2-10-19906/33 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Tsiviilasi nr: 2-10-19906 Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Toivo Veinjärv esitas 27.04.2010 Harju Maakohtule hagi ja palus lõpliku nõudena Raini Valgmalt välja mõista põhivõla 100 000 krooni, intressi 3000 krooni ja viivise 103 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 100 000 krooni, mida kostja kinnitas 26.11.2007 võlakirjas. Hageja kandis kostja arvele 26.11.2007 oma isiklikult arvelduskontolt 50 000 krooni ja 27.11.2007 temale kuuluva äriühingu kontolt 50 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli 26.12.2007. Laen tuli tagastada hageja arveldusarvele. Võlakirjas kohustus kostja tasuma võlgnetavalt summalt intressi 3% kuus alates 26.11.2007 kuni võlasumma täieliku tasumiseni. Lisaks kohustus kostja tasuma laenu ja intressi tähtajaks tasumata jätmisel viivist 0,1% võlalt ja intressilt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Seisuga 20.09.2010 on kostja põhivõlg 100 000 krooni, intress 3000 krooni ning kostja on viivituses olnud 1000 päeva, millest tulenevalt viivis moodustab 100 % ehk 103 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi 50 000 krooni osas ja vaidles ülejäänud osas hagile vastu. Kokkulepitud raha ei ole hageja kostja arveldusarvele kandnud. Kuna poolte vahel oli usaldus, pakkus hageja välja, et laenulepingu vormistamise asemel teeb kostja hageja kasuks võlakirja. Hageja kandis kostja arveldusarvele vaid 50 000 krooni ja selgitas, et tal hetkel rohkem raha ei ole ja kostja peaks ootama. Kostja ei saanud sooritada vajalikku äritehingut. Võlakirjas kajastub see, mida pooled leppisid laenu andmise juures kokku ja mis oleks pidanud olema lihtkirjaliku laenulepingu sisu. Pooled pidasid võlakirja koostamisel silmas hoopis laenulepingut ning võlakirja tuleb lugeda näilikuks tehinguks. Varjatud tehinguna tuleks käsitleda laenulepingut. Kostjal tekkis õiguslik ootus selles osas, et ta laenatava summa 100 000 krooni reaalselt ka kätte saab ja sellest ootusest lähtuvalt oli ta nõus maksma hagejale intresse ja viivist. Intressid ja viivised pidi kostja saama tehingu pealt, milleks tal oli vaja laenata hageja käest 100 000 krooni. Tehing jäi toimumata, kuna hageja kandis 100 000 krooni asemel kostja arveldusarvele 50 000 krooni. Eeltoodu tõttu nõuab hageja viiviseid ja intresse alusetult. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 22.11.2010 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 203 000 krooni, millest põhivõlg 100 000 krooni, intressid 3000 krooni ja seisuga 20.09.2010 sissenõutavaks muutunud viivis 100 000 krooni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude intressi tasumisega viivitamise eest viiviste väljamõistmiseks. Kohtuotsuse kohaselt ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja allkirjastas 26.11.2007 võlakirja, mille kohaselt võlgneb ta hagejale 100 000 krooni ja kohustub laenu tagastama hiljemalt 26.12.2007. Lisaks kohustus ta tasuma alates 27.11.2007 kuni võlasumma täieliku tasumiseni

Tsiviilasi nr: 2-10-19906 võlgnetavalt summalt intressi 3% kuus ning võlasumma ja intressi tähtajaks tasumata jätmisel tagastamata võlasummalt ja intressilt viivist 0,1% iga tasumisega viivitatud päeva eest. 26.11.2007 kandis hageja kostja arveldusarvele 50 000 krooni. Hageja esitatud 27.11.2007 maksekorraldusega on tõendatud, et hageja kandis äriühingu Tovemet nimel kostja arveldusarvele 50 000 krooni selgitusega laen. Nimetatud ülekande puhul on tegemist 26.11.2007 võlakirjas nimetatud laenusumma osaga. Eeltooduga on ümber lükatud kostja väide, et ta on saanud hagejalt üksnes 50 000 krooni. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud laenukokkulepe Tovemetiga, mille katteks on hageja kostjale teinud 27.11.2010 ülekande äriühingu arveldusarvelt selgitusega laen. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et on saadud raha äriühingule või hagejale tagastanud. Võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, st võlatunnistusega ei ole loodud iseseisvat kohustust, vaid võlatunnistuses kostja tunnistab laenusuhtest tuleneva kohustuse olemasolu hageja ees. Võlatunnistus on kostja ühepoolne tahteavaldus, mistõttu ei ole alust rääkida poolte kokkuleppest. Võlatunnistuses on kostja otseselt avaldanud tahet tagastada hagejalt saadud laenusumma 100 000 krooni koos viiviste ja intressidega. Samasuguseid tahteavaldusi kostjalt eeldanuks ka hagejaga laenulepingu sõlmimine. Näiliku tehinguna saaks võlatunnistust käsitada üksnes juhul, kui kostja soovis jätta muljet võlatunnistuses nimetatud kohustuse olemasolust, kuigi tegelikkuses kohustust ei olnud. Võlatunnistuse ja laenulepingu õiguslikud tagajärjed kohustuste täitmise osas ei erine – mõlema puhul on võlgnik kohustatud täitma kohustuse õigele isikule õigel ajal, õigel viisil ja õiges kohas (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3). Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse selles märgitud kohustuse olemasolu, välistatakse võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustatakse sellega võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine: võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et võlatunnistuses tunnustatud võlga ei ole olemas või see on lõppenud. 26.11.2007 kostja poolt allkirjastatud deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus sõltub pooltevahelise laenusuhte kehtivusest, ka see välistab võlatunnistusega laenutehingu varjamise võimaluse. VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 tulenevalt on hagi põhinõude osas. Võlatunnistuses kostja kinnitab kohustust maksta intressi 3% kuus. Õigus intressi arvestada ja nõuda on kuni laenu tagastamiseks kokkulepitud tähtajani. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostjale üle 26.11.2007 ja 27.11.2007 kokku 100 000 krooni, laenu tagastamise tähtaeg oli 27.12.2007. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista intress ühe kuu eest, so 3000 krooni (VÕS § 397 lg 1 ja § 94 lg 1). Võlatunnistuses on kostja kinnitanud kohustust tasuda viivist võlakirjas sätestatud tähtajaks võlasumma ja intressi mittetasumisel tagastamata võlasummalt ja intressidelt viivist 0,1% iga tasumisega viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korra. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tühine on kokkulepe, et kostja tasub hagejale viivist ka intressi tasumisega viivitamise eest ning hageja viivisearvestus ja nõue mõista kostjalt välja 20.09.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 103 000 krooni ei ole põhjendatud (VÕS § 113 lg-d 1 ja 6). Põhjendatud on viivisenõue põhivõla 100 000 krooni tasumisega viivitatud 1000 päeva eest 0,1% päevas, kokku summas 100 000 krooni (VÕS § 101 lg 1 p 6). Kostja ei ole viivisemäära vaidlustanud. Kostja vaidles viivisenõudele vastu üksnes põhjusel, et väidetavalt kandis hageja kostjale üle ainult pool laenusummast. Kohust tuvastas, et tegelikult kostja sai enda

Tsiviilasi nr: 2-10-19906 valdusesse kogu laenusumma, mistõttu on kostja vastuväide viivisenõude põhjendamatusest alusetu. Kostja väited seonduvalt laenusumma kasutamise eesmärgiga ei oma hagi lahendamisel õiguslikku tähendust. Kostja ei ole esitanud mingeid vastunõudeid hageja vastu, mistõttu kohus jätab tähelepanuta kostja paljasõnalised ja tõendamata väited, et laenu 100 000 krooni soovis kostja hagejalt saada äritehingu tegemiseks, sellest tehingust lootis kostja saada vahendeid intresside ja viiviste tasumiseks ning kuna hageja kandis laenu üle ainult osaliselt, jäi kostja plaanitud tehing toimumata. Laenu tagastamise kohustus tekib laenu saamise järel üldjuhul sellest sõltumata, mis eesmärgil laenu taotleti. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse temalt põhivõla 50 000 krooni, viivise 100 000 krooni ja intressi 3000 krooni väljamõistmise osas. Kohus käsitles võlatunnistust arvestamata TsÜS § 89 iseärasusi. Asjaolu, et võlatunnistus on ühepoolne tahteavaldus, ei võta võimalust vaadelda seda näiliku tehinguna. Kostjal tekkis varjatud tehinguna sõlmitud laenulepingust lähtuvalt õiguslik ootus, et ta saab hagejalt reaalselt 100 000 krooni ja sellest ootusest lähtuvalt nõustus tasuma intressi ja viivist. Tehingut ei toimunud, kuna hageja kokkulepitud summat kostjale ei kandnud. Kostja selgitas, et ta ei tunnista võlatunnistuses oleva kohustuse olemasolu, vaid laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu. Kohtu seisukoht, et äriühingult saadud laenu saab tõlgendada hagejalt saadud laenuna, on väär. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki kostja seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks on põhjendatud hageja nõude rahuldamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi väited tuginevad seisukohale, et kostja ei ole võlakirja alusel hagejalt 50 000 krooni saanud. Vaidlust ei ole poolte vahel, et hageja ja kostja leppisid kokku hageja poolt 100 000 krooni laenu andmises kostjale. Seega sõlmisid pooled suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõistes. Kostja on võtnud omaks, et laenulepingut selle kohta ei sõlmitud, kuid kostja kirjutas 26.11.2007 alla vaidluse all olevale võlakirjale. Nimetatud võlakirjaga kinnitas kostja oma kohustust tasuda laen, intressid ja viivitamisel viivis. Maakohus käsitles võlakirja õigustatult kausaalse võlatunnistusena. Hageja on 26.11.2007 ja kolmas isik on 27.11.2007 kandnud kumbki kostjale üle 50 000 krooni, kokku 100 000 krooni. Hageja on selgitanud, et kolmanda isiku näol on tegemist äriühinguga, milles tal on osalus (hageja sõnastuses temale kuuluv ettevõte) ja 50 000 krooni

Tsiviilasi nr: 2-10-19906 tasus äriühing hageja ja kostja kokkuleppe alusel, millega hageja laenas kostjale 100 000 krooni ja mille kohta vormistati 26.11.2007 käesoleva vaidluse esemeks olev võlakiri. Tulenevalt VÕS § 78 lg-s 1 sätestatust, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kuna pooltevaheline laenuleping täideti hageja poolt, on kostja väited võlakirjaga võetud kohustusest kui näilikust tehingust asjakohatud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja nõue kostja vastu 100 000 krooni põhivõla väljamõistmiseks on põhjendatud. Kuna hageja nõue põhivõla osas on põhjendatud, kostja pole hageja intressi ja viivise matemaatilisele arvutuskäigule vastu vaielnud ega taotlenud viivise vähendamist, on maakohus õigesti välja mõistnud kostjalt ka intressi 3 000 krooni ja viivise 100 000 krooni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Apellatsioonimenetlustes sai kostja menetlusabi riigilõivu tasumiseks 1 118,45 euro ulatuses (Tallinna Ringkonnakohtu määrus 09.02.2011). Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele kostjalt riigituludesse TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel.