Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluse käik 04.04.2011 esitas hageja kohtule hagi kostja nõude tunnustamiseks Ain Viidu (pankrotis) pankrotimenetluses. 04.05.2011 võttis Pärnu Maakohus esitatud hagi menetlusse. 21.07.2011 toimus tsiviilasja kohtu eelistung. 13.09.2011 eelistungi lükkas kohus edasi. 17.10.2011 toimunud kohtuistungil vaatas kohus tsiviilasja läbi sisuliselt. Hageja nõue, selle aluseks olevad asjaolud, hageja seisukoht kohtus ning hageja poolt esitatud tõendid 04.04.2011 kohtule esitatud hagi palub hageja tunnustada Meelis Mägi nõuet Ain Viidu (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 131 500 krooni esimese järgu nõudena. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagi põhjenduste kohaselt kuulutati Ain Viidu pankrot välja 02.11.2010.a. 03.03.2011 toimunud Ain Viidu (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas Tõnu Kaljo hageja nõude täies ulatuses. PankrS § 106 lg 2 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja ja võlgnik sõlmisid 18.11.2008.a. laenulepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu summas 700 000 krooni. Laenu tagastamise tähtajaks oli kokku lepitud 18.11.2009.a. Laenusumma on vastavalt võlgniku soovile võlgnikule üle antud sularahas. Võlgnik on allkirjaga kinnitanud laenusumma kätte saamist. Pankrotimenetluse algatamise seisuga ei ole võlgnik laenusummat tagastama asunud. Vastavalt laenulepingu punktile 1.3 kohustus laenusaaja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 2,5 % laenujäägilt kuus. 02.11.2010.a. seisuga on võlgniku laenulepingust tulenev intressivõlgnevus summas 210 000 krooni. Vastavalt laenulepingu punktile 1.4 kohustub laenusaaja laenusumma tasumisega viivitamisel tasuma viivist 0,5% tagastama laenusummalt päevas. 02.11.2010.a. seisuga on viiviste võlgnevus 1 221 500 krooni. Seega on hageja nõue võlgniku Ain Viidu vastu kokku 2 131 500 krooni, millest 700 000 krooni on tagastamata laenusumma, 210 000 krooni intressivõlgnevus ja viivised 1 221 500 krooni. Hageja nõude tagamiseks on seatud ühishüpoteek võlgniku kinnistutele (kinnistu asukohaga *, registriosa nr *; kinnistu asukohaga *, registriosa nr *; kinnistu asukohaga *, registriosa nr *).

Hageja esitas tõendina 02.11.2010 pankrotimääruse /tl 8-12/, pankrotiteate /tl 13/, nõudeavalduse /tl 14-15/, võlausaldaja vastuväite /tl 16/, nõuete kaitsmise koosoleku protokoll /tl 17/, tunnustatud nõuete nimekiri /tl 18/, võlausaldajate registreerimisleht /tl 19/, laenuleping /tl 20-22/, laenuvõlgnevuse arvestus seisuga 01.11.2010 /tl 23/, kinnistusraamatu väljavõtted /tl 24-27/. Kohtuistungil jäi hageja esitatud hagi juurde ja palus hagi rahuldada. Viiviste osas nõustus hageja kostjaga selles, et viivised ei tohi ületada põhivõlgnevust. Kostja vastuväited ja seisukohad kohtus Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole võlgnikule lepingu alusel raha üle andnud, mistõttu puudub hagejal alus nõuda laenusumma tagastamist. Kostja hinnangul on hageja nõue kunstlikult tekitatud eesmärgiga kontrollida võlgniku pankrotimenetlust ning jätta kostja ilma temale kohtuotsuse alusel välja mõistetud rahast. Võlgnik on kostja ja võlgniku vahelise kohtumenetluse käigus, tsiviilasjas nr. 2-08-11640, tunnistanud võlgnevuse olemasolu kostja ees summas 279 234.- krooni. Viidatud omaksvõtt toimus võlgniku poolt 5.05.2008. a. vastuses kostja hagiavaldusele (Lisa nr. 1). Võlgnik on teistkordselt kinnitanud võlgnevuse olemasolu, seekord summas 192 000.- krooni, oma 14.10.2008. a. vastuses (Lisa nr. 2). Kõnealuses tsiviilasjas 3.11.2008. a. toimunud istungil (Lisa nr. 3) on kostja märkinud, et “rahalist pakkumist (kompromissi saavutamiseks) raskendab kostja varaline seis.” Seega on võlgnik tunnistanud rahalise kohustuse olemasolu vahetult enne väidetava laenulepingu alusel raha saamist ning märkinud, et kompromissi saavutamist takistab rahaliste vahendite puudumine. Juhul, kui võlgnik oleks laenulepingu alusel 18.11.2008. a. saanud hagejalt 700 000.- krooni, siis oleks võlgnik pidanud kostja hinnangul asuma täitma oma rahalisi kohustusi kostja ees, mille olemasolu võlgnik oli tunnistanud. Võlgnik ei asunud oma võlgnevust tasuma, samuti ei avaldanud võlgnik soovi alustada kostjaga kompromissläbirääkimisi. Lisaks eeltoodule märgib kostja, et võlgnik on 12.05.2009. a. esitanud Tallinna Ringkonnakohtule menetlusabi taotluse tsiviilasjas nr. 2-08-11640 (Lisa nr. 4). Võlgnik on nimetatud taotluses märkinud, et tal puuduvad võimalused 40 000- kroonise riigilõivu tasumiseks, kuivõrd ta elab üksi, tema igakuised sissetulekud jäävad 4 350.- krooni piiresse ning tal puudub vara, mille arvelt riigilõivu tasuda. Seega puudusid võlgnikul 12.05.2009. a. ehk vähem kui 6 kuud peale väidetavat 700 000.- krooni saamist rahalised vahendid, et tasuda riigilõivu summas 40 000.- krooni. Siinkohal on oluline märkida, et võlgnik ei ole vaadeldaval ajavahemikul alates laenusumma saamisest kuni menetlusabi taotlemiseni ostnud kinnisvara, tasunud kostjale võlga (mille olemasolu ta on tunnistanud) ega soetanud muud avalikest registritest nähtuvat vara. Eeltoodu viitab otseselt asjaolule, et võlgnik ei ole hageja käest lepingu alusel raha saanud, mistõttu on hageja nõue alusetu. Asjaolu, et sularaha ei ole tegelikkuses võlgnikule kunagi üle antud, soovib kostja tõendada tunnistaja Ain Viidu (pankrotis) ütlustega. Ühtlasi taotleb kostja käesolevaga hageja vande all ülekuulamist. Hageja nõutav viivis on ebamõistlikult kõrge – viivise-nõue ületab oluliselt põhinõuet. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-93-07 asunud seisukohale, mille kohaselt PankrS §-st 107, § 101 lg-st 2, § 103 lg-dest 2 ja 3 tuleneb, et kostjal on nõudele vastu vaieldes ja võlausaldaja nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur. Seega saab kostja taotleda kohtult viivise vähendamist. Viivise alandamine on Riigikohtu praktika järgi kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Kohtupraktika kohaselt ei nõuta viivist suuremas määras, kui seda on võlausaldaja põhinõue. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohtul viivisnõude vähendamist mõistliku suuruseni. Kohtus jäi kostja esitatud seisukohade juurde ja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja esitas tõendina vastuse tsiviilasjas nr 2-08-11640 /tl 52-53/, täiendava vastuse hagiavaldusele /tl 55-58/, kohtuistungi protokoll tl /59/, menetlusabi taotlus /tl 60-61/. Samuti rahuldas kohus kostja taotluse tunnistaja ja hageja vande all ülekuulamiseks. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, kuulanud ära kostja, tunnistaja ja hageja vande all antud ütlused ning uurinud kirjalikke tõendeid, leiab, et esitatud hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja ja Ain Viidu vahel on 18.11.2008 sõlmitud laenuleping, mille p 1.1. alusel annab M. Mägi Ain Viidule laenu 700 000 krooni. Laenusumma on üle antud sularahas, mida laenusaaja A. Viidu kinnitab allkirjaga lepingul. Laenulepingul on A. Viidu omakäeliselt kinnitanud, et ta on 18.11.2008. saanud kätte sularahas 700 000 krooni /tl 22/. Seega on kohtule esitatud kirjalik tõend, mis kinnitab A. Viidu poolt raha saamist laenulepingu alusel summas 700 000 krooni 18.11.2008a. 17.10.2011 toimunud kohtuistungil kuulati A. Viidu üle tunnistajana. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta 2008. aastaks jõudnud keerulisse olukorda ning tal oli rahalisi kohustusi 1,5 miljoni eesti krooni eest. Tunnistaja tegutses sel perioodil FIE Ain Viiduna. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest oli tal võlgnevus küttekontori tegevusest summas 900 000 krooni. Nimetatud võlga ei nõutud tsiviliseeritud kombel. Seoses tekkinud olukorraga pöördus tunnistaja Meelis Mägi poole laenu saamiseks. Hageja andis laenu sularahas 18.11.2008.a. Sel päeval sai tunnistaja veel laenu teisteltki isikutelt. Järgmisel päeval andis tunnistaja ära raha küttekontori võla tasumiseks. Raha andis ta ära rohkem kui oli saanud M. Mägi käest. Summa mis tunnistaja järgmisel päeval ära andis oli natuke vähem kui 900 000 krooni. Kokku sai ta sel päeval laenu erinevatelt võlausaldajatelt 1,1 miljonit krooni. Vaja oli aga tegelikult 1,5 miljonit krooni /tl 129/. 17.10.2011 toimunud kohtuistungil kuulas kohus vande all hageja Meelis Mägi. Hageja vande all antud ütluste kohaselt rääkis A. Viidu talle oma võlgnevustest. Hageja oli nõus laenu andma. Laenu tagatiseks oli hüpoteek kinnistul. Laenu sai A. Viidu sularahas kätte pärast seda kui oli notari juures käidud. Sularaha anti üle notaris käimise päeval. Ka varasemalt on hageja A. Viidule raha laenanud ja tagasimaksmisega ei ole probleeme olnud. Ka varasemad laenud on olnud sularahas.

Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja ja Ain Viidu vahel oli sõlmitud 18.11.2008 laenuleping. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingul on märge, et laen on Ain Viidu poolt kätte saadud sularahas 18.11.2008.a. Tunnistaja Ain Viidu ja vande all üle kuulatud hageja kinnitasid kohtus, et laenu sai A. Viidu kätte sularahas 18.11.2008. Seega laenuandja täitis oma kohustuse laenusaaja ees. Kohtule on esitatud Pärnu Maakohtu Lääne jaoskonna registriosa nr * kinnistusre-gistriosa väljavõte /tl 24-25/, kust nähtub, et 18.11.2008.a. asjaõiguslepingu alusel on sisse kantud hüpoteek summas 1 900 000 krooni Meelis Mägi kasuks. Nimetatud registriosa väljavõte, kust nähtuvad 18.11.2008. asjaõiguslepingu alusel tehtud kanded, kinnitavad tunnistaja A. Viidu ja hageja vande all antud ütlusi, et samal päeval, kui käidi notaris, toimus ka laenulepingu järgselt raha üleandmine. Kohtul ei ole alust kahelda kohtule esitatud kirjalikes tõendites – laenulepingus ja kinnistusregistriosa väljavõttes, Samuti puudub alus kahelda tunnistaja ja hageja vande all antud ütlustes, mis kinnitavad kirjalikke tõendeid. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et hageja andis tunnistaja A. Viidule laenu. VÕS § 396 lg 1 tulenevalt lasub A. Viidul laenu tagasimaksmise kohustus. Kostja väited selles, et A. Viidule ei ole raha laenulepingu alusel üle antud on ümber lükatud eelpool kirjeldatud tõenditega. Kostja väiteid selles, et tsiviilasjas nr 2-08-11640 takistas A. Viidul ja kostjal kompromissi sõlmimast A. Viidu raske varaline seis, ei tõenda, et M. Mägi ja A. Viidu vahel sõlmitud laenulepingu alusel tunnistajale raha üle ei antud. A. Viidu kohtus antud ütluste kohaselt tunnistas ta võlgnevust T. Kaljo ees summas 400 000 krooni ja nimetatud summas pakkus ka T. Kaljole kompromissi, kuid T. Kaljo ei võtnud seda vastu. Kostja arvamus, et peale seda kui A. Viidu sai M. Mägilt 700 000 krooni oleks ta pidanud tasuma võlgnevust T. Kaljo ees, kuid seda ta ei teinud, ei ole kohtu hinnangul asjaolu, mis tõendaks, et A. Viidu ja M. Mägi vahel sõlmitud laenulepingu alusel raha üle ei antud. Tunnistaja on sõnaselgelt andnud ütlusi, et ta maksis raha, mis ta sai teiste võlgnevuste katteks. Asjaolu, et A. Viidu eelistas ühte võlausaldajat teisele võlausaldajale, ei tõenda, et ta ei saanud laenulepingu alusel raha. Kostja väited selles, et A. Viidu esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetlusabi saamiseks, ei kinnita samuti, et A. Viidu ei saanud M. Mägiga sõlmitud laenulepingu alusel raha. A. Viidu kohtus antud ütluste kohaselt sai ta sel päeva so siis 18.11.2008 kokku 1 100 000 krooni, millest ta järgmisel päeval andis ära natuke vähem kui 900 000 krooni. Ülejäänud raha seisis tal kodus mitu kuud. Lootis selle raha anda Tõnu Kaljole, lootes, et ta võtab selle raha vastu. Tunnistaja kulutas selle raha vaikselt ära järgnevate kuude jooksul. Päris suur kulu seondus ka sellega, et tunnistaja saatis tütre Eestist Ameerikasse õppima. Tunnistaja on andnud ütlusi, mida ta tegi rahaga, mis ta sai laenulepingu alusel. Ühegi muu tõendiga ei ole tunnistaja ütlusi ümber lükatud. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ja hageja ütlustes ning esitatud kirjalikes tõendites. Tunnistaja A. Viidu on kogu oma pankrotimenetluse kestel tunnistatud võlgnevust hagejale summas 700 000 krooni, millele lisanduvad intressid ja viivised (vastus teabenõudele tl 75-76, pankrotimäärus tl 8-12). VÕS § 396 lg 1 tulenevalt lasus A. Viidul laenu tagasimaksmise kohustus. A. Viidu pankrot on välja kuulutatud 02.11.2010. 10.11.2010 esitas hageja Ain Viidu pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada pankrotimenetluses hageja nõuet kogusummas

2 131 500 krooni esimese järgu nõudena. 03.03.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas T. Kaljo hageja nõude täies ulatuses. Kohtule esitatud hagis palub hageja tunnustada nõuet samas summas. Kohus tunnustab M. Mägi põhinõuet summas 44 738.15 eurot (700 000 krooni). Kohus on eelnevalt leidnud, et on tõendatud A. Viidu võlgnevus M. Mägi eest summas 700 000 krooni. Hageja on esitanud nõude intressi osas summas 210 000 krooni vastavalt laenulepingu p 1.3. Hageja on arvestanud intressi perioodi 18.11.2008 kuni 18.11.2009 eest. Kostja intressi suurus vaidlustanud ei ole. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Eeltoodud sätte alusel tunnustab kohus hageja nõuet intressile summas 13 421,45 eurot (210 000 krooni) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 113 lgga 1 nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. A.Viidu ja M. Mägi vahel sõlmitud laenulepingu p. 1.4. järgi kui laenusaaja ei ole tasunud kogu laenusummat hiljemalt 18.11.2009, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,5% tagastamata laenusummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja esitas viivisnõude summas 1 221 500 krooni, mis on 78 068,08 eurot. Kostja on esitanud taotluse, milles palub vähendada viivist mõistliku suuruseni. Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud. 17.10.2011 toimunud kohtuistungil täpsustas kostja, et kui hagi rahuldatakse, siis palub kostja vähendada viivise nõuet kuni põhinõude suuruseni. /tl 124/. Hageja nõustus kostja väidetega selles, et Riigikohtu seisukohtade kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et viivisnõue ei tohi ületada põhinõuet. Seega poolte vahel ei ole vaidlust selles, et viivisnõue ei tohi ületada põhinõuet ning seetõttu rahuldab kohus hageja poolt esitatud viivisnõude osaliselt summas 44 738.15 eurot ( 700 000 krooni). Eeltoodu alusel tuleb tunnustada hageja nõuet A.Viidu pankrotimenetluses summas 102 897,75 eurot. Hageja nõude tagamiseks on seatud ühishüpoteek võlgniku kinnistutele registriosa nr *, *, *. PankrS § 103 lg 4 sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommerts-pandiregistrisse või Eesti väärtpaberite keskregistrisse. Hageja nõuded on pandiga tagatud. PankrS § 153 lg 2 sätetel pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Eeltoodu alusel on hageja nõue esimese järgu nõue.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1,2 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetlus-kulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Hageja esitas kohtule nõude tunnustamise hagi pankrotimenetluses. Kohus rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet esimese järgu nõudena, kuid mitte sellises ulatuses, mida hageja oli oma hagis nõudnud. Kohus rahuldas hageja viivisnõudest, mis oli 78 068.08 eurot nõude summas 44 738,15 eurot. Muus osas rahuldas kohus hagi. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi ka. Hageja palus tunnustada oma nõuet summas 136 227,68 eurot esimese järgu nõudena. Kohus tunnustab nõuet summas 102 897,75 eurot, mis on 75,53% esitatud nõudest. Eeltoodu alusel jätab kohus kostja kanda 75 % menetluskuludest ja hageja kanda 25% menetluskuludest. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144. Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.