Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1 (4)

2-11-4097 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6

Sisulised asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 03.10.2006.a AS Swedbank Liising (tollase ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja F.P. vahel järelmaksuga müügiks liisinguleping nr 0141112L, mille esemeks oli sõiduauto Opel Astra 5D Enjoy, 1.6. (eh.aasta 2006). Hageja andis liisingueseme kostja valdusesse ja kasutusse ja kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus määratud makseid sh intressi igakuiste osamaksetega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti võttis kostja kohustuse sõlmida vara kindlustuslepingud (so kohustuslik kaskokindlustus ja 03.10.2006 kindlustuslepe) ning tasuda kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Kostja jättis maksmata nõuetekohaselt liisingulepingu, kindlustusleppe ja kaskokindlustuslepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed ning hageja ütles 25.06.2008.a ning 03.09.2008.a hoiatuste järel kostjale lepingu üles 23.09.2008.a. Kostja võlgnevus hagejale moodustab hagi koostamise seisuga 11.04.2011.a kokku 5088.50 eurot, s.o. liisinguandja nõue summas 9705.22 eurot, millest on maha arvatud vara realiseerimisest saadud tulu 4603.81 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevuse summas 5088.50 eurot, alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni tekkinud viivise lepingu p. 5.1 sätestatud määras, so 7 % aastas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja tõendab nõuet järgmiste dokumentidega: Liisinguleping nr 0141112L koos üldtingimuste ja maksegraafikuga, vara liisinguavõtjale üleandmise-vastuvõtuakt, 03.10.2006 sõlmitud kindlustuslepe, tasumata arved debitoorse võlgnevuse (põhiosa – ja intressivõlgnevuse ja kaskokindlustusmaksete võlgnevuse) osas, lepingu ülesütlemise teatis, vara üleandmisevastuvõtmise akt, vara tagastusteenuse ja vahendamisega seotud arved koos maksekorraldustega arvete tasumise kohta, vara müügiakt, hageja õiend lepingust tuleneva nõude arvestuse kohta, teatis kostjale. Kostja esitas kohtule 02.05.2011.a kirjaliku vastuse, milles leidis, et asja oleks saanud lahendada kohtusse pöördumiseta. Kostja ei ole nõus nõude kogu suurusega, kuna hageja ei ole põhjendanud vara realiseerimisest tekkinud nii suurt müügikahju, mõistetamatuks jääb 2 aastat vana auto nii odav müügihind. Kostja on nõus asja lahendamisega nii kohtuistungiga kui ka kirjalikult ja leiab, et asja on võimalik lahendada kompromissiga. Ühtegi tõendit enda vastuväidete tõendamiseks kostja ei esitanud. Menetluse käik Hageja 02.06.2011.a vastuses jäi nõude juurde, leides, et hind, millega tal õnnestus liisinguese võõrandada vastab liisingueseme väärtusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes, so millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa. Hageja märgib, et kostja oleks 2 (4)

2-11-4097 saanud ise varale kõrgema hinnaga ostja leida. Hageja saatis kostjale 03.09.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta, teatisele oli lisatud ka müügiprotseduuride kirjeldus (hagiavalduse Lisa 5). Müügiprotseduuride kirjeldusest nähtub, et kostjal on õigus osaleda liisingueseme müügiprotseduuris ning aidata kaasa liisinguesemele ostja leidmisel. Kuivõrd Kostja liisingueset ise realiseerida ei soovinud, realiseeris liisingueseme hageja ise. Lisaks viitab hageja, et lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 punktist 18 saab liisinguandja kahjunõude arvestamisel aluseks võtta liisingueseme turuväärtusest kuni 10% võrra madalama hinna, kui pooled on (ka liisinguandja tüüptingimustes) kokku leppinud, et lähtuvad liisingueseme väärtuse asemel tegelikust müügihinnast (liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7). Kostja 30.06.2011.a kirjalikus vastuses leiab jätkuvalt, et liisinguese realiseeriti tugevalt alla tegeliku turuväärtuse, kuna praegu (3 aastat hiljem) on samaväärse sõiduauto keskmine turuväärtus ca 7500 eurot (tugineb levinud autoportaalile). Kostja arvates hageja ei ole pakkunud kostjale võimalust vara ise realiseerida, liisingulepingu ülesütlemise aktis sellest juttu ei ole ja hageja ei teavitanud kostjat realiseerimise tehingutest. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas TsMS § 403 lahendada kirjalikus menetluses, kuna mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele 11.04.2011.a esitatud kujul, olles tõendatud eeskätt liisingulepinguga nr 0141112L koos üldtingimuste ja maksegraafikuga, aga ka vara liisinguavõtjale üleandmisevastuvõtuakti, 03.10.2006 sõlmitud kindlustusleppe, tasumata arvetega debitoorse võlgnevuse (põhiosa – ja intressivõlgnevuse ja kaskokindlustuse maksete võlgnevuse) osas, lepingu ülesütlemise teatiste, vara üleandmise-vastuvõtmise akti, vara tagastusteenuse ja vahendamisega seotud arvete ja samuti vara müügiakti ja hageja õiendiga lepingust tuleneva nõude arvestuse kohta. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1, liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlus puudub liisingulepingu rikkumise asjaolude üle ja selles, et vara tagastati hagejale 23.10.2008 ja vara jäi liisinguandja omandisse. Vara väärtuse kohta tagastamise aja seisuga on kohtule esitatud sõiduki hindamise akt, mis on koostatud Saksa Auto AS poolt ning aktis on vara väärtuseks hinnakomitee 14.11.2008 otsusega hinnatud 85 000 krooni (so 5432.49 EUR koos käibemaksuga, käibemaksuta oleks väärtus 4454.64 EUR). 04.03.2011.a hageja õiendist nähtuvalt realiseeriti vara käibemaksuta summas hinnaga 4603.81 EUR , seega veidi kõrgemalt Saksa Auto AS algsest hindamisest. Põhjendamata on kostja vastuväide, et sõiduk võõrandati turuväärtusest odavamalt. Sõiduk soetati oktoobris 2006 sõlmitud liisingulepingu alusel ja tagastati kostja poolt oktoobris 2008, so 2 aastat hiljem - üldteada asjaoluks on, et sõiduki väärtus reeglina aastatega väheneb, samas on. Kostja poolt viidatud umbmäärased interneti viited samaväärsete sõidukite praeguse turuhinna kohta ei tõenda liisingueseme harilikku väärtust ehk selle kohalikku keskmist müügihinda müümise ajal 2008. aastal (TsÜS § 65). Kostja ei ole millegagi tõendanud väidet, et Eestis oli analoogse sõiduki turuväärtus müügitehingu tegemise ajal suurem kui hagejapoolne realiseerimisväärtus. 3 (4)

2-11-4097

Kohus leiab, et hagi on liisingulepingust nr 0141112L tuleneva kahjunõude osas tõendatud täies ulatuses summas kokku 5088.50 EUR, so vara jääkmaksumus 8641.70 EUR + debitoorne võlg 610.99 EUR + vara tagastamise ja realiseerimise kulu 452.53 EUr = 9705.22 EUR, millest maha arvatud vara realiseerimise summa 4603.81 EUR ja laekumine 12.91 EUR. Viivise arvestuse osas kostja vastuväiteid ei esitanud ja kohus peab viivisenõuet põhjendatuks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lg.1 ja § 173 lg.1 tuleb menetluskulud jätta isiku, kelle kahjuks otsus tehakse, s.o. kostja F.P.’a kanda. Menetluskulude kohta võib hageja nõuda Pärnu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest – TsMS § 174 lg.1.

Ingrid Hallas Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.