22.novembril 2010 kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu T V hagi RV vastu võla väljamõistmiseks 100 000 krooni Hageja: T V(isikukood xxx, elukoht xxx)
Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
2.Välja mõista RVlt T V kasuks 203 000 krooni (kakssada kolm tuhat krooni; sh 100 000 krooni põhivõlg, 3000 krooni intressid ja seisuga 20.09.2010 sissenõutavaks muutunud viivised summas 100 000 krooni).
3.Jätta rahuldamata T V nõue RVlt intressi tasumisega viivitamise eest viiviste väljamõistmiseks.
4.Menetluskulud jätta täies ulatuses RV kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
27.04.2010 T V esitas Harju Maakohtule hagi RVlt 100 000 krooni põhivõla, 3000 krooni intresside ja 85 400 krooni viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt 26.11.2007 kinnitas R. V kirjalikus võlatunnistuses kirjalikult, et on laenanud T Vlt 100 000 krooni. Võla kohustus kostja tagastama hiljemalt 26.12.2007.a. hageja arvelduskontole. Võlasuhte kohta koostati kirjalik võlakiri, milles kostja kohustus tasuma võlgnetavalt summalt intressi 3 % kuus alates võlakohustuse tekkimisest 26.11.2007 kuni võlasumma täieliku tasumiseni. Lisaks kohustus kostja tasuma võlakirjas sätestatud tähtajaks võlasumma ja intressi mittetasumisel võlasummalt ja intressidelt viivist 0,1 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. Tulenevalt hea usu põhimõttest ei nõua hageja viivist ja intressi topelt. Ajavahemiku 26.11.2007 – 26.12.2007 eest võlgneb hageja lisaks põhinõudele intressi 3 % kuus ehk kokku 3000 krooni ning alates 26.12.2007 on kostja olnud tasumisega viivituses 854 päeva, mille eest tuleb tasuda viivist 0,1 % põhinõudest päevas ehk hagi esitamise seisuga 85 400 krooni, viivisesumma võib menetluses suureneda. Vastuseks kostja vastuväidetele hageja 20.09.2010 menetlusdokumendis märkis, et ebaõige on kostja tõlgendus, et võlakirja kohaselt tuli võlasumma kanda kostja arvelduskontole 26.11.2007 äritehingu finantseerimiseks. Kostja ei ole oma paljasõnalist väidet põhistanud. R. V võttis laenu eraisikuna ja hagejal puuduvad andmed, et kostja oleks mingi majandustegevusega tegelenud füüsilisest isikust ettevõtja. Hageja tegi R. V arvelduskontole 2 ülekannet: 26.11.2007 oma eraisiku arvelduskontolt 50 000 krooni ja 27.11.2007 temale kuuluva äriühingu kontolt 50 000 krooni. Seoses võlatunnistusega ei oma tähtsust, mil viisil ja kelle kontot T. VR. Vle rahasumma andis ega see, mis eesmärgil kostja laenusummat kasutada soovis. Tähtsust omab vaid see, et R. V on üheselt kinnitanud oma võlakohustuse olemasolu T. V ees. Kostja tõlgendused varjatud ja näiliku tehingu kohta on küündimatud. Seisuga 20.09.2010 võlgneb kostja hagejale põhivõla 100 000 krooni, intressi 3000 krooni ning on viivituses olnud 1000 päeva, millest tulenevalt viivis moodustab 100 % ehk 103 000 krooni. Hageja taotleb hagi rahuldada, kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 100 000 krooni, intress 3000 krooni ja tasumisega viivitamise eest viivis 103 000 krooni ning menetluskulud jätta kostja kanda.
KOSTJA VASTUS
05.07.2010 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja võtab hagi õigeks osaliselt – 50 000 krooni osas. Ülejäänud osas kostja hagi õigeks ei võta ja ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja ei ole kunagi saanud hageja käest 100 000 krooni. Kostja allkirjastas 26.11.2007 võlakirja, kuna pooled leppisid kokku, et kostja äritehingu finantseerimiseks kannab hageja samal päeval (26.11.2007) kostja arveldusarvele kokku 100 000 krooni. Kuna poolte vahel oli usaldus, pakkus hageja välja, et laenulepingu vormistamise asemel kostja teeb hageja kasuks lihtsalt võlakirja. Hageja koostas võlakirja ja kostja kirjutas sellele alla. Hageja kandis kostja arveldusarvele ainult 50 000 krooni, andes selgituseks, et hetkel rohkem raha ei ole ja kostja peaks ootama. Seetõttu kostja ei saanud sooritada vajalikku äritehingut. Kokkulepitud raha ei ole hageja kostja arveldusarvele kandnud. Sisuliselt on hageja pannud võlakirja kõik selle, mida pooled olid laenu andmise juures kokku leppinud ja mis oleks pidanud olema lihtkirjaliku laenulepingu sisu. Pooled pidasid võlakirja koostamisel silmas hoopis laenulepingut ning võlakirja tuleb lugeda näilikuks tehinguks. Varjatud tehinguna (mida pooled tegelikult silmas pidasid) tuleks käsitleda laenulepingut. Kostjal tekkis õiguslik ootus selles osas, et ta laenatava summa 100 000 krooni reaalselt ka kätte saab ja sellest ootusest lähtuvalt oli ta nõus maksma hagejale intresse ja viivist. Intressid ja
viivised pidi kostja saama tehingu pealt, milleks tal oli vaja laenata hageja käest 100 000 krooni. Tehing jäi toimumata, kuna hageja kandis 100 000 krooni asemel kostja arveldusarvele 50 000 krooni. Eeltoodu alusel hageja nõuab kostjalt viiviseid ja intresse alusetult. Kostja taotleb hagi osaliselt rahuldamata jätta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel kohus lahendab asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud.
2.Poolte vahel ei ole vaidlust asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude osas: - kostja allkirjastas 26.11.2007 kirjaliku dokumendi, mille kohaselt võlgneb ta hagejale 100 000 krooni, kohustub selle summa tasuma T. Vle hiljemalt 26.12.2007; lisaks kohustus kostja tasuma alates võlakohustuse tekkimisest 27.11.2007 kuni võlasumma täieliku tasumiseni võlgnetavalt summalt intressi 3 % kuus ning võlakirjas sätestatud tähtajaks võlasumma ja intressi mittetasumisel kohustus kostja tagastamata võlasummalt ja intressidelt tasuma viivist 0,1 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. - 26.11.2007 hageja kandis kostja arvelduskontole AS-s Swedbank 50 000 krooni. - kostja võlakirjas nimetatud kohustusi täitnud ei ole.
3.Lisaks eeltoodule on hageja esitatud 27.11.2007 maksekorraldusega tõendatud, et T Vtegi äriühingu T nimel ülekande 50 000 krooni RV arvelduskontole AS-is Swedbank selgitusega „Laen“. Kohtu määratud tähtpäevaks kostja R. V mingit omapoolset selgitust viimatinimetatud maksekorralduse ja hageja täiendavatele seisukohale ei andnud. Samuti kostja ei kasutanud 19.10.2019 kohtumääruses antud täiendavat võimalust esitada asja õigeks lahendamiseks vajalikuks peetavaid avaldusi ja dokumente. TsMS § 407 lg 1 teise lause alusel kohus loeb kostja poolt omaksvõetud hageja faktilise väite, et T ülekande näol on tegemist 26.11.2007 võlakirjas nimetatud laenusumma osaga. Eeltooduga on ümber lükatud kostja väide, et ta on saanud hagejalt üksnes 50 000 krooni.
4.Väär on kostja käsitlus võlakirjast kui näilikust tehingust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)§ 89 lg 1 kohaselt näilik tehing on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Nimetatud võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, st võlatunnistusega ei ole loodud iseseisvat kohustust, vaid võlatunnistuses kostja tunnistab laenusuhtest tuleneva kohustuse olemasolu hageja ees. Kohus juhib tähelepanu, et võlatunnistus on kostja ühepoolne tahteavaldus, mistõttu ei ole alust rääkida poolte kokkuleppest, et poolte tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid tagajärgi. Vaidlusaluses võlatunnistuses on kostja otseselt avaldanud tahet tagastada hagejalt saadud laenusumma 100 000 krooni koos viiviste ja intressidega. Samasuguseid tahteavaldusi kostjalt eeldanuks ka hagejaga laenulepingu sõlmimine. Näiliku tehinguna saaks võlatunnistust käsitada üksnes juhul, kui kostja soovis jätta muljet võlatunnistuses nimetatud kohustuse olemasolust, kuigi tegelikkuses kohustust ei olnud. Kostja käsitlus on vastuoluline: ühelt poolt kostja tugineb tahteavalduste näilikkusele, teisalt kostja osaliselt (50 000 krooni ulatuses) tunnistab võlatunnistuses nimetatud kohustuse olemasolu.
5.Võlatunnistuse ja laenulepingu õiguslikud tagajärjed kohustuste täitmise osas ei erine – mõlema puhul on võlgnik kohustatud täitma kohustuse õigele isikule õigel ajal, õigel viisil ja õiges kohas (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3). Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse selles märgitud
kohustuse olemasolu, välistatakse võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustatakse sellega võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine: võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et võlatunnistuses tunnustatud võlga ei ole olemas või see on lõppenud. 26.11.2007 kostja poolt allkirjastatud deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus sõltub pooltevahelise laenusuhte kehtivusest, ka see välistab võlatunnistusega laenutehingu varjamise võimaluse.
6.Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud kostja väide, et ta sai hagejalt üksnes 50 000 krooni. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks olnud laenukokkulepe Tiga, mille katteks on hageja kostjale teinud 27.11.2010 ülekande Ti arveldusarvelt selgitusega „Laen“. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et on saadud raha TILE või hagejale tagastanud. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 annavad võlausaldajale õiguse nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult selle kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel on hagi põhinõude osas põhjendatud ja kohus mõistab 100 000 põhivõlana kostjalt hageja kasuks välja.
7.VÕS § 397 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb mitte majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks lepingust tulenev intressimäär. Võlatunnistuses kostja kinnitab kohustust maksta intressi 3 % kuus. Võlaõigusseaduse laenulepingut reguleerivatest sätetest (eelkõige VÕS § 397 lg 3) tuleneb, et õigus intressi arvestada ja nõuda on kuni laenu tagastamiseks kokkulepitud tähtajani. Riigikohus on samuti oma lahendites (näiteks 3-2-1-137-06) märkinud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostjale üle 26.11.2007 ja 27.11.2007 kokku 100 000 krooni, laenu tagastamise tähtaeg oli 27.12.2007. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista intress ühe kuu eest, so 3000 krooni.
8.VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Viivisemääraks on VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt pooltevahelisest lepingust tulenev intressimäär. Võlatunnistuses on kostja kinnitanud kohustust tasuda viivist võlakirjas sätestatud tähtajaks võlasumma ja intressi mittetasumisel tagastamata võlasummalt ja intressidelt viivist 0,1 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korra. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodust tulenevalt on tühine kokkulepe, et kostja tasub hagejale viivist ka intressi tasumisega viivitamise eest ning hageja viivisearvestus ja nõue mõista kostjalt välja 20.09.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 103 000 krooni ei ole põhjendatud. Põhjendatud on viivisenõue põhivõla 100 000 krooni tasumisega viivitatud 1000 päeva eest 0,1 % päevas, kokku summas 100 000 krooni. Kostja ei ole viivisemäära vaidlustanud. Kostja vaidles viivisenõudele vastu üksnes põhjusel, et väidetavalt kandis hageja kostjale üle ainult pool laenusummast. Kohust tuvastas, et tegelikult kostja sai enda valdusesse kogu laenusumma, mistõttu on kostja vastuväide viivisenõude põhjendamatusest alusetu.
9.Kostja väited seonduvalt laenusumma kasutamise eesmärgiga ei oma hagi lahendamisel õiguslikku tähendust. Kostja ei ole esitanud mingeid vastunõudeid hageja vastu, mistõttu kohus jätab tähelepanuta kostja paljasõnalised ja tõendamata väited, et laenu 100 000 krooni soovis kostja hagejalt saada äritehingu tegemiseks, sellest tehingust lootis kostja saada vahendeid
intresside ja viiviste tasumiseks ning kuna hageja kandis laenu üle ainult osaliselt, jäi kostja plaanitud tehing toimumata. Laenu tagastamise kohustus tekib laenu saamise järel üldjuhul sellest sõltumata, mis eesmärgil laenu taotleti.
10.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldas hagi põhivõla ja intressinõude osas täies ulatuses ning hagi osaline rahuldamine tähendab üksnes seda, et kohus jättis rahuldamata intressisummalt arvestatud viivise ja rahuldas seetõttu hageja viivisenõude 3000 krooni võrra väiksemas summas, peab kohus õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hagejal on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.