I.K. i hagi A.S. vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks I.K. i hagi A.S. vastu kinkelepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
3195,58 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – A.S. (IK: XXXXX), esindaja Lembit Auväärt Vastustaja (hageja) – I.K. (IK: XXXX), esindaja Maia Ploom Kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Tartu Maavalitsuse kaudu, esindaja Tõnu Vesi Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2011 otsuse resolutsiooni p 1 ja sõnastada see järgmiselt: „1. Tuvastada, et A.S. 08.06.2010 kinkelepingust
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
taganemise avaldus on tühine.“ Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.S. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I.K. esitas 08.08.2007 maakohtule hagi A.S. vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks (tsiviilasi nr 2-07-29296). 15.10.2010 esitas I.K. maakohtule hagi A.S. vastu kinkelepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-10-52695). Maakohus liitis 21.12.2010 määrusega hagid ühte menetlusse, tsiviilasja numbriks jäi 2-07-29296. Hageja palus: - kohaldada kostja poolt 08.06.2010 koostatud 21.08.2002 sõlmitud kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist või tuvastada kostja poolt 08.06.2010 koostatud 21.08.2002 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse tühisus 1⁄2 ehitise asukohaga XXX (ehitusregistri kood XXX ) kinkimiseks hagejale; - tunnustada hageja omandiõigust enne maa erastamist ja kinnistamist 1⁄2 osale endisele vallasvarale asukohaga XXX (ehitusregistri kood XXX ); - tuvastada Tartu Maakohtu kinnistusameti kinnistusraamatu registriossa nr XXX omaniku kohta tehtud kande ebaõigsus; - lugeda kohtuotsus A.S. nõusolekuks kinnistusraamatu registriossa nr XXX kandemuudatuse tegemiseks selliselt, et XXX kinnistu, asukohaga XXX , omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled alates 1998. aastast koos ja neil oli ühine majapidamine. 06.04.2000 ostsid pooled vallasvarana elamu Tartumaal XXX. Kuna pooled ei olnud abielus, siis selleks, et hageja saaks elamu kaasomanikuks, kinkis kostja 21.08.2002 1⁄2 mõttelist osa elamust hagejale. Elamu müüja M.M. oli esitanud avalduse maa erastamiseks, mille kohta oli 12.07.2000 välja antud Tartu maavanema korraldus. 22.03.2004 korraldusega muutis maavanem 12.07.2000 korraldust ning lubas maa erastada kostjale, kuigi oleks pidanud lubama maa erastada nii hagejale kui kostjale. 05.04.2004 erastas kostja elamu juurde maa enda ainuomandisse, mistõttu kuulub kogu kinnistu (sh hooned) kostjale. Hageja vaidlustas korralduse muudatuse, kuna ehitis oli kaasomandis ja igal kaasomanikul on õigus erastada
ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Hageja tegi kostjale ettepaneku kinnistusraamatu kande parandamiseks, kostja sellega ei nõustunud. 2007 suvel ajas kostja hageja nende ühisest kodust välja. Hageja esitas kohtule hagi kinnistusraamatu kande muutmiseks ja vaidlusaluse maa tagastamiseks Eesti Vabariigile uue erastamisprotsessi algatamiseks. Hagi arutamise käigus esitas kostja kohtule 08.06.2010 koostatud avalduse, millega taganes 21.08.2002 sõlmitud kinkelepingust. Kinkelepingust taganemise avaldus on tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 270 lg-st 1 aegunud. Isegi kui hageja seaduslike huvide kaitseks nõuete esitamine kostja vastu oleks aktsepteeritav põhjus kinkelepingust taganemiseks, sai kostja sellest teada hagi esitamisel 2007 augustis ja kaebuse esitamisel halduskohtule 2007 septembris. Riigikohtu 05.08.2009 määruse teadasaamine lisas kostja teadmisse ainult fakti, et kogu hoonete juurde kuuluva maa erastamine ainult enda omandisse oli tema ebaseaduslik tegevus. Seda kohtulahendit ei saa käsitleda mingi uue asjaoluna, mida kostja teada sai. Sisuliselt ei saa oma õiguste kaitseks hagi ja kaebuse esitamine olla jäme tänamatus. Samuti ei ole hageja kostjat ähvardanud ega ole lubanud kostjale korteriosa kinkida. Ta ei olekski saanud seda teha, sest enne kinkelepingu sõlmimist ja selle sõlmimise ajal ei kuulunud hagejale korterit.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei soovinud hageja maad erastada ja oli nõus, et pärast erastamist kuulub kogu kinnistu kostjale. Hageja on haige inimene, kellel on sügav puue, ning ta ei ole võimeline maad harima. Kostja ei ole hagejaga koos elanud elukaaslastena, vaid kui hooldaja ja hooldatav. Kostja tegi kinkelepingu sellepärast, et hageja lubas talle võimaldada ametlikult ühe toa hagejale kuuluvas 4-toalises korteris, mille kostja aitas hagejal ära osta. Kostja muutis oma suhtumist hagejasse täielikult, kui 2004. a selgus, et lubatud tuba talle ei antud. 2007. a määrati kostjale raske puue, tal ei olnud enam võimalik hagejat hooldada, sellest tekkisid suured lahkhelid ja kostja pidi hageja korterist ära kolima.
3.Kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Tartu Maavalitsuse kaudu selgitas, et Tartu maavanem andis Laeva Vallavalitsuse esitatud materjalide alusel 12.07.2000 korralduse nr 2127, millega nõustus maaüksuse, katastritunnusega 38301:002:0545, ostueesõigusega erastamisega maatükil olevate hoonete omanikule M. M., kes müüs hooned vallasasjana 06.04.2000 kostjale. Maa erastati „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 71 alap 1 alusel hoonete uuele omanikule, kes avaldas selleks soovi ja esitas ostu-müügilepingu. Selle lepingu alusel muudeti 22.03.2004 Tartu maavanema 12.07.2000 korraldust. Maa ostu-müügileping sõlmiti 05.04.2004. Ostu-müügilepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et tal on õigus lepingut sõlmida ning et lepinguobjektiks oleval maatükil paiknevad ehitised kuuluvad temale, esitades õigusliku alusena ehitise 06.04.2000 ostu-müügilepingu. Asjas puudub hageja taotlus maa erastamiseks temale mõttelises osas kuuluva ehitise juurde.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus kohaldas 24. jaanuari 2011 otsusega A.S. 8. juuni 2010 kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist, tunnustas I.K. i omandiõigust enne maa erastamist ja kinnistamist 1⁄2 osale endisele vallasvarale asukohaga XXX (ehitusregistri kood XXX , XXX kinnistu, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna kinnistusregistri registriosa nr XXX ), tuvastas registriossa nr XXX omaniku kohta teostatud kande ebaõigsuse ning luges kohtuotsuse A.S. nõusolekuks registriosa nr XXX kandemuudatuse tegemiseks selliselt, et XXX kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik. Menetluskulud jättis kohus A.S. kanda. Kohus mõistis välja A.S. lt riigituludesse riigilõivu 431,40 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja kinkelepingust taganemise avalduse 18.12.2008 põhjusel, et hageja on kostja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, kuna esitas kostja vastu tsiviilhagi ja algatas haldusmenetluse, on ähvardanud ning jätnud täitmata
kinkelepingust tulenevad kohustused. Tartu Maakohtu 26.04.2010 otsusega kohaldati kostja 18.12.2008 kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist. 08.06.2010 notar Andres Otti koostatud taganemisavalduse kohaselt otsustas kostja taganeda kinkelepingust, kuna hageja on oma käitumisega kostja vastu üles näidanud jämedat tänamatust, on esitanud tema vastu nõuded, mis on muutunud realiseeritavaks kohtuotsuse jõustumisel 05.08.2009, on kostjat korduvalt ähvardanud, jätnud täitmata kinkelepingust tulenevad kohustused ning kinkelepingu sõlmimisele kallutamiseks esitatud lubadused – kinkida oma korterist kostjale üks tuba ja tagada seeläbi kostjale Tartu linnas elukoht. Taganemise aluseks olevatest asjaoludest ning olukorra pöördumatusest sai kostja lõplikult teadlikuks Riigikohtu määrusega kohtuasjas nr 3-07-1721 otsuse jõustumisega 05.08.2009. VÕS § 270 lg 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. VÕS § 268 lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Kinkelepingu p-st 4.3 ja p-st 4.4 nähtuvalt on notar osalejatele selgitanud, et vastavalt VÕS §-le 265 võib kinkelepingus näha kingisaajale ette koormisi või kohustusi ning et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped. 21.08.2002 kinkelepinguga ei ole kingisaajale koormisi ega kohustusi ette nähtud ja poolte vahel ei ole sõlmitud mingeid muid kokkuleppeid. Samuti ei ole kinkelepingus kokku lepitud, et hageja peab kinkima kostjale oma korterist ühe toa. Kohus leidis, et kostja väide, et aegumistähtaega tuleks lugeda alates 05.08.2009, mil Riigikohus oma määrusega nr 3-07-1721 ei menetlenud kassatsioonkaebust Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2009 otsusele, on põhjendamatu. Põhjendatud on lugeda aegumistähtaja alguseks hagi esitamisest (tsiviilasi nr 2-07-29296) ja halduskohtumenetluse algatamisest (haldusasi nr 3-07-1721) teadasaamise aeg. Kohus on antud tsiviilasja menetlusse võtnud 29.08.2007 ning nõudnud kostjalt hagile vastust 14.09.2007. Kostja esitas vastuse 13.11.2007. Kohtuinfosüsteemi kohaselt kaasas kohus haldusasjas nr 3-07-1721 23.10.2007 määrusega menetlusse A.S. kolmanda isikuna. Seega sai kostja hiljemalt novembris 2007 teada, et hageja poolt on alustatud kohtumenetlusi, seega taganemise aluseks olevatest asjaoludest. Riigikohtu määrust, millega keelduti haldusasja nr 3-07-1721 menetlusse võtmast, ei saa käsitleda uue asjaoluna, mida kostja teada sai. Kõikidest asjaoludest oli kostja teadlik juba alates tsiviil- ja haldusmenetluse alustamisest esimese astme kohtus ning tulenevalt VÕS § 270 lg-st 1 oli kostjal õigus esitada kinkelepingust taganemise avaldus hiljemalt novembris 2008. Taganemisavaldus on esitatud 08.06.2010, seega hilinenult ja kostja 08.06.2010 kinkelepingust taganemise avaldusele tuleb kohaldada aegumist. Notar on kinkelepingus selgitanud maa ostueesõigusega erastamise korda maareformi seaduses sätestatud alustel, mille järgi, kui ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998. aasta
1.jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt 1998. aasta 1. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Vallavalitsuses said pooled kinnitust selles, et ehitise võõrandaja M. M. oli 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mis jäi kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Nii ei olnud 19.03.2004 põhjust maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitada ka kostjal. Ehitisregistri väljavõttest nähtub, et andmed märke tegemiseks vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-le 7 on ehitisregistrile esitatud 28.12.2003, seega enne kostja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, erastamismenetluses tehtud
korralduse muutmist ja 05.04.2004 ostu-müügilepingu sõlmimist. Samuti nähtub ehitisregistri väljavõttest märkus 21.08.2002 ehitise mõttelise osa kinkimisest. VV 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (kord) kohaselt viib maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud läbi ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne vallavalitsus, kes muuhulgas kontrollib temale esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Sama kohustus on korra kohaselt ka erastamise korraldajal (Tartu maavanemal). Tartu maavanema 22.03.2004 korraldus nr 527 on tühistatud Tartu Ringkonnakohtu otsusega 03.04.2009. AÕSRS § 11 lg 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Arvestades, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping on kehtiv ja hinnates tõendeid kogumis, oli kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hageja kantud menetluskulud täies ulatuses kostja. Kuna hagi rahuldati, siis tuleb kostjalt TsMS § 190 lg 3 alusel välja mõista riigi tuludesse riigilõiv summas 431,40 eurot (143,80 eurot + 287,60 eurot), mille tasumisest hageja 17.08.2007 ja 02.11.2010 kohtumäärustega oli vabastatud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.A.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2011 otsuse osas, millega kohaldati A.S. 8. juuni 2010 kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist (otsuse resolutsiooni p 1), ja menetluskulude kostja kanda jätmise osas, ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule koos vastuhagiga. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei oma ülejäänud kohtuotsuse resolutiivosa juriidilist tähendust, mistõttu ei ole põhjust selle peale apellatsiooni esitada: - otsustus tunnustada hageja omandiõigust enne maa erastamist ja kinnistamist 1⁄2 osale endisele vallasvarale asukohaga XXX on sisutühi, sest kui kinkelepingust ei ole taganetud, on hageja 1⁄2 vallasvara omanik; - otsustus tuvastada registriossa nr XXX omaniku kohta teostatud kande ebaõigsus on samuti sisutühi, sest Tartu Halduskohtu 18.11.2008 otsusega nr 3-07-1721 on tühistatud Tartu maavanema 22.03.2004 korraldus nr 527, mis oli maa ostu-müügilepingu aluseks. Kui lepingu alus on tühine, siis on ka leping tühine; - otsustus lugeda kohtuotsus kostja nõusolekuks registriosa nr XXX kandemuudatuse tegemiseks selliselt, et XXX kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik – kostja ei ole kunagi sellele vastu vaielnud ja oleks juba ammu avalduse esitanud kande muutmiseks, kui poleks olnud kohtu määrust kinnistu võõrandamise keelu kohta. Ka kohtuotsusega ei ole võõrandamise keelumärget tühistatud ning kinnistu kandmine Eesti Vabariigi omandisse on ikka takistatud; 2) ei ole kohus hinnanud kõiki asjaolusid ja ei ole olnud erapooletu, rikkudes oluliselt TsMS § 232 lg 1. Poolte ühise tegutsemise lepingust on välja kistud üksikud teod ning siis neid süsteemiväliselt hinnatud. Kostja esitas vastuhagi, milles andis ühise tegutsemise lepingu üldiseloomustuse. Kohus ei võtnud seda asja juurde, vaid seda menetletakse Tartu Maakohtus eraldi hagina (tsiviilasi nr 2-10-65112). Vastavalt suulisele lepingule leppisid pooled kokku, et kostja kingib hagejale pool maja ja hageja annab kostja kasutada ühe toa oma korteris. Hiljem mõlemad pooled loobusid sellest lepingust. Hageja viskas kostja oma korterist välja.
Vastavalt TsMS §-le 373 oli kostjal õigus esitada vastuhagi kuni kohtuvaidlusteni. Vastuhagi oli suunatud põhihagi tasaarvestamisele (TsMS § 373 lg 1 p 1); 3) on kohtu seisukohad arusaamatud ja vastuolulised. Kohus peatas 21.12.2009 määrusega menetluse TsMS § 356 lg 1 alusel, kuna hageja oli esitanud hagi kinkelepingust taganemise avaldusele ja seda menetles kohus eraldi hagina (tsiviilasi nr 2-09-56353). Kohus rakendas selles asjas aegumist. Uute asjaolude ilmnemisel esitas kostja uue taganemisavalduse. Kohus liitis selle antud asjaga. Lisaks kõigele muule on tegemist hagi aluse muutmisega, milleks on vaja teise poole nõusolekut. Kostja ei ole sellist nõusolekut andnud; 4) oli kostja valida, kas kasutada oma huvide kaitseks hageja algatatud menetlust või lepingust taganemist. Kostja lootis põhjendatult võita hageja algatatud menetlustes. Alles Riigikohtu määrusest nr 3-07-1721 sai kostja teada, et need vahendid on ammendatud. See määrus on uus oluline asjaolu, mis võimaldas kostjal kinkelepingust taganeda. Kohus ei ole põhjendanud, miks see määrus ei võimalda lepingust taganeda. Samuti ei ole kohus hinnanud kolmanda isiku ja kostja väidet, et tegelikult taganes kostja kinkelepingust juba siis, kui vormistas maa oma nimele. Hageja oli sellest teadlik, sest teade kinnistusraamatusse kandmisest avaldati Ametlikes Teadaannetes. Kostja palus selle põhjal kohaldada aegumist. Maakohus 24.03.2008 otsusega aegumist ei kohaldanud, vaid hakkas asja sisuliselt lahendama. Kostja taganemisavalduse puhul kohaldati aegumist ja asja sisuliselt ei arutatud. Sellega on kohus oluliselt rikkunud ka poolte võrdse kohtlemise printsiipi; 5) näitas kohus oma erapoolikust hageja menetluskuludest vabastamise otsustamisel. Menetlusabi taotluses varjas hageja renditulu, mis võib ulatuda 4000 – 5000 kroonini. Kostja juhtis oma vastuväites sellele kohtu tähelepanu, kuid kohus oma eksitust ei kõrvaldanud; 6) esitas hageja mitmeid nõudeid, millest ta hiljem loobus: a) tunnustada hageja omandiõigust 1⁄2 XXXX kinnistust, registriosa nr 29445; b) tunnustada hageja õigust tühistada kinnistusraamatu registriossa nr 29445 05.04.2004 koostatud kinnistamisavalduse alusel tehtud kanne XXX kinnistu kohta selliselt, et kinnistu ei oleks ainult kostja omandis. Teha kinnistusraamatusse kandemuudatus selliselt, et kinnistu kaasomanikuks oleks 1⁄2 ulatuses kostja; c) lugeda kohtuotsus nõusolekuks kandemuudatuse tegemiseks. Lisaks on kolm hageja nõuet sisutühjad ning vaid üks nõue omab juriidilist tähendust. Kostja ja kolmas isik pidid aga ka neid nõudeid analüüsima ja hinnangu andma. Sellistes tingimustes peaks suurema osa kohtukuludest kandma hageja.
6.I.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) kirjeldab apellant tsiviilasja nr 2-10-65112 asjaolusid, mis ei kuulu läbivaatamisele antud tsiviilasja raames. Kohus liitis hageja nõude kinkelepingust taganemise avaldusele aegumise kohaldamiseks antud tsiviilasjale, mis on TsMS § 374 järgi lubatud ning protsessiökonoomika seisukohalt mõistlik. Kostja liitmist ei vaidlustanud ja ei vaidlusta ka apellatsioonkaebuses; 2) võib kinkija VÕS § 270 lg 1 järgi kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. 2007 suvel sai hageja teada, et kostja on kaasomandis oleva hoone juurde erastanud kogu maa enda omandisse. Halduskohtu otsusega maa erastamine tühistati. Samal ajal algas kohtus antud tsiviilasja arutamine. Isegi kui kostja soov kinkelepingust taganeda oleks olnud põhjendatud, sai kostja nendest põhjustest teada 2007. a. Antud asjas käsitletav taganemisavaldus on juba teine aegunud taganemisavaldus. Tsiviilasjas nr 2-09-56353 kohus juba kord tuvastas taganemisavalduse aegumise. Kostja esitas sisuliselt samasuguse taganemisavalduse 2010. a, ilmse eesmärgiga venitada kohtuprotsessi;
3) ei ole kostjal kindlat seisukohta, millal ta kinkelepingust taganes: kas 2007. a maad erastades selleks erastaja ees tegelikke asjaolusid varjates või 2010. a, kui sai teada Riigikohtu lahendist, millega jäeti jõusse tema eelmisele kinkelepingust taganemisele aegumise kohaldamine. VÕS § 188 lg 1 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega ei ole võimalik taganeda mingi tegevusega; 4) on kostja väited nagu oleks hageja rikkunud kinkelepingut, olnud kinkija vastu jämedalt tänamatu jms, alusetud. Nende asjaolude osas on hageja andnud kohtule kirjalikke ja suulisi seletusi ning kohus on neid otsuses õigesti analüüsinud; 5) on menetluskulud õigesti jäetud kostja kanda, kuna kõik hageja nõuded on sisuliselt rahuldatud. See, kui kohus on otsust sõnastanud teisiti kui hagis kirjas, ei muuda asja sisu.
7.Eesti Vabariik Tartu Maavalitsuse kaudu leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuväidete kohaselt: 1) sai kostja kohtumenetluste algatamisest teada hiljemalt 2007 novembris. Kui käsitleda hageja poolt kohtumenetluste algatamist kui jämedat tänamatust kostja kui kinkija vastu, siis tulenevalt VÕS § 270 lg-st 1 oli taganemine võimalik kuni 2008 novembrini. Seega on kostja 08.06.2010 kinkelepingust taganemise avaldus esitatud hilinemisega; 2) ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsust osas, millega kohus tuvastas kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ja luges, et kohtuotsus asendab kostja nõusolekut kanda Eesti Vabariik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, mistõttu ei ole ka ringkonnakohtul alust maakohtu otsust nimetatud aspektist käsitleda. Pärast kinnistu tagasikandmist Eesti Vabariigi omandisse saab Tartu Maavalitsus jätkata erastamistoiminguid kehtivas seadusandluses sätestatud tingimustel ja korras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu
24.jaanuari 2011 otsuse resolutsiooni p 1 tuleb muuta ja tuvastada, et A.S. poolt I.K. ile edastatud 08.06.2010 kinkelepingust taganemise avaldus on tühine.
9.Vastavalt VÕS § 270 lg 1 esimesele lausele kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Nimetatud üheaastane tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid õiguste lõppemise aeg. Erinevalt aegumistähtajast lõpetab õigustlõpetava tähtaja möödumine õiguse või välistab selle maksmapaneku. Seega kui kinkija ei ole kinkelepingust taganenud VÕS § 270 lg 1 esimeses lauses ettenähtud tähtaja jooksul, ei ole hilisemal taganemisel õiguslikke tagajärgi ning taganemine on tühine. I.K. vaidlustas kinkelepingust taganemise ning palus alternatiivselt tuvastada (I kd, t.l 206), et A.S. poolt 08.06.2010 kinkelepingust taganemine on tühine. TsMS § 438 lg-st 1 tulenevalt otsustab kohus, millist õigusakti tuleb kohaldada. Maakohus ei ole eelnevaga arvestanud ning kohaldanud A.S. 08.06.2010 kinkelepingust taganemisele ebaõigesti aegumist. Samas ei ole materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine maakohtu poolt aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele, kuna A.S. on taganenud kinkelepingust pärast VÕS § 270 lg-s 1 ettenähtud tähtaega ja seetõttu ei ole kinkelepingust taganemisel õiguslikke tagajärgi.
10.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
10.1.Maakohus on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõudeid järgides ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt taganemise õigus lõpeb, kui möödub aasta ajast, mil kinkija sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus on õigesti hinnanud 08.06.2010 kinkelepingust taganemise avalduses märgitud taganemise aluseid ja asunud põhjendatud seisukohale, et A.S. sai nendest teada hiljemalt 2007. a novembris. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ei saa uue asjaoluna, mis õigustaks taganemist, käsitleda Riigikohtu 05.08.2009 määrust, millega otsustati mitte menetleda kassatsioonkaebust Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2009 otsuse peale haldusasjas nr 3-07-1721. Seega vastab maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud nõuetele ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige. Põhjendamatu on ka see apellandi väide, et ta taganes kinkelepingust juba erastatud maa enda nimele vormistamisega 25.05.2004. Ringkonnakohus märgib, et erastatud maa enda nimele vormistamist ei saa käsitleda taganemisavaldusena, kuna sellest ei nähtu A.S. soov kinkelepingust taganeda. Pealegi ei edastanud A.S. ka hagejale vastavasisulist tahteavaldust. 18.12.2008 ja 08.06.2010 taganemisavaldustes ei ole A.S. ka nimetatud asjaolule tuginenud.
10.2.Maakohtu 27.12.2010 istungi protokollist nähtuvalt esitas A.S. maakohtule hagi I.K. i vastu toa kasutusõiguse tunnustamiseks hagejale kuuluvas korteris. Maakohtu seisukoht, et nimetatud hagi ei saa käsitleda vastuhagina TsMS § 373 tähenduses, on õige ning tegemist ei ole menetlusnormi rikkumisena, nagu apellant apellatsioonkaebuses väidab.
10.3.Maakohtu 21.12.2010 määrus, millega liideti ühte menetlusse tsiviilasjad nr 2-07-29296 ja nr 2-10-52695, vastab TsMS §-s 374 sätestatule ning apellandi väide, et ilma tema nõusolekuta ei oleks maakohus tohtinud nimetatud tsiviilasju ühte menetlusse liita, on põhjendamatu.
10.4.Maakohus on 02.11.2010 määrusega osaliselt rahuldanud hageja menetlusabi taotluse ning asja materjalidest nähtuvalt hinnanud hageja maanduslikku seisundit TsMS § 186 sätestatu kohaselt. I.K. on kinnitanud oma allkirjaga esitatud andmete õigsust (t.l 208) ning apellandi väide, et I.K. võib varjata renditulu, on tõendamata.
10.5.Apellandi seisukoht, et maakohtu otsuse resolutsioon (v.a resolutsiooni p 1, millega maakohus kohaldas A.S. 08.06.2010 kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist) ei oma juriidilist tähendust, on põhjendamatu. Hageja poolt ülejäänud nõuete esitamine on tingitud apellandi käitumisest ning hageja on kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt. Seoses hagi rahuldamisega on maakohus jätnud põhjendatult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel A.S. kanda. Apellandi väide, et suurema osa menetluskuludest peaks kandma hageja, on põhjendamatu.
10.6.TsMS § 386 lg-ga 4 ei ole kooskõlas apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud hagi tagamise abinõu (I kd, t.l 33) tühistama. Maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtib kuni kohtuotsuse täitmiseni.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 järgi A.S. kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.