Harju Maakohus
Kohtunik
Krista Kirspuu
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.märts 2011.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-11391
Tsiviilasi
APSp.z o.o. hagi OÜ M vastu võlgnevuse ja viiviste nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagi hind
Hageja – APSp.z o.o. ( reg.kood XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Mati Maksing Kostja – OÜ M (reg.kood XXX) Kostja lepinguline esindaja Ramil P 20 016,02 EUR (313 182,66 krooni)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Välja mõista OÜ M APSp.z o.o. kasuks põhivõlg summas 20 016,02 eurot ja viivised summas 18 505,24 eurot. Hageja menetluskulud jätta kostja menetluskulud jätta tema enda kanda.
kanda,
kostja
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse
apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.04.2008.a lepingu , mille § 2 p 1 kohaselt väljastas hageja kostjale krediidil põhinevad elektroonilised maksevahendid, mis andsid kostjale õiguse ja võimaluse kõnealust kaarti (ARIS) aktsepteeritavates teenindusjaamades sõidukeid autokütusega tankida ning saada muid teenuseid. Kostja kohustus tulenevalt lepingu § 2 p-st 3 kokkulepitud tingimustel kütuse ja teenuste eest tasuma.. Lepingu lisa nr 1 p 2 kohaselt kohustus kostja tasuma vastavalt esitatud arvetele 15 kalendripäeva jooksul arvates arve väljastamisest. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud ja kostja on talle üleantud ARIS-kaarte kasutanud. Kostja on hagejale jätnud tasumata esitatud arved kokku summas 20 016,02 eurot. Ühtegi vastuväidet arvete kohta ei ole kostja esitanud ja seni on kostja hageja arveid ka tasunud, kuigi juba mõnda aega viivitusega. Kostja kinnitas 06.08.2009.a kirjas hageja esindajale, et nõustub põhivõla summaga 20 402,01 krooni. Pärast seda on kostja tasunud hagejale 306,90 eurot ja 79,90 eurot. Praegu hagev põhivõlgnevus on kostja tunnistatud võla ja kahe eelviidatud tasumise vahe. Lepingu § 5 p-s 1 leppisid pooled kokku, et maksetingimuste rikkumisel tasub kostja viivist määraga 0,2 % tähtajaks maksmata summalt kalendripäevas. Hagiavalduse esitamise seisuga moodustab viivis summa 10 146,12 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 20 016,02 eurot ja viivise summas 10 146, 12 eurot ja viivise alates 10.märtsist 2010.a määraga 0,2 % päevas tasumata võlgnevuselt. 29.07.2010.a täpsustuses palub hageja kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista viivise summas 14 319,89 eurot ja viivise alates 30.07.2010.a määraga 0,2 % päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lõpliku nõude kohaselt (tlk 170-172) palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla summas 20 016, 02 eurot ja viivise summas 18 505,24 eurot. Hageja viivisenõue on muutunud sissenõutavaks summas 20 644,95 eurot, mille arvutamisel on juba võetud arvesse kostja tasumised summas 1 510,78 eurot. Selline viivisenõu ületab põhivõla nõuet. Juhindudes senisest kohtupraktikast ja mõistlikkuse põhimõttest vähendab hageja viivisenõuet ja ei nõua kostjalt põhivõlga ületavat viivist. Hageja arvestab asjaoluga, et kostja on osa viivisest menetluse jooksul tasunud ning viivisenõue kujuneb seega järgmiselt 20016,02-1510,78= 18 505,24 eurot.
Kirjaliku vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja seaduslik esindaja ei ole lepingut allkirjastanud. Isegi kui lähtuda sellest, et poolte vahel on sõlmitud leping tuleb lepingust tulenevalt vaidluse lahendamisel lähtuda Poola Vabariigis kehtivast seadusest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on arvetel märgitud teenused ja kaubad kätte saanud. Hageja on kostja 06.08.2009.a kirjast ekslikult välja lugenud, et kostja on tunnistanud kogu nõuet. Kostja ei ole kunagi tunnistanud nõuet ulatuses, milles see on tõendamata. Kuna kostja tegeleb transporditeenuste osutamisega, siis kasutab ta suures koguses kütust. Alates 2009.a algusest hakkas kütusekulu ootamatult ja arusaamatult suurenema. Sellele vaatamata tasus kostja ekslikult oma töökorralduse muudatuse tõttu mingis ulatuses arveid ka hagejale. Kostja on seisukohal, et kõik senini tasutud summad kogusummas 208 076,31 krooni on tasutud hagejale alusetult. Hageja viivisenõue on alusetu, kuna tõendamata on põhinõude olemasolu. Isegi kui peaks leidma tõendamist põhinõude olemasolu mistahes ulatuses on viivisenõue ebamõistlikult suur. Kui tõendamist peaks leidma mistahes ulatuses põhivõla olemasolu, siis on lepingus toodud viivise määr 0,2 % kalendripäevas ilmselgelt ebamõistlikult suur. Sellisel juhul on kostja nõus tasuma vaid VÕS või mõnes muus kohaldamisele kuuluvas seaduses
sätestatud seadusjärgset viivist. Lepingu näol on tegemist tüüptingimustega lepinguga. Lepingu tüüptingimuste iseloomule viitavad selgelt mitmed lepingu sätted, mis on soodsad vaid hagejale. Muuhulgas ei ole läbi räägitud ja viivise määra. Kui ebamõistlik viivis on kokku lepitud tüüptingimustes, siis on see kokkulepe tühine. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Asja materjalidele lisatud 01.04.2008.a sõlmitud lepingu (tlk 21-24) kohaselt sõlmisid pooled lepingu, milles hageja kohustus kostjale väljastama ARIS CARD kaardid, mis annavad kostjale õiguse saada tooteid ja teenuseid kasutades ARIS CARD kaarte kütusetanklates või mõnes muus kohas, kus on terminal, mis lubab saada tooteid kasutades ARIS CARD kaarte. Kostja kohustus õigeaegselt tasuma hageja esitatud arved. Poolte vahel on vaidlus selles kas kostja on lepingu sõlminud. Asja materjalidele lisatud ekspertiisiaktist (tlk 154-159) nähtub, et käekirjaekspertiisi teostanud eksperdi arvamuse kohaselt ei ole võimalik määrata kas vaidlusaluse lepingu on allkirjastanud kostja seaduslik esindaja (eksperdiarvamuse skaalas null variant, tlk 159). Eksperdi arvamuse kohaselt on lepingu lisa nr 1 allkirja kohal olevad trükitähtedes kirjutatud nimi ja lepingu 6. leheküljel allkirja all olev trükitähtedes tekst tõenäoliselt kirjutatud kostja seadusliku esindaja poolt (eksperdiarvamuse skaalas tõenäoline jaatav, tlk 159). Hageja esitas 27.07.2009.a kostjale pretensiooni ja pankrotihoiatuse (tlk 218-221) milles nõudis 01.04.2008.a. sõlmitud lepingule viidates põhivõlgnevuse 20 549,01 eurot, viiviste ja võlgnevuse tasumisega viivitamisest tekkinud kulude tasumist. Kostja tunnistas oma 06.08.2009.a vastuses (tlk 38) põhinõuet summas 20 402, 01 eurot. Kostja viitas, et on arve summas 147 eurot tasunud 24.07.2009.a. Oma vastuses avaldab kostja, et soovib võlgnevuse likvideerimiseks sõlmida maksegraafiku. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Arvestades eksperdiarvamuses väljendatut, asjaolu, et kostja on oma 06.08.2009.a. kirjas, tunnistades lepingulisest suhtest tulenevat põhivõlga, möönnud lepingu olemasolu poolte vahel, leiab kohus, et 01.04.2008.a vaidlusaluse lepingu sõlmimine poolte vahel on veenvalt tõendamist leidnud. Käesolevast asjast nähtuvalt on kostja võlga tunnistanud oma 06.08.2009.a. kirjas, pooled pidasid hiljem ka läbirääkimisi võimaliku maksegraafiku sõlmimiseks (tlk 95-97). VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuste täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus on seisukohal, et kostja 06.08.2009.a kiri on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine selle ülekandmisega võlgnikul, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja seda tõendanud ei ole.
Hageja on samas esitanud kostja poolt esitatud taotluse küttekaartide väljastamiseks konkreetsetele kostja autodele (tlk 110), arved kaupade ja teenuste eest (tlk 25-37), tankimiste nimekirja koos viitega millised tankimised seonduvad konkreetse arvega (tlk185200) ning tankimiste tšekid (tlk 120- 137, 201-214; tšekkide koondtõlge tlk 138). Osaliselt on tšekid allkirjastatud. Kostja väited osaliselt allkirjade puudumise kohta tšekkidel ei ole kohtu arvates asjakohased kuivõrd pooled on lepingu § 4 p-s 10 kokku leppinud, et iseteenindussüsteemiga tanklates toimub kütuse tankimine pärast PIN koodi sisestamist. Eelmainitud tanklates väljastatav tšekk sisaldab järgmist informatsiooni: tankimise koht ja aeg, ARIS CARD kaardi number, kütuse liik, kogus ja summa. Tšekk on elektrooniliselt töödeldud ja kehtib allkirjata. Lepingu § 5 p-i 12 järgi tšeki kaotamise korral on tankimist tõestavaks dokumendiks transaktsiooni elektrooniline kanne hageja serveril. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et tšekkidel on kajastatud kaupade saajana mh kostjale kuuluva sõiduki konkreetne number on kohus seisukohal, et hageja on veenvalt tõendanud kaupade ja toodete üleandmise kostjale. Kostja taotlus, et kohus ei arvestaks 02.02.2011.a tõendina esitatud serveri väljatrükke ja tšekke ei ole millegagi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus määras hagejale täiendavate tõendite esitamise ajaks 18.01.2011.a toimunud istungil 02.02.2011, hageja esitas tõendid õigeaegselt. Kostjal oli aega esitada tõendeid kuni 17.02. 2011 ja sealt edasi veel täiendavalt 23.02.2011.a. Kostja tõendeid ei esitanud. Kostja vastuväited põhivõlale on jäänud paljasõnaliseks. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja põhivõlg summas 20 016, 02 eurot on tõendatud ja tuleb rahuldada. Hageja arvestuse järgi ületab viivisenõue põhinõuet. Hageja põhinõuet ületavaid viiviseid kostjalt ei nõua. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised summas 18 505,24 eurot. Hageja on arvestanud kostja poolt menetluse jooksul tasutud 1 510,78 eurot viivistenõude katteks ning sellest tulenevalt moodustab viivisenõue 20 016,02-1510,78 =18 505,24 eurot. Poolte vahel lepingu § 5 p-is 1 kokkulepitu kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,2 % ulatuses tasumata summas iga viivitatud kalendripäeva eest. Kostja hageja viivisearvestuse õigsusele vastu vaielnud ei ole. Kostja väidete kohaselt on poolte vahel sõlmitud leping tüüptingimustega ning kuna viivisenõue on ebamõistlikult suur, siis on sellise viivisemääraga kokkulepe tühine. Asjas puuduvad kohtu seisukoha järgi tõendid selle kohta, et pooled enne lepingu sõlmimist lepingutingimused läbi rääkisid, samas nähtub poolte vahel sõlmitud lepingust, et hageja andmetest on käsitsi lepingule kantud vaid lepingu sõlmimise kuupäev ja lepingu number, kostja andmed on kõik käsitsi kirjutatud. Seega asub kohus seisukohale, et veenvam on kostja väide, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud tüüptingimustega leping. Samas leiab kohus, et kostja väide, mille kohaselt lepingus märgitud viivisemäär on ebamõistlikult suur, ei ole tõendamist leidnud. Viivise nõudeõiguse kokkuleppe eesmärgiks on tagada, et kohustatud isik täidaks oma rahalise kohustuse õigeaegselt. Kohustuse õigeaegse täitmata jätmise korral on viivise nõudeõiguse eesmärgiks hüvitada võlausaldajale võimalik kahju, mis võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkis. Kohus on seisukohal, et asjast ei nähtu ebaproportsionaalne viivise määr võrreldes võlausaldaja võimaliku kahjuga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Poolte vahel puudub vaidlus selle, et menetluse jooksul tasus kostja hagejale kokku 1 510, 78 eurot (11.03.2010.a 396 eurot ja 04.05.2010.a 1 114,78 eurot). Hageja arvestas VÕS § 88 lg 8 järgi tasutuks osaliselt viivised. VÕS § 88 lg 8 järgi kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks. VÕS § 88 on dispositiivse sisuga, seega võivad pooled nimetatud paragrahvis sätestatust teistmoodi kokku leppida. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid seaduses sätestatust teistmoodi kokku leppinud. Kuna VÕS § 88 lg-st 8 tuleneb, et enne põhikohustust loetakse, et täitmine on toimunud ka sissenõutavaks muutunud viivise katteks (P.Varul jt. Võlaõigusseadus II 2.-7. osa (§§208618) Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2007, lk 435, kommentaar p.3.2.1), siis leiab kohus, et kostja väited, mille kohaselt võis ta määrata missuguse kohustuse täitmiseks ta raha maksis, ei ole põhjendatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Kohus on seisukohal, et kostja seisukoht, mille kohaselt on pooled kokku leppinud vaidluse korral Poola õiguse kohaldamises, ei ole tõendamist leidnud. Vaidlusaluse lepingu § 5 p-s 2 on pooled kokku leppinud, et vastutusaladel, mis pole lepingus sätestatud, kannavad pooled vastutust kooskõlas Poola Vabariigis kehtiva seadusandlusega, eriti tsiviilkoodeksiga. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt lepingu täitmist, hageja nõuab, et kostja tasuks hagejale ostetud toodete ja teenuste eest. Pooled on lepingu §-s 9 kokku leppinud, et konkreetsed lahkarvamused, mis tekivad seoses lepingu sõlmimise, täitmise või lõpetamisega vaadatakse läbi kostja asukohamaa kohtus kooskõlas selle riigi seadusandlusega. Kohus on seisukohal, et tulenevalt lepingu §-s 9 poolte poolt kokkulepitust kuulub kohaldamisele Eesti seadusandlus.
Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.