2-11-23208/11 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

IV Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni. Tähtaja pikendamisel määrab kohus kindlaks summa, mille taotluse esitanud isik peab tasuma likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulutuste katteks ning mis ei ole suurem kui 396.25 eurot. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapitali väljendatakse eurodes. Osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut.

2-11-23208 18.05.2011 esitas võlausaldaja PK Harju Maakohtule avalduse võlgniku POÜ OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt töötas võlausaldaja alates 01.01.2009 POÜ. OÜ-s Töösuhe lõppes 31.12.2009. 11.03.2010 otsusega rahuldas Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon PK avalduse ning mõistis tema kasuks välja saamatajäänud töötasu, puhkusehüvitise ja viivised. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on püsivalt maksevõimetu ning tuleb välja kuulutada tema pankrot. Võlgnik on tunnistanud kohustust võlausaldaja ees. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 475 lg 122 kohaselt on hagita asjad muu hulgas pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetlusega seotud asjad, mida ei saa lahendada hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatut. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlausaldaja on esitanud oma nõuet tõendavad dokumendid, võlgnik on nõude õigeks võtnud ning ajutise pankrotihalduri aruandest nähtub võlausaldaja pankrotiavalduses toodud nõude olemasolu, siis on võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistanud PankrS § 10 lg 2 p 1 tuleneva asjaoluga, s.t võlgnik ei ole pärast pankrotihoiatuse saamist võlausaldaja nõuet rahuldanud. Võlgnik on tunnistanud pankrotihoiatuse kättesaamist. Lisaks nimetatule põhistab võlausaldaja võlgniku maksejõuetust asjaoluga, et võlausaldaja pöördus kohtutäituri poole Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks, täitemenetlust alustati 17.08.2010, kuid sissenõudmine osutus võimatuks võlgnikul rahaliste vahendite puudumise tõttu. Võlgnikul on täitmata kohustusi ka riigi ees, seisuga 18.05.2011 oli võlgnikul täitmata maksukohustusi summas 168 720.87 eurot, millele lisandus intress 69 625.74 eurot. Võlgnikul puudub vara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid ja kanda pankrotimenetluse kulusid. Kohustusi on võlgnikul vähemalt 341 653.63 eurot. Võlgniku 2011. a majandustegevuse tulemuseks oli kahjum seisuga 25.05.2011 14 678.73 eurot. Võlgniku majandustegevus on lõppenud, töölepingud töötajatega on lõpetatud 2009. a lõpus, osade töötajatega on tööleping jäänud lõpetamata, kuna nendega pole saadud ühendust. Võlgniku suhtes on algatatud 23 täitemenetlust. Võlgniku pangakonto oli enne ajutise pankrotihalduri nimetamist arestitud Maksu- ja Tolliameti ning 8 kohtutäituri poolt. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid olemasolevate kohustuste täitmiseks ja majandustegevuse jätkamiseks. Puuduvad andmed selle kohta, et vajalikud rahalised vahendid võiksid võlgnikul tulevikus tekkida. Toodud põhjustel puudub võimalus võlgniku tervendamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnikul on kohustusi vähemalt 341 653.63 eurot ja vara puudub, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 3 kohaselt maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja tema eelnev tegevus oli kahjumlik ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võiks muutuda, siis ei ole maksejõuetuse seisund ajutine. Tulenevalt PankrS § 2 selgitatakse pankrotimenetluse käigus välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. PankrS § 28 lg 1 sätestab, et kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. PankrS § 28 lg 2 sätestab, et kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest,

2-11-23208 välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kohus leiab, et kuigi PankrS §-de 28 lg 2 ja 163 lg 5 mõttest tuleneb, et juhtorgani liikme vastu, kes on toime pannud raske juhtimisvea, tuleb esitada kahju hüvitamise nõue, kui ta on oma kohustusi rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu, on nimetatud sätted vastuolud VÕS § 103 sätestatud põhimõttega, et isik vastutab oma kohustuste rikkumise eest ainult siis, kui rikkumine on vabandatav. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-112-08 leidnud, et juhtorgani liikmel, kelle suhtes esitati kahju hüvitamise nõue, on võimalus tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või seda, et rikkumine oli vabandatav. Võlgnik alustas tegevust 2008. a juulis, ta sõlmis 07.07.2008 D osaühinguga koostöölepingu, mille kohaselt arendati välja CMR süsteem (kliendihaldusprogrammi kaardistamine, väljatöötamine, programmeerimine, testimine, arendamine ja parandamine (tl 156-168). D OÜ omandas CRM süsteemi 12.06.2009. Võlgnik esitas D OÜ-le arve summas 7 670 000 krooni (490 202.34 eurot). D OÜ nimetatud arvet täielikult ei tasunud, jättes lepingu eest tasumata 4 906 896 krooni (313 607.81 eurot). Võlgnikul jäid töötajatele töötasud välja maksmata juba 2009. a sügisel ja võlgnik lõpetas valdava osa töölepingutest. 2009. a lõpuks/2010. a alguseks oli ajutise pankrotihalduri hinnangul selge, et võlgnik on maksejõuetu, kuna selleks ajaks oli selge, et D OÜ ei tasu eelnimetatud arvet. Võlgnik ei ole esitanud kohtule ega ajutisele pankrotihaldurile andmeid selle kohta, mida võttis võlgniku juhatuse liige ette võlgnevuse sissenõudmiseks D OÜ-lt. Samuti ei ole võlgniku juhatuse liige põhjendanud, miks on võlgniku poolt välja töötatud kliendihaldusprogrammiga kaasnevad õigused üle antud enne lepingujärgse ostuhinna tasumist. Lepinguga kaasnevad õigused olid võlgniku ainsaks oluliseks varaks, s.h tagatiseks, et võlgnik suudab täita oma töölepingutest tulenevad kohustused 173 töötaja ees ning tasub maksukohustused. Võlgniku juhatuse liikmed on tulenevalt TsÜS § 35, ÄS § 187 lg 1 ja VÕS 620 kohustatud täitma oma kohustusi juhatuse liikmetelt oodatava hoolega, s.t olema hoolsad, informeeritud ja hindama riske. Kohus leiab, et võlgniku juhatuse liige on rikkunud hoolsuskohustust, kuna on võõrandanud võlgniku olulise vara selle eest tasu saamata, mille järel ei olnud võlgnikul võimalik täita kohustusi 173 töötaja ees, samuti maksukohustusi olulises summas. Võlgniku juhatuse liige ei ole olnud piisavalt hoolas lepingupartneri valikul ega ole kogunud informatsiooni lepingupartneri maksevõime kohta. Samuti ei ole võlgniku juhatuse liige hinnangud riske, mida võib kaasa tuua olukord, kui osutatakse teenust lepingupartnerile, kelle maksevõimet ei ole eelnevalt välja selgitatud. Võlgniku juhatuse liige on hoolsuskohustust rikkunud ka sellega, et ei ole hinnanud riske, mis kaasnevad võlgnikule olulise vara üleandmisega ilma selle eest tasu saamata. Võlgniku juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise tulemusel võõrandas võlgnik tema poolt välja töötatud kliendhaldusprogrammi ilma selle eest tasu saamata, mistõttu võlgnikul ei olnud võimalik tasuda 173 töötajale töötasu ning maksta tasumisele kuuluvaid makse. Kuna võlgniku juhatuse liikme kohustuste rikkumine tõi kaasa olulise kahju töötajate töötasude ja maksmata maksude näol summas 326 974.90 eurot, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Võlgniku juhatuse liige ei ole ette võtnud samme makseraskuste lahendamiseks, s.h võlgnik ei ole ise esitanud pankrotiavaldust. Tulenevalt ÄS § 180 lg 51 peab juhatus osaühingu püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku majandustegevus lõppes juba 2009. a lõpus ja võlgnik oli sunnitud töötajatega töölepingud lõpetama ning tal puudusid vahendid töötajatele töötasu maksmiseks, samuti oli 2009. a lõpuks/2010. a alguseks selgunud, et D OÜ ei tasu võlgniku teenuse eest,

2-11-23208 siis on võlgniku püsiv maksejõuetus välja kujunenud 2009. a lõpus/2010. a alguses. Kuigi võlgniku maksejõuetus on olnud ilmne, sest võlgniku majandustegevus lõppes ja töötajate ees ei suudetud kohustusi täita ega tegevust jätkata, ei ole võlgniku juhatuse liige täitnud ÄS § 180 lg 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on KarS § 3851 kohaselt süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige ei ole täitnud pankrotiavalduse esitamise kohustust ja nimetatu on karistusseadustiku kohaselt süütegu, siis on võlgnik toime pannud raske juhtimisvea. POÜ OÜ-s töötas esmalt 20 töötajat, kes tegelesid programmi arendamise ja programmeerimisega ning hiljem lisandus veel ca 150 töötajat, kes asusid kliendihaldusprogrammi testima. 31.01.2009 võõrandas võlgnik tema poolt välja töötatud programmi D OÜ-le hinnaga 7 670 000 krooni (490 202.34 eurot), andes kõik õigused üle D OÜ-le. D OÜ jättis nimetatud arvest tasumata 4 906 896 krooni (313 607.81 eurot). D OÜ on ühinenud R. OÜ-ga (registrikood 11148772), mis on asutatud ja registrisse kantud 21.06.2005. Vastavalt äriregistrile esitatud andmetele oli R. OÜ põhitegevusalaks tööstuskaupade jaekaubandus. R. OÜ on 2008. a majandusaasta aruandes deklareerinud, et 2008. a äriühingul majandustegevus puudus ning äriühing sulges 2007. a kaupluse. Alates 01.02.2010 on R. OÜ-l üks juhatuse liige, kelleks oli RT isikukood XXX. Kohe peale osaniku ja juhatuse liikme vahetumist 01.02.2010 on R. OÜ 03.02.2010 ühinemislepingu alusel ühinenud 26.04.2010 nelja äriühinguga: D OÜ-ga, D K OÜ-ga, S OÜ-ga ja OÜ-ga BIF. Üks 03.02.3010 ühinemislepingu osapooltest, OÜ BIF, ühines 30.09.2009 ühinemislepingu alusel 19.11.2009 samuti viie äriühinguga: OÜ-ga BPF, OÜ-ga TS, OÜ-ga MK, OÜ-ga VK ning OÜ-ga KH. R. OÜ-l puudusid seisuga 31.12.2008 kohustused kolmandate isikute ees seisuga 31.12.2008 ja äriühingul oli raha 32 732 krooni (2 091.96 eurot), seega ei olnud äriühing maksejõuetu. Ajavahemikus 31.12.2008-03.02.2010 puudus R. OÜ-l majandustegevus. Ühinemise tulemusel tekkis R. OÜ-l kohustusi kokku 187 509 119.28 krooni (11 984 016.93 eurot). Ajutisele pankrotihaldurile esitatud materjalidest ei nähtu, et R. OÜ oleks ühinemise tulemusel omandanud vara. Kõik kohustused on tekkinud enne äriühingute ühinemist ühinenud äriühingute poolt sõlmitud lepingutest. R. OÜ pankrotimenetluses esitatud nõuetest ilmneb, et olulise osa kohustustest moodustavad OÜ BPF ja OÜ MK täitmata kohustused. Eeltoodust ilmneb, et R. OÜ majanduslik seisund halvenes oluliselt pärast äriühingute ühinemist. D OÜ (ühinenud R. OÜ-ga) oli OÜ POÜ ainuke lepingupartner, millele anti üle kliendihaldusprogrammi autoriõigused ja mis teiste äriühingutega ühinemise järel muutus maksejõuetuks. Kuna R. OÜ omandas ühinemiste tulemusel kohustusi 187 509 119.28 krooni (11 984 016.93 eurot) ja mitte vara, mille arvelt kohustusi täita, siis toimusid ühinemised varatute ja maksejõuetute äriühingutega ja ilma majandusliku eesmärgita. KarS § 384 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine, süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus tuleb välja selgitada, kas võlgniku juhatuse liikme ja temaga ühist majanduslikku huvi omavate isikute poolt vähendati tahtlikult ja oluliselt võlgniku maksevõimet ja muudeti võlgnik maksejõuetuks. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti