Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
20. september 2011 Tartu
Tsiviilasja number
2-09-56353
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend
Ilda Kredemanni hagi Arnold Soe vastu kinkelepingust taganemise vaidlustamiseks Tartu Maakohtu 1. juuli 2011 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arnold Soe määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (kostja): Arnold Soe (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Lembit Auväärt Vastustaja (hageja): Ilda Kredemann (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1. juuli 2011 määrus muutmata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruskaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest.
Tartu Maakohtu 26.04.2010 vaheotsusega kohaldas kohus aegumist Arnold Soe 18.12.2008 kinkelepingust taganemise avaldusele. Kohus jättis poolte menetluskulud A. Soe kanda. Kohtuotsus jõustus 01.06.2010. 04.06.2010 esitas hageja esindaja kohtule menetluskulude nimekirja – tasutud riigilõiv 5500 krooni ja õigusabi kulu 4000 krooni ning palus need summad kostjalt välja mõista.
Kostja leidis, et kuna hageja ei ole täitnud Tartu Maakohtu 09.11.2009 määrust riigilõivu tasumise osas, tuleks menetlus asjas lõpetada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Samuti leidis kostja, et kohus on vaheotsusega tuvastanud kinkelepingust taganemise aegumise, kuid ei ole seisukohta võtnud kinkelepingu tühisuse kohta. Lõpplahend puudub ja seega tuleb menetlust jätkata. Samuti ei pidanud kostja hageja menetluskulude taotlust põhjendatuks. OÜ C ei ole antud protsessis menetlusosaline. Samuti puudub esindustasu kalkulatsioon ning õigusabi kulud on põhjendamatult suured. Kui kohus peab põhjendatuks menetluskulude rahuldamist, siis palub kostja oluliselt vähendada nõutud summat ja näha ette tasumine perioodiliste osamaksetena 500 krooni kuus.
Tartu Maakohus rahuldas 1. juuli 2011 määrusega I. Kredemanni menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja vabastas I. Kredemanni 09.11.2009 kohtumääruse alusel tasumata osamaksete (kaks osa) osas menetluskulude riigituludesse tasumise kohutusest, määras kindlaks tsiviilasjas nr 2-09-56353 I. Kredemanni menetluskulud summas 9500 krooni, s.o 607.16 eurot ning mõistis A. Soelt välja 607.16 eurot I. Kredemanni kasuks. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kulude jaotus on käesolevas asjas tehtud Tartu Maakohtu 26.04.2010 vaheotsusega, millega kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Otsus jõustus 01.06.2010. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud tähtaegselt. Hageja nõudeks käesolevas tsiviilasjas oli tuvastada kinkelepingust taganemise avalduse tühisus. Vaheotsusega kohaldas kohus hageja taotlusel kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist. TsMS § 449 lg 3 teise lause kohaselt kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna kohus tuvastas, et kinkelepingust taganemise avaldus on aegunud, puudub alus kinkelepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. Seega tuleb Tartu Maakohtu 26.04.2010 vaheotsust käsitleda lõpplahendina käesolevas asjas. Kuna kohus on asja menetlenud ja teinud otsuse, puudub alus menetluse lõpetamiseks, sest lõpplahendi saavutamisega menetlus lõpebki. Seega on põhjendamatu kostja taotlus menetluse lõpetamiseks staadiumis, kus lõpplahend on olemas ja ka jõustunud. TsMS § 174 lg 5 kohaselt kohus võib menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus ei ole kohustanud hageja esindajat esitama täiendavaid menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Käesolevas asjas on hageja koostanud hagi ja vastuse kostja vastusele ning osalenud kohtuistungil. Kohus leidis, et arvestades asja keerukust ja mahtu on hageja esindaja kulu 4000 krooni põhjendatud ja vajalikud. Samuti on hageja esitanud esindajatasu kalkulatsiooni, millelt nähtub ajakulu esindaja toimingutele. Tartu Maakohtu 09.11.2009 määrusega rahuldas kohus osaliselt hageja menetlusabi taotluse, määrates hagi esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu 7500 krooni tasumine igakuiste osamaksetena järgnevalt: 1500 krooni 9. detsembriks 2009, alates jaanuarist 2010 kuni juunini 2010 1000 krooni iga kuu 20. kuupäevaks kuni riigilõivu täieliku tasumiseni. Hageja on tasunud kokku 5500 krooni, mida tõendavad maksekorraldused tl 28, 38, 47, 48. Hageja menetluskulud riigilõivu 5500 krooni ulatuses on seega põhjendatud. TsMS § 190 lg 7 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse
tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohtulahend antud asjas tehti 26.04.2010. Selleks ajaks oli hagejal tasutud viis osamakset ja tasumata kaks osamakset. Kohus leidis, et on põhjendatud vabastada I. Kredemann 09.11.2009 kohtumääruse alusel tasumata osamaksete (kaks osa) osas menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Ülaltoodust lähtudes leidis kohus, et on põhjendatud määrata kindlaks ja mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 9500 krooni.
A. Soe taotleb määruskaebuses Tartu Maakohtu 1. juuli 2011 määruse tühistamist – I. Kredemanni kohtukulude mitte väljamõistmist ja menetluse lõpetamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) vastavalt TsMS § 147 lg-le 1 maksab avaldaja riigilõivu ette. Enne riigilõivu tasumist ei tehta mingeid menetlustoiminguid. Samuti ei tehta kohtuotsust, sh vaheotsust, ega mõisteta välja menetluskulusid. Kui avaldaja jätab talle määratud tähtajaks riigilõivu tasumata, jäetakse hagi läbivaatamata. I. Kredemannil oli riigilõiv tasutud osaliselt, mistõttu rikkus kohus TsMS sätteid ja see rikkumine tingib menetluse lõpetamise. Kummaline on kohtu otsustus kohtumääruses, kus kohus omal initsiatiivil ilma hageja taotluseta üks aasta pärast kohtuotsuse jõustumist vabastab I. Kredemanni maksmata riigilõivu osast; 2) on kohus hageja esinduskuludeks määranud 4000 krooni. Vastavalt hageja volikirjale on hageja esindajaks M. Ploom kui iseseisev füüsiline isik, mitte OÜ C . Asja ei muuda ka see, et M. Ploom on OÜ C juhatuse liige. OÜ C on juriidiline isik, mis ei osalenud antud protsessis ja seetõttu pole tal ka õigust mingeid kulusid nõuda. I. Kredemanni esindaja M. Ploom ei nõua aga mingeid esinduskulusid. Seega tuleb esinduskulud jätta välja mõistmata; 3) ei ole kohus võtnud seisukohta kostja taotluse kohta kohtukulude tasumise kohta osade kaupa.
I. Kredemann palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1. juuli 2011 määruse muutmata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) kuna kohtuotsus on jõustunud, ei ole seda enam võimalik vaidlustada. Kõik menetluskulud tuleb kanda A. Soel; 2) toimub hageja esindamine kohtus volikirja alusel. Volikiri on väljastatud OÜ C juristile M. Ploomile. Juriidiline isik ei saa ilma füüsilise isikuta kedagi esindada. Volikirja alusel teostas M. Ploom OÜ-t C ja I. Kredemanni esindades vajaliku töö I. Kredemanni esindamiseks kohtus. Osutatud töö kohta esitas OÜ C aruande teostatud tööde ja selle maksumuse kohta. I. Kredemann on õigusabi eest OÜ-le C tasunud. Seega on menetluskulude väljamõistmine A. Soelt kohtumääruses näidatud suuruses igati põhjendatud ja seaduslik; 3) ei nõustu hageja A. Soe taotlusega maksta menetluskulu osade kaupa. Sellist tasumise vormi tsiviilkohtumenetluse seadustik ette ei näe. Taotlusel puudub õiguslik alus. Seega on põhjendatud kohtu määruses selle taotluse käsitlemata jätmine.
Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud määrus muutmata.
Vastuseks määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu 26.04.2010 otsus, millega jäeti poolte menetluskulud A. Soe kanda, on jõustunud ning seetõttu on asjakohatud määruskaebuse esitaja väited menetluskulude tema kanda jätmise kohta. Nähtuvalt asja materjalidest esindas hagejat OÜ C esindajana M. Ploom ning asjaolu, et hageja tasus lepingulise esindaja kulud OÜ-le C , ei tähenda seda, et hagejale ei oleks õigust tasutud esindaja kulusid kostjalt välja mõista. Maakohus on põhjendanud lepingulise esindaja kulude (4000 krooni) põhjendatust ja vajalikkust ning nende suurust ei ole määruskaebuse esitaja vaidlustanud. Määruskaebuse esitaja ei esitanud põhjendusi (t.l 72) temalt väljamõistetavate esindaja kulude tasumise kohta osade kaupa ning seetõttu puudus maakohtul ka võimalus nimetatud taotluse osas seisukohta võtta. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 2, millega maakohus vabastas hageja kahe tasumata riigilõivu osamakse tasumise kohustusest, ei puuduta määruskaebus esitaja õigusi. TsMS § 178 lg 3 alusel määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.