Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (5)

Menetluskulude jaotus:

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

BIGBANK AS esitas 04.07.2011. a kohtule hagiavalduse Exxx Vxxxxxxxxx vastu võla ja kõrvalnõuete saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.06.2006. a tarbijakrediidilepingu, mille raames sõlmiti kokkulepe krediidisumma suurendamise ja lepingu tingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe kohaselt suurendati kostja kui krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 224,69 euro (3515,57 eesti krooni) võrra. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 427,80 eurot (6693,67 krooni). Kokkuleppe järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 32,21 % krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 12.02.2007. a, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muu hulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Hageja ütles 05.07.2007. a ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt lepingu järgi võlgnetava summa tasumist. Kostja sellest hoolimata kohustusi hageja ees ei täitnud ja hageja oli sunnitud pöörduma võla sissenõudmiseks kohtu poole. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 742,78 eurot, millest 371,39 eurot on tagastamata krediidisumma, 59,47 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 75,99 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 235,93 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis 32,21 % tagastamata põhinõudelt aastas alates 05.07.2011. a kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas kostjat vastama hagile kirjalikult hiljemalt 25. augustiks 2011.a. Seejuures hoiatati kostjat TsMS § 407 võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile vastamata jätmise korral. Menetlusdokumendid on vastu võetud kostja elukohas kostja õe mehe Axxxxx Kxxxxxpoolt 22.08.2011. a. Kohus loeb TsMS § 313 lg 2 alusel kostjale menetlusdokumendid kätteantuks. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja hagile kohtu poolt määratud tähtajaks ei vasta.

2 (5)

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik, vastavalt TsMS § 407 lg 1, teha asjas tagaseljaotsus. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal on pooled sõlminud 28.06.2006. a tarbijakrediidilepingu nr 0600966/26st (tl 9), mille alusel on hageja andnud kostjale krediiti 5000 krooni intressimääraga 32,72 % aastas. 23.01.2007. a on pooled sõlminud kokkuleppe (tl 18) krediidisumma suurendamiseks 3515,57 krooni võrra. Kokkuleppega muudeti ka intressimäära ja alates 23.01.2007. a on uueks intressimääraks kehtestatud 32,21 % uuelt krediidisummalt aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 järgi on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu – tarbijakrediidileping. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on vastuolus heade kommetega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 2. lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Poolte vahel 28.06.2006. a sõlmitud tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr oli 91,92 % aastas. Eesti Panga poolt mais 2006 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 17,7 %. Krediidisumma suurendamise ajal 23.01.2007 oli Eesti Panga poolt detsembris 2006. a avaldatud keskmine krediidiasutuste

3 (5)

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,7 %. Seega ületab poolte vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega on kostja kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja tarbijakrediidileping TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 01.01.2007. a 3,50 %, enne 01.07.2007. a 4,0 %, enne 01.01.2008. a 4,0 %, enne 01.07.2008. a 4,0 %, enne 01.01.2009. a 2,50 %, enne 01.07.2009. a 1,00 %, enne 01.01.2010. a 1,00 %, enne 01.07.2010. a 1,00 %, enne 01.01.2011. a 1,00 % ja enne 01.07.2011. a 1,25 %. Hageja ei ole nimetanud konkreetselt mitme päeva eest ta kostjalt intressi nõuab, hagis on märgitud, et intressi on arvestatud kuni lepingu ülesütlemiseni 05.07.2007. a. Arvestades hageja poolt nõutavat intressi summat ja intressimäära, järeldab kohus, et intressi nõutakse 182 päevase laenu kasutamise eest kuni 05.07.2007. a. Intress laenu kasutamise aja eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses 182 päeva eest on 6,76 eurot (tagastamata krediidisumma 371,39 eurot x 0,01 % x 182 päeva). Intress nimetatud määras tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et põhjendatud on ka viivisenõue seaduses ettenähtud määras krediidisumma tagastamisega viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisest 05.07.2007. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 14.09.2011. a. Kuna poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, siis ei rakendu lepingus ettenähtud viivise määr (lepingu üldtingimuste järgi seaduses sätestatud määras, VÕS § 113 lg 1 alusel lepinguga ettenähtud intressimääras). VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kostja on viivitanud krediidisumma tagastamisega hagejale 1531 päeva (05.07.2007 – 14.09.2011). Sellise perioodi eest kujuneb viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras 141,22 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab hageja taotlusel kostjalt välja viivise protsendina põhinõudest seaduses ettenähtud määras alates otsuse tegemisest kuni põhinõude (krediidisumma) tasumiseni. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja võla sissenõudmise kulude hüvitamise nõue. Hageja nõuab kostjalt temale saadetud võlateatiste ja lepingu ülesütlemise avalduse saatmise eest tasu lepingu alusel vastavalt hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kuna poolte vahel sõlmitud

4 (5)

leping on tühine, siis sellest tulenevad kokkulepped ei rakendu. Hageja ei ole tõendanud kulusid muul moel. Lisaks nõuab hageja kostjalt maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu hüvitamist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p3 alusel saab hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kuna kostja on rikkunud kohustust tagastada krediidisumma õigeaegselt. Hageja on esitanud tõendi selle kohta, et ta on tasunud 14.03.2008. a riigilõivu 250 krooni (15,98 eurot) kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel. Kohus leiab, et tasutud riigilõiv tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 30% ulatuses hageja ja 70% ulatuses kostja kanda. Hageja on esitanud hagis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt menetluskuludena 89,47 eurot hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu eest ja 95,87 eurot õigusabikulude eest. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja on olnud vajalikud. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja hageja lepingulise esindaja kulu on asjaolusid arvestades mõistlik ja jääb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr 137 kehtestatud teistelt menetlusosalistelt sissenõutava lepingulise esindaja ja nõustaja kulude maksimaalse kulu piiresse. Hageja menetluskulud kokku on 185,34 eurot. Kostjal tuleb hüvitada sellest 70 % ehk 129,74 eurot. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.

Kohtunik Ü.Raag

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.