Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-10-62611 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6 Sisulised asjaolud Kohtu menetluses on 14.12.2010.a maksekäsu kiirmenetluses esitatud ja alates 04.02.2011.a hagimenetlusse üleantud OÜ Julianus Inkasso hagi A.T.’i vastu 690.49 EUR nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Mobiilsideteenused (loovutas nõude hagejale 30.09.2010) ning kostja A.T. 03.04.2006.a liitumislepingu nr 1550265. Vastavalt lepingule esitati teenuse eest kostjale arved, kuid kostja jättis need tasumata ning võlgneb lepingust tulenevalt hagejale hagi esitamise seisuga põhivõlas 345.28 EUR, millele lisandub alates 18.11.2007.a kuni hagi koostamiseni 02.03.2011.a arvestatud lepingujärgne viivis 0,15 % võlasummalt iga maksmisega viivitatud päeva eest summas 621.50 EUR. Tulenevalt sellest, et viivis ületab põhivõla ja lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, on hageja huvitatud viivisest põhivõlast väiksemas ulatuses summas 345.21 eurot. Kokku võlgneb kostja hagejale 690.49 EUR. Nõuet kinnitavate tõenditena on hageja lisanud hagiavaldusele 03.04.2006.a liitumislepingu, teenuste kasutamise ülditingimused ja hageja poolt kostjale perioodil august – november 2007 väljastatud arved, s.h. viimane arve 01.11.2007 kogusummas 6030.85 kr (so 385.44 EUR) tasumise tähtajaga 18.11.2007.a, nõudeloovutamise teatis ning 15.10.2010.a. võlateatis. Menetluse käik Kostja esitas kohtule 31.03.2010.a, 18.04.2011.a ja 03.06.2011 kirjalikud vastused, milles hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata TsÜS § 143, § 146 lg1 ja § 144 alusel, kuna tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest, viimase arve maksmistähtaeg oli 18.11.2007.a, seega oli hagejal õigus kohtu poole pöörduda hiljemalt 18.11.2010.a, nõue esitati kohtule 14.12.2010.a ja on seega aegunud. Kostja viitab Riigikohtu praktikale (RKL nr 3-2-1-168-10) Kostja selgitab, et ei ole saanud hagejalt ühtegi kirja või teadet võla kohta, 30.12.2008.a kuupäeva kandev nõude loovutamine ei ole kostja suhtes kehtiv, kuna teda ei ole sellest teavitatud. Kostja tuginedes VÕS § 172, võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Lisaks leiab kostja, et hageja esitatud dokumentidest ei nähtu, et hageja esindajatel, juristidel Silver Eensaar’el ja Ene Solovjev’il oleks TsMS § 218 lg1 p 2 viidatud haridus, mis võimaldaks hagejat kohtus esindaja lepingulise esindajana. Seetõttu kostja leiab, et hageja ei ole õigustatud isikuks kostjalt põhinõude ja kõrvalnõude täitmist nõudma kuna hagiavalduse aluseks olev nõue on aegunud ja nõudeõiguse olemasolu kohta ei ole hageja esitanud ühtegi asjakohast tõendit. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas 11.04.2011.a ja 06.11.2009.a kohtule kostja vastuse suhtes kirjaliku seisukohad, milles leiab, et nõue ei ole aegunud, vaid TsÜS § 146 lg. 1 ja § 147 lg. 3 koostoimes algas hageja poolt 2007.a esitatud arvete sissenõudmise 3-aastane aegumise tähtaeg 01.01.2008.a ja hageja nõue kostja vastu oleks aegunud 31.12.2010.a kell 24.00. Hageja esitas nõude kohtule maksekäsu kiirmenetluse avaldusena A.T.’i vastu 14.12.2010.a, seega tähtaegselt. Hageja tunnistab, et nõude loovutamise teatise kuupäev 30.12.2008.a on vale ja tegelikult loovutati nõue 30.09.2010.a ning saadeti kostjale koostamise järgselt postiga ja isegi, kui mitte arvestada nimetatud teatist, on kostja hiljemalt hagiavalduse kohtule esitamise järel saanud teada nõude loovutamisest ja seega on nõude loovutamine ka kehtiv. Hageja juhib tähelepanu, et kostja on pärast võla kohta kirjade saatmist ja enne hageja poolt kohtusse pöördumist ühendust võtnud telefoni teel ning võla tunnustanud. Kusjuures kostja on helistanud hageja esindajale samalt telefoninumbrilt, nagu on kostja märkinud oma vastuses enda telefoni numbriks praegu. Loomulikult on kostjal võimalik hagejaga kontakteerumist eitada, kuna hagejal ei ole võimalik tõendada rohkem kui aasta tagasi hagejale helistamist. Kuna aga 2 (4)

2-10-62611 hagejal ei ole põhjust kohtule valetada, siis kinnitab hageja jätkuvalt, et kostja on vägagi hästi olnud teadlik nõude hagejale loovutamisest, ning ka asjaolust, et kostja avaldas algselt telefoni teel soovi tasuda võlg maksegraafikuga, tuleneb, et kostja on aru saanud nõude loovutamisest hagejale. Hageja kinnitusel vastab tema esindajate haridus TsMs § 218 lg.1 p.2 ja Haridusseaduse § 28 lg 2.2. Kohtu seisukoht Kohus leidis, et hagi tuleb kooskõlas TsMS § 403 ja § 405 lahendada kirjalikus menetluses lihtsustatud korras. Kuna hageja taotles asja kirjalikus menetluses lahendamist ja kostja ei vaielnud vastu, mõlemad pooled on esitanud korduvalt kirjalikult oma seisukohad ja tegemist on alla 2000 euroga (33 134 krooni) hagihinnaga asjaga, siis on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras TsMS § 405 järgi. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud, hageja nõue ei ole aegunud ja kuulub rahuldamisele. Lepingu sõlmimise ajal 2006.a kehtinud ja praegugi kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Sama seaduse § 147 lg.1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg. 3 täpsustab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on oma praktikas käsitlenud ammendavalt sedalaadi lepingutest tulenevate nõuete aegumist (RKL 3-2-1-95-08) ja on selgitanud, et liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat ja mille aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset, so nõude aegumistähtaja alguseks peab olema arvete esitamise aegne kalendriaasta lõppenud. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostjale mobiilside teenuse eest tasumiseks perioodil 01.08.2007 – 01.11.2007 kokku 4 arvet, neist viimase 01.11.2007.a väljastatud arve, mis muutus sissenõutavaks maksetähtaja saabumisega 18.11.2007.a. Seega TsÜS § 147 lg. 3 tulenevalt algas tasu maksmise nõude aegumistähtaeg arve esitamise kalendriaasta so 2007.a lõppemisele järgnevast päevast, 01.01.2008.a kl 00.00 ja lõppes kolme aasta möödudes 31.12.2010.a kl 24.00. Kuna hageja nõue kostja vastu esitati kohtule maksekäsu avaldusena 14.12.2010.a, seega enne aegumise tähtaja saabumist 31.12.2010.a, on tegemist tähtaegselt esitatud nõudega, mis kuulub rahuldamisele. Kohus ei kohalda kohustatud poole nõudmisel TsÜS § 143 sätestatud aegumist. Nõude loovutamise kehtivuse osas kohus nõustub hagejaga viitega Riigikohtu praktikale, mille kohaselt leotakse, et kostja sai teada nõude loovutamisest hiljemalt hagi kättesaamisest – käesolevas asjas algselt maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude on kostja A. T. allkirja vastu makseettepaneku vormis kättesaanud 04.01.2011 (tl.10) ja esitanud 18.01.2011.a ettepanekule vastuväite (tl. 11-12), milles tunnistab võlga osaliselt (põhivõla osas täielikult ja osaliselt viiviste osas), kinnitab, et on saanud hageja 15.10.2010 võlanõude kirja kätte ja ise hagejaga 12.11.2010.a telefonitsi ühendust võtnud maksegraafiku koostamiseks. Sellega võttis kostja teatavaks nõude loovutamise fakti, esitamata nõude loovutamise kohta pretensioone. Hageja on tuginenud nõude esitamisele samadel alustel, mis nõude loovutaja Elisa Mobiilsideteenuste AS. Kohus leiab, et kostja vastuväited hageja esindajatel Silver Eensaarel ja Ene Solovjev’il TsMS § 218 vastava haridusliku kvalifikatsiooni puudumise kohta ei ole põhjendatud, kuna nimetatud isikud saavad esindada hagejat ka kooskõlas TsMS § 218 sätestatuga, mille kohaselt võib menetlusosalise töötaja või teenistuja olla kohtus menetlusosalise lepinguliseks esindajaks, kui 3 (4)

2-10-62611 tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused menetlusosalise esindamiseks. Kohtule esitatud 25.02.2011.a kuupäevaga volikirjaga hageja volitab kuni 31.12.2012.a end esindama Julianuse Õigusbüroo OÜ-d ja selle juriste, sh Silver Eensaar’t ja Ene Solovjev’i, kellel on kohtu arvates ka piisavad teadmised ja kogemused kohtus esindamiseks. Samuti kohus selgitab, et lepinguliste esindajate haridusliku kvalifikatsiooni olemasolu kindlaks tegemisel tuleb arvestada Haridusseaduse § 28 lg.2.2 tähenduses Vabariigi Valitsuse 06.06.2005.a määrust, mille § 12 lg. 1 kohaselt loetakse magistrikraadile vastavaks Eesti Vabariigi haridussüsteemis omandatud kvalifikatsioon, mida tõendab vähemalt 4-aastase nominaalkestusega ja enne 1. juunit 2002. a Eesti Hariduse Infosüsteemi kantud bakalaureuseõppe õppekava läbimisel väljaantud bakalaureusekraadi tõendav diplom. On õige hageja viide, et Tartu Ülikooli poolt on väljastatud 18.06.2003.a Silver Eensaar’ele baccalaureus artiumi ja 18.06.2007.a Ene Solovjev’ile baccalaureus artium diplomid, mis mõlemad on magistriga võrdsustatud bakalaureusekraadi diplomid ja vastavad seega TsMS § 218 nõutavale. Hilisemate õppekavade järgi, so magistrikraadiga mittevõrdsustatud bakalaureusekraadi omandajatele väljastatakse, tulenevalt Vabariigi Valitsuse 23.08.2004.a määruse § 2 ja 6 õigusteaduses diplom mitte nimetusega baccalaureus artium, vaid nimetusega „sotsiaalteaduste bakalaureus“, ingl. vastega Bachelor of Arts in Social Sciences. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 405 lg. 1 p. 3 võib lihtsustatud korras lahendatavas asjas kohus näha ette ka menetluskulude suuruse, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja esitas oma menetluskulud, paludes välja mõista kostjalt riigilõiv 76.69 eurot ning õigusabikulud 166.17 eurot, kokku 242.86 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, kannab antud asjas menetluskulud kostja A.T.. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et kostja rohketest vastuväidetest tingitud hageja töömahtu arvestades saab põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna tsiviilasja hinda arvestades kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 166.17 eurot, mis jääb mõistlikult alla Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määrusega nr. 137 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise maksimummäära. Kostjalt kuulub välja mõistmisele menetluskuluna 242.86 eurot. Tulenevalt TsMS § 174.1 lg.4 ei või käesolevas asjas hilisemat menetluskulude kindlaksmääramist TsMS § 174 sätestatud korras enam nõuda, v.a. juhul, kui menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend tühistatakse. TsMS § 178 lg. 2 kohaselt, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, juhul kui kaebuse hind ületab 200 eurot.

Ingrid Hallas Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.