Võlaõigus › Töövõtulepingud

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 16.09.2010 esitas CKE Inkasso OÜ Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista Elektrimees OÜlt välja 17 064 krooni. OÜ Tefire Group ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille alusel oli OÜ Tefire Group kohustatud tegema tuletõkketöid. Töövõtja täitis lepingust tulenevad kohustused, kuid kostja jättis töövõtjale tasumata töövõtulepingu alusel esitatud arvest nr 299687 14 400 krooni ja arve nr 299721 alusel 11 520 krooni. Hageja ja OÜ Tefire Group sõlmisid 07.12.2009 nõude loovutamise lepingu, millega loovutas OÜ Tefire Group hagejale kõik nõuded tulenevalt kostjaga sõlmitud töövõtulepingust. Pärast nõude loovutamist saatis hageja kostjale nõudekirja võla tasumiseks, mille peale kostja tasus 02.02.2010 esialgsele võlausaldajale põhinõude 25 920 krooni, kuid jättis tasumata kõrvalnõuded 17 064 krooni. OÜ Tefire Group ja kostja olid kokku leppinud, et töövõtulepingust tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegselt tasumata jätmisel maksab viivitanud pool viivist 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas, mis oli kajastatud arvetel ja mida kostja aktsepteeris. OÜ Tefire Group märkis arvetel ekslikult viivise leppetrahvina, kuid pooled ei vaidle, et tegemist oli viivisega. Kostja on tööd vastu võtnud ja arved aktsepteerinud. Kostja oli viivituses arvete tasumisega vastavalt 141 päeva ja 120 päeva ning võlgneb hagejale viivist 17 064 krooni. Samuti olid pooled teostatud tööde aktis kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas, tasumisele kuuluvates summades, kohustuse täitmise tähtajas ja garantiitingimustes. Hageja valduses allkirjastatud akti ei ole. Kostja on kinnitanud, et teostatud tööde aktid allkirjastati 31.08.2009 ja 21.09.2009. Pooled leppisid kokku, et arve väljastatakse pärast töö valmimist. Kostja oli kohustatud tasuma arve 14 päeva jooksul arve väljastamisest alates. Arvel oli kirjas väljastamise kuupäev ja arved saadeti kotjale postiga. Kostja tagastas posti teel allkirjastatud arved enne 14 päeva möödumist esialgsele võlausaldajale. Teate nõude loovutamise kohta saatis OÜ Tefire Group kostjale posti teel 07.12.2009. Hageja saatis teate nõude loovutamise kohta 28.01.2010. Kui kostja ei saanud kätte varasemaid nõude loovutamise teateid, sai ta teate kätte hagiavalduse lisana. Hageja leidis, et viivise nõudmine tema poolt on igati mõistlik ja ei ole vastuolus heade kommetega. Esialgne võlausaldaja ei ole loobunud viivisenõudest ega ole andnud mõista, et soovib ainult põhikohustuse täitmist. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus nõuetekohaselt täidetuks, kui see on täidetud õigel ajal. Kostja täitis oma kohustuse hiljem. Hageja pidas ebaõigeks kostja väidet, nagu tuleks kõrvalkohustust nõuda põhikohustusega samaaegselt ja mõistliku aja jooksul. Viivisenõudele ei ole seaduses vastavaid eeldusi sätestatud. Viivisintressi lõplik suurus selgub põhikohustuse täitmisel. Viivisenõude aegumisele kehtib TsÜS § 146 lg-s 1 toodud aegumistähtaeg.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja võttis omaks, et tema ja OÜ Tefire Group vahel oli sõlmitud suusõnaline töövõtuleping. Kostja möönis, et OÜ Tefire Group teostas töid ning esitas nende alusel arved nr 299687 ja 299721. Lisaks eelnevalt tasutud 2 880 kroonile tasus kostja 01.02.2010 Tefire Group OÜ-le 25 920 krooni. Üllatuslikult sai kostja 22.02.2010 Qlt e-kirja, milles nõuti viivise tasumist. Nimetatud e-kirja manuses oli teade nõude loovutamisest. VÕS § 76 lg 4 järgi on esmane võlausaldaja võtnud 01.02.2010 kohustuse täitmise vastu. Hilisemate kõrvalnõuete esitamist, pidas kostja ebamõistlikuks, heale usule mittevastavaks ning kostjale kahju tekitavaks. Pooled ei leppinud lepingu sõlmimisel kokku viivise määra ega selle sissenõudmise korda. Seega, kui kostja on kohustatud tasuma viivist, tuleb rakendada VÕS §-s 94 sätestatud viivise määra. Kostjal tekkis OÜ Tefire Group arve tasumise kohustus pärast arve esitamist. Arve esitamise eelduseks oli teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. Aktid allkirjastati 31.08.2009 ja 21.09.2009, misjärel saatis OÜ Tefire Group kostjale arved, millest palus ühe eksemplari tagastada. Kostjal tekkis arvete tasumise kohustus 14 päeva jooksul alates arve saamisest. Arvestades mõistlikuks posti liikumise kiiruseks 3 päeva, sai kostja arve nr 299687 kätte 03.09.2009 ja arve nr 299721 24.09.2009. Seega muutusid kohustused sissenõutavaks vastavalt 17.09.2009 ja 08.10.2009. Hagiavalduse lisadena esitatud arveid ja akte ei ole kostja allkirjastanud, kuigi kostja ei eitanud tööde tegemist ja maksekohustuse tekkimist. OÜ Tefire Group ei ole nõudnud kostjalt viivise tasumist. Kostja raamatupidamise andmetes kajastub pooltevahelises saldovõrdluses vaid põhinõue. VÕS § 76 lg 4 järgi on OÜ Tefire Group talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud ja tuleb lugeda, et täitmine oli täielik ja kohane. Viivisenõue on vastuolus heade kommetega, kuna kõrvalnõude täitmist nõuab uus kreeditor, teades, et loovutaja ei nõudnud kõrvalnõude täitmist. Kõrvalnõudeid tuleb nõuda põhinõudega üheaegselt ning mõistliku aja vältel, hageja viivisenõue on alusetu. Hageja väited nõude loovutamisest teatamise kohta 28.01.2010 on tõendamata. Nõude loovutaja OÜ Tefire Group ei ole siiani kostjat teavitanud nõude loovutamisest ning hageja ei ole esitanud nõude loovutamise dokumenti, mistõttu kostja võib VÕS § 172 alusel täitmisest keelduda. Kostja täitis oma kohustused OÜ Tefire Group ees, teadmata midagi nõude loovutamisest. Hagi esemeks ei ole arvetel kajastuv leppetrahv. Hageja ei ole tõendanud, et arvetel peeti silmas viivist. Maakohtu otsuse põhjendused 28.12.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis Elektrimees OÜ-lt CKE Inkasso OÜ kasuks välja 16 416 krooni ja menetluskulud: riigilõivu 4 000 krooni ja õigusabikulud 10 500 krooni, kokku 14 500 krooni. Puudub vaidlus, et OÜ Tefire Group ja kostja sõlmisid suulise kokkuleppe tuletõkketööde tegemiseks; 21.09.2009 koostas OÜ Tefire Group kostjale arve nr 299721, mille kostja allkirjastatuna tagasi saatis; 31.08.2009 koostas OÜ Tefire Group kostjale arve nr 299687, mille kostja samuti allkirjastatuna tagasi saatis; kostjal oli kohustus tasuda kahe esitatud arve alusel kokku 28 800 krooni, kuid kostja tasus võlgnevuse algselt osaliselt ning 2010 veebruaris tasus

kostja OÜ-le Tefire Group 25 920 krooni; kostja poolt tasutud summad lugesid pooled põhivõlgnevuse eest tasutud summadeks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist või on hageja selle õiguse minetanud. Pooled vaidlevad selle üle, millises määras on kostja kohustatud hagejale viivist maksma juhul, kui hageja ei ole oma viivisenõuet kostja vastu minetanud. Hageja ei ole tõendanud kostjale posti teel nõude loovutamise teate edastamist 07.12.2009 ega hageja enda poolt teatise edastamist 28.01.2010, kuid nõude loovutamise dokument on hiljemalt koos hagiavaldusega kostjale kätte toimetatud. Puudub vaidlus, et põhinõudest viimase osas tasus kostja OÜ-le Tefire Group. Kostja maksekorraldusest nähtub, et antud summa tasuti kostja poolt 01.02.2010. Hageja ei ole tõendanud, et tema või endine võlausaldaja oleks enne nimetatud makse tegemist teavitanud kostjat nõude loovutamisest. VÕS § 169 lg 1 kohaselt, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Seega kostja täitis oma põhinõude võlgnevusest tuleneva kohustuse 01.02.2010 õigele isikule. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mille järgi lepiti viivise määras ja selle tasumise korras poolte vahel kokku suuliselt töövõtulepingu sõlmimisel ning seejärel kostja poolt allkirjastatud aktides. Arvete nr 299721 ja nr 299687 järgi on kostja allkirjastanud hageja ettepaneku tasuda „arve mittetähtaegsel tasumisel leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas“. Kohus leidis, et antud osas on pooled omavahelise kokkuleppe sõlminud. Pooled vahetasid omavahel kirjalikult arveid, millistele kantud kokkuleppe tingimustega nõustudes kostja need allkirjastas ja OÜ-le Tefire Group tagastas. Kostja ei ole vaidlustanud arvete allkirjastamise fakti ning on tunnustanud arvetest tulenevat maksekohustust. Kohtu hinnangul sõlmisid pooled arvete allkirjastamisega kirjaliku lepingu. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt oleksid pooled lepingu sõlmimisel soovinud väljendiga „leppetrahv“ nimetada siiski viivist. Kohus leidis, et kostja ja OÜ Tefire Group sõlmitud lepingus, mis väljendub poolte poolt allkirjastatud arvetes, leppisid pooled kokku leppetrahvi tasumise kohustuses. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi samadel asjaoludel mõistma arvetel kajastatut nii, et arvel märgitud summade tähtaegsel tasumata jätmisel tuleb kohustatud poolel tasuda leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Õiguslikult on viivisel ja leppetrahvil mitmeid sarnaseid jooni. Leppetrahv on reeglina ühekordselt tasumisele kuuluv summa, kuid see võib olla määratud ka protsendina võlgnetavast summast. Leppetrahvi eristab viivisest õiguslikult see, et viivise nõude võib esitada sõltumata lepingu teise poole vastutusest, kuid leppetrahvi saab nõuda ainult poolelt, kes vastutab kohustuse rikkumise eest. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus põhivõlgnevuse mitteõigeaegselt ning kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et temapoolne rikkumine ehk kohustuse mitteõigeaegne täitmine oleks olnud vabandatav. Seega on hagejal õigus nõuda leppetrahvi.

Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et kuna OÜ Tefire Group leppetrahvi nõuet ei esitanud, on kostja oma kohustused nõuetekohaselt täitnud VÕS § 76 lg 4 alusel ning kostja täitmine tuleb lugeda täielikuks. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja oma kohustust õigeaegselt ei täitnud. Puudub vaidlus, et kostja ei täitnud oma kohustust õigeaegselt, millest tulenevalt ei saa kohaldada VÕS § 76 lg-s 4 toodud eeldust. Poolte vahel on vaidlus selles, millal muutus kostja kohustus sissenõutavaks ehk mis ajaks tuli kostjal põhivõlgnevus tasuda. Kohus nõustus kostja väidetega, et tal tekkis OÜ Tefire Group arve tasumise kohustus 14 päeva jooksul pärast arve esitamist. Arvestades mõistlikuks posti liikumise kiiruseks 3 päeva, sai kostja arve nr 299687 kätte 03.09.2009 ja arve nr 299721 24.09.2009. Seega muutusid kohustused sissenõutavaks vastavalt 17.09.2009 ja 08.10.2009. Hageja ei ole esitanud akte, milles pooled oleksid kokku leppinud kostja kohustuses tasuda arved 14 päeva jooksul pärast nende väljastamist. Kuna kostja tasus mõlemast arvest tuleneva põhivõlgnevuse 01.02.2010, viivitas kostja arve nr 299687 tasumisega alates 18.09.2009 kuni 01.02.2010, kokku 136 päeva ja arve nr 299721 tasumisega alates 09.10.2009 kuni 01.02.2010, kokku 115 päeva. VÕS § 159 lg 2 näeb ette, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Analoogilist nõuet ei sätesta seadus viiviseintressi nõude puhul, millest kohus järeldab, et sisuliselt oli kostja arvates tegemist leppetrahviga, kuna tegelikult tugines kostja antud sättele. Kohus leidis, et hageja ei ole leppetrahvi nõude esitamisega hilinenud ning on nõudnud leppetrahvi tasumist mõistliku aja jooksul. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt ükski seadus ei nõua kõrvalnõude esitamist koos põhinõude esitamisega. On tõendatud, et kostja tasus põhivõlgnevuse 01.02.2010 ning nõude leppetrahvi tasumiseks esitas hageja kostjale 22.02.2010 ehk 20 päeva hiljem. Enne nimetatud kuupäeva ei saanud hageja teada, kas kostja täidab koos põhivõlgnevusega ka leppetrahvi tasumise kohustuse või millisel ajal kostja kohustuse täidab. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et antud asjas ei ole tõendatud mistahes muude erandlike asjaolude esinemine, mis annaks alust hinnata hageja poolt leppetrahvi nõude esitamist vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole esitanud leppetrahvi vähendamise taotlust VÕS 162 alusel. Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb arve nr 299687 tasumisega viivitamise eest alates 18.09.2010 kuni 01.02.2010, kokku 136 päeva eest välja mõista leppetrahv summas 9 792 krooni (136 päeva x 72 krooni) ja arve nr 299721 tasumisega viivitamise eest alates 09.10.2010 kuni 01.02.2010, kokku 115 päeva eest välja mõista leppetrahv summas 6 624 krooni (115 päeva x 57,60 krooni), kokku 16 416 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja Elektrimees OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on asunud seisukohale, et kuna apellant ei vaidlustanud arvete allkirjastamise fakti ja on tunnistanud arvetest tulenevat maksekohustust, on pooled arvete allkirjastamisega sõlminud kirjaliku lepingu, millest tulenevalt on pooled sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt arvete mittetähtaegsel tasumisel on vastustajal õigus nõuda leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas.

TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Arvete allkirjastamise fakti selgesõnaline vaidlustamata jätmine ei tähenda, et apellant oleks nõustunud vastustaja väitega, et arved allkirjastati. Apellant on rõhutanud, et pooled ei ole viivise määras kokku leppinud ning juhul, kui kohus peab õigeks apellandilt viivise sisse nõuda, tuleb kohaldada seadusest tulenevat viivise määra. Kohtule esitatud arved (hagiavalduse lisa 1) ei ole apellandi poolt allkirjastatud. Vastustaja esitatud tõendeid arvestades ja tulenevalt apellandi vastuväidetest ei saa järeldada, et pooled olid viivise /leppetrahvi tasumises kokku leppinud. Kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud. Leppetrahvi nõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamisest, mitte mõistliku aja jooksul pärast rikutud kohustuse täitmist. Arvel nr 299687 näidatud summa muutus sissenõutavaks 18.09.2009 ja arvel nr 299721 näidatud summa muutus sissenõutavaks 09.10.2009. Seega pidi vastustaja avastama kohustuse rikkumise paari päeva jooksul pärast maksetähtpäeva möödumist, mis tähendab, et vastustaja esitas leppetrahvi nõude rohkem kui neli kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist. Seda aega ei saa pidada mõistlikuks nõude esitamise ajaks ja VÕS § 159 lg 2 kohaselt on hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Apellant ei nõustu temalt menetluskulude väljamõistmisega. Arve nr 10284 järgi on advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid poolt koostatud 3 menetlusdokumenti. Tegelikult on ainult 20.12.2010 hageja seisukohtadele alla kirjutanud vandeadvokaat Armand Reinmaa. Ülejäänud menetlusdokumendid on esitanud hageja seaduslik esindaja. Hageja tegevuses on võlgade sissenõudmine, mis eeldab juriidilisi teadmisi ja ebamõistlik on hageja poolt osta sisse õigusteenust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kaebusega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta oli õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi otsuse põhjendusi. Samuti tuleb muuta menetluskulude jaotust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2009. aastal oli sõlmitud suuliselt töövõtuleping, mille kohaselt OÜ Tefire Group kohustus tegema kostjale ehitustöid (tuletõkestustööd). Tööd olid teostatud ja kostja poolt vastu võetud ning OÜ Tefire Group saatis kostjale 31.08.2009 arve nr 299687 17 280 krooni tasumiseks ja 21.09.2009 arve nr 299721 11 520 krooni tasumiseks. Kostja on tasunud 09.12.2009 2 880 krooni ja ülejäänud summa 01.02.2010. OÜ Tefire Grupp loovutas nõude hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli kokku lepitud arvete alusel tähtajaks raha tasumata jätmisel viivise või leppetrahvi kohaldamises. Õige on maakohtu poolt tuvastatu, et pooled ei ole tõendanud, et kostja ja OÜ Tefire Group olid suuliselt kokku leppinud leppetrahvi või viivise kohaldamises. Samas ei tähenda see, et kui lepingu sõlmimisel kõrvalkohustustes kokku ei lepitud, et sellist kokkulepet ei võiks sõlmida hiljem. Hageja on kohtule esitanud OÜ Tefire Group poolt kostjale esitatud arved (lk 19, 20), millele kostja on alla kirjutanud. OÜ Tefire Group arvetel oli märgitud: „Arve mittetähtaegsel tasumisel on leppetrahv 0,5% tasumata summalt päevas“. Kostja poolt arvetele allakirjutanud X allkirja ees on märge, mille kohaselt on ta arve vastu võtnud ja tingimustega nõus. Kolleegiumi

arvates on õige maakohtu poolt tuvastatu, et viivise või leppetrahvi kohaldamises on kokku lepitud poolte vahel arvete esitamisega ja neil olevate tingimustega nõustumisega teise lepingupoole poolt. Kaebaja väitis, et kohtule esitatud arved ei ole apellandi poolt allkirjastatud ja tema sellekohasele väitele ei ole maakohus hinnangut andnud. Väite, et kostja ega tema esindaja ei ole arvetele alla kirjutanud, esitas kostja ka 28.10.2010 vastuses hagile (lk 62). Kostja ei ole oma väidet täpsustanud. Ta ei ole selgitanud, kes oli tema poolt arvele alla kirjutanud X ja milline seos on tal kostjaga, kuidas sõlmiti OÜ-s Elektrimees lepinguid ja kes võis neile alla kirjutada. Kostja poolt esitatud konkretiseerimata vastuväide jääb kolleegiumi arvates paljasõnaliseks. OÜ Tefire Group ja kostja vahel sõlmitud leping oli sõlmitud lepingupoolte igapäevases majandustegevuses. Tavapäraselt ei sõlmi selliseid kokkuleppeid mitte juhatuse liikmed, vaid neid on õigus sõlmida äriühingus töölepingu aluselt töötavatel isikutel. Eeltoodu tõttu ei anna apellandi täpsustamata väide alust teha kokkuleppe sõlmimise kohta maakohtu poolt tehtust erinevat järeldust. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas maakohus on õigesti lahendanud nõude viivise või leppetrahvi saamiseks. Maakohus tuvastas, et pooled olid kokku leppinud leppetrahvi kohaldamises maksekohustuse tähtaegselt täitmata jätmise korral. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kolleegium maakohtu poolt pooltevahelisele kokkuleppele antud hinnanguga ei nõustu. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt leppetrahvi ja viivise erinevast õiguslikust sisust ja kohaldamisalast ning poolte esitatud väidetest, saab kolleegiumi arvates eeldada, et pooled olid kokku leppinud viivise kohaldamises. Usutav on hageja selgitus, et arvele on ekslikult kirjutatud sõna „leppetrahv“ ja tegelikult leppisid pooled kokku viivise kohaldamises. Tavapäraselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks sõlmitud kokkulepped on viivisekokkulepped. Hageja on esitatud hagis ja kõigis menetlusdokumentides selgitanud, et pooled leppisid kokku viivise kohaldamises ja ekslikult on arvele kirjutatud sõna „leppetrahv“. Ka kostja on menetluse alguses käsitlenud hageja poolt nõutut viivisena ja alles viimases, 20.12.2010 esitatud menetlusdokumendis on kostja lisaks eelnevalt toodud vastuväidetele väitnud, et hageja ei ole esitanud leppetrahvi nõuet, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kõigis eelnevates menetlusdokumentides on pooled olnud üksmeelel, et tegemist oli kokkuleppega viivise kohaldamise kohta. Ka kohtumenetluses avaldatu alusel saab tuvastada lepingupoolte ühise tegeliku tahte, mis neil oli lepingut sõlmides (VÕS § 29 lg 1). Lepingu tõlgendamisel ei saa VÕS § 29 lg 2 järgi aluseks olla ebaõige väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et pooled olid kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda teostatud tööde eest maksmisega viivitamisel kostjalt viivist

Väljamõistetava viivise suurus on sama kui maakohtu poolt arvestatud leppetrahvi suurus ja kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Maakohus on õigesti tuvastanud, millal muutusid esitatud nõuded sissenõutavaks ja sellest tulenevalt arvestanud viivise. Kostja väidete osas, mis puudutavad nõude loovutamist ja hageja nõude lõppemist seoses täitmisega, nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Kuna hagejal on kostjalt õigus nõuda viivist, siis kolleegium ei pea vajalikuks vastata kaebuse väidetele, mis puudutavad TsMS § 159 lg 2 kohaldamist. Apellant on vaidlustanud ka menetluskulude väljamõistmise, toonitades, et maakohus on ebaõigesti välja mõistnud kulud õigusabi eest. TsMS § 175 lg 1 järgi on lepinguline esindaja menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt käesoleva seadustiku §s 218 sätestatule. Õige on kaebaja väide, et nähtuvalt tsiviilasja toimikust on hageja esindaja advokaat A. Reinmaa esitanud hageja nimel kohtule ainult ühe menetlusdokumendi, see on hageja 20.12.2010 kirjaliku seisukoha. Eelnevalt on menetlusdokumendid esitanud ja allkirjastanud hageja seaduslik esindaja. Kolleegium leiab, et eeltoodu tõttu on põhjendatud välja mõista ainult see kulu, mis on tehtud advokaat A. Reinmaa poolt reaalselt tehtud toimingule ehk 3 750 krooni, millele lisandub käibemaks 20%, see on 4 500 krooni. Samuti kuulub TsMS § 162 lg 1 järgi väljamõistmisele riigilõiv 4 000 krooni. Kokku kuulub maakohtu menetluses väljamõistmisele 8 500 krooni ehk 543,25 eurot. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon hagi osalise rahuldamise kohta jääb muutmata, siis ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Ülle Jänes

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.