Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.08.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-30327
Tsiviilasi
BIGBANK AS-i väljamõistmiseks
hagi
K
Ei
vastu
võla
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
18 831.65 krooni (1203.56 eurot)
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
BIGBANK AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757, asukoht Rüütli t 23 Tartus), hageja lepinguline esindaja Artur Maljukov Kostja K E (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx x xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx), volitatud esindaja Mart Kuusk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus tühistada intressi- ja viivisvõlgnevuse väljamõistmise ning menetluskulude jaotamise osas. Saata tühistatud osas tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.
2.Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus kehtib järgmises sõnastuses: 1) Mõista K Eilt välja BIGBANK AS-i kasuks põhivõlgnevus 9345.14 (üheksa tuhat nelikümmend viis eurot 14 senti) eurot, lepingu sõlmimise tasu 93.45 (üheksakümmend kolm eurot 45 senti) eurot ja 89.48 (kaheksakümmend üheksa eurot 48 senti) eurot.
4.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.21.06.2010 esitas BIGBANK AS (edaspidi hageja, apellant) hagi Pärnu Maakohtusse K Ei (edaspidi kostja, vastustaja) vastu 210 522.70 krooni saamiseks (146 219.63 krooni tagastamata krediidisumma, 55 333.49 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1462.20 krooni tasumata lepingu sõlmimise tasu, 1400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulu ja 6107.38 krooni sissenõutavaks muutunud viivis). Hageja palus välja mõista ka viivise alates 22.06.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni suuruses 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas.
2.Pooled sõlmisid 04.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0801652/15st. Selle raames sõlmiti 27.12.2008 kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ja 25.04.2009 kokkulepe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 146 219.63 krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel loeti alates 25.04.2009 uueks intressimääraks 27,941% uuelt krediidisummalt aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule krediidilepingute üldtingimusi nr S.
3.Kostja ei täitnud lepingut korrektselt. Hageja hoiatas 22.03.2010 kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 2 alusel kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, mistõttu hageja ütles 28.04.2010 lepingu üles.
4.Kuna kostja ei ole pärast lepingu sõlmimist tagastamata krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt tagastamata krediidisumma endiselt 146 219.63 krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 27,941% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu sõlmimist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset
tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 55 333.49 krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale kokkuleppe sõlmimise tasu vastavalt maksegraafikule. Nimetatud tasu 1462.20 krooni tuleb lepingu, üldtingimuste p-de 5.3 ja 8.7 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista.
5.Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, sealhulgas kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Kostja on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata 23.11. ja 22.12.2009 ning 22.01. ja 26.02.2010 saadetud võla meeldetuletuskirjade, 22.03.2010 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 28.04.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest, mistõttu tuleb üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista 1400 krooni.
6.Lepingujärgselt on viivise määraks kokkuleppe nr 2 tingimustes sätestatud intressimäär ehk 27,941% võlgnetavalt summalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on lepingujärgse intressimääraga samas määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365 päevast aastas. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 28.04.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 63.05 krooni. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused 146 219.63 krooni. Seega tuleb arvestada viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata krediidisumma tasumisega viivitamiselt määraga 27,94% võlgnetavalt summalt aastas. 21.06.2010 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 6107.38 krooni. Kostja vastuväited
7.Kostja tunnistas hagi põhivõla osas. Pooled sõlmisid 04.04.2008 tarbijakrediidilepingu summas 100 000 krooni, pärast seda aga kaotas kostja ootamatult töö ning algasid raskused laenu tagasimaksmisega. 25.04.2009 oli olukord juba niivõrd raske, et kostja suurendas krediidisummat täiendavalt 17 704.87 krooni võrra, et tasuda eelmistest perioodidest tasumata jäänud võlgnevusi.
8.Pärast lepingu muutmist oli laenu põhiosa suuruseks 146 219.63 krooni intressimääraga 27,941% aastas. Seega juhul, kui kostja nõuetekohaselt täidaks lepingutingimusi, siis sõlmitud maksegraafiku tulemusena tuleks kostjal tasuda intresse 407 657.40 krooni, mis mitmekordselt ületab põhiosa summat.
9.Hageja ei ole avaldanud, milliste arvutuste tulemusena peab tema lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks 55 333.49 krooni. See ei nähtu ka esitatud tõenditest. 25.04.2009 sõlmitud maksegraafikust nähtub, et esimene intressimakse pidi toimuma 16.11.2009 summas 31 095.27 krooni. Lepingujärgne intressimäär on 27,941% aastas, see tähendab esimesel aastal – alates 25.04.2009 kuni lepingu ülesütlemiseni 28.04.2010 peaks kostja tasuma intressi maksimaalselt 40 855.22 krooni, seega 14 478.29 krooni võrra vähem, kui nõuab hageja.
10.Tagastamata krediidisumma ja tagastamata intressi vahekord on ebaproportsionaalne, selles esineb liigkasuvõtmise tunnuseid ja nõutava intressi suurus on vastuolus hea usu
põhimõttega ja heade kommete vastane ning vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga.
11.Kokkulepitud intressimäär 27,941% aastas ületab vähemalt kahekordselt tehingu tegemise ajal tavapäraselt selliste krediitide eest makstavat intressi. Kokkuleppe nr 2 sõlmimise hetkel 25.04.2009 pakkusid suuremad Eesti pangad selliseid laene intressimääraga maksimaalselt 12-14% aastas. Seega 27,941% aastamäära puhul on tegemist ilmse ebaproportsionaalsusega kahe määra vahel (see tähendab turul kehtiva intressi ja hageja poolt määratud intressi vahel), kuna hageja ja kostja vahelises lepingus ettenähtud intressimäär ületab tavapärast intressimäära.
12.Kostja on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kokkulepete sõlmimise hetkel oli kostja raskes majanduslikus olukorras, hageja teadis seda ning kasutas selle ära – pakkudes kostjale krediidisumma refinantseerimist ning krediidisumma suurendamist selliselt, et kostja tasuks esimese tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud võlgnevuse, jäädes edaspidigi tasuma hagejale suurt intressi, selle asemel, et juba tollel ajal öelda esimene leping üles ning mitte suurendada kostja võlgnevust hageja eest. Kokkuleppe nr 2 sõlmimisel oli kostja sundseisus, kus tal ei olnud muud valikut, kui sõlmida uus võlakohustus ja hageja kasutas ära kostja sellist seisundit: hageja teadis, et kostjal on makseraskused, et kostja on töötu ja varatu, et ta ei suuda täita selliseid lepingutingimusi. Veelgi enam, tarbijakrediidilepingu ja selle täiendustega leppisid hageja ja kostja kokku krediidisumma tagasimaksmises osade kaupa tarbijakrediidilepingule ja selle täiendustele lisatud maksegraafiku alusel. Maksegraafikust aga nähtub, et igakuine makse koosneb põhisummast ja intressist, kuid põhisumma tagasimaksmine moodustab tagasimakstavast osast ainult ca 10% ja 90% osamaksest on intresside katteks.
13.VÕS § 416 lg 1 lubab üles öelda tarbijakrediidilepingu kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõtet sätestab ka lepingu tüüptingimuste nr S p 5.1.1. Seega jääb arusaamatuks, miks hageja ei kasutanud lepingus ja seaduses sätestatud võimalust leping üles öelda juba juulis 2009, vaid ütles lepingu üles peaaegu aasta hiljem. Taoline käitumine viitab tahtlikule tegevusele, mille tagajärjel hageja kunstlikult suurendas tasumata intressi summat. Samuti viitab hageja pahatahtlikule soovile kasvatada intressikohustust ning kasutada kostjat ära ka asjaolu, et juba 09.11.2009 sai hageja teada, et kostja pankrot jäi välja kuulutamata raugemise tõttu, kuid esimese võla meeldetuletuskirja saatis hageja kostjale alles 23.11.2009, mitte aga siis, kui muutus sissenõutavaks esimene tagasimakse.
14.Riigikohus otsustes nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-120-08 on öelnud, et liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Kohus peab kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul. Kostja palus vähendada intressi 50% võrra.
15.Kostja palus lähtuvalt VÕS-i § 113 lg-st 8 ja §-st 162 vähendada ka viivist mõistliku suuruseni. Hageja ja kostja vaheline leping on sõlmitud tüüptingimustel. Tüüptingimuste p 6.1. sätestab, et krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas
sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on lepingujärgse intressimääraga samas määras. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimuseks loetakse ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Viivise määr 27,941% aastas on ebamõistlikult suur ja koormav kostja suhtes, kuna kostjal puudub mistahes vara ning hetkel kostja aktiivselt otsib tööd. Kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingus sätestatud viivis on ilmselgelt ebamõistlikult suur, võrreldes seaduse alusel tagatud viivise määraga. Riigikohus on asunud seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (otsus nr 3-2-1-66-05). Arvestades eeltoodut on igati mõistlik viivise vähendamine seadusliku viivise määrani ehk 8% aastas, see tähendab summani 1737.09 krooni. Esimese astme kohtu otsus
16.14.12.2010 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 191 691.05 krooni, sealhulgas põhivõla 146 219.63 krooni, intressi 40 855.22 krooni, lepingu sõlmimise tasu 1462.20 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulu 1400 krooni, viivise 1754 krooni ja viivise alates 21.06.2010 protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud võrdses osas poolte kanda.
17.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 04.04.2008 sõlmitud lepinguga nr 0801652/15st andis hageja kostjale krediiti 119 999.88 krooni (7669.39 eurot) intressiga 24,9% aastas lepingu sõlmimise tasuga 1200 krooni. Lepingu lisaga 27.12.2008 suurendasid pooled krediidisummat ja lisakokkuleppega 25.04.2009 fikseerisid pooled lepingust tulenevad kohustused krediidiandja ees: tasumata krediidisumma 128 514.76 krooni, intress 197 481.17 krooni, viivis 71.18 krooni, lepingu sõlmimise tasu jääk 1285.15 krooni, võla sissenõudmise kulu 800 krooni. Pooled leppisid kokku intressi annulleerimise summas 181 932.63 krooni. Lisakokkuleppega suurendati krediidisummat 17 704.87 krooni, kokku krediidisumma 146219.63 krooni. Uueks intressimääraks loeti 27,941%. Lepiti kokku ka uus maksegraafik.
18.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
19.Vaidlust ei ole selle üle, et kostja rikkus lepingut. Krediidisumma tagastamise nõude 146 219.63 krooni on kostja õigeks võtnud ja selles osas kuulub hagi rahuldamisele.
20.Lepingu üldtingimuste p 2.1 järgi on kostja kohustatud tasuma hagejale intressi. Intressimäär esialgses kokkuleppes oli 24,9%. Kokkuleppe nr 2 sõlmimisest alates on
intressimäär 27,941 %. Intressivõlana taotles hageja 55 333.49 krooni väljamõistmist, kostja palus seda vähendada 50% võrra 27 666.74 kroonini.
21.Riigikohus lahendis nr 3-2-1-137-06 asus seisukohale, et ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada ) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Antud juhul oli kostja seoses makseraskustega sunnitud sõlmima järjest uusi kokkuleppeid laenu ja intresside refinantseerimiseks, mis omakorda andis laenuandjale (hagejale) võimaluse intressi suurendamiseks. Viimast saab lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, kuna laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket majanduslikku olukorda. Eeltoodust lähtuvalt vähendas kohus väljamõistetavat intressi summani, mille kostja on õigeks võtnud ehk 40 855.22 kroonini.
22.VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne määr, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama sätte lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on hageja määratud arvestuse kohaselt 6107.38 krooni, seadusejärgses määras oleks viivis 1754 krooni (1+7%). Selles osas rahuldas kohus ka viivise nõude.
23.TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Lepingu sõlmimise tasu ja võla sissenõudega seotud kulude nõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
24.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 alusel poolte kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus
25.BIGBANK AS palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 925.33 eurot (14 478.27 krooni) ja viivise 278.23 eurot (4353.38 krooni) osas ning teha selles osas uue otsuse. Samuti palub apellant tühistada maakohtu lahend osas, milles kohus on jätnud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise määra täpsustamata. Juhul, kui maakohus asus seisukohale, et lisanduva viivise puhul kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, vaidlustab apellant otsuse ka nimetatud osas.
26.Asjas puudub alus viivise vähendamiseks. Kui isik soovib viivise vähendamist, siis peab ta seda taotlema ning tõendama, et viivise suurus on ebamõistlikult suur ja kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks, viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige, kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Sealjuures peavad kõik nimetatud tingimused esinema üheaegselt. Ainult ühe tingimuse esinemine ei ole piisav alus viivise vähendamiseks, seega ei saa ainuüksi isiku (tõendamata) majanduslik olukord olla viivise vähendamise aluseks. Kui ei ole tõendatud viivise vähendamiseks nõutavate asjaolude koosesinemine, siis ei saa kohus
ka viivise vähendamist kohaldada. Vastasel juhul on tegemist ebaseadusliku ja vastuolulise kohtulahendiga.
27.Vastustaja majanduslikku olukorda iseloomustavad tõendid tuleb esitada vastustajal. Majandusliku seisundi hindamisel ei saa kohus apellanti võrreldes vastustaja teiste võlausaldajatega ebavõrdselt kohelda ega eelistada neid apellandile, lugedes mõne teise võlausaldaja nõude täitmise prioriteetsemaks või olulisemaks. Arvestades, et vastustaja teadis/pidi teadma kohustuste rikkumise tagajärje (lepingu ülesütlemine, viivisenõude tekkimine) saabumisest ning sellest hoolimata ignoreeris tagajärje saabumisega kaasnevat, ei saa vastustaja võlgnevuse vähendamist kohtuotsuses toodud põhjendustel õigustatuks lugeda. Kui isik oma kohustust nõuetekohaselt ei täida ning mittetäitmisele puuduvad vabandatavad asjaolud, saab sellist krediidisaaja käitumist lugeda pahauskseks. On vastuolus seaduse mõttega ega üldiselt mitteaktsepteeritav, et pahauskselt käitunud lepingu pool pannakse kohtu poolt võrreldes samas õigussuhtes heauskselt käitunud lepingu poolega paremasse olukorda ja vähendatakse nimetatud isiku kohustuste ulatust ning eelistatakse pahauskset lepingupoolt lihtsalt seetõttu, et viimane on kohtule esitanud tõendamata väiteid oma raskest majanduslikust olukorrast.
28.Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05). Arvestades asjaoludega, et viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur, vaid vastab intressimäärale, mille tasumisega pidi vastustaja olema arvestanud lepingu sõlmimisel ja vastustaja poolt krediidilepingu täitmise ulatus on olematu, viivise suurus tuleneb seadusest ning vastab õigustatud isiku õigustatud huvile ja lisanduva viivise väljamõistmine vastustajalt alates 21.06.2010 määras 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, ei ole vastustaja suhtes ebaõiglane ning vastustaja majanduslik olukord on tõendamata, on näha, et viivise vähendamine vaidlustatud kohtulahendis märgitud suuruseni ei ole põhjendatud.
29.Pärast hagiavalduse esitamist 2010. aasta keskel on vastustaja võtnud apellandiga ühendust ja teatanud, et tema sissetulekuks on 15 000 krooni ja ta saab tasuda võlgnevuse katteks 7000 krooni kuus. Seda ettepanekut ja võimalust on hiljem kinnitanud ka vastustaja esindaja. Kahjuks küll lubatud suuruses makseid võla katteks laekuma ei hakanud, kuid apellant on seisukohal, et raskes majanduslikus olukorras olevaks isikuks ei saa pidada üle Eesti keskmise teenivat inimest. Eeltoodust lähtuvalt on maakohus jätnud alusetult ja põhjendamatult vastustajalt välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivise summas 278.23 eurot (4353.38 krooni) ning lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras ehk määras, mis lepingujärgselt oli kokku lepitud.
30.Kohtu seisukoht, et antud asjas tuleb viivisemääraks lugeda 8%, on põhjendamatu. Antud asjas kuulub viivise määrana kohaldamisele lepinguline intressimäär, see tähendab 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu üldtingimuste p 6.1 teises lauses on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on antud vaidlust silmas pidades lepingujärgse intressimääraga samas määras, kuivõrd apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 ja VÕS § 415 lg-st 1 kuulub
lepingulises suhtes kohaldamisele lepingujärgne intressimäär ehk 27,94% aastas. Ülalnimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-69-08.
31.Käesoleval juhul ei ole viivis ebamõistlikult suur ning viivise nõue on põhjendatud ja seaduslik ning lisaks kohtuotsuses välja mõistetud viivisele tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista viivis summas 278.23 eurot (4353.38 krooni) ja alates 21.06.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas.
32.Maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 925.33 eurot (14 478.27 krooni). Intressimäära osas asus Riigikohus otsuses nr 3-2-1-80-02 seisukohale, et intresside kindlat ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastustaja raske majanduslik olukord tsiviilasja arutamisel ei ole tõendamist leidnud. Isegi, kui vastustaja oleks tõendanud oma majandusliku olukorra keerukust, tulnuks vastustajal tõendada ka seda, et apellant on teadlikult vastustaja rasket olukorda ära kasutanud. Arvestades, et raske majandusliku olukorra ärakasutamine eeldab eelkõige sellisest olukorrast teadlikuks olemist, aga ka tahtlust sellises olukorras olevat isikut veelgi keerulisemasse olukorda panna, on kohus sellisele seisukohale jõudnud ilma, et oleks sellised asjaolud tuvastanud. Vastustajal on vaba valik otsustada kas ja mis tingimustel ta lepinguid sõlmib ning igal ajal igas lepingu sõlmimise faasis oli võimalik keelduda lepingu sõlmimisest, tutvuda lepinguga, saada apellandilt selgitusi ning läbi rääkida selle tingimuste üle, kui lepingus sätestatud tingimused olid vastustaja jaoks liiga koormavad. Samas ei ole vastustaja apellandile lepingu ja kokkulepete sõlmimisel vastavaid asjaolusid avaldanud. Vastustaja viide tema pankrotimenetluse lõpetamisele pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, tõendab üksnes asjaolu, et vastustaja suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud.
33.Et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu kokkulepe on sõlmitud enne TsÜS § 86 lg 3 jõustumist, ei kuulu nimetatud säte antud asjas kohaldamisele. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 29,7%. Kolmekordne tarbimislaenude kulukuse määr oli seega 89,1% (29,7%x3). Tarbijakrediidilepingu kokkuleppe krediidi kulukuse määr on 43,73% ehk üle kahe korda väiksem sellel ajal kolmekordsest keskmisest krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrast. Seega poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus ja selle raames sõlmitud kokkulepetes ei ole vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ehk hageja intressinõue on põhjendatud ja seaduslik ega ole hea usu ja heade kommetega vastuolus.
34.Kohus asus seisukohale, et laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket majanduslikku olukorda, samas ei ole kohus välja toonud ühtegi tõendit ega põhjendust, mis viitaksid vastustaja raskele majanduslikule olukorrale. Samuti ei ole kohus välja toonud ühtegi tõendit, mis viitaksid apellandi heade kommetega vastuolus olevale käitumisele ja sellele, et apellant oleks vastustaja rasket majanduslikku olukorda ära kasutanud. Vastustaja ei ole tõendanud oma reaalsete sissetulekute suurust, teiste finantskohustuste olemasolu ega nende suurust ja täitmise tähtaegu. Seega ei ole vastustaja väited raske majandusliku olukorra kohta tõendatud ja kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS §-s 436 sätestatud nõudeid.
35.Kohtuotsusest ei tulene, et kohus oleks viivise vähendamisel kaalunud VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 tulenevaid asjaolusid. Lisaks ülaltoodule on kohus küll märkinud viivise määraks 8%, kuid ei ole välja toonud, missuguste arvutuste tulemusena,
milliselt summalt ja mis perioodi kohta arvutades sai kohus viivise summaks just 112.10 eurot (1754 krooni). Samuti ei ole kohus välja toonud täpset lisanduva viivise määra, mis ta mõistab vastustajalt apellandi kasuks välja alates 21.06.2010 kuni põhinõude kohase täitmiseni ehk kas kohus on mõistnud lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras või VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses (ehk VÕS § 415 lg-s 1) sätestatud viivisemääras ehk 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas.
36.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Vastustaja seisukoht
37.K E palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
38.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada. Maakohus on intressi- ja viivisvõlgnevuse nõuete osas rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme – otsus on olulises osas põhjendamata ja täitmata on eelmenetluse ülesanded. Eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik tühistatud osas ise uut otsust teha ja asi tuleb saata maakohtule vastavas osas uueks läbivaatamiseks.
39.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega esimese astme kohus jättis osaliselt rahuldamata intressi- ja viivisvõlgnevuste nõuded, samuti menetluskulude jaotamise osas.
40.Poolte vaidlus nii maa- kui ringkonnakohtus taandub küsimusele, kas kokkuleppes nr 2 fikseeritud intressimäär 27,941% krediidisummalt aasta kohta on tühine ja rakendamisele kuulub VÕS § 113 lg 1 teises lauses reguleeritud seadusjärgne intressimäär või on tegemist kehtiva kokkuleppega, mille alusel väljamõistmisele kuuluvat võlgnevust on võimalik kohtul VÕS § 162 alusel võlgniku taotlusel vähendada. Kostja esitas maakohtus vastuväite sissenõutava intressi vähendamiseks 50% võrra, see on 27 666.74 kroonini (t lk 52-54). Selles viidatakse tarbijakrediidilepingu sõlmimisele tüüptingimustel, samuti, et tagastamata intressisumma 55 333.49 krooni ja tagastamata laenusumma 146 219.63 krooni vahekord on ebaproportsionaalne ja selle sissenõudmises esinevad liigkasuvõtmise tunnused, sissenõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega ning heade kommetega ja vastuolus TsÜS §-ga 86 ja §-ga 138, samuti VÕS §-ga 6. Lisaks on kostja seisukohal, et kokkulepitud intressimäär 27,941% on ebaproportsionaalselt suur võrreldes 25.04.2009 turul kehtinud Eesti suuremate pankade taoliste intressimääradega 1214%. Tehing oli tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna ta oli kokkuleppe sõlmimise ajal raskes majanduslikus olukorras ja laenuandja kasutas seda ära, pakkudes krediidisumma refinantseerimist ja suurendamist suurema intressimääraga, selle asemel, et leping juba juulis 2009 üles öelda.
41.Hageja vaidles kostjale vastu, selgitades, et kostjal oli vaba valik otsustada, kas ta sõlmib lepingu ja millistel tingimustel, samuti rääkida läbi tingimuste üle. Lepingu sõlmimisel kostja vastavat tahet üles ei näidanud ja oli tingimustega nõus. Intresside kindlat ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Hageja ja suurte universaalpankade kliendisektorid on väga erinevad ja väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu ei ole kohane võrrelda hageja intressimäära suurte universaalpankade intressimääradega. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja teeb tehingu
tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja ei ole tõendanud selliste asjaolude esinemist, millede esinemisel saaks pidada poolte vahel sõlmitud krediidilepingut sõlmituks tulenevalt kostja erakorralisest vajadusest vmt. Ka ei olnud 25.04.2009 sõlmitud kokkuleppes poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
42.Maakohus leidis, et kostja oli seoses makseraskustega sunnitud sõlmima järjest uusi kokkuleppeid laenu ja intresside refinantseerimiseks, mis omakorda andis laenuandjale võimaluse intressimäära suurendamiseks. Sellist tegevust saab lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, sest laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket majanduslikku olukorda. Maakohus vähendas väljamõistetavat intressisummat „summani, mille kostja on õigeks võtnud ehk 40 855.22 kroonini“.
43.Eeltoodust nähtub, et maakohtu otsus intressivõlgnevuse osalise rahuldamise kohta ei ole vormistatud kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, samuti on kohtu järeldus vastuolus kehtiva materiaalõigusega. Maakohus luges tuvastatuks laenuandja poolt 25.04.2009 kokkuleppe sõlmimisel laenusaaja raske majandusliku olukorra ärakasutamise ja vähendas sel alusel tasumisele kuuluvat intressisummat, kuid jättis oma järelduse põhjendamata ning nimetamata ja analüüsimata tõendid, milliste alusel ta sellisele järeldusele jõudis. Samuti jättis maakohus nimetamata seadused, mida ta seejuures kohaldas. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et raskete asjaolude ärakasutamine tehingu sõlmimisel saab üldjuhul olla tehingu tühistamise aluseks vastavalt TsÜS §-le 97, mitte aga sissenõutava intressisumma vähendamise aluseks VÕS § 162 alusel. Samuti saab raskete asjaolude ärakasutamine olla erandjuhul aluseks tehingu heade kommete vastasusele ja seeläbi tühisusele TsÜS § 86 alusel. VÕS § 162 rakendamiseks pidi maakohus tuvastama, et hagetavas ulatuses intresside tasumise korral satub kostja olukorda, mis on tema jaoks ilmselt ebamõistlikult koormav ja mistõttu tasumisele kuuluva rahasumma vähendamine on kooskõlas õigluse ja lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Sellisele järeldusele maakohus ei jõudnud ega vastavaid asjaolusid ei tuvastanud.
44.Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest esmalt tõdeb kohus, et kostja palub väljamõistetavat summat vähendada 27 666.74 kroonini, kuid seejärel leiab, et kostja on õigeks võtnud 40 855.22 krooni. Otsuse põhjendusest ei ole järgitav, millist kostja avaldust luges kohus õigeksvõtuks TsMS § 440 mõttes. Kostja kirjalikus vastuses sellist avaldust ei sisaldu.
45.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja vastuväide oli sõnastatud eksitavalt, kuna selles olid sissenõutava intressisumma vähendamise põhjendustena esitatud nii sellised asjaolud, mida kehtiv seadus näeb ette intressimäära kokkuleppe vaidlustamise (tühisuse) alustena (raskete asjaolude ärakasutamine, liigkasuvõtjalik intress) kui sellised asjaolud, millised tõendatuse korral võivad olla aluseks tasumisele kuuluva intressimäära vähendamisele (kostja töötus, varatus). Lisaks oli esile toodud hageja käitumise vastasus hea usu põhimõttega (tahtlik intresside suurendamine lepingu ülesütlemisega viivitamisega), mis aga saaks olla aluseks nõude rahuldamata jätmisele. Vastuväide sisaldab ka viidet tüüptingimustele, kuid intressimäära sisalduva tingimuse kehtetusele kostja ei tuginenud. Vastuväite põhjendamiseks olid faktiliste asjaoludena toodud välja vaid oktoobris-novembris 2009 toimunud võlgniku pankrotimenetluse algatamise menetlus, milline lõppes raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata, ja et esimese meeldetuletuskirja saatis hageja kostjale novembris 2009 ning lepingu ütles üles aprillis 2010. Muid faktilisi asjaolusid oma väidete põhjendamiseks ega tõendeid vastavate asjaolude tõendamiseks kostja ei esitanud. Ka on kostja vastuväited sisuliselt vastuolulised, sest ühelt poolt toob ta esile asjaolusid, millised saaksid olla aluseks intressimäära kokkuleppe tühisusele, teisalt aga taotleb
väljamõistetava intressisumma vähendamist, mis loogiliselt tähendab, et ta tunnistab pooltevahelise kokkuleppe kehtivust.
46.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus ei selgitanud kostjale tema taotluse puudulikkust ega andnud võimalust selle selgitamiseks (täiendamiseks, täpsustamiseks), vaid tegi olemasolevate materjalide alusel kirjalikus menetluses otsuse. Selliselt tegutsedes jättis maakohus eelmenetluses olulises ulatuses täitmata TsMS-s sätestatud selgitamiskohustuse, mis võis viia vaidlustatud osas ebaõige otsuse tegemiseni. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad hagimenetluses kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse kui faktiliste asjaolude ja tõendite osas. Vaidluse lahendamine kirjalikus menetluses selles osas mingeid mööndusi ei luba ja selgitamiskohustust täitmata ei ole võimalik asja ammendav arutamine. Kohus peab pooltele selgitama ja nendega arutama vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid nii faktilisest, õiguslikust kui menetluslikust küljest. Kohtul tuli kostjale selgitada eelpool p-s 46 väljatoodud õiguslikke asjaolusid ja erinevate vastuväidetega seonduvat tõendamiskoormust – kostja kohustust tuua esile väiteid tõendavad faktilised asjaolud ja esitada nende tõendamiseks asjakohaseid tõendeid. Kas ja milliseid vastuväiteid, asjaolusid ja tõendeid kostja esitab, sõltub tema tahtest ning esitamata jätmine saab olla aluseks vastuväi(de)te rahuldamata jäämisele, kuid vastav selgitustöö tuleb teha ja võimalus olukorra parandamiseks poolele anda.
47.Viivise nõude läbivaatamisel on maakohus asjakohaselt kohaldanud VÕS § 415, kuid eksitud on selle sätte tõlgendamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 14.01.2009 selgitanud, et VÕS § 415 lg-s 1 ei viita seadusandja mitte ainult VÕS § 113 lg 1 teisele, vaid ka kolmandale lausele. Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast (sätestatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses) kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel võib järgneda kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Järelikult on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled olid näinud ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Seega sõltub ka viivisvõlgnevuse nõude rahuldamise ulatus intressimäära seaduslikkusest. Eeltoodust tulenevalt on seega ebaõige maakohtu seisukoht, et tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ei ole hageja viivisnõue põhjendatud enam kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
48.Maakohus ei analüüsinud poolte väiteid ega tuvastanud asjaolusid, millised annaksid aluse VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel kohalduva viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuigi kostja vastava taotluse esitas. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus on kostja vastava taotluse jätnud menetlemata ja seda mitte ainult otsuses, vaid ka eelmenetluses. Sarnaselt intressinõudega jättis maakohus seega ka viivisnõude osas olulises ulatuses eelmenetluse ülesanded täitmata. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu maakohtu poolt ka viivisnõude osas selgitamiskohustuse täitmine (kuigi ka selles osas ei olnud kostja toonud välja oma väiteid põhistavaid faktilisi asjaolusid ega neid tõendavaid tõendeid) ja ringkonnakohtul ei ole võimalik eelmenetlust täiendavalt läbi viia, sest täiendavate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamise korral kaotaksid pooled tõendite hindamise osas edasikaebeõiguse, kui seda esmaselt teeks ringkonnakohus. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.
49.Kui asja uuel läbivaatamisel leiab tõendamist kostja kohustus tasuda hagejale viivist suuremas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatu, tuleb vastavalt
korrigeerida ka kohtuotsuse resolutsiooni osa, millega lahendatakse hageja nõue kostjalt hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmiseks.
50.Vastustaja taotluse tühistada maakohtu otsus osaliselt väljamõistetud intressivõlgnevuse osas (mõista 40 855.22 krooni asemel välja 27 666.74 krooni) jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest vastustaja (vastu)apellatsioonkaebust ei esitanud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on seadusega sätestatud korras esitatud apellatsioon- või vastuapellatsioonkaebuses edasi kaevatud. Vastustaja vastav taotlus sisaldub vastuses kaebusele, mis esitati oluliselt peale apellatsioonitähtaja lõppu.
51.Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus, kui on teada hageja nõuete rahuldamise lõplik ulatus.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.