ARIS Polska Sp.z o.o. hagi Osaühingu Madelain vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.03.2011.a otsus
Tsiviilasja hind maakohtus / apellatsioonimenetluses
20 016,02 eurot / 38 521,26 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Madelain apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): ARIS Polska Sp.z o.o. (registrikood: 634422842, asukoht: Poola Vabariik) tehinguline esindaja vandeadvokaat Mati Maksing; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Osaühing Madelain (registrikood: 10115514, asukoht: Tallinn) seaduslik esindaja Ivar Alas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 01.03.2011.a otsus jätta muutmata.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, Osaühing Madelain kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-10-11391 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.03.2010.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla ja viivise. Hageja lõplikuks nõudeks jäi võlanõue summas 20 016,02 eurot ja viivisenõue summas 18 505,24 eurot. Hagiavalduse kohaselt väljastas hageja 01.04.2008 lepingu alusel kostjale ARIS CARD kaardi (krediidil põhinev maksevahend), mis andis kostjale õiguse sõidukeid tankida ja saada muid teenuseid teenindusjaamades, mis nimetatud kaarti aktsepteerivad. Kostja kohustus kütuse ja teenuste eest tasuma vastavalt esitatud arvetele 15 kalendripäeva jooksul arvates arve väljastamisest. Kostjale väljastati arved summas 20 016,02 eurot, kuid ta jättis need kokkulepitud maksetähtpäevaks tasumata. Kostja kinnitas 06.08.2009.a kirjas, et nõustub põhivõlaga summas 20 402,01 eurot ja tasus pärast seda hagejale 306,90 eurot ja 79,90 eurot. Praegu hagetav põhivõlgnevus on kostja tunnistatud võla ja kahe eelviidatud tasumise vahe. Maksetingimuste rikkumisel on kostja kohustatud tasuma viivist vastavalt lepingu § 5 p-s 1 kokkulepitud määrale. Juhindudes kohtupraktikast ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades, et kostja on osa viivisest menetluse jooksul tasunud, vähendas hageja viivisenõuet ja ei nõua kostjalt põhivõlga ületavat viivist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja seaduslik esindaja ei ole lepingut allkirjastanud. Isegi kui lähtuda sellest, et poolte vahel on sõlmitud leping, tuleb lepingust tulenevalt lähtuda vaidluse lahendamisel Poola Vabariigis kehtivast seadusest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on arvetel märgitud teenused ja kaubad kätte saanud. Kostja ei ole kunagi tunnistanud nõuet ulatuses, milles see on tõendamata. Kuna kostja tegeleb transporditeenuste osutamisega, kasutab ta suures koguses kütust. Alates 2009.a algusest hakkas kütusekulu ootamatult ja arusaamatult suurenema. Sellele vaatamata tasus kostja ekslikult oma töökorralduse muudatuse tõttu mingis ulatuses arveid ka hagejale. Kõik senini tasutud summad (kogusummas 208 076,31 krooni) on tasutud hagejale alusetult. Hageja viivisenõue on alusetu, kuna põhinõude olemasolu on tõendamata. Viivisenõue on ebamõistlikult suur. Lepingus toodud viivisemäär on ilmselgelt ebamõistlikult suur. Lepingu näol on tegemist tüüptingimustega lepinguga, kuna selles on mitmed sätted, mis on soodsad vaid hagejale. Kui ebamõistlik viivis on kokkulepitud tüüptingimustes, on see kokkulepe tühine. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 01.03.2011.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja põhivõla summas 20 016,02 eurot ja viivise summas 18 505,24 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus, arvestades eksperdiarvamuses väljendatut (toimik lk 154-159) ja asjaolu, et kostja, tunnistades 06.08.2009.a kirjas lepingulisest suhtest tulenevat põhivõlga (toimik lk 38), on möönnud lepingu olemasolu poolte vahel, leidis, et on veenvalt tõendatud poolte vahel 01.04.2008.a
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-10-11391 lepingu nr F/296/2006 (toimik lk 21-24) sõlmimine. Kostja tunnistas 06.08.2009.a kirjas võlga ja pooled pidasid hiljem läbirääkimisi võimaliku maksegraafiku sõlmimiseks (toimik lk 95-97). Kohus, lähtudes VÕS § 30 lg-st 1, asus seisukohale, et kostja 06.08.2009.a kiri on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine selle ülekandmisega võlgnikul, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja seda tõendanud ei ole. Hageja esitatud tõenditest (toimik lk 110, 25-37, 185-200, 120-137, 201-214, 138) ja asjaolust, et tšekkidel on kajastatud kaupade saajana mh kostjale kuuluva sõiduki konkreetne number, järeldas kohus, et hageja on veenvalt tõendanud kaupade ja toodete üleandmise kostjale. Kostja väited osaliselt allkirjade puudumise kohta tšekkidel ei ole kohtu arvates asjakohased, sest pooled on lepingu § 4 p-s 10 kokku leppinud, et iseteenindussüsteemiga tanklates toimub kütuse tankimine pärast PIN koodi sisestamist. Tanklates väljastatav tšekk on elektrooniliselt töödeldud ja kehtib allkirjata. Lepingu § 5 p-i 12 järgi tšeki kaotamise korral on tankimist tõestavaks dokumendiks transaktsiooni elektrooniline kanne hageja serveris. Kostja taotlus, et kohus ei arvestaks tõendina serveri väljatrükke ja tšekke, ei ole millegagi põhjendatud. Kostja vastuväited põhivõlale on jäänud paljasõnaliseks. Eelnevast tulenevalt on hageja võlanõue summas 20 016, 02 eurot tõendatud ja tuleb rahuldada. Hageja ei nõua kostjalt põhinõuet ületavat viivist. Hageja arvestas kostja poolt menetluses tasutud 1510,78 eurot viivisenõude katteks. Sellest tulenevalt on viivisenõue 18 505,24 eurot. Lepingu § 5 p-is 1 on pooled kokku leppinud viivisemääras. Kostja viivisearvestuse õigsusele vastu ei vaielnud, vaid leidis, et poolte vahel sõlmitud leping on tüüptingimustega ning kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur, siis on sellise viivisemääraga kokkulepe tühine. Puuduvad tõendid, et pooled on enne lepingu sõlmimist lepingu tingimused läbi rääkinud. Samas nähtub lepingust, et hageja andmetest on käsitsi lepingule kantud lepingu sõlmimise kuupäev ja lepingu number, kostja andmed on kõik käsikirjalised. Seega on kohtu arvates veenvam kostja väide, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud tüüptingimustega leping. Samas ei ole tõendatud kostja väide, et lepingus märgitud viivisemäär on ebamõistlikult suur. Viivise nõudeõiguse kokkuleppe eesmärgiks on tagada, et kohustatud isik täidaks oma rahalise kohustuse õigeaegselt. Kohustuse õigeaegse täitmata jätmise korral on viivise nõudeõiguse eesmärgiks hüvitada võlausaldajale võimalik kahju, mis võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkis. Asjast ei nähtu ebaproportsionaalne viivisemäär võrreldes võlausaldaja võimaliku kahjuga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et menetluse jooksul tasus kostja hagejale kokku 1510,78 eurot. Hageja arvestas VÕS § 88 lg 8 järgi tasutuks osaliselt viivised. Asja materjalist ei nähtu, et pooled oleksid VÕS §-s 88 sätestatust teistmoodi kokku leppinud. Kuna VÕS § 88 lg-st 8 tuleneb, et enne põhikohustust loetakse, et täitmine on toimunud ka sissenõutavaks muutunud viivise katteks, siis kostja väited, et ta võis määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha maksis, ei ole põhjendatud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Tõendatud pole kostja väide, et vaidluse korral kohaldatakse Poola Vabariigi seadust. Lepingu § 5 p-s 2 on pooled kokku leppinud, et vastutusaladel, mis pole lepingus sätestatud, kannavad pooled vastutust kooskõlas Poola Vabariigis kehtiva seadusandlusega, eriti tsiviilkoodeksiga. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt lepingu täitmist, hageja nõuab, et kostja tasuks hagejale ostetud toodete ja teenuste eest. Pooled on lepingu §-s 9 kokku leppinud, et konkreetsed lahkarvamused, mis tekivad seoses lepingu sõlmimise, täitmise või lõpetamisega vaadatakse läbi kostja asukohamaa kohtus kooskõlas selle riigi seadusandlusega. Kohus on seisukohal, et tulenevalt lepingu §-s 9 poolte poolt kokkulepitust kuulub kohaldamisele Eesti seadusandlus.
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-10-11391
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 01.03.2011.a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kohus tuvastas ebaõigesti, et poolte vahel oli sõlmitud leping. Lepingule tehtud käekirjaekspertiisist ei saa kindlalt väita, et lepingu allkirjastas kostja seaduslik esindaja. Hageja esitas täiendava tõendina maksekaartide üleandmise akti, mille osas taotles kostja samuti käekirjaekspertiisi läbiviimist. Kohus ekspertiisi ei teinud ning luges lepingu sõlmituks selles toodud tingimustel, kuigi lepingu allkirjastamine kostja poolt on tõendamata. Isegi kui tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ei kinnita see seda, et leping sõlmiti just selles toodud tingimustel. Sellisel juhul võis kostja kinnitada rahalise kohustuse olemasolu hagi põhinõude ulatuses, ei enamat. See nõue võis olla sellisel juhul tekkinud nt alusetu rikastumise või mõne muu lepinguvälise kohustuse raames või oli tegemist vaid kokkuleppega kaupade tarnimise osas ja muud küsimused, sh viivis, olid nö lahtised tingimused. Viivise osas kokkulepe puudus ning seega on täiesti põhjendamata lepingujärgse viivise väljamõistmine. Rahalise kohustuse tunnistamine ei too kaasa varasema vaieldava lepingu kehtivust ning selles toodud viivise kohaldumist. Hageja ei ole tõendanud, et autod, millesse kütust väidetavalt tangiti, kuulusid kostjale. See kohtu seisukoht on kostjale üllatav. Kuna pooltevahelise lepingu olemasolu selles toodud tingimustel ei ole tõendatud, ei tohiks kohus lepingule viidata ega sellele tugineda. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei ole. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb paljuski väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud, vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele siiski järgmist.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel on sõlmitud leping. Vaidlusalusele lepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet. Lepingu olemasolu võib tuvastada ka selle alusel, et pooled asusid lepingut täitma. Maakohus tuvastas asjaolud, mis viitavad selgesti sellele, et pooled asusid konkreetset lepingut täitma. Kostja ei ole viidanud ühelegi muule võimalikule lepingule, mis poolte vahel oleks võinud kehtida. Apellandi väide, et nõue, mida apellant tunnistas, võis olla hoopis näiteks alusetust rikastumisest tulenev nõue, ei ole eluliselt usutav. Kõigepealt tuleb rõhutada, et hageja viitas kohtueelselt saadetud kirjas konkreetsele lepingule ning lepingut tulenevale rahalisele nõudele, millele vastuseks kostja nõuet tunnistas. Teiseks ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks ilma lepinguta kütust ostnud ja et hageja oleks kostja poolt tunnistatud mahus kütust ilma lepinguta tarninud. Kostja väited selle kohta, et ta lepingu olemasolu ei tunnistanud ja et ta võis tunnistada rahalist nõuet mingil muul alusel, on esitatud sedavõrd üldiselt, et vastavad väited ei saa nende abstraktsuse tõttu olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks.
8.Apellant heitis maakohtule ette seda, et maakohus ei määranud lisaks lepingul oleva allkirja ekspertiisile ka maksekaartide üleandmise aktile ekspertiisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastav väide tingida apellatsioonkaebuse rahuldamist. Käesolev vaidluse
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-10-11391 raames saab pooltevahelise lepingu lugeda sõlmituks juba nende maakohtu poolt tuvastatud eluliste asjaolude alusel, mis viitavad sellele, et pooled asusid lepingut täitma. See, kui kostja leiab, et hageja poolt esitatud dokument on võltsitud ei anna veel iseenesest alust vastavat tõendit arvestamata jätta. TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti ei arvestaks, kui menetlusosaline muudab usutavaks dokumendi võltsituse. Asjaolusid hinnates tuleb asuda seisukohale, et kostja vastava dokumendi võltsitust ei põhistanud.
9.Tsiviilasja materjalide alusel ei saa järeldada, et maakohus oleks otsuse rajanud asjassepuutumatutele, lubamatutele või ebausaldusväärsetele tõenditele. Maakohus ei rikkunud kostja suhtes kohtuliku ärakuulamise põhimõtet.
10.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et maakohtu otsus oli apellandi jaoks üllatuslik. Üllatuslik ei saa menetlusosalise jaoks olla see, kui kohus loeb mingi konkreetse menetlusosalise poolt esitatud väite tõendatuks. Konkreetsel juhul esitas hageja menetluse käigus väite, mille kohaselt tõendab lepingu olemasolu ja hagi aluseks olevaid asjaolusid ka see, et kostja auto numbrid on lepingu täitmise dokumentidelt nähtavad. Kostja pidi arvestama sellega, et kohus võib hageja poolt esitatud väited hageja poolt esitatud tõenditega tõendatuks lugeda. Üllatuslik saab olla see, kui kohus loeb tõendatuks mingi asjaolu, mida kumbki pool ei ole hagimenetluses kohtu ette toonud või kui kohus rahuldab hagi mingil õiguslikul alusel, millele kumbki pool menetluses ei tuginenud, mida kohus pooltele ei selgitanud ja mille kohaldamist ei osanud menetlusosalised oodata. Kuid isegi siis, kui kohtuotsus on üllatuslik, ei ole see veel iseenesest otsuse tühistamise aluseks. Üllatuslikud järeldused kohtuotsuses saavad olla otsuse tühistamise aluseks üksnes siis, kui otsust vaidlustav menetlusosaline muudab kõrgema astme kohtu jaoks usutavaks selle, et olukorras, kus kohus oleks menetlusosalistega neid asjaolusid, mida menetlusosalised said nende üllatuslikkuse tõttu alles kohtuotsusest lugeda, arutanud, oleksid nad esitanud kohtule selgitused, asjaolud või tõendid, mis oleksid tinginud teistsuguse kohtuotsuse tegemise. Olukorras, kus otsus on küll üllatuslik, kuid menetlusosalisel ei oleks ka vastavaid asjaolusid teades olnud võimalik esitada asjaolusid, väiteid või tõendeid, mis oleksid saanud tingida teistsuguse otsuse tegemise, ei saa otsuse üllatuslikkus tingida selle tühistamist. Menetluskulude jaotus
11.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Gaida Kivinurm
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.