuma intressi 9 % aastas. Kohtu hinnangul on hageja intressinõue põhjendatud. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Laenulepingu pooled on seda hinda aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Hageja intressinõue on seega õiguslikult põhjendatud ja kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 11 922,80 krooni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 24.09.2009. a kuni 05.10.2011. a laenulepingu p 2.6. alusel määraga 0,5 % päevas. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 24.09.2009 ning hageja viivisenõue on põhinõude ulatuses põhjendatud. Põhinõuet ületavas osas tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata, kuivõrd hageja ei ole tõendanud endal sel määral kahju tekkimist. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt väljamõistmisele viivis alates 06.10.2011. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.