2-11-23009/6 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

1.Osaühingu (edaspidi OÜ) B seaduslik esindaja juhatuse liige on esitanud 18.05.2011 Harju Maakohtule avalduse OÜ B pankroti väljakuulutamiseks. Esitatud pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku vara panditud emaettevõtte laenukohustuste katteks. Ettevõtte vara müük ei kata kogu võlgnevuse summat ning tegemist on seega ettevõtte püsiva maksejõuetusega. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 25.05.2011 määrusega on kohus avalduse menetlusse võtnud ja nimetanud ajutise halduriks Indrek Lepsoo. Ajutine pankrotihaldur on esitanud ajutise halduri aruande, millest nähtub, et võlgnikul puudub igasugune arvestatav vara ning rahavood, mille arvelt oleks võimalik peale pankroti välja kuulutamist rahuldada võlausaldajate nõuded, s.h ei kata olemasolev vara ära edasisi pankrotimenetluse kulusid. Võlgniku teadaolevad kohustused moodustavad kokku vähemalt 1 409 485.67 eurot. Halduri arvamuse kohaselt on võlgniku makseraskuste alguseks 2011. aasta kevad. Ajutine haldur analüüsides senist võlgniku majandustegevust ning tekkinud olukorda kogumis leiab, et varasemad juhtimisotsused ei ole käsitletavad raskete juhtimisvigadena pankrotiseaduse tähenduses ning mis oleksid otseseks maksejõuetuse tekkimise põhjusteks. Ajutine haldur ei ole tuvastanud, et antud menetluses oleks tegemist juhatuse liikmete poolt võlgniku tahtliku maksevõime olulise vähendamisega või maksejõuetuks muutmisega, vara hävitamisega, rikkumisega, raiskamisega või põhjendamatu kinkimisega, loovutamisega, välismaale paigutamisega, põhjendamatute kohustuste võtmisega või põhjendamatute soodustuste andmisega. Ajutine haldur on olemasolevate andmete põhjal kindlaks teinud, et maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga pankrotiseaduse tähenduses. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgniku majandustegevuse raskused ning ajutise halduri nimetamise on tinginud eelkõige LMOÜ pankrotistumine, samuti üldisest majanduskasvu aeglustumisest. Ajutine haldur ei ole tuvastanud ajutises menetluses selgeid vara tagasivõitmise võimalusi. Ajutise halduri hinnangul võlgniku varadest ei piisa pankrotimenetluse katmiseks. 16.06.2011 määras kohus OÜ B pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti makstavaks summaks 2 500 eurot, mida ei ole käesoleva ajani tasutud, samuti ei ole kõnealuse summa maksmise soovi käesoleva ajani võlgnik, võlausaldaja ega kolmandad isikud avaldanud.

2-11-23009 PankrS § 1 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 sätestab, et kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. PankrS § 29 lg 8 sätestab, et kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni. Tähtaja pikendamisel määrab kohus kindlaks summa, mille taotluse esitanud isik peab tasuma likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja likvideerimiskulutuste katteks ning mis ei ole suurem kui 396.25 eurot. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 136 sätestab, et osakapitali väljendatakse eurodes. Osakapital peab olema vähemalt 2 500 eurot. ÄS § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 187 sätestatut.

5.Tulenevalt PankrS § 2 selgitatakse pankrotimenetluse käigus välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. PankrS § 28 lg 1 sätestab, et kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. PankrS § 28 lg 2 sätestab, et kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kuigi PankrS §-de 28 lg 2 ja 163 lg 5 mõttest tuleneb, et juhtorgani liikme vastu, kes on toime pannud raske juhtimisvea, tuleb esitada kahju hüvitamise nõue, kui ta on oma kohustusi rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu, on nimetatud sätted vastuolud VÕS § 103 sätestatud põhimõttega, et isik vastutab oma kohustuste rikkumise eest ainult siis, kui rikkumine on vabandatav. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-112-08 leidnud, et juhtorgani liikmel, kelle suhtes esitati kahju hüvitamise nõue, on võimalus tõendada, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või seda, et rikkumine oli vabandatav. Võlgniku pankrotiavaldusele lisatud seletuskirja kohaselt ei andnud võlgniku poolt kinnisvarabuumi ajal kinnisvara arendusse tehtud investeeringud soovitud tulemusi, kuna kinnisvara hindade languse tõttu ei olnud võlgnikul võimalik kinnisvara soovitud hinnaga võõrandada. Võlgniku vara oli panditud emaettevõtte osaühing LM laenukohustuste katteks. 25.03.2011 kulutati võlgniku emaettevõtte pankrot välja ja 03.05.2011 võõrandati võlgniku vara enampakkumise käigus. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt tekkisid võlgnikul makseraskused 2011. a kevadel, kui kuulutati välja LM osaühingu pankrot ning võlausaldaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks summas 11 248 450.14 eurot võlgnikule kuuluva kinnistu arvel. Ajutine pankrotihaldur leiab, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole raske juhtimisviga ega kuriteo tunnustega tegu. Kohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga ja kuriteo tunnustega tegu. Osaühing B on registrisse kantud 03.06.2005 (tl 7). 04.04.2007 on võlgnik omandanud kinnisasja asukohaga Vana-Kuuli tn 15/Liikuri tn 41

2-11-23009 Tallinnas. Kinnistusraamatu andmetest (tl 140) nähtub, et 16.05.2006 on eelnimetatud kinnistule kantud hüpoteek summas 11 248 450 eurot (176 000 000 krooni). Samuti selgub kinnistusraamatu andmetest, et nimetatud kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Täitemenetluse lõpetamise otsusest selgub, et võlgnikule kuulunud kinnistu on võõrandatud 1 377 303.50 euro eest (tl 141). Ajutine pankrotihaldur on välja selgitanud, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2011. a kevadel, kui kuulutati välja võlgniku emaettevõtte pankrot ning võlausaldaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteegiga tagatus nõude sissenõudmiseks võlgnikule kuuluva kinnistu arvel. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 384 lg 1 kohaselt on süütegu juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus. Kohus leiab, et asjaolu, et võlgniku juhatuse liige on 04.04.2007 soetanud võlgnikule kinnistu, millel lasus enam kui 11 miljoni euro suurune hüpoteek võlgniku emaettevõtte laenu tagatiseks olukorras, kus kinnistu väärtus ei katnud sellel lasuvat hüpoteeki ja kuna käesolevas asjas on tuvastatud, et nimetatud kinnistu sundvõõrandamine täitemenetluse käigus võlgniku emaettevõtte laenukohustuse tagatisena tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse, näitab, et võlgniku juhatuse liige on võlgnikule võtnud põhjendamatuid kohustusi. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on põhjendamatu kohustus, mida sarnastes tehingutes sarnastel asjaoludel tavapäraselt ei esine ja mis on võlgnikule kahjulik. Muu hulgas on põhjendamatuks kohustuseks KarS § 384 kommentaaride kohaselt peetud tagatise andmist ebamõistlikel asjaoludel. Käesoleval juhul leiab kohus, et võlgniku juhatuse liige on omandanud kinnistu ja sellega kaasneva kohustuse tagada emaettevõtte laenukohustust, mis ületab kordades kinnistu väärtust, millega ta on teinud ebamõistlikel asjaoludel ebatavalise ja võlgnikule kahjuliku tehingu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. TsÜS § 35 kommentaaride kohaselt jaguneb hoolsuskohustus komponentideks: hoolsus, informeeritus ja riskide hindamine. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus, näiteks oma lahendites nr 3-2-1-41-03 ja 3-2-1-45-03. Nimetatust tulenevalt pidanuks võlgniku juhatuse liige ilmutama hoolsust võlgnikule kohustuste võtmisel, samuti koguma enne tehingu tegemist informatsiooni tehingutega kaasnevate asjaolude kohta ning hindama riske, mida lepingu sõlmimise ja täiendavate kohustuste võtmise tagajärjel realiseeruda võivad. Seega oleks võlgniku juhatuse liige oma hoolsuskohustust täites pidanud ette nägema, et võlgnik võib muutuda maksejõuetuks kolmanda isiku kohustuste täitmisel, kuna kolmanda isiku kohustuse suurus ületab võlgniku vara väärtust. Kuigi tulenevalt asjaolust, et võlgniku kinnistu võõrandamise tagajärjel võlgniku emaettevõtte LMOÜ nõude tagatisena, tekkis võlgnikul nõudeõigus LMOÜ vastu, on nimetatud nõude realiseerimise võimalused LMOÜ pankrotimenetluses nullilähedased. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku juhatuse liige ei täitnud nõuetekohaselt oma hoolsuskohustust ja võttis võlgnikule põhjendamatult kohustusi, mis tõid kaasa võlgniku maksejõuetuse ning nimetatud tegu on KarS § 384 kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea.