2-08-6649 Kadri Leimanni hagi Aarne Saare ja Maire Saare vastu solidaarselt kahju hüvitise ja viivise väljamõistmiseks 19 140,58 eurot (299 485 krooni)
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.10.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aarne Saare apellatsioonkaebus Hageja Kadri Leimann (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xxxx xxxx, xxxxxx, xxxxxx), esindaja advokaat Anto Variku; Kostja I Aarne Saare (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx, xxxxxx, registriaadress xxxxxxxxxxx, xxxxxxx), kostja II Maire Saare (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx, xxxxx), kostjate esindaja vandeadvokaat Enno Heringson. 08.09.2011, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 08.10.2010 otsuse resolutsioon muutmata. Muuta osaliselt Harju Maakohtu 08.10.2010 otsuse põhjendusi ning rahuldada hagi arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aarne Saare kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.21.02.2008 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjate vastu 299 485 krooni suuruse kahju, viivise 87 415 krooni ja VÕS § 113 lg 1 järgi viivise väljamõistmiseks. Juhul, kui kohus tuvastab, et kahju tekitamise eest vastutab üksnes kostja I või kostja II, siis ta palub mõista kahju, viivise ja menetluskulud välja vastavalt kostjalt. Menetluskulud jätta kostjate kanda.
2.Hagi avalduse kohaselt pöördus hageja 29.01.2005 kostja II poole palvega kanda hoolt kassi eest aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas, ajal, mil hageja viibib puhkusel, millega kostja II nõustus. Hageja andis maja võtmed kostjatele üle samal kuupäeval.
3.02.02.2005 toimus aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas tulekahju, mis sai alguse saunast. Tulekahju sai alguse kostja I tegevusest, kes küttis sauna temperatuuri 100 kraadini, viskas leili ning läks seejärel tuppa puhkama, kontrollimata, kas ahjus olev tuli on kustunud, mida kostja I on oma seletuskirjas ka tunnistanud.
4.Tulekahju toimumise ajal oli maja valmimisjärgus ning majas toimusid viimistlustööd, sh sauna ja selle küttesüsteemi viimistlustööd, millest kostjad olid teadlikud. Tulekahjus sai maja olulisi kahjustusi: hävisid maja põhikarbi külge plokistatud abiruumide plokk, kus asusid saun ja katlamaja, katusekorrus ja elektripaigaldus, kahjustada sai maja otsasein, ruumide siseviimistlus. Maja taastamine on ehituslikult võimalik ja otstarbekas. Maja tulekahjueelse seisundi taastamiseks oli vaja eemaldada tekkinud praht, ruumides konstruktsioonide katted ja kõrvaldada konstruktsioonides kasutuskõlbmatuks muutunud materjalid. Põlenud maja kaitsmiseks ilmastiku vastu tuli hagejal katusekate välja vahetada, mille maksumus oli 76 585 krooni, millise tegevuse vajalikkust ja mõistlikkust kinnitas asjatundja. Ehitustööde kogumaksumuse kuludeks on 222 876 krooni. Seega kulub ja on kulunud maja taastamiseks kokku 299 485 krooni. Kahju suuruse arvestamisel on hageja lähtunud OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangust.
5.15.09.2006 esitas hageja kostjatele pretensiooni, milles palus vabatahtlikult tekitatud kahju hüvitada (tlk 9-10). Kostjad pretensioonile ei reageerinud. Hageja on arvutanud viivist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 perioodi 01.02.2005-29.01.2008 eest summas 87 415 krooni.
6.Hageja ei andnud kostjatele nõusolekut sauna kütmiseks, samuti oli sauna uks lukustatud ning isegi, kui nõusolek oleks antud, ei mõjutaks see hagi rahuldamist ja kahjude hüvitamist, kuna nõusoleku saamisel pidid kostjad teadma, et sauna kütmisel ei või nad käituda vastutustundetult. Kostjad on kohustatud tulekahjuga tekitatud kahjud hagejale hüvitama, sõltumata sellest, kas kahjude hüvitamisel tuleb lähtuda lepingulisest- või deliktilisest vastutusest. Kostjate kohustuste rikkumine ehk õigusvastane tegu seisnes eelkõige sauna loata kasutamises, selle ülekütmises ja selle järelvalveta jätmises. Kostjad pidid aru saama, et ilma omaniku kohalolekuta ei saanud/tohtinud kostjad sauna kütta, kui aga alustasid kütmist, siis tulnuks seda teha üksnes järelvalvet teostades ja sauna ülekütmist vältides. Maja väidetav mittenõuetekohane ehitamine ei olnud hagejale tekitatud kahjude põhjuseks, sest kui kostjad oleksid oma järelvalvekohustusi nõuetekohaselt täitnud ja sauna kütnud samal moel nagu seda oli varem teinud hageja, ei oleks tulekahju tekkinud. Hagejal ei oleks tekkinud kahjusid, kui kostjad ei oleks sauna
üldse kütnud. Antud juhul ei ole tegemist ehitusvaidlusega, vaid kahjuhüvitamise nõudega.
7.Hageja leppis kostjaga II kokku kassi eest hoolitsemise ning kostjad ei ole eitanud asjaolu, et võtmete üleandmisele eelnes hageja ja kostja II vahel vastavasisuline kokkulepe. Kuivõrd hagejale kuuluvat maja kasutasid mõlemad kostjad, on nad oma tegevusega kinnitanud nõustumuse hageja kodu järelvaatamiseks ning seega on mõlemad kostjad käsundisaajad hagejaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevalt. Maja võtmete üleandmisega 29.01.2005 sai otsese valduse kostja II, kes on tulenevalt VÕS § 620 lg 2 käsundisaajana ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kostja II enda hoolsuskohustust ei täitnud, kuna andis hageja maja võtmed üle kostjale I, kelle tegevuse tulemusena tekkis käsundiandja varale kahju, mida oleks hoolsuskohustuse täitmise korral olnud võimalik ennetada. Kostja II hoolsuskohustusega ei ole kooskõlas hageja sauna kasutamine enda tarbeks, kuna käsunduslepingust tulenevalt oli kostjal II õigus ja kohustus üksnes hoolt kanda kassi eest. Kuigi hoolsuskohustuse rikkumisena on käsitletav juba võtmete usaldamine kostjale I, on kostjale II TsÜS § 132 lg 2 kohaselt omistatav ka kostja I hoolsuskohustust rikkuv tegevus, kuna kostja II kasutas kostjat I enda kohustuste (kassi hooldamine) täitmisel ning sauna süttimine on seotud nimetatud kohustuse täitmisega. Kostja II hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjeks oli tulekahju puhkemine ning kahju tekitamine. Kostja II lepingulise kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, kuna ei ole põhjustatud vääramatust jõust. Seetõttu nõuab hageja tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja nõude ulatuseks on vastavalt VÕS § 132 lg-le 3 asja parandamise mõistlikud kulud. Samuti kuuluvad vastavalt VÕS § 128 lg-le 3 hüvitamisele kahju vähendamiseks tehtud mõistlikud kulutused katusekatte parandamiseks.
8.Juhul, kui kohus leiab, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada käsunduslepinguna, palub hageja kahjunõude kostja II vastu rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p-i 8 alusel. Kostja II andis võtmed üle kostjale I, kelle tegevuse tulemusena tekkis tulekahju ning hagejal tekkis kahju. Samuti ei teostanud kostja I järelevalvet kostja II tegevuse üle. Kostja II tegevus ja tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga, kuna ilma kostjale I majja sissepääsu võimaldamata ja järelevalve teostamata jätmiseta, ei oleks tulekahju puhkenud. Seega on täidetud delikti objektiivne teokoosseis. Kostjal II oli lepinguväline kohustus arvestada hageja huvide ja õigustega. Järelevalve mitteteostamine kostja I tegevuse üle kujutab endast hageja huvide kaitsekohustuse mittejärgimist. Kostja II tegevusetuse tulemusena osutus kostjal I võimalikuks hageja maja kasutamine isiklikuks otstarbeks. Alles valmimisjärgus maja sauna kütmine ilma eelnevate instruktsioonide, omaniku teavitamise ja ülevaateta sauna ehituslikust seisundist ning ohutusest on kindlasti vastuolus heade kommetega, arvestades kokkuleppe sõlmimise eesmärki. Võtmete üleandmine kostjale I kujutab heade kommete vastast tahtlikku tegevust, kuna hageja ja kostja II vaheline kokkulepe andis kostjale II õiguse üksnes kassi hooldamiseks. Samuti on heade kommete vastane kostja II poolne järelevalve mitteteostamine, kuna tegevusetus pidi olema kostja II teadlik valik, mistõttu ka tahtlik tegevusetus. Kostja II vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka VÕS § 1054 lg 2 alusel kostja I õigusvastase tegevuse tõttu. Kostja II kasutas kostjat I enda kohustuse täitmiseks ning kahju tekitamine sai võimalikuks seoses selle kohustuse täitmisega. Seetõttu vastutab tekitatud kahju eest kostjaga I samal alusel ka kostja II. Kostjad I ja II vastutavad seetõttu VÕS § 137 lg 1 kohaselt tekitatud kahju eest solidaarselt.
9.Harju Päästeteenistuse tuleohutuse osakonna 03.03.2005 vastus ei ole antud asjas asjakohane tõend. Käesolevas asjas tuleb anda vastus muuhulgas õiguslikule küsimusele, kas kostjatelt nõutav tegevus, järelevalve ahju üle ja ülekütmise vältimine, hoidnuks tulekahju tekkimise ära või mitte. Päästekeskus ei anna objektiivset hinnangut kostjate kohustusele ega nende sisule, mistõttu ehitusvigade konsulteerimist ja viidet
ehitusstandartidele ei saa pidada tähendust omavaks infoks käesolevas asjas. Ühtlasi ei ole see ka usaldusväärne tõend, kuna arvamus on kujundatud ilma sündmuskoha piltidele tuginemata. Põhja-Eesti Päästekeskuse Menetlusbüroo 10.09.2007 õiendi kohaselt oli tulekahju põhjustatud saunaahju kütmisega, puudusi ei tuvastatud.
10.Kahjude hüvitamisel tuleb lähtuda OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangust, mitte kuludokumentidest. Ei oma tähendust asjaolu kui palju ja millises ulatuses on hageja oma elamut taastama asunud. Kahju jääb kahjuks ja juhul, kui kohus leiab, et hagejale tekkinud kahju ja kostjate tegevuse vahel on põhjuslik seos ning esineb kostjate süü, siis peavad kostjad hagejale hüvitama kahju täies ulatuses, mitte ainult käesoleva hetkeni kantud kulutused. Antud juhul on kahjuhüvitisena taastamiseväärtuse väljamõistmise eelduseks kahjustunud elamu taastamise õigus ja võimalus. Elamu taastamine endisel kujul on võimalik ja selleks tuleb kostjatel hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Asja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise kindlaksmääramisel oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu tegelikult taastada või mitte või kas elamu taastamine kinnistu võõrandamise tõttu on võimalik või mitte. VÕS § 132 lg 3 kohaselt on isikul õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ja selle kõrval asja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist. Seetõttu ei tule üldjuhul hüvitada mitte isiku vara väärtuse vähenemine, vaid kahju, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes. Kostjate vastuväited
11.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta hagi rahuldamata.
12.Hageja palus enda äraoleku ajal kostjal II kanda hoolt kassi eest aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas. Kostjad said võtme 29.01.2005 hilisõhtul, mis jäeti kamina äärele, kuna kostja II juba magas sellel ajal. Seega anti võti mõlema kostja valdusesse.
13.Hageja lubas neil kasutada sauna. Hageja on ka ise varasemalt sauna kütnud ja ka kostjad on hageja saunas käinud. Eelnevalt hageja juures saunas käies ei viidanud kostjatele miski, et saun oleks olnud pooleli või sellises seisus, et seda ei või eesmärgipäraselt kasutada. Hageja ehitatud maja ja selle küljes asuv saun olid ehitatud ilma ehitusloata ja ehitustööd olid läbi viidud mittenõuetekohaselt, mis oli ka tulekahju põhjuseks. Seda tõendab Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus Põhja Politseiprefektuuri järelpärimisele, kus selgitatakse, et tulekahju oletatavateks põhjusteks olid ehitusvead kütteseadmetes.
14.Hageja on kostjate vastu esitanud põhjendamatu hagi. Hageja pahausksus seisneb sellest, et hageja esitas kostjate vastu hagi, teades, et tulekahju põhjuseks olid ehitusvead ning jättes antud info avaldamata. Samuti näitab hageja pahausksust asjaolu, et hageja väitel andis hageja võtmed üle kostjale II. Solidaarse kahjunõude ongi hageja püüdnud konstrueerida tuginedes sellele nagu ei oleks hageja kostjale I võtmeid andnud ja kostja I sai võtmed oma valdusesse üksnes kostja II hooletuse tõttu, millest tuleneb üheselt, et kostja II vastu ei oleks hagejal nõuet isegi mitte siis, kui kostja I osas nõue eksisteeriks. Samas on selge, et ka kostja I vastu ei saa hagejal nõuet olla. Ei saa eeldada, et saunas käies kustutatakse iga kord kerise alt tuli, kuna saunas käiakse sageli mitu korda. Samas ei puutu saunakerise all olnud tuli üldse asjasse, kuna tulekahju põhjused olid hoopis viimalõõri juures, kust soojus oli vale ehituskonstruktsiooni ja nihkunud isolatsiooni tõttu üle kandunud hoone puitkonstruktsioonidele, mida kostja I ei saanud ette näha. Kostja I ei ole pannud toime õigusvastast tegu. Saunaahju eesmärgipärast kasutamist ei saa lugeda õigusvastaseks teoks. Samuti ei ole õigusvastaselt käitunud kostja II, mis võiks olla aluseks kostjalt II kahju nõudmiseks. Kostjad ei saa vastutada selle eest, et hageja oli ehitanud ebaseadusliku elamu ja sellesse ehitusnormidele mittevastava sauna.
15.Isegi nõude põhjendatuse korral on hageja viidatud kahjusumma tekkinud tegelikust kahjust suurem. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks reaalse kulu kandmist. Hageja on püüdnud oma nõuet tõendada ainult OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnanguga, mis annab ligikaudse ja eeldatava hinnangu sellele, kui palju võiks eelduslikult raha kuluda hoone kahjustatud osa taastamiseks. Kuivõrd kuludokumente ei ole hageja esitanud, siis ei saa eeldada, et hageja on vastava kulu ka ise kandnud, kuna asjas võivad eksisteerida tõendid, et sauna küttesüsteem oli ehitatud valesti, siis võis hageja pöörduda oma kahjunõudega ka ehitaja vastu, kes kulud likvideeris või ei saa välistada, et hageja hoone oli kindlustatud, mistõttu võis kindlustus kahju hüvitada.
16.Kui hageja leiab, et kostja I vastutab otse lepingulisel alusel, siis jääb kostjatele arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel suunab hageja oma nõuda kostja II vastu. Kostjad ei nõustu, et nõusoleku olemasolu või puudumine ei mõjuta hagi rahuldamist. Hageja nõusoleku olemasolu tõendab seda, et kostja I ei käitunud sauna küttes omavoliliselt, vaid õiguspäraselt omades selleks omaniku luba. Juhul, kui kostjal I vastavat luba poleks olnud, võiks tulla analüüsimisele küsimus, kas kostjal I oli õigus eeldada, et elamus olev saun on ikka töökorras. Seega ei suurt tähtsust asjaolu, et hageja lubas sauna kütta ja näitas, kus asuvad küttepuud. Samas jääb kostjatele selgusetuks, millele tuginedes väidab hageja, et sauna köeti üle. 100 kraadini sauna kütmine on tavapärane.
17.Hageja ei suuda otsustada, millisel alusel kostjad peaksid kahju hüvitama, kas lepingulisest või deliktilisest vastutusest. Ühest küljest märgib hageja, et nõusolek sauna kütmiseks ei oma tähtsust, kuid teisest küljest märgib, et loata saunakütmises väljendub kostja I käitumise õigusvastasus.
18.Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus on objektiivne ning asjakohane tõend ja selgitab üheselt tulekahju põhjuseid. Nimetatud tõend on hagejale ebasobiv, kuna paljastab hagiavalduses toodud väärad ja poolikult esitatud asjaolust. Kostjatele teadaolevalt käis menetlusbüroo juhtivinspektor E. Külmallik pärast tulekahju kohapeal, kus ta koostas ka vastava skeemi, mis ei oleks võimalik ilma sündmuskohta nägemata. Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus on oluliselt detailsem, kui Põhja-Eesti Päästekeskuse Menetlusbüroo 10.09.2007 õiend.
19.Kostjad ei nõustu sellega, et maja mittenõuetekohane ehitamine ei olnud hagejale tekitatud kahjude põhjuseks. Kui hageja teadis, et saunal esinevad puudused, mille tõttu leiliruumist muidu normaalseks peetav temperatuur 100 kraadi hageja sauna süütab, oleks hageja pidanud kostjat I hoiatama, mida hageja ei teinud ja seda ei saanud kostja I eeldada, et saunal esinevad mingid puudused. Elamu tuleohutuse nõuetele vastavuse riisikot kannab igal juhul omanik. Ajassepuutumatud on hageja viide, et kostjad teadsid suurepäraselt, et hageja maja ehitustööd olid alles pooleli, kuivõrd hageja andis ise loa sauna kütta. Kostjad juhivad ka tähelepanu, et OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangust selgub, et saun valmis 2003, seega oli saun valmis kaks aastat enne põlengut.
20.Kostjad ei nõustu hagejaga, et lähtuda tuleb ekspertiisis märgitust, mitte reaalsetest kuludest. Juhul, kui kostjatelt välja mõista rahasumma lähtuvalt ekspertiisist, siis ei oleks kindel, kas vastav summa kulutatakse just endise olukorra taastamiseks. Kostjad märgivad ka, et ei saa eksperthinnangus märgitud summa osas seisukohta võtta, kuna kohtumaterjalide hulka ei ole lisatud eksperthinnangu lisasid, kust vastava summa kujunemine nähtuks. Kostjad ei nõustu eksperthinnangus toodud summaga, kuid vastuväidete esitamiseks peaks olema võimalik kontrollida selle kujunemist.
21.Hageja esitatud kuludokumentidega on selgelt ja ühemõtteliselt tõendatud kahju 18 284,80 krooni ning juhul, kui hageja tõendab, et hagejale kuuluvad või kuulusid pangakaardid, mille number lõppeb, kas xxxx või xxxx ning tõendab täiendavalt osade arvete maksmise,
siis võib lugeda aktsepteerituks täiendavalt 63 285 krooni. Summas 98 307,49 krooni esitatud arveid ei saa kostjad aktsepteerida, kuna hageja ei ole arvete saajaks, vaid on kolmandad isikud. Tõendatud ei ole arve tasumine ja sellelt nähtuvad hoopis kolmanda isiku volitatud andmed ning kuna arvel kajastub ainult lambi pirn või majapidamistarbed. Samuti olid osad arved loetamatud. Kostjad toovad esile ka, et esitatud arved on perioodist 18.02.2005-17.05.2005, peale mida ei ole rohkem kuluarveid. Seega on hageja tööd planeeritud osas lõpetanud, kuivõrd ei ole usutav, et pärast 2005.a maid ei ole hageja enam vahendeid leidnud, et remonti lõpetada. Kinnistusraamatust nähtuvalt on hageja 25.06.2006 koormanud kinnisasja summas 1 200 000 krooni hüpoteegiga Nordea Bank Finland Plc kasuks, mis viitab täiendava finantskohustuse võtmisele. Isegi eeldades esitatud arvete õigsust on ilmne, et hageja on tulekahju tagajärgede likvideerimise lõpetanud juba 2005.a mais ning vastavate tagajärgede kõrvaldamine ei ole läinud maksma enam kui 172 201,20 krooni, mitte aga 299 485 krooni koos viivisega. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
22.08.10.2010 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja kahju 299 485 krooni, viivise 87 415 krooni ja viivise protsendina põhinõuetelt alates hagi esitamisest, so 30.01.2008 kuni põhinõuete täitmiseni. Kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulud 100% ulatuses ning hagejalt kostja II menetluskulud 100% ulatuses.
23.VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Poolte vahel puudub vaidlus, et 29.01.2005 pöördus hageja elukaaslane telefoni teel kostja II poole palvega kanda hoolt kassi eest aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas, ajal, mil ta koos hagejaga viibib puhkusel. Kostja II nõustus ning hageja ja ta elukaaslane viisid maja võtmed sama päeva hilisõhtul kostjale II. Kuna kostja II oli juba magama läinud, siis jätsid võtmed kostjate elukohas oleva kamina äärele. Samal õhtul peeti kostja I sünnipäeva. Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et kostja II ja hageja oma esindaja kaudu sõlmisid käsunduslepingu, mille sisuks oli kassi toitmine hageja äraolekul. Kohtuistungil leidis kostjate selgitusega tõendamist, et kassi käis tegelikult toitmas kostja I, kes selleks hagejalt otsest käsundit ei saanud, kuid keda volitas kostja II. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et käsundisaaja kostja II täitis käsundilepingust tuleneva kohustuse st toitis kassi oma volitatud isiku kaudu. VÕS § 620 lg 1 ja 2 sätestavad, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Kohus asus seisukohale, et seoses käsunduslepingu täitmisega hagejale kahju ei tekitatud. Kass toideti kostjate poolt nii, et kass hagejate koju saabumisel oli täie tervise juures. Kohus ei tuvastanud kostja II tegevuses käsundi täitmisel VÕS § 620 sätestatud rikkumisi, mistõttu kostja II ei ole lepingut rikkunud ja puudub alus kostja II suhtes hagi rahuldamine tulenevalt käsunduslepingust.
24.Puudub vaidlus, et 02.02.2005 toimus aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx hagejale kuuluvas majas tulekahju, mis sai alguse saunast, mida kostja I eelnevalt küttis. Vastavalt paikvaatluse ajal antud poolte selgitustest selgus, et kassi toitmiseks oli vaja siseneda ainult esikusse, kuid sauna kasutamiseks oli vaja võtmeid, et siseneda sauna, katlaruumi ja vesi peakraanist lahti keerata. Ruumi võtmed asusid toas kaminal, kust kostja need ka võttis. Vaidlust ei ole, et 02.02.2005 toimunud tulekahjus sai maja olulisi kahjustusi:
hävisid maja põhikarbi külge plokistatud abiruumide plokk, kus asusid saun ja katlamaja, katusekorrus ja elektripaigaldus, kahjustada sai maja otsasein, ruumide siseviimistlus. Seega põhjustati hagejale kahju. Hageja elamul puudus kindlustus.
25.VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes, siis kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine.
26.Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu:
1.seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2. kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3. kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4. kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Seadus seob vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samas aga kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanu õigusvastase ja süülise käitumise ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Põhimõte seisneb selles, et tegevus on kahju tekitamise seisukohalt siis kausaalne, kui selle tegevuse mittetoimumisel langeks ära negatiivne tagajärg (kahju). VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 8 sätestavad, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Eeltoodud eelduste tõendamiskoormis lasub hagejal. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
27.Pooled vaidlevad, kas kostjad vastutavad tulekahju tekitamise eest ning kas kostjate poolt sauna kütmine oli õigusvastane. Vaidlust ei ole selles, et kostja II sauna ei kütnud ja saunas ei käinud. Seega kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud, mis välistab kostja II osas deliktiõigusliku süülise vastutuse, seega ka hagi rahuldamise. Vaidlust ei ole selles, et kostja I läks 02.02.2005 kella 20.00 ajal kassi toitma ja pani ka sauna kütte ning küttis sauna u 100 kraadini ja läks sauna. Peale leili võtmist läks kostja tuppa puhkama ning sauna tagasi minnes põles juba suitsutoru ümbert leiliruumi vooderlaud. Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 10.09.2007 õiendi kohaselt oli oletatav tulekahju tekkepõhjus saunaahju kütmine. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja I tegevus on kahju tekkimise põhjuseks, st kui kostja ei oleks sauna kütnud, ei oleks hageja saun ära põlenud ja sellega hagejale kahju põhjustatud.
28.Hageja ei tunnista kostjatele sauna kasutamiseks loa andmist. Tunnistaja J. B kinnitab seda oma ütlustega. Samas on tegemist hageja elukaaslasega, kellel on ilmselt huvi lahendi tulemi vastu. Tunnistaja A. B ütlustest ilmneb, et ta mäletab täpselt sauna kasutamiseks loa andmist hageja poolt. Samas tunnistaja ei kuulnud käsundi sisu (millal kuidas kassi toita) kuigi kõnelus oli samal ajal. Selline selekteeritud kuulmine ei ole
millegagi põhjendatud. Tunnistaja on kostja II venna elukaaslane, kellel on ilmselt huvi lahendi tulemi vastu. Tunnistaja J. B kinnitas, et enne lahkumist keeras vee peakraanist kinni ja lukustas katlamaja, võtmed asusid toas kaminal. Katlamajja sisenemine ja vee lahti keeramine oli sauna kasutamise eelduseks. Tunnistaja A. B ütlustest ilmnes, et hageja ega ta elukaaslane ei rääkinud, millised kraanid vaja lahti keerata või kus asuvad võtmed. Tunnistaja J. B ütlused omavad suuremat kaalu, kui tunnistaja A. B ütlused. Eeltoodut seisukohta kinnitab ka Põhja Politseiprefektuuri tunnistaja R. H ülekuulamise protokollis märgitu, mille kohaselt kostja II vend R. H väitis, et hageja ei keelanud kostjatele sauna kütmist, mis ei ole samastatav loa andmisega. Hageja ei saanud käsundi andmise ajal loetleda kõiki tegevusi, mis nende majja sisenemisel oleks olnud keelatud. Käsund on konkreetse tegevuse tegemiseks, mitte keelatud tegevuste loetelu. Hageja esitas kohtule R. H 21.02.2005 seletuse, mille kohaselt viibis R. H 29.01.2005 kostja I sünnipäeval ning kuna oli alkoholijoobes, siis ei mäleta toimunust midagi. Eeltoodu tõend iseloomustab reaalset situatsiooni. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et kostjale I oleks sauna kasutamiseks luba antud. Kuna kostjal I puudus luba sauna kasutamiseks, siis on kostja I käitumine õigusevastane.
29.Vastavalt Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastusele oli tulekahju oletatav põhjus ehitusvead kütteseadmetes. Saunaruumi ja selle kütteseadmete ehitamisel ei ole järgitud hea ehitustavana kuni 2004.a kasutusel olnud „Eesti Projekteerimisnorme“ EPN 10.1; 10.4; 10.5, mille tagajärjel tekkis saunaruumis tulekahju. Riigiprokuratuuri 29.04.2005 määruse kohaselt on Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus tulekahju tekkimise põhjuste kohta objektiivne ja antud saunaruumis toimunud tulekahju jälgedele ja skeemile tuginedes. Maardu Linnavalitsuse arhitektuuri ja maakorralduse osakonna 10.03.2005 tõendi kohaselt on xxxxxxxxxx/xxxxxxxxxx asuvale aianduskrundile koostatud ehituprojekt aiamaja, ehitusaluse pinnaga 66,3 m2, püstitamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja maja oli tulekahju ajal lõpetamata ehitis. Kostjate selgitusest ilmneb, et kostjale I oli teada, et hageja maja sh saun ei olnud lõplikult valmis. Seega kostja I kasutas ehituslikult pooleli olevat asja. Lõpetamata ehitise kasutamisel võttis kostja I endale riski tagajärgede osas. Hageja poolt varasemalt sauna kasutamine ei õigusta kostja I poolt loata pooliku sauna kasutamist. Kuna ehitis ei olnud lõpuni ehitatud ega ametlikult vastu võetud ja kasutusluba antud, siis ei oma ka tähtsust ehitusvigade olemasolu. Välistatud ei ole, et ehitise vastuvõtmise käigus oleks ehitusvead avastatud. Eeltoodule tuginedes on kostja I põhjustanud kahju hooletusest.
30.VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 3 alusel, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. VÕS § 136 lg 1 sätestab, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena.
31.Pooled vaidlevad kahju suuruse üle. Hageja palub kostjatelt välja mõista kahju 299 485 krooni ja leiab, et kahju suurus on tõendatud OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnanguga, milles on loetelu tulekahjus hävinud asjade kohta ja tulekahjust tingitud kahjustuste likvideerimiseks tehtav rahaliste kulutuste kalkulatiivne suurus. Kostjad leiavad, et kahju hüvitamisel ei saa lähtuda eksperthinnangust, vaid lähtuda tuleb
kuludokumentidest, kuna vastasel juhul ei ole kindel, kas summa kulutatakse just endise olukorra taastamiseks. Kostjad leidsid veel, et eksperthinnangule ei ole lisatud lisasid. Hageja on esitanud kuludokumendid kokku summas 172 101,20 krooni. Kostjad leiavad, et hageja esitatud kuludokumentidega on selgelt ja ühemõtteliselt tõendatud kahju 18 284,80 krooni ning juhul, kui hageja tõendab, et hagejale kuuluvad või kuulusid pangakaardid, mille number lõppeb, kas xxxx või xxxx ning tõendab täiendavalt osade arvete maksmise, siis võib lugeda aktsepteerituks täiendavalt 63 285 krooni. Summas 98 307,49 krooni esitatud arveid ei saa kostjad aktsepteerida, kuna hageja ei ole arvete saajaks, vaid on kolmandad isikud, ei ole tõendatud arve tasumist ja sellelt nähtuvad hoopis kolmanda isiku volitatud andmed ning kuna arvel kajastub ainult lambi pirn või majapidamistarbed. Samuti olid osad arved loetamatud.
32.Kahju suuruse määramisel tuleb aluseks võtta OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangus märgitud endise olukorra taastamiseks tehtav kulu, seega 299 485 krooni. Kahju hüvitamiseks ei pea esitama eksperthinnangus nimetatud summa ulatuses kuludokumente, mistõttu ei oma tähtsust esitatud kuludokumentidel saaja nime puudumine, arvekonto omaniku tuvastamine ja kolmanda isiku poolt ostetud materjalid. Paikvaatluse käigus selgus, et hageja ei ole lõpetanud veel kõiki endise olukorra taastamiseks tehtavaid töid, st saun ei ole kasutuses, kuna puudub vesi ja elekter. Hageja selgitus, et taastamistööde lõpule viimiseks ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, on veenev. Rahaliste vahendite olemasolu ei tõenda kinnistule hüpoteegi seadmine panga kasuks. Kohus asus seisukohale, et hageja elamu tulekahjus saadud kahjustuste (maja põhikarbi külge plokistatud abiruumide plokk, kus asusid saun ja katlamaja, katusekorrus ja elektripaigaldus, maja otsasein, ruumide siseviimistlus) taastamine on rahaliselt kulukas ja kooskõlas eksperthinnangus märgituga.
33.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus pidas põhjendatuks viivise arvestuse alates 01.02.2005, see on ajast, mil kostjale I on selge, et tema tegevuse tulemusel on hagejale põhjustatud kahju. Kooskõlas VÕS § 113 lg 1 pidas kohus põhjendatuks kostjalt I välja mõista seisuga 29.01.2008 viivis 87 415 krooni ja edasi viivis kuni kohase täitmiseni.
34.Kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1, 2, 3 jättis kohus hageja menetluskulud 100 % ulatuses, sealhulgas riigilõivu, kostja I kanda ja kostja II menetluskulud 100% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
35.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, millega kohus rahuldas hagi kostja I vastu ja palub maakohtu otsuse selles osas tühistada ning teha asjas selles osas uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.
36.Maakohus on leidnud, et käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist hageja poolne loa andmine sauna kasutamiseks. Kohus on teinud täiesti väära järelduse asjaolust, et sauna vesi oli kinni keeratud ning selle avamiseks tuli omakorda avada tehnilise ruumi uks. Asjaolu, et sauna vesi oli kinni keeratud ning selle avamiseks tuli leida tehnilise ruumi võti (jääb selgusetuks, kust pidi kostja I teadma, et kaminasimsil on just tehnilise ruumi võti), on kostja seisukohti kinnitav. Arvestades, et sauna kasutamine oli takistatud niivõrd mitmete teguritega, viitaks nende ületamiseks jõupingutuste tegemine isiku mingile patoloogiale, sest sauna kasutamine ei ole ilmselgelt selline hüve, mis kaaluks üles
vastava hüve saamiseks vajaliku antisotsiaalse käitumise ja üldiste eetikanormide rikkumise. Ei ole usutav, et luba omamata tooks isik kaasa veel ka oma lapse.
37.Kohus on vääralt hinnanud tunnistajate ütlusi. Puuduvad objektiivsed ja kontrollitavad põhjused kahtlemaks A. B sõnades. Samas on selge J. B otsene huvi hagi rahuldamise vastu, mis selgitab tema ütluste kokkulangemist hageja positsiooniga. Selgusetuks jääb, millisel objektiivsel ja kontrollitaval põhjusel kohus leidis, et tunnistaja J. B ütlused omavad suuremat kaalu kui tunnistaja A. B ütlused. Kohus on ka vääralt hinnanud dokumentaalseid tõendeid, s.o kriminaalasjas 05237600331 A. B ja R. H poolt antud ütlusi. Puudub vaidlus, et nii hageja kui ka J. B olid reaalsest situatsioonist lähtuvalt alkoholi tarvitanud, kuid ometi kuulati J. B üle ja tema ütlustega arvestati. Samas jäeti arvestamata ainsa isiku, A. B, ütlustega, kes polnud alkoholi tarvitanud. R. H ülekuulamata jätmisega kohtles kohus pooli ebavõrdselt.
38.Kahju põhjustav asjaolu eelnes ajaliselt kostja I poolt sauna kasutamisele. Tulekahju põhjuseks on vastava ala eksperdi poolt üheselt esile toodud ehitusvead kütteseadmetes, mitte ei saa selleks lugeda hageja loal sauna eesmärgipärast kasutamist kostja I poolt. Ka maakohus on otsuses möönnud, tuginedes Riigiprokuratuuri 29.04.2005 määrusele, et Harjumaa Päästeteenistuse 03.03.2005 tõend on objektiivne. Nimetatud tõendist nähtub üheselt, et tulekahju põhjuseks oli asjaolu, et ehitis oli ehitatud valesti. Kuna kostjale anti luba sauna kasutamiseks, siis ei tekkinud tal isegi kahtlust, et saun ei ole töökorras. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kostja I oleks rikkunud tavaliselt eeldatavat hoolsust sauna kütmisel või, et kostja I ei oleks sauna kütmise juures vastavat hoolsust üles näidanud. Juhul, kui saun oleks olnud õigesti ehitatud, siis ei oleks mingit tulekahju ka tekkinud. Käesoleval juhul omab suurt tähtsust asjaolu, et hageja saun oleks asjaoludest nähtuvalt varem või hiljem ehitusvigade tõsidust arvestades ehitusvigadest lähtuvalt põlema läinud, ükskõik kes oleks sauna kütjaks olnud. Seega on ehitusvigadega kütteseadme ehitamine ajaliselt varajasem sündmus, kui kostja I poolt sauna kütmine. Sellest lähtuvalt oleks kahjulik tagajärg saabunud ka ilma kostja I teota ning seega pole kostja I tegu kahju põhjuseks. Ehitusvea näol oli tegemist varjatud puudusega. Faktiliselt oli saun valmis ehitatud, see oli kasutuses ning seda oli kasutatud isegi siis, kuid kostjad olid hagejal külas käinud. Kahju otsene põhjus, sõltumata kostja I tegevusest, oli valesti ehitatud kütteseadmed, mille eest ei saa vastutust kanda kostja I, vaid vastavalt ehitaja ning ehitise omanik, s.o hageja. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Päästeseaduse § 251 p 1 kohaselt on objekti omanik kohustatud tagama objekti tuleohutuse ja p 2 näeb ette, et objekti omanik on kohustatud peatama objekti kasutamise, tegevuse või seadme töö, kui nende jätkamine põhjustab tulekahju tekkimise ohu.
39.Samuti ei saa nõustuda väljamõistetud kahju suurusega. Hagejad pole kulude reaalset kandmist tõendanud. Kohus on lähtunud üksnes eksperthinnangust. Kostjalt I on võetud ära võimalus kontrollida või vaielda vastu vastava summa kujunemisele. Kostjat oleks tulnud kutsuda juba ekspertiisi tegemise juurde, mida aga ei tehtud. Kohus ei arvestanud VÕS § 127 lg 5, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui kulu on reaalselt kantud, siis puudub VÕS § 127 lg 1 arvestades igasugune põhjendus, miks võtta arvesse eelduslik maksumus tegeliku maksumuse asemel. Kostjale I teada olevalt ei olnud hagejal enne tulekahjut II korrus välja ehitatud ning selle maksumuse osas soovib hageja ilmselgelt alusetult kostja I arvel rikastuda.
40.Kostja I esitas apellatsioonkaebuses taotluse viivise vähendamiseks, kuna hageja on pannud nõude maksma viimasel hetkel enne aegumist. Hageja vastuväited
41.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu osaliselt muuta. Hagi rahuldamisel tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 21 alusel arvestada ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Kuna hageja ja kostja II ei ole apellatsioonkaebust esitanud, kontrollib ringkonnakohus maakohtu lahendi paikapidavust üksnes kostja I suhtes hagi rahuldamise osas. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
43.Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et sauna kasutamise kokkuleppe olemasolu hageja ja kostjate vahel ei ole tõendamist leidnud. Tunnistajatena üle kuulatud J. B ja A. B on andnud ühe ja sama vestluse kohta vasturääkivaid ütlusi. J. B on kinnitanud, et kokkulepet sauna kasutamiseks hageja kostjatele ei andnud, A. B aga mäletab enda väitel hageja poolt kostjatele sellekohase ettepaneku tegemist. Maakohus on omistanud J. B ütlustele suuremat kaalu, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole kummagi tunnistaja ütlused usaldusväärsed. Mõlemad tunnistajad on pooltega seotud isikud – hageja on tunnistaja J. B elukaaslane (tl I kd, tl 93) ning kostja I on tunnistaja A. B elukaaslase õe mees (II kd, tl 192). Ütluste vasturääkivuse ja pooltega perekondliku seotuse tõttu ei saa kolleegiumi arvastes üle kuulatud tunnistajate ütlusi lugeda usutavaks. Õige on maakohtu tähelepanek, et lisaks J. B ütlustega vasturääkivusele on A. B ütlused pooltevahelise vestluse kohta ka vastuolulised. Tunnistaja ei mäleta fakte kassi toitmise palve kohta, kuid mäletab üksikasju väidetava sauna kasutamiseks loa andmise kohta. Nimetatud vastuolu on tunnistaja selgitanud väitega, et ei pööranud pooltevahelisele jutuajamisele erilist tähelepanu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ühe ja sama jutuajamise kohta faktide selektiivne mäletamine ning ka tunnistaja kinnitus, et ta ei pööranud tõendamist vajavatele faktidele tegelikkuses tähelepanu, muudab tunnistaja ütlused tõenduslikult väärtusetuks.
44.Kostja I taotlust tunnistajana R. H ringkonnakohtus ülekuulamiseks ei pidanud kolleegium põhjendatuks, kuna kõnealune isik on andnud kirjaliku kinnituse, mille kohaselt oli ta kõnealuse vestluse toimumise ajal alkoholijoobes ning ei mäleta enda sõnul sellest midagi (I kd, tl 62). Lisaks sellele ei ole kostja esitanud maakohtu poolt R. H tunnistajana ülekuulamata jätmisele TsMS § 333 lg 2 järgset vastuväidet (I kd tl 91). TsMS § 652 lg 6 kohaselt ei või pool apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt vastuväidet. Kostja I vande all ülekuulamise taotlust ei pidanud ringkonnakohus samuti põhjendatuks, kuna kostja ei esitanud arusaadavat põhjendust, miks kostja ülekuulamise taotlust esimese astme kohtu menetluses ei esitatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 hindab ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõend jäeti esimese astme kohtu poolt põhjendamatult tähelepanuta või kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, m.h seetõttu, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 teine lause sätestab, et kui pool uue tõendi lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Eeltoodu põhjal lähtub
ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest.
45.Sauna kasutamise kokkuleppe puudumise tõttu on maakohus õigesti lähtunud vastutuse alusena deliktiõigusest, kuid kohaldanud vastutuse alusena ebaõiget materiaalõigusnormi. Tuleb tähele panna, et kuna kostjal I sauna kasutamiseks luba puudus, on tema poolt sauna kasutamise näol tegemist omavoliga. Erikoosseisu omavolilise valdaja vastutusele sätestab AÕS § 84 lg 2, mille kohaselt vastutab isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, asja hävimise eest, välja arvatud juhul, kui asi oleks hävinenud ka hageja valduses olles. Nimetatud säte näeb ette omavolitseja süüta vastutuse, mis eeldab üksnes põhjusliku seose tuvastamist omavolilise valdaja tegevuse ja juhtunud tagajärgede vahel. Põlengu põhjusena tuleb kõnelausel juhul näha kostja I tegevust. Sauna põlengu ja kostja I poolt sauna omavolilise kütmise vahel on põhjuslik seos, kuna kostja I poolt sauna kütmata jätmisel ei oleks saun maha põlenud. AÕS § 84 lg 2 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust, kas omavoli tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt hõivatud asjade suhtes hoolas või mitte. Vastutusest vabanemiseks pidanuks kostja I kui hageja asjade omavoliline valdaja kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et hageja kahju oleks tekkinud ka siis, kui ta ei oleks hageja asju omavoliliselt oma valdusse võtnud (ei oleks sauna kütnud). Selliseid asjaolusid kõnealusel juhul kostja I poolt esile toodud ega tõendatud ei ole. Küsimusele, kas kahju oleks AÕS § 84 lg 2 tähenduses tekkinud ka sauna hageja valduses olles, tuleb kolleegiumi arvates vastata eitavalt. Kuna sauna põlengu põhjuseks on sauna ahjus tule tegemine ning hageja oli põlengu toimumise ajal reisil ning ei saanud seetõttu samal ajal sauna kütta, on arutelu selle üle, kas saun oleks hageja valduses olles kütmisest põlema läinud, ainetu. AÕS § 84 lg 2 peab kolleegiumi hinnangul vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige neid faktoreid, mis on kahju tekitanud tegevusest sõltumatud (nt vääramatu jõud) ja oleks toonud samal ajahetkel kahju kaasa ka siis, kui kahju põhjustaja tegu põhjusliku seose ahelast täielikult kõrvalda. Kuna saun ei oleks kostja poolt sauna kütmata jätmisel põlema läinud, ei oma kostja vastutuse seisukohast tähtsust asjaolu, kas sauna ehitamisel oli tehtud ehitusviga või mitte.
46.Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj (vt RKTK 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8906, p 14 ning 07. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust (vt RKTK 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-38-05, p 10; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16 ning 07. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Ka AÕS § 84 lg 2 puhul kohalduvad kõik VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt RKTK 07. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Kolleegiumi arvates ei anna kõnealusel juhul VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks alust see, et hagejale kuulunud sauna ehitamisel oli tehtud ehitusviga (I kd tl ), mis tulekahju puhkemisele kaasa aitas. Hageja ei andnud kostjale luba sauna kütmiseks ja seetõttu ei olnud tulekahju tekkimine kõnealusel juhul hagejast sõltuv. Samuti ei kujuta saunaahi ilma kütmata endast tulekahju ohtu, mille eest hageja võiks vastutada. Öeldu tõttu ei ole kõnelusel juhul VÕS § 139 lg 1-s sätestatud kumbki alternatiiv rakendatav.
47.Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). TsÜS § 54 kohaselt on ehitis kinnisasja oluliseks osaks, ning seetõttu ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise
maksumusest või turuväärtusest kui kahjust. Hoone põlenguga on kahjustatud kinnisasja ning võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3). VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist ning see tähendab, et asja kahjustamise korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. VÕS § 132 lg 3 kohaselt hõlmab asja kahjustamise korral kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning võimaliku väärtuse vähenemist. Kinnisasja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise kindlaksmääramisel seejuures oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu tegelikult taastada (tulekahjus hävinud hoonet või selle osa taastada) või mitte. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes. Võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamise all mõeldakse VÕS § 132 lg 3 kohaselt üldjuhul olukorda, kus kahjustatud asja väärtus jääb pärast kordategemist väiksemaks võrreldes väärusega, mis oli asjal enne selle kahjustamist. See, et kahjustatud asja taastamise kulu võib ületada asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna iseenesest alust VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaldamiseks. Kahjuhüvitise vähendamiseks annab põhjust VÕS § 132 lg 1 teine lause, mis sätestab, et kui asja väärtus oli hävimise hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada (vt nt RKTK otsused tsiviilasjades nr 3-21-155-05 p 19, 3-2-1-121-08 p-d 15-18, 3-2-1-54-06 p-d 14 ja 15 ning 3-2-1-139-05 p 12).
48.Hüvituse suuruse määramisel on maakohus kolleegiumi hinnangul lähtunud õigesti hageja poolt hoone taastamismaksumuse kohta esitatud eriteadmistega asjatundja arvamusest (I kd, tl 11-14). Kostja on vaielnud osaliselt vastu hageja poolt lisaks asjatundja arvamusele esitatud kuludokumentide (II kd, tl 13-179) asjasse puutumisele, kuid ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, millest võiks teha järelduse, et sauna taastamine oleks võinud maksta vähem, kui maakohtu poolt väljamõistetud summa. Nõude lahendamisel VÕS § 132 alusel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid, ning seetõttu lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt kohustus tõendada maakohtu menetluses neid asjaolusid, millele tema vastuväited tuginevad. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet sauna sisustuseks olnud ja põlengus hävinenud esemete maksumuse hüvitamiseks, mistõttu võib hagis nõutud summat pidada hagejale tegelikult põhjustatud kahjust väiksemaks.
49.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldusi ei ole põhjust muuta ka viivise välja mõistmise osas. Muuta tuleb siiski taas nõude rahuldamise materiaalõiguslikku alust, kuna maakohus on lähtunud ekslikult VÕS § 113 lg-st 1. Kahju hüvitamise nõude korral tuleb aga viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama (vt ka RKTK 19. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 17). Muus osas nõustub ringkonnakohus viivise nõude rahuldamise osas maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti selles osas korrata.
50.Kostja I poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud taotlust viivise vähendamiseks ei pea kolleegium põhjendatuks. Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg-d 1 ja 2) lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kuna kostja I selliseid erandlikke asjaolusid viivise vähendamise taotluses esile toonud ei ole, puudub kolleegiumil alus viivise vähendamiseks. Üksnes nõude maksmapanemine aegumistähtaja
lõpus selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole, kuna sellest üksi ei saa järeldada, et hageja poolt õiguse teostamine ei vasta õiguskorraga kehtestatud ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele (vt RKTK 06. detsembri otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16 ning RKTK 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12).
51.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 lähtudes jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.