Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE

2-10-60535 31.01.2011 määrusega kohustas Harju Maakohus hagejat esitama 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis. 10.02.2011 esitas Osaühing DOMINUS INKASSO Harju Maakohtule hagiavalduse G Vi vastu. Harju Maakohtu 15.02.2011.a. määrusega keelduti osaühing DOMINUS INKASSO hagi G Vi vastu menetlusse võtmast ja anti tsiviilasi nr 2-10-60535 üle kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale. Alates 5.4.2011.a. on käesolev tsiviilasi Pärnu Maakohtu menetluses.

2-10-60535 Arvestades eespool toodut leiab hageja, et on teinud kõik endast oleneva, et lahendada see vaidlus kohtuväliselt. Vaatamata kostjale antud võimalustele ning tasumise tähtaegade edasilükkamistele ei ole kostja siiani oma kohustust hageja ees täitnud. Hageja esitas 03.12.2010 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtule G V vastu, millele kostja esitas vastuväite. Seoses kostja poolt makseettepanekule vastuväite esitamisega kuulub asi lahendamisele hagimenetluses. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 410 lg 1 kohaselt sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule ei kohaldata VÕS § 404 ja § 405 sätestatut. VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule Vastavalt nimetatud laenulepingule kohustus kostja laenu tagastama 04.01.2008.a. Hageja leiab, et kostja ei ole endale võetud kohustust hageja ees kohaselt täitnud ning VÕS § 82 lõike 7 alusel on see muutunud sissenõutavaks. Eespool nimetatud laenu tagastamata jätmisega on kostja VÕS § 100 mõttes rikkunud lepingust tulenevat kohustust tagastada laenuandjale laenusumma tähtaegselt ning jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Tulenevalt VÕS § 101 lõige 1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu (lisa 2) punktis 16.1. kokkulepitu kohaselt lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse Poolte kokkuleppe mittesaavutamisel Laenuandja asukohajärgses kohtus. Samuti laenulepingu punkt 18.2. kohaselt määratakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidluse lahendamiseks Harju Maakohus. Seega soovib hageja lahendada hagi Harju Maakohtus. Laenulepingu (lisa 2) punkt 10.2.3 sätestatu kohaselt tekib kostjal kohustus maksta Võlausaldajale menetluskulud Hagiavalduse esitamisel kohtusse (toimub kui Laenusaaja Lepingust tulenevad kohustused on Võlausaldaja ees pikaajaliselt täitmata) summas vähemalt 1 500,00 (üks tuhat viissada) krooni, lisaks veel õigusabikulud, riigilõiv ja muud kohtukulud. Laenulepingu (lisa 2) punktis 11.1. kokku lepitu kohaselt, kui kostja ei ole tasunud kohustuste täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal (Võlausaldajal) õigus alustada 0,85% (null koma kaheksakümne viie protsendi) viivise arvestamist päevas puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate maksete täieliku tasumise päeval. Viivise maksmine ei vabasta kostjat laenulepingu järgse tasumise kohustusest. Kuivõrd laenu tagasimakse tähtaeg (kohustuste täitmise tähtpäev) oli 04.01.2008, algab viivise arvestamine alates 05.01.2008.a. Tähtaeg 04.01.2008

Võlgnevus 2525 krooni

Viivitatud päevi Viivis päevas

21,46 krooni

Nõutav Viivis 24271,26 krooni

Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt vähendab hageja viivise protsenti päevas 0,088% -ni. Seega viivis 160,62 EUR [2513,08 krooni]. Hageja on nõus asja kirjaliku menetlusega ning soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes võlaõigusseaduse § 76 lõigetest 1 ja 3, § 82 lõikest 7, § 100, § 101 lõikest 1, § 113 lõikest 1, § 396, § 410 lg 1, § 741 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse

2-10-60535 seadustiku § 3 lõikest 1 ja § 146 lõikest 1 palub hageja: 1. Mõista kostjalt välja 05.12.2007 sõlmitud laenulepingu alusel Laenuandja poolt 05.12.2007 väljastatud arve nr. 9597 alusel tasumisele kuuluv summa 161,38 EUR (ükssada kuuskümmend üks eurot ja kolmkümmend kaheksa senti) [2525,00 krooni]. 2. Mõista kostjalt välja 05.12.2007 sõlmitud laenulepingu punkti 11.1. alusel tasumisele kuuluv mõistlik viivitusintress (viivis) 0,088% päevas summas 160,62 EUR (ükssada kuuskümmend eurot ja kuuskümmend kaks senti) [2513,08 krooni]. Samuti jätkata Laenuandja poolt 05.12.2007 väljastatud arve nr. 9597 alusel tasumisele kuuluva summa tasumisega viivitatud päevade eest viivise arvestamisega alates 09.02.2011 kuni põhinõude täitmiseni. 3. Mõista kostjalt välja 05.12.2007 sõlmitud laenulepingu punkti

(VÕS § 735).

Laenulepingu sõlmijat sai pidada kostjaks, kuna VÕS § 735 kohaselt nõuab kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamine isiklikku tunnuskoodi või muud sarnast võimalust maksevahendi omaja kindlaks tegemiseks. Laenuandjal puudus alus kahelda, et maksevahendi kasutaja oli kostja, sest autentimisel sisestati kostjale antud isiklikud tunnuskoodid ja paroolid. Kaugjuurdepääsuga maksevahendi puhul on tegemist väljaja poolt teatavaks tehtud tunnuskoodide ja salasõnade abil realiseeritavate õiguste kogumiga, mis võimaldab maksevahendi omaja konto käsutamist kirjalikku juhist andmata. Kuivõrd kaugjuurdepääsuga maksevahend võimaldab personaalselt teatavaks tehtud tunnuskoodide ja paroolide abil üheselt identifitseerida selle omajat (s.t tuvastada, et tegemist on isikuga, kes omandas pangalt vastavad õigused). Seega on nn. pangalingi kaudu teostatav isiku identifitseerimine piisav selleks, et teha kindlaks vastava pangakonto omanik ning tuvastada ka personaalsed tunnuskoodid ja paroolid sisestanud persoon. Mõistlik on eeldada, et pank on pangakonto avamisel ja/või kaugjuurdepääsuga maksevahendi (internetipanga) kasutamisõiguse andmisel tehingu teiseks pooleks oleva isiku (kostja) korrektselt tuvastanud. Kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et pank on kostja nimele pangakonto avanud või kaugjuurdepääsuga maksevahendi (internetipanga) kasutamisõiguse andnud tegelikult kostjaks mitte olevale isikule, ei saa ka 05.12.2007 laenulepingu sõlmimisel laenusaaja poolt kostja nimel pangalingi kaudu autentimist ebakorrektseks pidada ega laenusaajat kellekski teiseks kui kostjaks pidada. Kuid isegi juhul, kui peaks tõendamist

2-10-60535 leidma, et kostja nimel tegi autentimistoimingud keegi kolmas isik, ei välista see sõlmitava lepingu täitmise osas kostja vastutust. Kokkuvõtlikult, hageja on seisukohal, et puuduvad seadusest või kostja vastusest tulenevad alused, mis lükkaksid ümber hagis väidetu, et kostja sõlmis temale väljastatud Hansapanga võrgupanga kasutamist võimaldavate paroolide või koodide abil 05.12.2007 laenulepingu ning et kostjal tuleb täita selle laenulepingu järgsed kohustused. Tõendatud ei ole kostja väide, nagu kostja ei oleks laenu võtnud Kostja 28.04.2011 vastusest nähtub väide, nagu ta ei oleks laenu võtnud ega enda nimel laenu võtmiseks kolmandaid isikuid volitanud. Samas ei ole ta niisugust väidet millegagi tõendanud. Puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et kostja kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamise isikliku tunnuskood või muu sarnane maksevahendi omaja kindlakstegemist võimaldav võimalus (nt. ka kostja isikutunnistus) oleks 05.12.2007 laenulepingu sõlmimise ajal olnud kolmanda isiku kasutuses või, et kostja oleks need kolmandale isikule teatavaks teinud. Kostja ei ole täpsustanud, kuidas toimus SEB pangas asuvalt temale kuuluvalt arveldusarvelt nr. 10010584408014 laenuandjalt 05.12.2007 laenulepingu (hagi lisa 2) saadud raha (vt hagi lisa 4) väljavõtmine ning kes seda tegi. Puudub alus väita, nagu ei oleks kostja oma pangakontot, s.h sellele 05.12.2007 laenulepingu alusel laekunud raha käsutanud. Kostjal oli 05.12.2007 laenulepingu sõlmimise ajal Hansapanga internetipanga (Hanzaneti) paroolikaart ning järelikult oli kostja sõlminud AS-ga Hansapank Hanzaneti kasutamise lepingu. Pangaga sõlmitud lepingu alusel väljastati kostjale ka kaugjuurdepääsuga maksevahendi kasutamist võimaldavad tunnuskoodid ja paroolid, s.t anti talle võimalus käsutada võrgupanga kaudu oma kontot ning end identifitseerida. See tähendab, kostjal oli VÕS § 735 kohane võrgupanga käsutamise võimalus oma konto kasutamiseks Hansapangas ja enda identifitseerimiseks Hanzaneti kaudu. Hageja leiab, et puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber kostja poolt laenu võtmise fakti. See tähendab, kostja ei ole avaldanud, et tema pangakontole käsutamist ja pangalingi kaudu autentimist võimaldavad talle personaalselt väljastatud ja tunnuskoodid paroolid ning tema enda poolt valitavad või muudetavad tunnuskoodid, paroolid või PIN-koodid oleksid tema tahte vastaselt kolmandale isikule üle antud või teatavaks saanud. Juhul, kui püsiparool ja paroolikaardi numbrikombinatsioonid oleksid olnud kolmandale isikule teada, võinuks kostja pangale teatamise ja paroolide sulgemise asemel muuhulgas muuta ka ainuüksi püsiparooli, mis teinuks kostja tahte vastaselt tema Hansapanga konto kasutamise või kostja nimel Hanzaneti kaudu autentimise võimatuks. Puuduvad tõendid, et Hanzaneti kasutamist võimaldavad paroolid ja püsiparoolid või kontolt sularaha väljavõtmist võimaldava pangakaardi PIN-koodid oleksid kostja tahte vastaselt tema valdusest väljunud. Asjaolu, kui isik annab pangalingi kaudu identifitseerimist ning pangakonto kasutamist võimaldavad paroolid ja PIN-koodid teisele isikule üle vabatahtlikult, on tema risk. Kostja ei vabane vastutusest ka juhul, kui peaks selguma, et ta ei käsutanud isiklikult kaugjuurdepääsuga maksevahendit või pangakontot. VÕS § 741 lõike 1 punkti 1 kohaselt elektroonilise maksevahendi omaja on kohustatud kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna. Eeltoodust selgub, et kui kostja väited Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamist võimaldavate paroolide ja koodide üleandmisest kolmandale isikule vastavad tõele, rikkus kostja süüliselt (sõltuvalt asjaoludest kas VÕS § 104 kohaselt tahtlikult või raske hooletusega) elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi.

2-10-60535 Isegi juhul, kui peaks selguma, et 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks ning selle laenulepingu alusel saadud raha kasutamiseks käsutas Hansapanga võrgupanga paroole keegi kolmas isik, on kostja rikkunud elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi. VÕS § 742 lõike 1 punkti 2 kohaselt pidanuks ta teatama viivitamata maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või vargusest. Seega, kui kostja oli teadlik oma pangakonto kasutamisest kolmanda isiku poolt, ent ei blokeerinud seda võimalust, oli tegemist kostjapoolse pahauskse käitumise ning Hanzaneti kasutustingimuste teadlikku rikkumisega. Sellega anti teadlikult võimalus kolmandatele isikutele enda pangakonto käsutamiseks ning kolmandatel isikutel pangalingi kaudu enda asemel identifitseerimiseks, s.h tehingute tegemiseks. Hageja konstateerib, et kostja on rikkunud tahtlikult talle kui elektroonilise maksevahendi omajale VÕS § 741 lõike 1 punktist 1 tulenevaid kohustusi ninu peab VÕS § 742 lõike 2 kohaselt ka sellest tulenevaid riske kandma. Laenuandjal oli 05.12.2007 laenulepingu sõlmimisel ja edaspidi VÕS § 7 kohaselt mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt alus eeldada, et kostja käitus seaduse ning Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamise võimaldamiseks sõlmitud kokkulepete kohaselt (s.t kasutas ise panga poolt talle antud paroole ja koode või et nende kaotsiminekul või kolmandale isikule teatavaks saamise kahtlusel puhul järgis oma teatamiskohustust). VÕS § 742 lõike 2 kohaselt ei kohaldata sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud (elektroonilise maksevahendi varguse või kaotsimineku puhul maksevahendi omaja kuni vargusest või kaotsiminekust maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule teatamiseni varguse või kaotsimineku riisiko) summalist piirangut, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS §741 lõikes 1 sätestatud kohustust või kui tegemist on maksevahendi omaja pettusega. Kuivõrd kostja rikkus VÕS § 741 lõikes 1 sätestatud kohustust, siis ei rakendu tema suhtes ka riisiko summaline piirang ning ta kannab riisikot täies ulatuses. Kokkuvõtlikult, hageja on seisukohal, et puuduvad seadusest või kostja vastusest tulenevad alused, mis välistaksid kostjale väljastatud Hansapanga võrgupanga (Hanzaneti) kasutamist võimaldavate paroolide või koodide abil 05.12.2007 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste kostja poolset kandmist isegi juhul, kui peaks selguma fakt, et 05.12.2007 laenulepingu sõlmimiseks ei sisestanud Hansapanga võrgupanga kasutamist võimaldavaid paroole või koode kostja isiklikult. Antud tsiviilvaidluses ei oma tähtsust kohtuotsus kriminaalasjas 1-08-16235. Hageja märgib, et sõltumata asjaolust, kas kostja laenu võttis või mitte, ei ole vaidlust selles, et kostja on rikkunud VÕS § 741 lõike 1 punkti 1 kohast elektroonilise maksevahendi omaja hoolsuskohustust, kuna ta ei hoidnud maksevahendi kasutamist võimaldanud abivahendeid (isiklik tunnuskood ja muud koodid) kaitstuna. Asjas ei oma tähtsust, kas kostja andis võrgupanga kasutamist võimaldavad abivahendid kolmanda isiku kasutusse vabatahtlikult või lõi nende abivahendite (koodide) teadasaamiseks lohaka hoidmisega soodsad tingimused. Üksnes kostja poolt VÕS kohaste kohustuste rikkumine võimaldab kolmandatel isikutel kostja elektroonilist maksevahendit kasutada. Kuna kostja võimaldas elektroonilise maksevahendit kolmandal isikul kasutada, tuleb tal ka selle elektroonilise maksevahendi kasutamisest johtuvaid riske kanda. Kostjal on võimalik esitada regressnõue isiku(te) vastu, kes on tema elektroonilist maksevahendit kasutanud ja sellega kostjale kohustusi tekitanud. Teadaolevalt ei ole kriminaalasjas nr 1-08-16235 tehtud otsusega mõistetud midagi välja laenuandja ega hageja kasuks. Hageja leiab, et kriminaalasjas nr 1-08-16235 tehtud otsus ei oma puutumust hageja ja kostja tsiviilõiguslike suhetega, kuna hageja nõue põhineb kostja poolt VÕS kohustuste rikkumisega tekkinud kohustusel kanda elektroonilise maksevahendi kasutamisest tulenevaid riske.

2-10-60535 Kohtuistungile hageja ei ilmunud ning palus kirjalikult esitatud taotluses asja sisulist lahendamist hageja osavõtuta /t.l. 110/.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-10-60535 sissenõudmise kulusid ning vaadata kas tegemist ei ole tarbijalepingust tulenevalt kahjustavate lepingutingimustega. Kohtuistungil jäi kostja vastuväidete juurde.

KOHTU SEISUKOHT

2-10-60535 Kohus nõustub hagejaga selles, et oma pangakaardi ja pangakonto kasutamist võimaldavate paroolide ja koodide üleandmisega kolmandale isikule rikkus kostja elektroonilise maksevahendi omaja kohustusi. 2007.a. kehtinud VÕS § 741 lg 1 kohaselt oli elektroonilise maksevahendi omaja kohustatud: 1) kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna; 2) teatama viivitamata maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või vargusest; 3) mitte jäädvustama elektroonilise maksevahendi kasutamist võimaldavat isiklikku tunnuskoodi või muud koodi kergesti äratuntavas vormis, muu hulgas elektroonilisel maksevahendil või muul esemel, mida ta kannab koos elektroonilise maksevahendiga. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 1 seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Sama sätte 2.lõike järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (§ 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (§ 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (§ 104 lg 5). VÕS § 104 lg 6 sätestab, et kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral. Hageja hinnangul rikkus kostja oma kohustust tahtlikult, kuna ta andis vabatahtlikult kolmandale isikule enda pangakonto käsutamiseks ning kolmandatel isikutel pangalingi kaudu enda asemel identifitseerimiseks sh tehingute tegemiseks. Süü raskuse tuvastamisel tuleb arvestada saabunud tagajärge ja kostja süüd tuleb hinnata seoses sellega. Tahtluse puhul pidi kostja, arvestades kõiki asjaolusid, soovima (või aru saama), et pangakaardi ja pangakonto kasutamist võimaldavate parooli ja koodide J Ple üleandmise tagajärjel, paneb J P toime kuriteo (kelmuse) või kasutab neid kiirlaenu võtmiseks ja omastab selle. Kohtu hinnangul esitatud asjaoludest sellist järeldust teha ei saa. Hageja pole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja eeldas et pangakontolt on võimalik saada deebetkaardi ja koodide abil rohkem raha, kui arvel on või et kostja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja seletuse kohaselt andis ta oma pangakaardi ja koodid tollase elukaaslase J P kätte selleks, et ta saaks kostjale kuuluvat kontot kasutada enda vajadusteks, kuna J P enda kontod olid arestitud. Kostja ei saanud aimata pangakaardi ja koodide kasutamist kolmandate isikute poolt hagejalt kiirlaenu võtmiseks ja kelmuse toimepanemist. Tõendatud ei ole, et kostja oleks osalenud hagejalt kiirlaenu võtmisel või muul moel tegutsenud viisil, mis tekitaks kahtlust, et ta võis aru saada või soovis, et tema pangakoode kasutatakse kiirlaenu võtmiseks või et ta osales kelmuse toimepanemisel. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 5.12.2008.a. süüdistusaktist ja Pärnu Maakohtu 9.03.2009.a. kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti J P süüdi kuriteos KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, mis seisnes selles, et tema kes on varem toime pannud varguses kasutades ära tema kätte G Vi poolt 2007.a. oktoobris antud SEB Eesti Ühispanga paroolikaardi ja paroolid, millised võimaldasid tal internetipanga kaudu kasutada G Vi pangakontot, tellis G.Vi teadmata ja tema nimele pangakontole kolmest erinevast kiirlaenukontorist SMS-laene, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomiseks esitles end laenukontorite töötajatele laenusaaja

2-10-60535 identifitseerimiseks telefonilise järelepärimise käigus naisterahva hääle järeletegemisega G Vina ja omastas 3 laenu, sealhulgas ka 5.12.2007 SMS Kiirlaen OÜ-st summas 2000 krooni. Kohus leiab , et kostja oli lepingust tulenevat kohustust rikkunud viisil, kus ta ei saanud ette näha tekkida võivat tagajärge. Seega oli kostja süü kerge hooletuse (ettevaatamatuse) vormis ja sellisel juhul, tuleb kohtul kontrollida, kas kostja võis ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejale kahju. Kohus leiab, et esitatud asjaoludest ei saa sellist järeldust teha. Tavaline inimene, kes teeb tehinguid deebetkaarti ja paroole kasutades, ei saa ette näha et selle kaardi ja paroolide abil võib olla võimalik võtta krediiti. Tavapäraselt on deebetkardiga ja paroolidega võimalik teha tehinguid ainult selle rahaga, mis on arvel olemas. Kuna kostja ei saanud ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejalt krediidi võtmist, siis ei kuulu hagi rahuldamisele. Krediidi võtmises on süüdi tunnistatud J P.

Reena Undrest kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.