Tööõigus › Muud tööõigusasjad

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja palub kohtul tuvastada kostja poolt TLS § 88 lg 1 p 6 ja § 97 lg 3 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu ja vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, lõpetada tööleping ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ja tühisuse tuvastamisel, mõista kostjalt välja hüvitis 6,4 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 140’448,00 krooni ning vähem etteteatamise hüvitis summas 9’524,00 krooni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Oma nõudeid põhjendab hageja alljärgnevaga:

Tsiviilasi nr 2-10-52219

Asjaolu, et kostja ja IW suhted on ka praegu head kinnitas kostja (kultuuriminister LJ) hiljutisel 11.10.2010.a. Riigikogu istungil, mille stenogrammi kohaselt IW „on Kultuuriministeeriumiga jätkuvalt usalduslikes ja normaalsetes töösuhetes“. Eelnevast tulenevalt nähtub, et Lepingu ülesütlemise ajal ei olnud IWkaotanud usaldust kostja vastu ning seda ei ole juhtunud tänaseni, mistõttu ei saa rääkida ka sellest, et hageja oleks põhjustanud IWusaldamatuse kostja vastu ning kostjal oli sellest tulenevalt õigus Leping hagejaga TLS § 88 lg 1 p 6 alusel erakorraliselt üles öelda. 2.TLS § 88 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Olukorras, kus ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teadis kostja juba 2010.a. märtsi kuust, kuid ei olnud kordagi hagejat hoiatanud ega teinud omalt poolt mõistlikke jõupingutusi, et tekkinud arusaamatusi IWkoostöös hagejaga lahendada, ei ole kostja järginud Lepingut üles öeldes hea usu põhimõtet ja käitunud hagejaga väärikalt. Niisamuti ei toiminud kostja hea usus saades 17.06.2010.a. kohtumisel ja 18.06.2010.a. e-kirjast teada, et arusaamatused IW ei ole lahenenud, otsustades arusaamatuste lahendamise ja olukorra selgitamise asemel Lepingu hagejaga üles öelda. Kostja ei ole põhjendanud seda, milles seisnes hageja kohustuse rikkumise eriline raskus, mis tingis vajaduse Lepingu ülesütlemiseks hagejat eelnevalt hoiatamata. TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Vaidlust ei ole selles, et kostja poolt olid Lepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolud teada juba 2010.a. märtsi kuust. See, et IW viitas nendele 17.06.2010.a. kohtumisel ja sellele järgnevates kirjades, ei tähenda, et kostja oleks nendest teada saanud alles 2010.a. juuni kuus. Niisamuti ei muutnud IW poolt nendele viitamine vastavaid asjaolusid eriliselt raskeks kohustuse rikkumiseks ja Lepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks, rääkimata sellest, et nimetatud põhjendused ei ole kooskõlas Lepingu ülesütlemise seadusliku alusega. Lähtudes sellest, et kostja ei pidanud vajalikuks hagejat hoiatada või Lepingut üles öelda 2010.a. märtsi kuust kuni 17.06.2010.a. ning ka koheselt peale IW kohtumist ja kirjade saamist, ei ole kostja järginud mõistliku aja põhimõtet. Nimelt kui hageja Lepingu ülesütlemise aluseks olnud väidetavad rikkumised olid niivõrd mõjuvad põhjused ning eriliselt rasked ja olulised Lepingu rikkumised, mis põhjustasid IW usaldamatuse kostja vastu ja tingisid vajaduse Lepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata, siis ei saa pidada mõistlikuks Lepingu ülesütlemist alles 31.07.2010.a. Hageja leiab, et kui on olemas mõjuv põhjus Lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks selle erilise raskuse tõttu etteteatamistähtaega järgimata, siis omab see põhjus eelkõige tähtsust just nimetatud ajahetkel. Kuivõrd 2010.a. märtsi kuust kuni 2010.a. juuli kuuni ei pidanud kostja nimetatud Lepingu ülesütlemise asjaolusid niivõrd mõjuvaks, et hagejat hoiatada ega Lepingut erakorraliselt üles öelda, siis olid asjaolud kaotanud aja möödudes oma olulisuse ning olukorra lahendamine hageja ja kostja koostöös asjaolude väljaselgitamisega ning arusaamatuse lahendamiseks IW oleks olnud võimalik ka muul viisil, kui Lepingu üles ütlemisega.

Tsiviilasi nr 2-10-52219

Hageja leiab, et mõistlikuks ei saa pidada Lepingu ülesütlemist ja etteteatamistähtaja mittejärgimist olukorras, kus Leping öeldakse erakorraliselt üles 31.07.2010.a., kuid ülesütlemise aluseks olnud väidetavatest asjaoludest teadis kostja juba 2010.a. märtsi kuus. Arusaamatused brošüüri ning autoriõiguste osas algasid juba 2010.a. märtsis ning IW kohtumine ja kirjad kostjale said saadetud 2010.a. juuni kuus, seega jääb arusaamatuks, milline oli see mõjuv põhjus, asjaolud ja mõlemapoolne huvi, mis tingis Lepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaega järgimata just 31.07.2010.a., kui kuni selle ajani puudus vajadus isegi kostja poolt hageja hoiatamiseks. Samuti on kostjale etteheidetav, et Kostja ei teinud omalt poolt mõistlikke jõupingutusi, et lahendada arusaamatused IW ning selgitada välja, milles mure ja arusaamatused seisnevad ning kas nimetatutel on tegelikult seoses hagejaga või mitte. Kostja lahendus olukorrale oli Lepingu ülesütlemine hagejaga, mida ei saa pidada hea usu põhimõtetega kooskõlas käitumiseks. Nimetatud seisukohta süvendab kostja käitumine, millega kostja asjaolusid sisuliselt kontrollimata avaldas hageja kolleegidele, avalikkusele ja meediale arvamust hageja osas ning seda isegi enne Lepingu ülesütlemise kättesaamist hageja poolt. Kostja ei ole järginud nimetatuga Töötaja õigustatud huve ega toiminud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Leping hagejaga oli sõlmitud tähtajaga 27.05.2014.a., töötasuga 20’000,00 krooni kuus. Kuivõrd Lepingu tühisuse tuvastamisel ei ole suure tõenäosusega võimalik Lepingu jätkamine tähtaja saabumiseni, siis jääb hageja ilma 46 kuu töötasust, so 920 000,00 kroonist. Hageja leiab, et Lepingu ülesütlemine oli põhjendamatu ning ebaõiglane, millest tulenevalt palub kohtul hüvitise suurust muuta ja mõista hagejale välja hüvitise 6,4 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 140’448,00 krooni. Hageja sai ülesütlemise teatise kätte 19.07.2010.a. ning Leping lõppes 31.10.2010.a. Kostja pidi Lepingu lõppemisest teatama ette vähemalt 30 kalendripäeva TLS § 97 lg 2 p 2 alusel. Kostja teatas hagejale ette üksnes 12 kalendripäeva, millest tulenevalt nõuab hageja vähem etteteatatud aja eest hüvitist summas 9’524,00 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja leiab, et hagi tuleb jätta kui põhjendamatu rahuldamata. Kui kohus tuvastab TL erakorralise ülesütlemise põhjendamatuse, siis hüvitisena mõista hagejale mitte rohkem kui 3 keskmise töötasu suurune hüvitis. Menetluskulud jätta poolte kanda. Kostja leiab, et ta tegutses vastavuses seadusega ning TL üleütlemise alusetust ei ole alust tuvastada. Hageja poolt esitatud vastuväidetega kostja poolt TL erakorralisele ülesütlemisele kostja vaidleb vastu ja esitab hagiavalduses toodud seisukohtadele järgmised vastuväited. Hageja ja kostja vahel 29.06.2009. a sõlmitud tähtajalise töölepingu ülesütlemine tugines töölepingu seaduse (TLS) §-dele 71, 78 lõige 3, 88 lõike 1 punktile 6 ja 97 lõikele 3 ja oli seetõttu õiguspärane ja põhjendatud. Kostja tööandjana tugines töölepingu erakorralisel ülesütlemisel TLS § 88 lõike 1 punktile 6, mille kohaselt ei saa mõlemapoolseid huvisid järgides eeldada töösuhte jätkamist eelkõige kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Hageja väitel ei olnud

Tsiviilasi nr 2-10-52219

kostja poolt temale 15.07.2010. a saadetud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses viidatud, kas, millega ja kellele põhjustas hageja usaldamatuse tekkimise. Antud väitega nõustuda ei saa. Ka hageja ise viitab hagiavalduse faktiliste asjaolude seas kostja esitatud ülesütlemise avaldusele, milles oli märgitud, et tuntud kunstnik IW on esitanud pretensioonid hageja ehk LM tolleaegse direktori RR tegevuse osas, mis puudutas IW autoriõigusi ja pikaajalisi arusaamatusi nende kasutamisega seonduvalt LM, LM kirjastatud brošüüri „IPteekond koju“ väljaandmises, mille jaoks ei kontrollitud ega küsitud pr W nõusolekut, mistõttu brošüüri levitamine peatati, brošüüri väljaandmisega kaasnes majanduslik kahju, kuna tiraaži ei ole võimalik kasutada ja see tuleb hävitada ning IWpoolt tööde kasutamise keelamise korral tekiks tõsine kahju II, LM ja Kultuuriministeeriumi mainele ning rahvusvahelisel tasandil Eesti riigi vastu. Väär on hageja väide nagu oleks hagiavaldusele lisatud IWe-kirjast kultuuriminister LJvõimalik järeldada, et I.Wl ei ole kadunud usaldus LMkui Eesti Vabariiki esindava institutsiooni vastu. Pr Wikland väljendab osundatud kirjas selgelt oma usalduse kaotust RR vastu mille on tinginud viimase tegevus. Usalduse kaotus oli tekkinud töölepingu erakorralise ülesütlemise ajaks. Oma kirjades 18.06.2010. ja 23.06.2010. a väljendab pr W selgelt, et on kaotanud usalduse II(LMstruktuuriüksus) direktori RR vastu. Riigiasutuse juhi puhul on tegemist riigi nimel tegutseva isikuga ja asutuse näol riigi käepikendusega, mistõttu ei ole võimalik antud juhul lahutada asutuse juhti ja tegevust teistest riigiorganitest ja institutsioonidest (k.a minister ja tema juhitav ministeerium). Nõustuda ei saa kostja ka hageja etteheidetega nagu puudunuks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 punktist 6 tulenev alus, kuivõrd märgitud asjaolud ülesütlemisavalduses olid tinglikud ja usalduse kaotus ning tagajärjed ei olnud saabunud ega ole saabunud tänaseni. Nagu ülalpool selgitatud oli usalduse kaotamine faktiliselt toimunud, tööandja poolt töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses olid tinglikuna toodud vaid tagajärjed, mis töötaja töö jätkates riigile tekivad ja mille tekkimist kultuuriminister lubada ei saa. IIpõhineb IW loomingul ning keskuses on kasutatud IW teoseid (tegelaskujud, illustratsioonid jne). Seega on võimatu arendada keskust, ilma et IW oleks sellest teadlik ja andnud vastava nõusoleku. Juhul, kui IW loobunuks koostööst riigiasutuse struktuuriüksusena tegutseva Iloni Imedemaaga, siis oleks keskuse arendustegevus võimatu. See tähendaks IIsulgemist. Nagu oli märgitud ka kostja poolt 15.07.2010. a esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses, põhilise usalduse kaotuse põhjusena tekitab kirjeldatud olukord tõsist kahju Iloni Imedemaa, LMj a Kultuuriministeeriumi mainele ja usaldamatust Eesti riigi vastu rahvusvahelisel tasemel, kuna kõnealuse muuseumi sulgemine tööde kasutamise keelamise korral oleks erakordne ja lubamatu. Lisaks korvamatule riigi mainekaotusele oleks niisugune olukord tekitanud muuhulgas riigile varalise kahju ka ligikaudu 12,8 miljoni krooni ulatuses, mis on investeeritud II arendamiseks (s.h struktuurivahenditest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu sihtotstarbelise toetusena).

Tsiviilasi nr 2-10-52219

Seega oli minister riigi esindajana antud juhul olukorras, kas lõpetada tööleping muuseumit juhtiva direktoriga või võimaldada rahvusvahelisel tasemel skandaali puhkemine, riigi maine kahjustamine ja varalise kahju tekkimine. Hageja leiab, et tööandja ei ole töölepingu erakorralisel ülesütlemisel rakendanud TLS § 97 lõike 2 punktis 2 ettenähtud etteteatamistähtaega ega ole põhjendanud, millised on kõik asjaolud ja mõlemapoolne huvi, mis võimaldab töölepingu erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata. Samuti heidab hageja ette, et töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ei hoiatatud töötajat ette. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine oleks pidanud toimuma vaid mõistliku aja jooksul pärast seda kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai või pidi teada saama (TLS § 88 lg 4). Kostja hinnangul on eeltoodud nõuded täidetud. Väär on avalduses toodud väide, et konflikti olemasolu oli tööandjale teada 31. märtsist 2010. a. Eksitav on ka selle põhistuseks viide töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisatud tõendile nr 9 (LM direktori 31.03.2010.a käskkiri nr 1-1-8), mida ei saadetud teadmiseks Kultuuriministeeriumile ja tõendile nr 10 (RR07.05.2010. a vastus Kultuuriministeeriumi kantsler SS). Nimelt on vastus SS`ele arvandmete osas kõnealuse trükise kohta esitatud alles 07.05.2010. a. Kahetsusväärselt jättis töötaja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisatud tõendi nr 27 puhul väljatrükitud e-kirjast kõrvaldanud kuupäeva ja saaja adressaadi koha, millega esitas töövaidluskomisjoni asjaolu osas, millal tööandja on saanud teadlikuks konflikti olemusest ja ei märgi seda fakti ka hagiavalduses. RRja Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik MRvahelises kirjas 06. maist 2010. a (töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisatud tõend lisa nr 18b) märgib töötaja, et juba 31. märtsist 2010. a on olnud õhus probleemid muuseumi poolt väljaantavas trükises kasutatud teoste autoriõiguste osas ja möödarääkimised töötaja ja IWning tema esindaja PDvahel. Paraku, nagu eelpool mainitud, ei olnud hageja kostjat operatiivselt tekkinud asjaoludest teavitanud. Hageja poolt eelmainitud tõendina nr 27 esitatud e-kirjast SS on ilmselgelt näha, et ta on selgelt aru saanud tekkinud autoriõigust puudutavate probleemide olemasolust, andnud käskkirja trükise müügi peatamiseks ja olnud ka kirjavahetuses IW . Nimetatud kirjas märgib hageja ka, et lükkab ebamugava probleemi lahendamist edasi. Hageja suutmatuse tõttu tekkinud arusaamatust lahendada pöördus IW esindaja kultuuriministri poole ja ministeeriumi ametnikud asusid konflikti lahendama (hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisatud tõend nr 18a).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud kohtu toimiku ja Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni toimiku materjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. TLS § 88 lg 1 p 6 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. TLS § 97 lg 3 järgi võib käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

Tsiviilasi nr 2-10-52219 arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu etteteatamistähtaja lõppemiseni.

jätkamist

kokkulepitud

tähtaja või

TLS § 104 lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Antud asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas esitaud asjaoludel on tegemist olukorraga, kus kolmandal isikul tekkis hageja tegevuse tõttu usaldamatus kostja vastu, mis oleks aluseks TLS § 88 lg 1 p 6 alusel TL (tööleping) erakorraliseks ülesütlemiseks ja kas neil asjaoludel oli põhjendatud kostja poolt etteütlemistähtaja mittejärgimine TLS § 97 lg 3 eeldustel. Samuti on hageja leidnud, et kostja toimis pahauskselt ja vastuolus TLS § 88 lg 4, kuna ei öelnud lepingut üle mõistliku aja jooksul ülesütlemise alustest teada saamisest. Usaldamatuse tekkimine hageja/kostja suhtes Kohus leiab, et kostjal olid alused erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna IWtekkis usaldamatus (usalduse kaotus) hageja suhtes ja seda saab pidada piisavaks aluseks TLS § 88 lg 1 p 6 alusel. Vastavalt hagejaga TL ülesütlemisele (tl 9) tugines kostja järgmistel asjaoludel:

Tsiviilasi nr 2-10-52219

Põhjendamatud on hageja viited sellele, et IWja muuseumi ning ministeeriumi koostöö jätkub, mistõttu ei ole põhjendatud kostja väited usalduse kaotuse kohta. Vaidlust selles ei ole, et IWkoostöö nii muuseumi kui ministeeriumiga IIosas jätkub. Kohus leiab, et usalduse kaotuse põhjustamise koosseis TLS § 88 lg 1 p 6 mõttes ei eelda mitte ainult seda, et kolmanda isiku usalduse kaotus peab olema TL erakorralise ülesütlemise põhjustamiseks sel määral raske, et peab kaasa tooma tööandjaga koostöö katkemise. Sellise erakorralise ülesütlemise aluseks võib olla ka see, kui kolmas isik osundab tööandajale töötaja sellistele tegudele, mis temas kutsuvad esile kahtlused töötaja ja selle kaudu ka tööandja usaldatavuses. Antud koosseisu tähenduses on normi kaitse-eesmärgiks võimaldada tööandjal lõpetada TL töötajaga, kes reaalselt ohustab tööandja usaldatavust oma tegevusega. Eeltoodud asjaolusid kogumis võttes ning arvestades ka seda, et hageja oli kohtu hinnangul passiivne tekkinud arusaamatusi I.Wga selgitama, on põhjendatud IWpoolt 18.06.2010.a. kirjas väljendatud seisukoht, et ta on kaotanud usalduse hageja vastu. Hinnates hageja tegevust passiivseks suhetes I.Wga, kohus tugineb sellele, et tekkinud probleemid olid seotud iga kunstniku jaoks oluliste asjadega - autoriõigustega (nii raamatu kirjastamine, kui ka õiguste ülevõtmine), IWoli LMosa IItoimimise seisukohalt äärmiselt oluline isik. Seda arvestades oli hageja tegevus ilmselgelt ebapiisav, kui ilmnesid probleemid, sest hageja selgituste kohaselt ta küll teatas, et muuseum ei taha autoriõigusi üle võtta ja peatas teate saamisel vaidlusaluse raamatu levitamise, kuid ei astunud samme, et isiklikul tasandil probleemide tagamaid selgitada või muul viisil üles näidata teisele poolele probleemide lahendamise soovi ja koostöövalmidust. Etteteatamistähtaja mittejärgimise põhjendatus TLS § 97 lg 3 järgi võib käesoleva seaduse § 88 lõikes 1 nimetatud alusel tööandja töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohus leiab, et hageja etteheited, et kostja alusetult ei järginud TLS § 97 lg 2 toodud etteteatamistähtaegu, on põhjendamatud. Nagu kohus eelneva osa lõpus ka osundas, oli IWpoolt hagejale etteheidetud asjaolude näol tegemist äärmiselt oluliste probleemidega ning ka IWise oli oluliseks isikuks LMarengu seisukohalt. Kõik need asjaolud kehtisid ka kostja osas, kuna tegemist oli ministeeriumi allasutusega ning hageja oli kostja töötaja, mistõttu võimalik usalduse kaotus oli ka ministeeriumi renomee seisukohalt oluline. Selles olukorras oli kohtu arvates põhjendatud ning vastavuses TLS § 97 lg 3 mõttega TL erekorraline ülesütlemine ilma etteteatamistähtaega järgimata. Erakorralise ülesütlemise ebamõistlik venitamine TLS § 88 lg 4 kohaselt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kohus leiab, et ekslik on hageja väide, nagu kostja sai TL lõpetamise aluseks olevatest asjaoludest teada juba märtsis 2010. TL lõpetamise aluseks oli see asjaolu, et kolmas isik

Tsiviilasi nr 2-10-52219

(IW) kaotas usalduse tööandja vastu seoses töötaja tegevusega ja sellise asjaolu sai kostja teada IW17.06.2010.a. peetud vestlusest, mis sai kinnitatud 18.06.2010.a. IWkirjaga. Märtsist alates ilmnesid erinevad arusaamatused ja probleemid seoses hageja ja IWkoostööga, kuid see ei olnud TL lõpetamise aluseks antud juhul. Antud probleeme üritas hageja lahendada ning sellest oli ka kostja teadlik, kuid antud probleemide kujunemine usaldamatuseks (usalduse kaotuseks) sai esitatud asjaolude kohaselt kostjale teadlikuks ikkagi alles IWpoolt tehtud avaldustest 17.-18.juunil 2010.a. Hagejale teatati TL ülesütlemisest 17.07.2010.a. kirjaga ning TL loeti lõppenuks alates 30.07.2010.a. Arvestades ministeeriumi dokumendimenetluse korda ning suvist aega, leiab kohus, et ei ole tegemist ebamõistlikult pika aja pärast peale asjaolude (usaldamatuse tekkimise) teadasaamist TL lõpetamisega. Lähtudes eeltoodust, kohus leiab, et puuduvad TLS § 104 lg 1 alused lugeda kostja poolt hagejaga sõlmitud TL erakorralise ülesütlemine tühiseks. Ülesütlemine toimus seadusest tuleneval alusel ning järgides seaduse nõudeid. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue ning kuna hageja järgnevad nõuded tulenevad esimesest nõudest, siis ka kogu hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

Kuna hagi jäi kogu ulatuses rahuldamata ning kostja soovis jätta menetluskulud poolte kanda, siis tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.