Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 09.07.2010 esitas AS DnB NORD Harju Maakohtule hagi Maria Lapimaa ja OÜ Kaur Auto Grupp vastu kostjatelt solidaarselt võlgnevuse 109 404,47 krooni (6 992,22 eurot), viivise 2 573,67 krooni (164,49 eurot) ja viivise 0,02% päevas põhivõlalt 106 367,31 krooni (6 789,10 eurot) hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS DnB NORD ja Maria Lapimaa 28.02.2008 liisingulepingu nr 057406, mille esemeks oli sõiduauto BMW 325Ci, maksumusega 19 173,49 eurot (300 000 krooni). Samal päeval, 28.02.2008, sõlmisid AS DnB NORD ja OÜ Kaur Auto Grupp garantiilepingu nr 057406, millega OÜ Kaur Auto Grupp võttis endale kohustuse tagada liisingulepingust nr 057406 tulenevate kohustuste tingimusteta täitmise hageja ees. Maria Lapimaa jättis liisingumaksed tasumata, mistõttu saatis hageja 16.06.2009 kostjatele teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles teavitas kostjaid liisingulepingust tuleneva võlgnevuse suurusest seisuga 16.06.2009 summas 9 029,02 krooni ja lepingu lõpetamisest, kui kostjad ei tasu võlgnevust ettenähtud ajaks, s.o. 14 päeva jooksul antud teatise kättesaamisest. Kuna kostjad võlgnevust ei tasunud, ütles hageja liisingulepingu ennetähtaegselt üles. Hagi esitamise ajaks oli hagejale tasumata liisingu- ja kindlustusmaksed kokku 18 353,93 krooni (1 173,03 eurot), millest on tähtajaks tasumata osamaksed summas 10 856,46 krooni (693,85 eurot), tähtajaks tasumata intressimaksed summas 3 037,16 krooni (194,11 eurot) ja tasumata kindlustusmaksed summas 4 460,38 krooni (285,07 eurot). Maria Lapimaa andis hagejale üle liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto BMW 325Ci, mida hageja asus realiseerima. Hageja võõrandas sõiduki 115 000 krooni eest (käibemaksuta). Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud vara jääkmaksumust (197 872,54 krooni käibemaksuta), on kostjatel kohustus hagejale tasuda hüvitamata jäänud summa 82 872,54 krooni (5 296,52 eurot). Hageja kandis vara müügiprotsessis täiendavaid kulusid summas 8 178 krooni (522,67 eurot), mille kostjad on kohustatud hagejale hüvitama. Seega moodustab kogu võlgnevus 109 404,47 krooni (6 992,22 eurot). Kostjad ei ole käesoleva ajani võlgnevust tasunud. Lisaks on hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist 0,02 % põhivõlalt päevas. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja ei ole VÕS § 367 lg 3 kohaselt nõudest maha arvanud sõiduki väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki väärtus hagejale tagastamise hetkel oli 225 000 krooni (14 380,12

eurot). Hageja võõrandas vara alla turuhinna, mistõttu on hageja ise tekitanud endale haginõude ulatuses kahju. Kahjunõue on tõendamata ning sisaldab mittevajalikke kulutusi. Hageja on kahjuna käsitlenud kõiki kantud kulusid ning lahutanud sellest vara võõrandamisest saadud tulu. Kostjate hinnangul on selline hageja tõlgendus vastuolus kehtiva õigusega. Liisingueseme tagastamisel ei ole oluline vara jääkmaksumus või võõrandamisest saadud raha, vaid vara väärtus tagastamise hetke seisuga. Seega saab hageja kahju suurus olla vara turuhinna ning hageja poolt kantud kulutuste vahe. Hageja ei ole vara turuhinda tõendanud ning kostjad on veendunud, et vara on müüdud alla turuhinna. Hageja tegi vara suhtes kulutusi, mille vajalikkust ta ei ole tõendanud. Hageja kohustus oli tõendada, et vara realiseeriti turuhinnaga, kuid hageja ei esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Arve sõiduki müümise kohta ei tõenda, et arvel märgitu on vara turuhind. Kostjate poolt kohtule esitatud tõendist nähtub, et vara turuhind oli 2010. augustis (pool aastat peale hageja poolt vara võõrandamist) 110 000 krooni (7 030,28 eurot) võrra ehk ligi kaks korda kõrgem, kui hind, millega hageja vara võõrandas 2010. veebruaris. Arvestades asjaolu, et hageja on kahju suuruseks märkinud 224 404,47 krooni (14 342,06 eurot) ning sõiduki turuväärtus oli 2010. augustis 225 000 krooni, on hageja ise tekitanud endale kahju, mille kostjatelt väljamõistmiseks puudub alus. Hageja on käsitlenud müügikahjumina muuhulgas Saksa Auto AS arveid nr 292603604 ja nr 302600345. Kostjate hinnangul on tõendamata, et viidatud arvetes märgitud tööd on teostatud ning et need tööd olid vajalikud. Kostjatele jääb arusaamatuks, mida sisaldab arves nr 302600345 märgitud “Sõiduki realiseerimise eest makstav tasu“. Kuivõrd viidatud arvetes märgitud tööde teostamine ei ole tõendatud ning väidetavalt teostatud tööde vajadus on põhjendamata, leidsid kostjad, et kahju summas 8 178 krooni (522,67 eurot) on tõendamata ja põhjendamatu. Maria Lapimaa omandas sõiduki 28.02.2008, peale 06.12.2007 toimunud avariid, millal märgiti sõiduki hinnaks 300 000 krooni (19 173,49 eurot), seega ei puutu nimetatud avarii ning selle maksumus käesolevasse asja. Kui sõiduki remondimaksumus oli 181 658,10 krooni (11 610,07 eurot), siis ei tähenda see, et selle võrra on sõiduki hind madalam. Hageja ei ole märkinud, kuidas on 18.08.2008 liiklusõnnetus sõiduki väärtust mõjutanud. Pooled ei ole allkirjastanud dokumenti, kus oleks fikseeritud sõiduki puudused sõiduki tagastamisel, seega on esinenud puudused tõendamata. Maakohtu otsuse põhjendused 23.02.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis Maria Lapimaalt ja Kaur Auto Grupp OÜ-lt solidaarselt AS-i DnB NORD Liising kasuks välja 710,65 eurot (11 119,19 krooni), millest põhivõlg 693,85 eurot (10 856,46 krooni) ja viivised 16,80 eurot (262,73 krooni) ning viivise 0,02% päevas põhivõlalt 693,85 eurot (10856,46 krooni) alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jäid 90% ulatuses hageja kanda ja 10% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Vaidlus puudub selles, et AS DnB NORD Liising ja Maria Lapimaa sõlmisid 28.02.2008 liisingulepingu nr 057406 sõiduauto BMW 325Ci (hind 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot) liisimiseks, mille hageja samal päeval andis üleandmise-vastuvõtmise aktiga Maria Lapimaa valdusesse, ning et 28.02.2008 sõlmiti OÜ-ga Kaur Auto Grupp garantiileping nr 057406 kõigi liisingulepingust nr 057406 tulenevate kohustuse tingimusteta täitmiseks hageja ees. Vaidlus puudub ka selles, et sõiduauto BMW 325Ci jääkmaksumus oli 197 872,54 krooni (käibemaksuta).

Pooled vaidlevad selle üle, milline oli liisingulepingu eseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel ning kas liisinguese võõrandati hageja poolt hinnaga, mis vastas selle turuväärtusele. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kulude ja viiviste nõue kostjate vastu on põhjendatud. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks peab kohus tegema kindlaks liisingulepingu eseme väärtuse hagejale tagastamise ajal. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud, kuigi kohus on juhtinud nende puudumisele hageja tähelepanu. Hageja väitel tagastati liisinguese talle 29.07.2009. Hageja ei ole kohtule esitanud poolte allkirjastatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti, ega VÕS § 367 lg 3 kohaselt nõutavat tagastatud liisingueseme väärtust tõendavat dokumenti/tõendit selle hagejale tagastamise hetkel. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-77-07, p 14 ja nr 3-2-1-33-08, p 16 leidnud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda ka tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada kiireim tulemus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08, p 18). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et pooled ei ole sõlminud omavahelist kokkulepet, mille kohaselt oleks tulnud lähtuda liisingueseme väärtuse määramisel selle hilisemast võõrandamishinnast. Hageja leidis, et tagastatud liisingueseme hindamise aluseks tuleb võtta liisingueseme ajalugu, mille tõendamiseks ta esitas 13.12.2010 sõiduki liikluskahjude kontrolli teabe, mille kohaselt liisinguese on osalenud kahel korral (06.12.2007 ja 18.08.2008) liiklusõnnetuses ja saanud märkimisväärseid kahjustusi. 06.12.2007 liiklusõnnetuses hinnati sõiduki kahjustuseks 181 658,10 krooni (1 160,96 eurot), millises summas teostati 2007. detsembris United Motors ASi poolt sõiduki remondi- ja taastamistöid. Hageja veendumusel määrab sõiduki lõpliku müügihinna turul olev nõudlus kauba järele. Vaidlusaluse sõiduki müügiperiood kestis 04.08.2009 - 05.02.2010, mistõttu ei saa rääkida nõudlusest vaidlusaluse sõiduki järele või sõiduki 225 000 krooni (14 380,12 eurot) suurusest turuväärtusest. Kostjad on jätnud tähelepanuta vaidlusaluse sõiduki tehnilise seisukorra ja fakti, et sõiduk on osalenud liiklusõnnetuses ning saanud tõsiseid kahjustusi. Pärast sõiduki valduse taastamist 29.07.2009 ilmnes tehnilise kontrolli käigus, et sõidukil ei tööta katus, mis oli sõiduki oluliseks väärtuseks. Samuti täheldati 3 liitri õli ja 1 liitri jahutusvedeliku puudumist ning probleeme mootori või mõne muu elektrooniliselt kontrollitava sõlmega. Hageja esitas kohtule ilma liisinguvara tagastaja osavõtuta hageja poolt 03.08.2009 koostatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti nr 090729/327, mille kohaselt tagastatud sõiduki spidomeetri näit oli 84 172 km, samuti on märkusena märgitud, et dokumendid puudu, mootorituli põleb, udutuli puudu, ning et käesoleva akti koostamisel ei ole varale teostatud tehnilist ülevaatust. Hageja esitatud 23.02.2010 tehnilise kontrolli tõendi kohaselt on sõiduki kilometraažiks 238 594 km. Sõiduki kaubandusliku väljanägemise tõendamiseks esitas hageja 26.08.2009 Saksa Auto AS arve nr 292603604 müügieelse tehniline ülevaatuse, remonttööde, mootori ning sõiduki sise- ja välipesu kohta summas 1 278 krooni. Hageja on veendumusel, et sõiduki turuväärtus on 115 000 krooni ilma käibemaksuta.

VÕS § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kostjate vastuväidete kohaselt liisis Maria Lapimaa sõiduki pärast 06.12.2007 toimunud avariid 28.02.2008. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega, et detsembris 2007 toimunud liiklusõnnetusega seotud sõiduki remondi- ja taastamistööd ei saanud mõjutada sõiduki väärtust selle tagastamisel liisinguandjale, kuna liisingulepingu sõlmimise ajal 28.02.2008 fikseeriti United Motors AS 26.02.2008 väärtushinnangu kohaselt sõiduki müügihinnaks 300 000 krooni. Hageja on viidanud ka 18.08.2008 liiklusõnnetusele, kuid ei ole selle kohta esitanud tõendeid, kas ja kuidas märgitu sõiduki väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel mõjutas. Kostjad esitasid vastuväited kõigile hageja esitatud tõenditele ja väidetele, kuna esitatud tõendid ei tõenda liisinguandjale liisingueseme tagastamise hetkel selle tegelikku väärtust ja liisinguandja ei ole kindlaks teinud liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel liisinguandjale. Pooled ei ole liisingueseme tagastamisel liisinguandjale allkirjastanud dokumenti, kus oleksid fikseeritud sõiduki puudused selle tagastamisel. Mis puutub sõiduki erinevatesse spidomeetri näitudesse 84 172 km (03.08.2009) ja 238 594 km (23.02.2010, see on pool aastat pärast sõiduki tagastamist liisinguandjale), siis ei saa asuda seisukohale, et kostjate tegevuse tõttu on spidomeetri näitu muudetud. Kohus leidis, et kostjate vastuväited on asjakohased ja põhjendatud. Hageja väited pikaajalisest sõiduki müügiperioodist on paljasõnalised ja tõendamata. Liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades liisingueseme olemust ja selle võimaliku väärtuse langust aja jooksul. Hinna erinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kostjad esitasid tõendina portaali auto24.ee 28.08.2010 väljatrüki, mille kohaselt on 2004. aasta BMW 325 Ci maksumus eelmärgitud ajal vähemalt 225 000 krooni. Auto hindamisakti nr 2002010 kohaselt liisingueseme turuväärtus seisuga 13.12.2010 võib olla vahemikus 205 000 250 000 krooni. Kostjate poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et võrreldava sõiduki turuhind oli 2010. aasta teisel poolel (pool aastat pärast hageja poolt vara võõrandamist) orienteeruvalt 205 000 - 250 000 krooni, seega keskmiselt 225 000 krooni ehk ligi kaks korda kõrgem kui hind, millega hageja sõiduki veebruaris 2010 võõrandas. Seega on hageja ise tekitanud endale kahju. Tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi, mida antud juhul hageja tegi. Kohus leidis, et vaidlusaluse liisingueseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) selle tagastamise aja seisuga võis olla orienteeruvalt 200 000 - 220 000 krooni ehk keskmiselt 210 000 krooni (ilma käibemaksuta), võttes arvesse lubatavat hinnaerinevust kuni 10% ja selle hetke majanduse seisu. Kohtu järeldus põhines asjaolul, et liisingueseme väärtus liisingusse andmise ajal oli 300 000 krooni. Liisinguese oli kostja M. Lapimaa valduses 28.02.2008 - 29.07.2009, seega 17 kuud ehk veidi alla 1,5 aasta, kuni liisinguese ennetähtaegselt hagejale tagastati. Hageja ei ole tõendanud, et tagastatud liisinguesemel oli puudusi, mis võisid oluliselt mõjutada liisingueseme väärtust. Hageja esitatud 26.08.2009 arve nr 292603604 summas 1 278 krooni (müügieelne tehniline ülevaatus koos väikeste remonttööde ning mootoripesu ja sõiduki väli- ja sisepesu) ja hageja poolt ühepoolselt 03.08.2009 koostatud liisingueseme üleandmisevastuvõtmise akt nr 090729/327, millel on märkusena märgitud, et DOK puudu, mootorituli

põleb, v.p. udutuli puudu, ei tõenda hageja väidet, et 17 kuu jooksul liisingueseme väärtus langes üle 60% ja see oli 115 000 krooni, seega hind, millega hageja pool aastat hiljem liisinguese uuesti võõrandas teisele liisinguvõtjale. Seega jättis hageja kõik liisinguesemega seotud riskid kostjate kanda. Kuna tagastatud liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli 210 000 krooni ja vara jääkmaksumus 197 872,54 krooni, siis ei saanud hagejale tekkida hagetava vara võõrandamisest hüvitamata kulu summas 82 872,54 krooni. Seega on hageja nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Lisaks pidanuks hagejale jääma veel 12 127,46 krooni (210 000 - 197 872,54), millest hagejal olnuks võimalik katta VÕS § 367 lg 4 kohased vara müügiprotsessi täiendavad kulud summas 8 178 krooni. 26.08.2008 arve nr 292603604 summas 1 278 krooni osas kostjatel vastuväiteid ei olnud ja kohtu hinnangul olid nimetatud kulud põhjendatud. 26.02.2010 arve nr 302600345 summas 6 900 krooni (sõiduki realiseerimise eest makstav tasu) osas esitasid kostjad vastuväited, kuna nimetatud arve sisu ei olnud arusaadav ja selle aluseks olevad teenused on tõendamata ning kohus nõustus kostjate vastuväidetega. Kohus asus seisukohale, et hageja taotletud müügiprotsessi täiendavad kulud summas 8 178 krooni tuleb jätta hageja enda kanda. Kohtu hinnangul tasumata kindlustusmaksete nõue, summas 4 460,38 krooni, tuleb jätta rahuldamata, kuna sel ajal ei olnud liisinguese enam kostja valduses. Liikluskindlustuse arve nr 057406, 29.04.2009 summas 2113,38 krooni ja arve nr 500963, 12.06.2009 summas 1 760 krooni, kokku summas 3 873,38 krooni, on põhjendatud ja tulnuks rahuldada. Kuna kohus leidis, et tagastatud liisingueseme väärtus oli selle tagastamise ajal 210 000 krooni, siis katnuks see summa ka kostjatelt nõutavate liisingumaksete summa 3 873,38 krooni, mistõttu jättis kohus selle kostjatelt välja mõistmata. VÕS § 367 lg 1 kohaselt on hageja esitanud nõuded tähtajaks tasumata osamaksete summas 10 856, 46 krooni ja intressimaksete, summas 3 037,16 krooni, saamiseks. Kostjad nimetatud maksete arvestusi ei vaidlustanud. Kohus leidis, et hageja nõue tähtajaks tasumata osamaksete 10 856, 46 krooni saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue tähtajaks tasumata intressimaksete osas summas 3 037,16 krooni, mis tuleb rahuldada ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Liisingulepingu p 4.7 sätestab, et kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Hageja esitas viiviseks 0,02% päevas võlasummalt. Kuna kostjate põhivõlg (tähtajaks tasumata osamaksed) on 10 856,46 krooni, tuleb viivis välja mõista eelnimetatud summast lähtudes. Seega on sissenõutavaks muutunud viivis (121 päeva) 262,73 krooni, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Hageja palus kostjatelt viivise välja mõista protsendina hagiavalduse esitamisest. Vastavalt TsMS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavaldus esitati 09.07.2010, seega tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis 0,02% põhivõlalt päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebus

Hageja AS DnB NORD Liising palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata AS DnB NORD Liising hagi ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud vastustajate kanda. Tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja ei ole küllaldasel määral motiveeritud apellandi poolt esitatud tõendite mitteaktsepteerimist. Apellant esitas tõendina AS Saksa Auto arve, mis oli esitatud AS Saksa Auto poolt apellandile müügivahendusteenuse osutamise eest. Kohus jättis arvest tuleneva nõude rahuldamata, kuivõrd kohus ei mõistnud arve sisu. Väidet, et nimetatud arve sisu ei olnud arusaadav, ei saa pidada piisavalt põhistatuks, et jätta sõiduki müügiprotsessis kantud täiendavad kulud apellandi kanda. Riigikohus on lahendites 3-2-1-112-06 p-s 9 ja 3-2-156-08 p-s 16 asunud seisukohale, et liisinguandjad on finantseerimisasutused, kelle kohustuseks ei ole võõrandamisprotsessi ise läbi viia. Kuivõrd müügikulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, siis lasub liisinguvõtjal kohustus need kulud hüvitada. Apellant on 13.12.2010 kohtule edastatud seisukohas selgitanud, et sõiduki harilik väärtus ehk kohalik turuhind kujuneb nõudluse ja pakkumise suhtest. Kohus on jätnud keskendumata asjaolule, et juhul, kui teatud esemetel on välja kujunenud kindel turg või kauplemiskeskkond, kus konkreetsete esemetega kaubeldakse ja kui vastavate esemetega tavaliselt selles süsteemis kaubeldakse, siis saab turuhinna määrata selle süsteemi abil. Eseme keskmine kohalik turuhind ei tarvitse olla see, millega õnnestus mõnel konkreetsel isikul lähiminevikus analoogne ese võõrandada. Tegelikult toimunud müügi hind võib olla tõendiks, mille abil saab tõendada eseme harilikku väärtust, seda näiteks juhul kui näidatakse ära, et kõrgema hinnaga ei õnnestunud eset müüa ja selleks tehti mõistlikke pingutusi. Apellant on 13.12.2010 seisukohas selgitanud, et TsMS § 231 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks, mistõttu ei ole vaja tõendada fakti, et 2008. aasta lõpul ja 2009. aasta lõpul suunati müüki hulgaliselt liisingfirmade tagastatud sõidukeid ja pankrotivara, mis tekitas turu üleküllastumise. Lisaks illustreerib vastavat asjaolu Maanteeameti statistika, mis kvalifitseerub TsMS § 231 lg 1 järgi asjaoluks, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Sõiduk suunati müüki 04.08.2009 ja võõrandati 23.02.2010, st ligikaudu 7 kuud hiljem, olles avalikult turul pakkumisel, mistõttu kõigil potentsiaalsetel ostjatel oli võimalik sõidukit omandada. Avatud kauplemis- ja juurdepääsutingimustega turul kujunevad konkreetse tehingu tingimused, ennekõike ostu-müügi hind nõudluse ja pakkumise käigus. Meelevaldne on see, et kohus on sõiduki turuhinna määramisel lähtunud ainuüksi kostja poolt esitatud sõidukite müügiportaali www.auto24.ee väljavõttest (26.08.2010 seisukoha lisa) ja hinnangust (13.12.2010 seisukoha lisa) jättes tähelepanuta sõiduki eelneva ajaloo, tehnilise seisukorra ja tegeliku läbisõidu. Ekslik on interpreteerida www.auto24.ee portaalist nähtuvaid pakkumishindasid reaalsete tehinguhindadena. Apellant seab kahtluse alla OÜ Carfox Group poolt esitatud hindamisakti nr 200-2010 objektiivsuse. Aktis väidetu kohaselt on lähtutud sõiduki ehitusaastat, tehnilisest seisukorrast ja varustusest, samas ei ole toodud välja nimetatud kriteeriumitele vastavaid andmeid sõiduki kohta. Samuti on loetletud müügipakkumised erinevatest sõiduki müügiportaalidest, millel põhineb koostatud akt, lisamata ühtegi hinnangu aluseks olevat müügipakkumist. Muuhulgas on esile toodud sõiduki hind liisingulepingu sõlmimise hetkel, jättes arvesse võtmata turukonjunktuuri degradeerumist liisingulepingu lõpetamise päevaks. Kuivõrd akti koostajal ei olnud võimalik tutvuda sõiduki tehnilise seisukorraga, ei ole võimalik aktis toodud hinda pidada vastava sõiduki tõepäraseks turuväärtuseks.

Akti muudab ebausaldusväärseks hindamisakti teostaja isik. Apellandile teadaolevatel andmetel (www.ametlikudteadaanded.ee) ei ole OÜ Carfox Group esitanud registripidajale majandusaasta aruannet ega mõjuvat põhjust, mis takistab majandusaasta aruannet esitamist. Kuue kalendrikuu möödudes, st alates 20.12.2010, kustutatakse eelnimetatud äriühing registrist. Aktiivselt sõidukite müügiga tegeleval ettevõttel, kellel oleks sellest tulenevalt vastav kompetents sõidukitele turuhinnangu andmiseks, ei seisaks ees sundlõpetamismenetlus registripidaja poolt. Apellant on esitanud kohtule Eesti Liikluskindlustus Fondi (LKF) veebilehelt kättesaadava avaliku teabe, mis puudutab kõnealuse sõiduki liikluskahjusid ja kust nähtub, et sõiduk on osalenud liiklusõnnetuses kahel korral, 06.12.2007 ja 18.08.2008 ning saanud märkimisväärseid kahjustusi 06.12.2007 toimunud liiklusõnnetuses. Kohus on asunud seisukohale, et apellant ei ole esitanud tõendeid, kas ja kuidas märgitu sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel liisinguandjale mõjutas. Apellant on seisukohal, et liisingueseme omandamisel oli kostjal võimalus ja kohustus tutvuda sõidukiga. Kostja on ise vastava sõiduki välja valinud ja apellant on kostja huvides asja omandanud ning seetõttu kannab kostja sõidukil esinevate tehniliste puudustega kaasnevat turuhinna riski. Vastustaja jättis apellandile sõiduki ostmise ettepaneku tegemisel avaldamata sõidukil esinenud tehnilised puudused. Nimetatud tehnilised puudused on olulised turuhinna määramise tegurid. Kuivõrd nimetatud puudused olid olemas sõiduki apellandile tagastamise hetkel, siis oli sõiduki tagastamisjärgne väärtus sõltuvuses tehniliste puuduste mahust. Nimetatud fakti on võimalik täiendavalt, lisaks apellandi poolt kohtule esitatud tõenditele, tõendada iga automüügiettevõtte vastava spetsialisti poolt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 710,65 eurot, millest põhivõlg oli 693,85 eurot ja viivis 16,80 eurot ja põhivõlalt viivise alates hagi esitamisest kuni võla maksmiseni. Vaidlust ei ole järgnevalt loetletud asjaoludes. Hageja ja kostja Maria Lapimaa sõlmisid 28.02.2008 liisingulepingu nr 057406 sõiduauto BMW 325Ci (hind 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot) liisimiseks, mille hageja samal päeval andis Maria Lapimaa valdusesse. 28.02.2008 sõlmis hageja OÜ-ga Kaur Auto Grupp garantiilepingu nr 057406 kõigi liisingulepingust nr 057406 tulenevate kohustuste tingimusteta täitmiseks hageja ees. Vaidlus puudub ka selles, et lepingu ülesütlemisel oli tasumata liisingumakseid 197 872,54 krooni ilma käibemaksuta. Hageja ja kostja Maria Lapimaa vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste (järelmaksuga müügilepingu üldtingimised) p 10.7 sätestas, et kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja viivitamatult kohustatud tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Kolleegium leiab, et tüüptingimuste p 10.7 on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on analoogsetes vaidlustes eeltoodule korduvalt viidanud. Tühine on kokkulepe, mille

järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-1-07, p 26, 3-2-1-33-08 p 17). Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täiendada. Kuna tüüptingimuste p 10.7 on tühine, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada VÕS § 367 lg 3, mida maakohus on õigesti teinud. VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole oluline liisingueseme müügist saadu, vaid arvestada tuleb liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme väärtust peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Ringkonnakohus ühineb maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud liisitud auto väärtust selle tagastamise ajal, milleks oli 29.07.2009. Maakohus on otsuses põhjalikult hinnanud, miks hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda auto väärtust selle tagastamise ajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ja järeldusega, et auto väärtuseks oli tagastamise ajal 210 000 krooni ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 1 kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda. Kuna hageja tõendeid auto väärtuse kohta ei esitanud, siis on maakohus lähtunud põhjendatult kostjate poolt esitatust. Apellandi kahtlused OÜ Carfox Group tõendi osas ei ole põhjendatud. OÜ Carfox Group on lähtunud arvamuse kujundamisel samaväärsete autodega tehtud tehingutest. See, et OÜ Carfox Group ei ole äriregistrile majandusaasta aruannet esitanud, ei anna alust kahelda nende poolt esitatu sisus. Maakohtust erineva järelduse tegemiseks ei anna alust apellandi väide, et arvestama oleks pidanud üldteada asjaoluga, et 2008. ja 2009. aastal suunati liisingufirmade poolt müüki hulgaliselt tagastatud autosid, mis tekitas turu üleküllastumise. Eeltoodust ei saa järeldada, et just Maria Lapimaa poolt tagastatud auto väärtus oli apellandi poolt väidetud 115 000 krooni. Apellant ei ole auto tagastamisel ega müüki andmisel määranud auto väärtust. Apellant on küll väitnud, et autot püüti müüa seitsme kuu vältel, kuid ta ei ole selgitanud, millise hinnaga on üritatud autot müüa ja kas seda on müügiprotsessi käigus alla hinnatud. Apellant on rõhutanud, et maakohus oleks pidanud arvestama sõiduki tehnilist seisukorda ja varustust, kuid milline see täpselt oli, ei ole hageja tõendanud. Apellandi väitel oli auto enne Maria Lapimaale liisimist läbi teinud raske avarii, kuid kolleegiumi arvates ei saanud see asjaolu mõjuda auto väärtusele tagastamise hetkel. Liisingulepingu sõlmimisel oli auto hinnaks 300 000 krooni ja see hind lepiti kokku, arvestades eelnevat avariid. Hageja ei ole tõendanud, millised vigastused sai auto avariis, mis toimus ajal, kui auto oli Maria Lapimaa valduses. Samas arvestades kindlustusandja poolt remondiks määratud 16 000 kroonist hüvitust (lk 107), ei saanud olla tegemist oluliste vigastustega. Üldtingimuste p 10.9 järgi on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, sealhulgas vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega ja müügikõlbulikuks seadmisega vms kaasnevad kulud. Sama tuleneb ka VÕS § 367 lg-st 4. Kolleegium märgib, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et müügikulud ei kuulu VÕS § 367 lg-s 4 toodud kulude hulka. Hageja poolt müügikulude kandmine on otseselt seotud sellega, et liisinguvõtja on rikkunud liisingulepingust tulenevaid kohustusi ja leping on liisinguandja poolt üles öeldud. Maakohtu järeldus, et auto müügiteenuse eest makstut ei saa arvestada VÕS § 367 lg-s 4 toodud kulutusena on ebaõige. Samas ei muuda eeltoodu maakohtu otsuse lõppjäreldust, kuna arvestades maakohtu poolt tuvastatud auto väärtust auto üleandmisel, katab auto väärtus hagejale tekkinud kahju suuruse. Järelikult oleks hageja saanud lisakulud katta auto väärtuse arvel ja seoses auto võõrandamisega alla tegeliku väärtuse on hageja ise loonud olukorra, kus talle tekkis kahju. Kaebaja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega nõue jäeti rahuldamata, kuid kaebuses ei ole ta esile toonud, miks ta ei nõustu maakohtu järeldustega kindlustusmaksete väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

apellatsioonkaebuses toodu järgi ja kuna apellant ei ole kaebuses eraldi välja toonud põhjendusi kindlustusmaksete osas, siis kolleegiumil ei ole alust selles osas teha maakohtust erinevat järeldust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Maakohus on maakohtu menetluses kantud menetluskulud õigesti jaganud.

Margo Klaar

Ele Liiv

Ülle Jänes

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.