2-11-45041/9 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

17.06.2011.a. taganes A V kõnesolevast lepingus, kuna lepingu eesmärk jäi saavutamata. Lepingu eesmärk ei ole saavutatud, sest lepingu esemeks olev kinnistu on eraldamata ja kinnitusraamatusse iseseisva kinnistuna kandmata ning möödunud on ka lepingu p-s 7.3 lepingu eesmärgi saavutamiseks kokkulepitud tähtpäev 17.06.2011. D V on vastavalt lepingu p-le 7.4 kohustus tagastada A V lepingu p-s 4.2 märgitud ostuhind xxxxxxxxxxxx Eesti krooni ehk xxxxxxxxxxxx eurot. Avaldaja nõudis võlgnikult ostuhinna tagastamist hiljemalt 01.07.2011.a. 08.08.2011.a. saatis avaldaja D V nõude ostuhinna viivitamatuks tasumiseks ja pankrotihoiatuse, sest D V ei olnud ostuhinda tähtaegselt tasunud. Võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tugineb võlausaldaja PankS § 10 lg 2 p-le 1, mille järgi piisab võlausaldaja poolt võlgniku maksejõuetuse põhistamisel asjaolust, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui võlausaldaja on võlgnikku kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et võlausaldajal on võlgniku suhtes sissenõutav nõue. Võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku vastuväited Võlgniku vaidleb pankrotiavaldusele vastu leides, et lepingust taganemine ei ole kehtiv, seega ei saa võlausaldajal olla rahalist nõuet tema vastu. Võlgnik toob esile, et võlausaldaja on jätnud kohtule esitamata andmed selle kohta, et pooled vaidlevad lepingust taganemise kehtivuse üle. Pooled on lepingu p-s 4.5 kokku leppinud, et kinnistu jagamisega seonduva detailplaneeringu menetlust korraldab A V, ka on kokku lepitud selles, et A V panustab detailplaneeringu koostamise kulude kandmisse. Eelnimetatud kohustusi A V täitnud ei ole ning pole võlgniku arvates käitunud lepingu täitmisel heas usus. Samas D V lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ei ole. Lepingu p 7.3 on tingimuslik – see näeb ette edasilükkava tingimuse, mille saabumisel võib lepingust taganeda ja selleks tingimuseks on detailplaneeringu kehtestamata jätmine. Võlgnik viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-104-11 p-le 23 ja leiab, et A V on ise aidanud kaasa oma tegevusetusega tingimuse saabumisele, mis võimaldaks tal ebasoodsast lepingust kuludeta väljuda. TsÜS § 104 lg 2 kohaselt ei loeta tingimust saabunuks, kui selle saabumisele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool, kellele tingimuse saabumine on kasulik. Seega ei saa lepingust taganemine olla kehtiv ning kehtiv ei ole ka võlausaldaja nõue, millele pankrotioavaldus rajaneb. Võlgnik leiab, et antud juhul tuleb jätta ajutine haldur nimetamata tuginedes PankS 15 lg 3 ple 1, mille kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Lisaks eeltoodule soovib D V esile tuua, esitades ka vastavad tõendid, et tema omandis on kinnisasjad, mis on hüpoteegiga koormamata ning mille arvel oleks võimalik oma võlgnetavat kohustust A V ees täita, kui selline kohustus eksisteeriks. Täiendavalt soovib veel võlgnik esile tuua, et on teinud omalt poolt ettevalmistusi selleks, et kinnistu sihtotstarvet muuta ning kinnistu vastavalt lepingule jagada. Kinnistul asub ka puurkaev ja pumpla. Seega leiab võlgnik, et kinnistu turuhind on kõrgem kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel.

Võlausaldaja nõue tuleneb pooltevahelisest 17.06.2008.a. sõlmitud kinnistu võlaõiguslikust müügilepingust. Õige on võlausaldaja väidetu selle kohta, et pankrotimenetlust ei saa jätta algatamata võlgniku paljasõnalise vastuväite alusel. Vaidlus ei ole selles, et A V on tasunud D V xxxxxxxxxxxxxx Eesti krooni, mille tagastamist A V nõuab. Antud juhul tugineb võlausaldaja kõnealuse lepingu p-le 7.3, mis näeb ette müüja või ostja õiguse lepingust taganeda juhul, kui detailplaneeringut ei kehtestata. Lepingu punkti tekstist ei nähtu, et pool ei võiks taganeda lepingust muul põhjusel kui teise lepingupoole rikkumise tõttu. Samas on võlgnik tuginenud lepingu p-le 4.5, mille kohaselt korraldab kinnistu jagamisega seonduva detailplaneeringu menetlust A V, kes panustab ka lepingu p 4.4 alusel detailplaneeringu koostamise kuludesse. VÕS § 101 lg 4 käsitleb taganemisõigusena ennekõike õiguskaitsevahendit, mida saab kasutada kohustuse rikkumise korral, kuid võlgnik ei ole lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Võlgnik on leidnud, et A V on ise oma tegevusetusega aidanud kaasa detailplaneeringu mittekehtestamisele, mis võimaldaks ebasoodsast lepingust kuludeta väljuda. Viidatud on ka TsÜS § 104 lg-le 2, mille kohaselt ei loeta tingimust saabunuks, kui selle saabumisele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool, kelle tingimuse saabumine on kasulik. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Kas lepingust taganemine on kehtiv või mitte, oleneb võlausaldaja nõude põhjendatus. Kõnealune vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Seega jätab kohus ajutise halduri nimetamata ja PankS § 15 lg 7 alusel lõpetab menetluse. PankS § 15 lg 6 kohaselt juhul, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab asja läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.