Võlaõigus › Võõrandamislepingud

tagajärjel tekkinud kahju. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on kohustatud kahju hagejale hüvitama. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandiõiguse ülemineku ostjale. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja omandiõigust üle ei andnud ja seega on müügileping tema poolt täitmata. Kostja leiab, et lepingu täitmist takistas kostjast sõltumatu asjaolu, mistõttu on kostja rikkumine VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav. Kohtupraktikas loetakse vääramatuks jõuks erakordset ja nende asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda, s.t isik (võlgnik) ei saa seda asjaolu mõjutada. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte (RK lahendid 3-2-1-111-03, 3-2-1-111-05). Seega võlgnik peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei saanud lepingu täitmist takistavat asjaolu lepingu sõlmimisel ette näha, selle mõju lepingu täitmisele vältida ega asjaolu või selle mõju ületada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete kriteeriumide järgi. Asjaolu tekkepõhjuse objektiivsus tähendab, et võlgnik ei ole seda oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud. AÕS § 95 lg 3 esimene lause välistab heauskse omandamise, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Vaidlust ei ole, et sõiduki dokumendid olid riiklikus liiklusregistris nõuetekohaselt vormistatud, seejuures omanikuvahetust registreeriti korduvalt nii enne kui peale sõiduki kostja poolt omandamist. Kuni 31.07.2005 kehtinud Vabariigi Valitsuse 30.10.2001 määruse nr 329 „Riikliku liiklusregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 8 kohaselt liiklusregister on informatiivne ja õigust ei loo. Samas on registri pidamise eesmärk just arvestuse pidamine sõidukite ja juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle (§ 2). Muude andmete hulgas kantakse viidatud määruse § 6 kohaselt registrisse sõiduki IDkood ja tehasetähis (VIN-kood). On mõistlik eeldada, et just liiklusregister on koht, kus peaksid ilmnema sõiduki tehasetähise võimalikud võltsingud. Isikul, kes ei tea AÕS § 95 lg 3 esimeses lauses nimetatud asjaolude esinemisest, on õigus eeldada, et riikliku registri pidaja on registrile esitatud dokumentide ja andmete õigsust kontrollinud või nende õigsuses veendunud. Hageja ja kostja vahel oli sõiduki omandi üleandmise kokkulepe ning kokkulepitud korras oli kostja sõiduki valduse hagejale üle andnud. Asjaolu, et tegelikult omandiõigust kostjal ei tekkinud ja seetõttu kostja ei saanud omandiõigust ka hagejale üle anda, ilmnes alles kolm aastat pärast pooltevahelise tehingu toimumist. Nii kostja kui hageja faktiliselt valdasid, kasutasid ja käsutasid sõidukit ning näiliselt oli neil täielik võim asja üle. Omandiõigus, mille puudumise tõttu kostja osutus lepingut rikkunuks, on formaaljuriidiline abstraktsioon. Vallasasja valdaja omandiõigust eeldatakse. Omandiõiguse olemasolus ei pidanud tekkima kahtlust, kui valdajal on olemas ka registrisse kandmisele kuuluva vara tema nimele registreerimise dokumendid. Kostjal ei oleks olnud võimalik omandiõiguse puudumist faktiliselt tuvastada ega ette näha olukorras, kus kostjal oli sõiduki valdus ja registritunnistus ning riiklik register ei olnud sõiduki esmasel registreerimisel ja omanikuvahetuse korduval vormistamisel tuvastanud sõiduki tehasetähise ja dokumentide võltsitust. 3(6)

Sellistel asjaoludel kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et ta lepingu sõlmimisel näeks ette asjaolu, et sõiduki omandiõigust tal varguse tõttu tekkinud ei ole, omandit ta üle anda ei saa ning seetõttu ta rikub lepingut ja põhjustab hagejale kahju. Formaaljuriidiliselt omandiõiguse olemasolu või puudumine on objektiivsed asjaolud, mida kostja ei saanud mõjutada. Samuti ei ole sellist lepingu täitmise takistust kostjal objektiivsetel põhjustel võimalik ületada, sest mistahes kostja jõupingutustest hoolimata ei oleks tal võimalik hagejale üle anda lepinguesemeks olnud sõiduki omandiõigust. Eeltoodu alusel ei täitnud kostja müügilepingust tulenevat omandi üleandmise kohustust vääramatu jõu tõttu ning tema lepingurikkumine on vabandatav. Kuna kostja lepingurikkumine on vabandatav, siis tulenevalt VÕS § 193 lg-st 1 kostja kohustuse rikkumise eest ei vastuta. VÕS § 115 lg 1 kohaselt ei saa võlausaldaja võlgnikult kahju hüvitamist nõuda, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 ning jõudnud ebaõigesti seisukohale, et kostja ei vastuta müügilepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise eest. Nagu kohus välja tõi, on liiklusregistri pidamise eesmärgiks kuni 31.07.2005 kehtinud VV 30.10.2001 määruse nr 329 § 2 kohaselt sõidukite ja juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamine. Samuti on registril informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (§ 8). Võttes arvesse eeltoodut ning asjaolu, et määrus ei näe ette registripidajale kohustust kontrollida talle esitatavate alusdokumentide tõesust ega võimalikku võltsitust, veelgi enam, sõiduki keretähist, ei ole võimalik asuda seisukohale, et isikul on liiklusregistri kannetele tuginedes õigus eeldada sõiduki tehasetähise kui ka tehnilise passis olevate andmete õigsust. Vastasel juhul oleks liiklusregistri kannetele omistatud sarnane tähendus nagu kinnistusregistris kinnisasjade kohta tehtud kannetele: isik saab eeldada kannete õigsust ega vastuta hiljem tagajärgede eest, mis tekivad, kui kanne ebaõigeks osutub (olukorda, kus kinnisasi omandatakse isiku poolt heauskselt registri andmetele tuginedes). On selge, et sellist tähendust liiklusregistri kannetele määruse §-de 2 ning 8 kohaselt omistada siiski ei saa. Tulenevalt eelnevast pole õige kohtu seisukoht, et kuivõrd kostjal oli olemas müügilepingu objektiks olnud sõiduauto valdus ning samuti oli see tema nimele liiklusregistris kantud, ei oleks pidanud tal tekkima kahtlust omandiõiguse olemasolu puudumises. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 2 on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mida mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kuigi otsusest jääb ebaselgeks, mida kohus peab täpsemalt asjaoluks, mis kostja mõjusfääri ei kuulunud (kas see, et sõiduauto oli varastatud või asjaolu, et vastustaja ei saanud liiklusregistrile tuginedes eeldada endal omandiõiguse puudumist), sai kostjalt objektiivselt oodata, et ta müüb endale kuuluvat sõiduautot ning on eelnevalt teinud enda poolt kõik oleneva omandiõiguse olemasolu kontrollimiseks (s.h ka muud tegevused peale vara võõrandajalt registritunnistuse ja sõiduauto valduse ülevõtmise). Samuti pidi kostja sellise asjaoluga, et tal ei pruugi olla 4(6)

vallasomandi omandiõigust, müügilepingu sõlmimisel arvestama. On ju vallasasjade võõrandamine võimalik ka üksnes suulise lepingu ning valduse üleandmise teel ja seejuures ilma igasuguse juriidilise kontrollita (nii nagu seda teeb notar kinnisasjade võõrandamistehingute puhul). Seega võttes arvesse vallasasjade võõrandamise lihtsust, peab iga mõistlik isik vallasasja võõrandamisel kui ostmisel arvestama, et hilisemalt võib selguda kolmanda isiku õigus müügitehingu objektiks oleva vallasasja suhtes. Hageja ei nõua kostjalt tagasi müügilepingu alusel talle makstud kogu sõiduauto müügihinda, vaid vähem kui poolt sellest. Hageja nõuab kostjalt tagasi vaid selle osa, milles ta ise otsest kahju sai. Oleks ebaõige leida, et hageja, kes andis kostjale müügilepingu sõlmimisel üle 140 000 krooni (8947,63 eurot), ei saa selle eest kostjalt vastu mitte midagi (on ju müügilepingu põhiliseks kohustuseks asja omandamine). Selline olukord aga tekiks, kui kohus jätab kahjunõude rahuldamata. Kuivõrd müügilepingu sõlmimisel ei esinenud vääramatud jõudu ning kostjapoolne müügilepingu rikkumine ei ole vabandatav, tuleb kostjal hagejale eelkõige VÕS § 115 lg 1 ning § 127 lg 1 alusel hüvitada rikkumisega tekkinud vaidlusalune kahju.. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et kostja müüs ja andis ostjale valduse üle varastatud autole, ning see on valdajalt ära võetud ja omanikule tagastatud. Seega on kostja hagejaga sõlmitud müügilepingut rikkunud, kuna ei andnud omandit müügilepingu esemele hagejale üle. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kandis seoses sellega, et tegemist oli varastatud ja omanikule hilisemalt tagastatud autoga, varalist kahju 60 000 kr. näol. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt väidetav kostja teadmatus sellest, et ta annab hagejale üle varastatud auto, kujutab endast vääramatut jõudu, mistõttu tema lepingurikkumine on VÕS § 103 lg. 1 ja 2 kohaselt vabandatav ja ta vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, on ekslik. Teadmatus kujutab endast subjektiivset asjaolu. Selleks, et asjaolu, mis takistab kohustuse täimist, saaks käsitada vääramatu jõuna, peab ta olema isikust sõltumatult tekkiv erakordne ja objektiivselt vältimatu sündmus, mida isik ei võinud ette näha ja ega mõjutada. Auto VIN koodi ja autodokumentide võltsimine ning varastatud auto müümine selliseks sündmuseks ei ole. Maakohus on ka ise leidnud, et mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus oli tingitud tema hooletusest või mitte. Õige on kaebuse väide, et kostjalt sai objektiivselt oodata, et ta müüb endale kuuluvat autot ja et ta on eelnevalt teinud enda poolt kõik temast oleneva omandiõiguse olemasolu kontrollimiseks. Võttes arvesse vallasasjade võõrandamise lihtsust, peab iga mõistlik isik vallasasja võõrandamisel arvestama, et hilisemalt võib selguda kolmanda isiku õigus müügitehingu objektiks oleva vallasasja suhtes. Seda eeldust ei kummuta asjaolu, et VINkoodi ja autodokumentide võltsitust ei avastanud ka autoregister, kelle andmed on üksnes 5(6)

informatiivse tähendusega. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Sama seaduse § 147 lg. 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks hetkes, mil õigustatu isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja kandis varalist kahju tingituna kostja lepingurikkumisest 13.08.2007, mil ta rahuldas Seesam Kindlustuse tagasinõude. Hagi kahju hüvitamises esitati 06.08.2008. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Kolleegium märgib, et kahju kandmisel on kostjal endal õigus esitada kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kellelt tema varastatud sõiduki ostis. Ülaltoodust lähtudes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse, rahuldab uue otsusega VÕS §-de 115 lg. 1 ja 3 alusel hagi ja jätab poolte asjas kantud menetluskulud kostja kanda.

Tiit Kollom

Reet Allikvere

Imbi Sidok

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.