Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.1 TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest; 3.2 TsMS § 630 kohaselt kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega; 3.3 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagi sisu Hagiavalduse tervikteksti kohaselt hageja ja kostja Alan Tohv (edaspidi põhivõlgnik) sõlmisid 27.09.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601315/27kt. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 6391.17 eurot krediiti. Lepingu järgi on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 27.04% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Hageja sõlmis 27.09.2006 Indrek Saalmaaga (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Läbirääkimiste tulemusena sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 19.01.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0601315/27kt kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe nr 1 sõlmimisel kinnitas põhivõlgnik, et kokkuleppe nr 1 sõlmimise seisuga on põhivõlgnikul täitmata rahalised kohustused hageja ees 14 262.83 eurot, sealhulgas krediidisumma 6 280.38 eurot ja intress 7 982.45 eurot, millest eelnimetatud intress summas 7 982.45 eurot annulleeriti. Kokkuleppe nr 1 alusel muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 19.01.2007 loeti uueks intressimääraks 26.99% kokkuleppe sõlmimise hetkeks tagastamata krediidisummast aastas. Kokkuleppe nr 1 sõlmimisest teavitas hageja käendajat 19.01.2007 saadetud kirjaga ja kokkuleppe nr 1 koopiaga. Kostjad ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu edastas hageja kostjatele meeldetuletuskirjad. Lepingust tulenevate kohustuste katteks on viimane laekumine toimunud 02.05.2007. Esimese meeldetuletuskirja edastas hageja kostjatele 24.07.2007.a. Hageja leiab, et on kostjaid tekkinud võlgnevustest informeerinud nõuetekohaselt ja õigeaegselt. Hageja on käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega ning teavitanud kostjaid tekkinud võlgnevusest mõistliku aja jooksul. Seda kinnitab ka Riigikohus, kes on oma otsuses nr 3-2-1-70-03 p-s 13 asunud seisukohale, et „....Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud, mida asjas pole tuvastatud...“ Seega aegumistähtaja jooksul kostjate vastu nõude esitamine on kooskõlas hea usu põhimõttega ning võlgnevusest teavitamine (nõude esitamine) on toimunud mõistliku aja jooksul.

Tulenevalt seadusest ei ole võlausaldaja omaalgatuslikult kohustatud teavitama käendajat põhivõlgniku kohustuste täitmisest. Seda saab teha üksnes käendaja nõudel. Kuna käendaja ei ole vastavat nõuet varem esitanud, siis informeeris võlausaldaja käendajat põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta omaalgatuslikult 24.07.2007.a, mis on hageja arvates igati mõistlik ja on kooskõlas hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostjad ülaltoodust hoolimata lepingulisi kohustusi täitma ei asunud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning TsMS § 97 lg 1 alusel oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse pöörduma. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe nr 1 alusel on põhivõlgnikule antud laenu 6 280.38 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud krediidilepingus. Põhivõlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingu maksegraafikule. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Hageja hoiatas 7.09.2007 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja ütles 04.10.2007 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 8 955.01 euro tasumist, millest 6 164.05 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1 473.59 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1 232.81 eurot leppetrahv, 70.30 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu ja 14.26 eurot viivis. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Seega nõuab hageja kostjatelt lepingu, käenduslepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1, § 142 ja § 145 lg 1, 2 ning TsMS § 367 alusel solidaarselt lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu ja viivis. Kokkulepe nr 1 sõlmimisel jäi põhivõlgniku käsutusse krediidisumma 6 280.38 eurot. Peale kokkulepe nr 1 sõlmimist on võla katteks tasutud kokku kaks makset: 1) 21.02.2007 tasutud 336.81 eurot, millest seaduse ja lepingu üldtingimuste p-i 2.5.alusel on arvestatud 37.97 eurot krediidisumma, 279.67 eurot intressi ja 19.17 eurot kokkulepe nr 1 sõlmimise tasu katteks, ja 2) 02.05.2007 tasutud 172.57 eurot, millest seaduse ja lepingu üldtingimuste p-i 2.5.alusel on arvestatud 78.36 eurot krediidisumma ja 94.21 eurot intressi katteks. Seega on kostjate poolt käesoleval hetkel lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 6 164.05 eurot (6280.38 – 37.97 – 78.36), mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista.

Kokkuleppe nr 1 alusel on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 26.99% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata 1 473.59 eurot intressi. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intressi katteks midagi tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1, 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1 473.59 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjatele saadetud kirjade kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ning üldtingimuste p 5.3 ja p 9.3 alusel. Üldtingimuste p 9.3. kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulude ning krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Viimatinimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 26.04.2007 otsuses tsiviilasjas nr 2-05-16414. Kostjad on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 70.30 eurot kostjatele 24.07.2007 saadetud võla sissenõudmise kirjade – 19.17 eurot (12.78 eurot laenusaaja ja 6.39 eurot käendaja kirja eest), 07.09.2007 saadetud lepingu ülesütlemishoiatuste – 19.17 eurot (12.78 eurot laenusaaja ja 6.39 eurot käendaja kirja eest) ning 04.10.2007 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse ja 04.10.2007 käendajale saadetud nõudekirja eest – 31.96 eurot (25.57 eurot laenusaaja ja 6.39 eurot käendaja kirja eest). Hageja poolt kostjatele saadetud kirjade eesmärk ongi anda kostjale võimalust vältida kohtukulude, õigusabikulude, kohtuotsuse täitmise kulude ja muude sarnaste kulude tekkimist. Kostjad vaatamata sellele, et neile on antud sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida ei ole omapoolse kohustuse täitnud. Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 9.3 tulenevat kokkulepet, on hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist hageja tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda jube enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas selliseid hageja kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasud, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevad kulud jms. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus küll hageja poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud kindlad tasu suurused. Kuna nimetatud kohustus tuleneb lepingust, millest tulenevate kohustuste mittetäitmise eest käenduslepingu alusel vastutab käendaja, siis on ta kohustatud hüvitama hagejale ka tasu kostjatele saadetud kirjade eest. Tulenevalt ülalöeldust leiab hageja, et võla sissenõudmisega seotud kulude nõue on selge, seaduslik ja põhjendatud ning üldtingimuste p 9.3 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja võla sissenõudmisega soetud kulud summas 70.30 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1

lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt viivist ei arvestata. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppes nr 1 sätestatud intressimäär ehk 26.99% võlgnetavalt summalt aastas. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendites. Näiteks on Riigikohus oma otsuse nr 3-2-1-69-08 p-is 28 öelnud järgnevat: „Kolleegium märgib, et seadusjärgse viivise arvestamiseks on lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, võlausaldajal võimalik sellele tuginedes nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi....Alates 1. jaanuarist 2006 on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud intressimäär..... Alates 1. jaanuarist 2006 võrreldakse lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana, kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemäärast.” Samuti on Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-120-08 asunud järgmisele seisukohale: „Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.... Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana....”. Lepingu ülesütlemisel 04.10.2007 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 14.26 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 6 164.05 eurot (tagastamata krediidisumma). Seega arvutab hageja viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata krediidisumma, võla sissenõudmisega seotud kulude ja leppetrahvi tasumisega viivitamiselt, määraga 26.99% võlgnetavalt summalt aastas. 16.03.2009.a. seisuga tuleb lepingu, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2 425.45 eurot. Samuti lubab TsMS § 367 viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega palub hageja TsMS § 367 alusel lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostjatelt alates 16.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni solidaarselt välja mõista viivis 26.99% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja käendaja sõlminud käenduslepingu (tsiviilasja nr 2-08-9108 toimikus). Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0601315/27kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja

nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 21 488.63 eurot ning käenduse tähtajaks 01.11.2013. Käendaja ei ole täitnud VÕS § 142 lg-s 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendajad ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutavad käendajad käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, leppetrahvi maksmise ja kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Arvestades, et haginõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega tuleb TsMS § 165 lg 3 alusel jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtult: 1) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10 133.39 eurot, millest 6 164.05 eurot moodustab tagastamata krediidisumma, 1 473.59 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 2 425.45 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 70.30 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud; 2) mõista kostjatelt solidaarselt välja alates 16.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 26.99% tagastamata krediidisummalt aastas; 3) jätta hageja menetluskulud kostjate solidaarselt kanda; 4) jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kostja 2 (Indrek Saalmaa) teatas, et ei võta hagi õigeks, leiab selles esitatud nõuded ja arvutused alusetud ja tõendamata olevateks ja seda põhivõlgnevuse e tagastamata krediidisumma, intresside krooni ning viiviste nõude osas. Hagiavalduses on esitatud nõue põhivõla summas 6164,05 euro solidaarses nõudes. Kostja sellega ei nõustu. Kostjal puuduvad sisulised võimalused esitada vastuväiteid põhivõla suuruse kohta, küll aga on hageja kohustatud TsMS § 230 lg 1 alusel tõendama oma nõude (sh võlgnetava põhivõla)suurust. Seda enam arvestades asjaoluga, et kostja Alan Tohv jätkab kohtuteadete ignoreerimist. Antud juhul on hageja menetlusdokumendis vaid sedastanud, et nõude suurus on 6164,05 eurot, kuid jätnud esitamata vastavad tõendid selle kohta. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta on raha kostja Alan Tohvile reaalselt üle andnud, samuti puuduvad tõendid selle kohta, millised summad on hageja Alan Tohvilt laenulepingu alusel tagasi saanud. Nagu eelpool öeldud, ei ole kostjal/käendajal võimalik tõendada vastupidist, seega lasub tõendamiskoormis TsMS § 230 lg 1 alusel hagejal. Hagetava viivise summa on ebamõistlikult suur tänu hageja viivitusele. Kostja on seisukohal, et hageja on pahatahtlikult viivitanud kostjatele vabatahtlikult lepingu täitmiseks võimaluse andmisega, millele viitab ka asjaolu, et hageja teavitas kostjaid lepingu rikkumisest alles 24.07.2007, seega enam kui pool aastat hiljem kokkuleppe nr 1 sõlmimisest. Arvestades asjaoluga, et kokkuleppe nr 1 sõlmimise ajal 19.01.2007 oli võlgniku võlg hageja ees 6280,38 eurot ning hagis on esitatud põhivõla nõue 6164,05 eurot, seega oli võlgnik tasunud enam kui poole aasta jooksul hagejale vaid 116,33 eurot, pidi hageja olema varem teadlik võlgniku lepingurikkumisest, kuna viimane kohustus maksegraafiku alusel tasuma 198,97 eurot kuus. Arvestades eeltoodut on kostja seisukohal, et hageja viivituse põhjuseks oli pahatahtlik soov teenida rohkem viivist võlgnetavalt summalt. Hageja õigustus selle kohta, nagu võinuks ja pidanuks ta kostjate tähelepanu väidetavale lepingurikkumisele juhtima alles pärast seda, kui on

möödas VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud kolmekuuline viivitus, ei ole kostja arvates siinkohal asjakohane. Hea usu põhimõtet, tavapärast hoolt järgiv ja majandustegevuses tegutsev juriidiline isik peab pidevalt jälgima oma klientide maksekäitumist ning häirete esinemisel neile viivitamatult reageerima. Käesolevas tsiviilasjas puudub alus viivise nõudmiseks, samuti puuduvad viivise suurust tõendavad dokumendid. Hageja on esitanud ka nõude viiviste saamiseks. Kostja sellega ei nõustu ja leiab, et viivise suurus ei ole tõendatud ning 07.03.2011 hagiavaldusele lisatud tabel ei ole vaadeldav ka ei dokumendi ega ka menetlusdokumendina. Alljärgnevaga esitab kostja alternatiivsed vastuväited viivise tabelile. Hageja lisatud viivise tabel ei ole dokumentaalne tõend. Hageja lisatud viivise tabel ei ole ei dokument ega ka menetlusdokument. TsMS § 336 lubab dokumente kohtule esitada elektroonselt, kuid vastavalt viidatud lõike teisele lausele peab dokument olema varustatud saatja digitaalallkirjaga. Hageja on esitanud kohtule viivise arvestustabeli, millel puudub esindaja allkiri. Kui oletada, et lisatud viivise arvestus on hageja menetlusdokument, siis ei vasta see ka TsMS § 338 sätestatud vorminõuetele, kuna sellel puuduvad TsMS § 338 lõikes 1 loetletud andmed. Lähtuvalt eeltoodust ei ole tabel pealkirjaga „Viivise arvestus“ ei dokument ega ka menetlusdokument ning tuleks TsMS § 3401 jätta läbi vaatamata. Esitatud viivise nõue on vastuolus lepinguga. Hagiavalduses on sedastatud, et viivist nõutakse nii tagastamata krediidisummalt, võla sissenõudmisega seotud kuludelt ja leppetrahvilt (hagiavalduse lehekülg 6, esimene tekstilõik). Kostja sellega ei nõustu ning leiab, et selline viivise arvestus ei vasta poolte kokkuleppele. Nimelt on üldtingimuste punktis 6.1 kokku lepitud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Hageja esitatud hinnakirjast tuleneb, et viivist arvestatakse vaid tähtajaks tasumata krediidisummalt. Seega on viivise nõue nii leppetrahvilt (olgugi, et leppetrahvi nõuet ei ole esitatud) ega ka võla sissenõudmisega seotud kuludelt tühine ja ebaseaduslik. Samuti ei vasta viivise nõutav viivise määr 26,99% poolte vahel kokkulepitule. Üldtingimuste punktis 6.1 on pooled kokku leppinud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 113 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist 7% aastas, millele lisandub §-s 94 sätestatud intressimäär e Euroopa Keskpanga poolt avaldatud intressimäär, milleks on 1,00%. Seega on pooled kokku leppinud viivise määraks 8% aastas. Kostja ei nõustu siinkohal hageja käsitlusega, nagu võimaldaks VÕS § 113 lg 1 ja üldtingimuste p 6.1 nõuda kostjatelt kõrgemat intressi. Nimelt on üldtingimuste punktis 6.1 pooled selgesõnaliselt kokku leppinud kohaldada seadusjärgset maksimaalset intressimäära (Väljavõte üldtingimuste punktist 6.1 „Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras“). Nimetatud punktist nähtub poolte selgesõnaline tahe järgida just nimelt seadusjärgset viivisemäära. Samale asjaolule viitab ka hageja esitatud hinnakirja viivist käsitlev lõik, kus on selgesõnaliselt öeldud, et tarbijalepingutelt arvestatakse viivist seaduses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivise nõue alusetu, kuna see on vastuolus kokkulepituga ning seda kahes eelnimetatud aspektis. Hageja esitatud nõue võla sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamiseks on alusetu. Eeltoodut põhjendab kostja alljärgnevate vastuväidetega. Nimelt sätestab VÕS-i § 145 lõike 2 kolmas lause, et käendaja vastutab võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest ainult juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega neid võimalus neid vältida. Kostja leiab, et hageja 24.07.2007, 07.09.2007 ja 04.10.2007 saadetud kirjadest ei tulene hageja kavatsust sissenõudmiskulusid mitte nõuda juhul, kui kostja tasub hagejale põhivõla, viivised ja intressid. Neis kirjades viidatakse üheselt ja nõutakse kostjalt selgesõnaliselt ja viivitamatult muuhulgas ka sissenõudmiskulusid (erinevates summades), näitamata ära kohustuste täitmise kuupäeva. (Tsitaat hageja 07.09.2007 kirjast nr 1-152046-07 kostjale: “Lisaks nimetatud summadele tuleb tasuda ka viivis 26,99% tähtaegselt tasumata krediidisummalt aasta kohta ning võla sissenõudmisega seotud kulu 300 krooni”. Seega kujunes hageja kirjade alusel kostjas seisukoht, et mingit võimalust tal sissenõudmiskulusid vältida ei ole ning need tuleb tasuda koos põhinõudega. Hageja on hagiavalduses põhjendanud kulude nõuet VÕS § 145 lg 2 teise lause

ning õiguskirjanduses esitatud seisukohaga, mille kohaselt võib hageja kostjalt nõuda ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist. Kostja leiab, et sissenõudekulude hüvitamise nõue on alusetu, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal on sissenõudmisega seonduvalt üldse kulusid tekkinud. Samuti võib eeldada, et sissenõudekirjad on koostatud hageja töötajate poolt, kes saavad selle töö eest kokkulepitud töötasu, mis kajastub ka hageja eelarves. Seega ei ole hageja sissenõudekirjade koostamisega mingeid kulusid kandnud, kuna hageja töötajad saanuks eeldatavalt töötasu ka juhul, kui kostjatele sissenõudekirju ei oleks koostanud. Eeltoodut kokku võttes leiab kostja, et hagiavalduse rahuldamiseks puudub alus ning palub jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja vähendada väljamõistetavat viivist vastuses toodud kaalutlustel. Hageja esindaja leidis täiendavalt, et hageja on teavitanud kostjaid võlgnevusest mõistliku aja jooksul. Esiteks, kostjatel on alati olemas võimalus hakata täitma oma lepingust tulenevad kohustused vabatahtlikult ja selleks ei ole vajalik eraldi hageja luba. Teiseks, tarbijakrediidilepingu nr 0601315/27kt kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste katteks on viimane makse laekunud 02.05.2007. Hageja saatis kostjatele esimese meeldetuletuskirja 24.07.2007.a. ehk kaks kuud hiljem peale viimase makse laekumist. Hageja leiab, et nimetatud tähtaeg on igati mõistlik. Lisaks märgib hageja, et Riigikohus on oma otsustes asunud seisukohale, et võlausaldaja nõude maksmapanemine võlgniku vastu on teostatud mõistliku aja jooksul, kui see on tehtud aegumistähtaja jooksul. Tulenevalt ülalöeldust asub hageja seisukohale, et ta teavitas kostjaid lepingu rikkumisest mõistliku aja jooksul. Kostja on oma vastuses asunud seisukohale, et hagile lisatud viivise arvestuse tabel ei ole dokumentaalne tõend ja seega ei ole kostjate jaoks siduv. Hageja leiab, et nimetatud kostja väide on alusetu ja tuleb jätta tähelepanuta. Hageja poolt esitatud viivise arvestus üksnes kirjeldab kuidas on kujunenud ja arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis (viivise matemaatiline arvestus). Tabelina on esitatud viivise matemaatiline arvestus kohtu ja teiste menetlusosaliste jaoks tajutaval kujul. Kostja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet ega omapoolseid arvutusi, mis tõendaksid, et hageja poolt kohtule esitatud viivise arvestamise tabelis toodud viivise matemaatilised arvutused on ebaõiged. Viivise arvestuse esitamise viis ja kuju ei mõjuta kostjate kohustust tasuda hagejale viivist hagiavalduses esitatud suuruses. Samuti juhib hageja kohtu ja kostjate tähelepanu asjaolule, et viivis on arvestatud ainult tagastamata krediidisumma pealt, mis on näha nii hagiavaldusest kui viivise arvestusest. Hageja on juba hagiavalduses põhjendanud oma viivise nõuet ning ei hakka antud vastuses hagiavalduses toodud põhjendusi kordama. Lisaks märgib hageja, et kostja väidab, et üldtingimuse p-i 6.1. teises lauses on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Hageja täpsustab, et viivise määr ei ole seaduses kindla summana või protsendina paika pandud. Seaduses sätestatud viivise määra kindlaks tegemisel viitab seadus ühel juhul poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale ja teisel juhul krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Seega lähtuvalt VÕS § 113 lg 1 sõnastusest on seaduses sätestatud viivise määr = seaduses sisalduva viide kohaldatava viivise määra kohta. Üldtingimuste p-is 6.1 sisaldavast sõnastuses „seaduses sätestatud maksimaalses määras” mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt võib aru saada, et viivisemääraks on kõige kõrgem viivise määr, millele viitab seadus. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping, siis maksimaalne seaduses sätestatud viivise määr (kõige kõrgem seaduses viidatud viivise määr) on võrdne krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Isegi kui asuda seisukohale, et krediidisaaja ei olnud seaduse sõnastusest viivise kohta teadlik, et vabasta see teda viivise tasumisest seaduses sätestatud maksimaalses määras, so intressimääraga samas määras. Lisaks ülaltoodule juhib hageja kohtu ja kostja tähelepanu asjaolule, et kostja taotlus viivise summa vähendamiseks on põhjendamatu. Kostja ei ole kuidagi tõendanud ega põhjendanud, miks on seaduses sätestatud viivise määr ebaproportsionaalselt suur. Tulenevalt mõistlikkuse põhimõttest võib põhjendatult väita, et seaduses sätestatud viivise määr ei saa olla põhjendamatult kõrge ja kostjat ebamõistlikult kahjustav. Isegi kui selline olukord peaks tekkima

ei ole see kohaldatav krediidilepingute viivise määra puhul. Nimelt, tulenevalt seadusest võrdub viivisemäär poolte vahel krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale ehk viivisemäär = krediidilepingus kokkulepitud intressimäär. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-80-02 kohaselt ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Samuti on Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-108-02 asunud järgmisele seisukohale: ”Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe on iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust.” Seega võib mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt eeldada, et kui krediidilepingus kokkulepitud intressimäär suuruses 72% ei ole põhjendamatult kõrge ja viivisemäär = krediidilepingus kokkulepitud intressimäär, siis ei saa ka väita, et 72% viivise määr on põhjendamatult kõrge. Hageja aga nõuab viivist ülaltoodud määrast 2.5 korra väiksemas ulatuses. Ülaltoodule tuginedes asub hageja seisukohale, et hageja on viivise nõuet esitanud mõistliku aja jooksul, viivis pole ebamõistlikult suur ja selle vähendamiseks puudub alus. Kostja on oma vastuses asunud seisukohale, et hageja ei ole sissenõudekirjade koostamisega mingeid kulusid kandnud, kuna hageja töötajad saanuks eeldatavalt töötasu ka juhul, kui kostjatele sissenõudekirju ei oleks koostanud. Hageja nimetatud väitega ei nõustu. Kui kostjad ei rikuks oma kohustusi, siis ei oleks hagejal muu hulgas vajadust koostada ja saata kostjatele ka vastavaid meeldetuletuskirju jne. Sellisel juhul puuduks hagejal vajadust palgata ja tasuda töötasu hageja töötajatele kostjale sissenõudekirjade koostamise ja saatmise eest. Tulenevalt ülalöeldust on näha, et hagejale tekkivad võla sissenõudmisega seotud kulud on otseselt seotud kostjate poolt oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega. Kostja 2 leidis täiendavalt, et ka hageja täiendavad vastuväited ja seisukohad ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kostja leiab, et hageja sisuliselt kordab oma varasemaid seisukohti ning koormab kohut ja protsessiosalisi asjatute protsessidokumentidega. Kostja leiab ka, et hageja viited Riigikohtu lahenditele 3-2-1-108-02 ja 3-2-1-80-02 on asjakohatud, kuna neis lahendites tõlgendab Riigikohus seadust, mis kehtis enne võlaõigusseaduse jõustumist. Pooltevahelisi suhteid reguleerivad 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus, mitte aga varasem TsÜS ja TsK. Eeltoodut kokku võttes leiab kostja, et hageja täiendavad seiskohad ei anna alust hagi rahuldamiseks. Lähtudes eeltoodust kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata või alternatiivselt vähendada väljamõistetavat põhivõlga ja/või viivist ja/või intressi ja/või võla sissenõudmisega seotud kulusid. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb täielikult rahuldada allosundatud sätete alusel. Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.

Vastavalt VÕS § 82 lg-le 3 kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt saab viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 146 lg 1 kohaselt käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. VÕS § 396 lg 1kohaselt kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma, sealjuures tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja ja kostja Alan Tohv (põhivõlgnik) sõlmisid 27.09.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601315/27kt. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 6391.17 eurot krediiti. Lepingu järgi on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 27.04% krediidisummast ühes aastas. Kokkuleppel kohaldatakse lepingule hageja krediidilepingute üldtingimusi. Hageja sõlmis 27.09.2006 kostjaga 2 (käendaja) käenduslepingu. Läbirääkimiste tulemusena sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 19.01.2007 tarbijakrediidilepingu nr 0601315/27kt kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe nr 1 sõlmimisel kinnitas põhivõlgnik, et kokkuleppe nr 1 sõlmimise seisuga on põhivõlgnikul täitmata rahalised kohustused hageja ees 14262.83 eurot, sealhulgas krediidisumma 6280.38 eurot ja intress 7982.45 eurot, millest eelnimetatud intress summas 7 982.45 eurot annulleeriti. Kokkuleppe nr 1 alusel muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 19.01.2007 loeti uueks intressimääraks 26.99% kokkuleppe sõlmimise hetkeks tagastamata krediidisummast aastas. Kokkuleppe nr 1 sõlmimisest teavitas hageja käendajat 19.01.2007. Põhivõlgnik rikkus lepingut. Lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on viimane laekumine toimunud 02.05.2007. Põhivõlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingu maksegraafikule. Hageja informeeris kostjaid, kes kohustusi täitma ei asunud, seejärel ütles hageja lepingu üles 04.10.2007 ja nõudis kostjatelt 8 955.01 euro tasumist, millest 6 164.05 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1 473.59 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1 232.81 eurot leppetrahv, 70.30 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu ja 14.26 eurot viivis. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe nr 1 alusel on põhivõlgnikule antud laenu 6 280.38 eurot. Hageja nõuab (arvestades 21.02.2007 tasutud 336.81 eurot, millest seaduse ja lepingu üldtingimuste p-i 2.5.alusel on arvestatud 37.97 eurot krediidisumma, 279.67 eurot intressi ja 19.17 eurot kokkulepe nr 1 sõlmimise tasu katteks ja 02.05.2007 tasutud 172.57 eurot, millest seaduse ja lepingu üldtingimuste p-i 2.5.alusel on arvestatud 78.36 eurot krediidisumma ja 94.21 eurot intressi katteks) tagastamata krediidisumma 6164.05 euro (6280.38 – 37.97 – 78.36), tasumist. Kokkuleppe nr 1 kohaselt on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 26.99% krediidisummalt ühe aasta kohta. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata 1473.59 eurot intressi, mille hageja on nõudena esitanud. 16.03.2009.a. seisuga nõuab hageja kostjatelt solidaarselt sissenõutavaks muutunud viivist 2 425.45 eurot. Hageja poolt esitatud viivise arvestus ei ole dokumentaalne tõend, vaid abistava iseloomuga dokument, mille arvutusliku sisu osas ei ole kostjad hagi rahuldamist välistavaid vastuväiteid esitanud. Sellisteks vastuväideteks ei saa lugeda kostja 2 etteheiteid hagejale, mille kohaselt arvestusest ei nähtu, millisest lepingust nimetatud viivise arvestus tuleneb; kes on selle lepingu järgi kohustatud isik e kelle suhtes see viivis on arvestatud; kes on tabeli koostanud ehk viivise arvestaja nimi; viivise arvestaja allkiri. Kostja 2 poolt esitatud asjaolud, mille kohaselt hagetava viivise summa on ebamõistlikult suur ja seda tänu hageja viivitusele, ei vasta tegelikkusele. Kostja 2 poolt esitatud asjaolu, mille kohaselt ei vasta nõutav viivise määr 26,99% poolte vahel kokkulepitule, ei ole samuti tegelikkusele vastav. VÕS § 415 lg 1 esimese aluse kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimese lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist samas ulatuses, milles hageja ja kostja 1 leppisid kokku tarbijakrediidilepingus (kokkuleppes nr 1) intressimäärana. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt ka viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmist. Ka nimetatud nõude välistamiseks ei ole kostjad piisavaid vastuväiteid esitanud. Võla sissenõudmisega seotud kuludena (üldtingimuste p 9.3 ja 5.3 alusel) nõuab hageja kostjatelt solidaarselt 70.30 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjatele saadetud kirjade kulud. Kostja 2 poolt esitatud asjaolud (mille kohaselt kostja leiab, et hageja 24.07.2007, 07.09.2007 ja 04.10.2007 saadetud kirjadest ei tulene hageja kavatsust sissenõudmiskulusid mitte nõuda juhul, kui kostja tasub hagejale põhivõla, viivised ja intressid; neis kirjades viidatakse üheselt ja nõutakse kostjalt selgesõnaliselt ja viivitamatult muuhulgas ka sissenõudmiskulusid (erinevates summades), näitamata ära kohustuste täitmise kuupäeva) ei ole võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmist välistavad. Hageja on piisavalt põhjendanud võla sissenõudmisega seotud kulude tekkimise alust ja suurust. Hageja on kostja 2 vastu suunanud nõude tulenevalt käenduslepingust, millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käendaja ei ole täitnud käenduslepingus märgitud kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. Kohus nõustub hagejaga, et arvestades, et nõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. Puuduvad asjaolud, millest tulenevalt tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata või vähendada väljamõistetavat põhivõlga, intressi, viivist ja/või võla sissenõudmisega seotud kulusid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Menetluskulud tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.