Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja leidis, et kostja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest on põhjendamatu, vastuolus kindlustuslepingut reguleerivate võlaõiguse sätetega, Riigikohtu praktikaga ning hea usu põhimõttega. Tulenevalt VÕS § 452 lg-st 1 ja kindlustustingimuste p-st 6.1 ei ole isegi juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Politseinumbrile helistamata jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ega ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega VÕS § 452 lg 1 tähenduses. VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu. Kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi tuli informeerida liiklusõnnetusest viivitamatult politseid, kui see on seadusega ette nähtud. Hagejal puudus LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise kohustus, kuna inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kirikuaia omanik oli teada. Kirikuaia omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul.

MAAKOHTU LAHEND

hommikul. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja käitumist võib lugeda sündmuskohalt põgenemiseks liikluseeskirja tähenduses. Sündmuskohalt ei põgeneta puksiirabiga ega minda hommikul esimesel võimalusel kahju saajaga asjaolusid selgitama. Ka ei saanud hagejalt mõistlikult oodata, et ta oleks oodanud sündmuskohal hommiku saabumist, et kohtuda erakla omaniku esindajaga. LE § 227 reguleerib juhi tegutsemist pärast liiklusõnnetust. Seega ei saa väidetav LE § 227 rikkumine kuidagi mõjutada kindlustusriski. Kohus nõustus kostjaga, et läbi väärteomenetluse saanuks tõendeid selle kohta, kas esinesid kindlustusriski suurendavad asjaolud (nt joove või sõidukiiruse ületamine), kuid arvestades õnnetuse asjaolusid, ei olnud hagejal LE §-st 227 tulenevat kohustust. Kohus juhtis kindlustusandja tähelepanu VÕS § 445 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest täielikult juhul, kui kindlustusvõtja rikub VÕS § 443 kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamise kohustust. Isegi juhul kui kindlustusvõtja suurendaks kindlustusriski, st rikub VÕS § 444 kohustust (kindlustusriski suurendamise keeldu), vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja suurendas kindlustusriski tahtlikult. Selline kostja väide on oletuslik. Tulenevalt VÕS § 452 lg-st 1 vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 452 lg 2 p 3 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. LE §-s 227 sätestatud kohustus tulnuks täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tuginedes leidis kohus, et kostja ei ole millegagi tõendanud, et kindlustustingimuste p-s 6.1.1 kirjeldatud hoolsuskohustuse (avariipaigalt omavoliliselt lahkumine) rikkumine oleks mingilgi määral mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist. Kuna kahjustatud sõiduki suhtes kehtib tootjatehase garantii ning sõiduk on ostetud Vikingmotors Ida-Viru OÜ-st, siis on ka sõiduki remontimine Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s igati kohane. Tulenevalt kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tasub kindlustusandja hüvitise otse remonditöökojale. Eeltoodud põhjendustel on kindlustusandja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest vastuolus VÕS § 422 lg-s 1 sätestatuga ja ei olnud põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) on kohtu järeldus, et hageja on käitunud mõistlikult ja pöördunud järgmisel päeval kahju saaja poole, meelevaldne ja ei põhine tõenditel. Hageja ei ole selle kohta tõendit esitanud. Alles pärast seda, kui kostja tegi otsuse kahju hüvitamisest keeldumise kohta, on hageja 21.01.2010 pöördunud kahju saaja poole ja võtnud temalt allkirja pretensioonide puudumise kohta; 3) on kindlustustingimuste p-d 6.1.1 ja 7.1.1 kindlustusandjat kaitsvad sätted. Nõue täita LE §-s 227 sätestatut võimaldab kindlustusandjal koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist. Võlaõigusseadus sätestab kindlustusriski suurendamise keelu. Selle all tuleb mõista ka sõiduki juhtimist joobeseisundis, s.o olukorras, mida keelab liiklusseadus. VÕS § 452 lg 2 p 3 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust tahtlikult. Seega ei ole kindlustustingimuste p-des 6.1.1 ja 7.1.1 sätestatu vastuolus võlaõigusseadusega. Kohus on valesti määranud tõendamiskoormise, leides, et riski suurendavate asjaolude esinemist peab tõendama kostja. Kuna hageja võttis kindlustusandjalt võimaluse koguda läbi väärteomenetluse hagejat süüstavaid või õigustavaid tõendeid, siis on hagejal tõendamiskoormis tõendada, et ei esinenud kindlustusriski suurendavaid asjaolusid. Hageja on oma kohustust rikkunud tahtlikult. Liiklusseadus võrdsustab liiklusõnnetuse kohalt põgenemise joobes juhtimisega. See, et hageja laskis sõiduki puksiiriga ära vedada, ei tähenda seda, et tegemist ei oleks süülise tegevusega. Nagu hageja kohtuistungil selgitas, helistas ta oma sõbrale, kes ilmselt oligi isik, kes sõiduki aitas ära viia. Hageja tegevusest on näha, et ta tegi kõik selleks, et juhtunut varjata. Kohus oleks pidanud lugema tõendatuks, et hageja lahkus liiklusõnnetuse kohalt süüliselt ja rikkus kohustust kindlustusandja suhtes pärast kindlustusjuhtumi toimumist tahtlikult. Eeltoodu alusel on kohus põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS § 452 lg 2 p-des 2 ja 3 ning §-s 444 sätestatu, kuna hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma peale kindlustusjuhtumi toimumist. Eeltoodu alusel oli kostjal õigus vähendada kahju hüvitist kuni 100%; 4) on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et hageja ei ole tasunud riigilõivu täies ulatuses, mis iseenesest on hagi rahuldamata või läbivaatamata jätmise aluseks. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagi hind hagiasjas taotletu väärtus. Hageja taotles garantiikirja väljastamist vastavalt remondiettevõtte eelkalkulatsioonile. Remondisumma oli 128 204,90 krooni. Sellelt tuli tasuda riigilõivu 15 000 krooni. Hageja oli tasunud 5 000 krooni. Väär on kohtu seisukoht, et kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tuleneb, et kindlustusandja tasub hüvitise otse remonditöökojale. Kindlustusandja hüvitab kindlustusvõtjale talle tekitatud kahju ja seda taotletud suuruses. Kindlustusandja väljastab taotlejale, mitte remondiettevõttele, kooskõlastuse, milles garanteerib remondi maksumuse hüvitamise. Kohus on meelevaldselt märkinud otsuses hagi hinnaks 1 595 eurot; 5) peab kohus pooli suunama kompromissile. Kostja pakkus korduvalt kompromissi kuni 50% ulatuses kahju summast. Kohus ei teinud midagi, et kompromiss oleks võimalikuks saanud.

ohutusnõudeid). Seega ei ole isegi juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-04 asunud seisukohale, et kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane ning sellisel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele vaatamata kindlustusandjalt välja. Käesolevas olukorras, kus kostja on keeldunud täies ulatuses kindlustushüvitise väljamaksmisest, ei ole kostja käitunud kooskõlas TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Kostja käitumine oleks kooskõlas eelnimetatud põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud hagejale kahju vähemalt osaliselt. Politseinumbrile helistamata jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ja ei ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega. VÕS § 452 lg 1 on rakendatav neil juhtumeil, kus kindlustusvõtja või soodustatud isik tegutseb sihilikult kindlustusjuhtumi põhjustamise eesmärgiga (3-2-1-17-08). Praegusel juhul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et A. Seppern asus 14.11.2009 sõidukit juhtima eesmärgiga põhjustada kindlustusjuhtum. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09 asunud seisukohale, et kindlustuslepingu tingimuste puhul tuleb hinnata, kas need on kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust ning VÕS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 selgitanud, et tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele; 2) pidi kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi informeerima liiklusõnnetusest viivitamatult politseid, kui see on seadusega ette nähtud. Koheselt pärast liiklusõnnetuse toimumist oli hagejale teada, et inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuse põhjustas hageja juhitud sõiduk ja kirikuaia omanik oli samuti teada. Seega puudus hagejal LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise kohustus. Kirikuaia omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul; omanikul pretensioonide puudumise kohta on toimikus mitu tõendit. Maakohtu istungil A. Seppern selgitas, et kui asi juhtus, oli ta šokiseisundis; oli öö, ta valis esimese ettejuhtuva numbri, tuttav võttis vastu ja lubas organiseerida puksiirauto, mis tuligi tunni aja pärast ning puksiiri juht helistas A. Sepperni juuresolekul politseisse; kuna kannatanuid ei olnud, siis politsei kohale ei tulnud; 3) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Kindlustusjuhtumist kohene politsei mitteteavitamine ei saanud kuidagi suurendada kindlustusriski. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-10-09 märkinud, et VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Lisaks on vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu;

4) ei ole kostja väide, et hageja ei ole tasunud riigilõivu täies ulatuses, asjakohane. Hagiavalduse menetlusse võtmist ning riigilõivu tasumist ei otsusta mitte kostja, vaid kohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kohene politseile mitteteatamine ei suurendanud kindlustusriski. Kostja vastuväite järgi rikkus sõiduki juht kindlustustingimuste p-st 6.1.1. tulenevat hoolsuskohustust ja p-i 7.1.1, kuna ei käitunud LE §-s 227 sätestatu kohaselt ning ei teatanud liiklusõnnetuse toimumisest politseile; sellise kohustuse rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist.

Kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh kindlustustingimuste p-s 6.1.1. sätestatud ohutusnõudeid ja p-s 7.1.1. sätestatud liiklusõnnetuse korral vastavalt käitumise kohustust) ja rikkumine mõjus kindlustusandja täitmise kohustusele. Õige on kostja väide, et sellise kohustuse rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist. Tulenevalt kindlustusvõtja rikkumisest puuduvad asjas igasugused andmed selle kohta, milline oli sõiduki teelt väljasõitmise liiklustehniline mehhanism ning, mis oli liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõike eeltoodut, tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 3 937,11 eurot, s.o 50% sõiduki taastusremondi maksumusest (millest on maha arvatud omavastutus).

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.