2-09-68919/33 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. OÜ Seriakol ja AS Nordea Finance Estonia sõlmisid liisingulepingu ja lepingust tulenevate OÜ Seriakol kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid AS Nordea Finance Estonia ja kostja käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga 78.206, 13 eurot. Kostja ei vaidlustanud, et liisingulepingu ülesütlemise ajal oli liisinguvõtjal võlgnevus liisinguandja ees. Kostjat teavitati nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, mille kohaselt 18. novembril 2009. a. loovutas AS Nordea Finance Estonia hagejale nõude OÜ Seriakol vastu summas 77.067, 96 krooni, millest 74.473, 27 krooni on võlgnevus põhimaksete osas ning 2594, 69 krooni on kompenseeritud intressid. Hageja nõue ei ole tõendatud. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud VÕS § 367 lõikes 1. Hageja ei ole esitanud informatsiooni selle kohta, kas peale liisingulepingu ülesütlemist jäi liisitud vara liisinguandja omandisse või oli see võõrandatud ning kui oli, siis millal ja millise hinnaga. Liisitud vara tagastamise momendil oli vara väärtus ilmselt suurem kui vara maksegraafiku järgne jääkväärtus (521.214, 85 krooni), millele lisandub lepingujärgne võlgnevus. Seega liisitud vara tagastamisel ei tekkinud hinnavahet, mida AS Nordea Finance Estonia saaks kostjalt nõuda ja hagejale loovutada. Kuna hageja nõuab lisaks kindla summana viiviste väljamõistmisele ka viivist protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni, siis hagi rahuldamise korral palus kostja piirata viivise summat rahuldatava põhinõude summaga. Nõude loovutamise leping sõlmiti alles pärast liisingulepingu ülesütlemist. Liisingulepingu ülesütlemise hetkest muutus sissenõutavaks liisinguandja nõue OÜ Seriakol vastu, nõude sisuks on OÜ Seriakol kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega liisingulepingu lõpetamise järel ei ole liisinguvõtjal enam kohustust tasuda liisinguandjale lepingujärgseid makseid, vaid selle asemel tekib kohustus hüvitada liisinguesemega seoses kantud kulud. Ka OÜ Seriakol ja liisinguandja vahel sõlmitud leping ei sisalda liisinguvõtja kohustust tasuda lepingujärgseid makseid pärast lepingu ülesütlemist. Liisingulepingu punkti 9. 6 järgi kohustus liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe vara jääkväärtuse ja müügihinna vahel. Seega lepingust tulenevate nõuete (maksegraafikust tulenevate maksete osas) loovutamine pärast liisingulepingu ülesütlemist ei tekita OÜ-le Seriakol ega kostjale kohustust tasuda hagejale nõutud summasid. Pärast liisingulepingu lõpetamist tuleb liisinguvõtja kohustuse suuruse määramisel lähtuda sellest, millise hinnaga võõrandati liisingulepingu esemeks olnud vara ja millise suurusega nõue jäi liisinguvõtjal pärast vara võõrandamist. AS-i Nordea Finance Estonia 18. novembri 2009. a. arvest selgub, et liisingulepingu esemeks olnud vara võõrandati hinnaga 574.166, 36 krooni. See hind on suurem kui vara jääkväärtus liisingulepingu lõpetamise momendil ning seega ei ole OÜ-l Seriakol enam kohustusi liisinguandja ees. Liisitud vara tagastamisel ei tekkinud hinnavahet, mida AS Nordea Finance Estonia saaks liisinguvõtjalt nõuda ja hagejale loovutada. Esimese astme kohtu otsus

maksimumsummas 78.206, 13 eurot. 15. septembril 2009. a. ütles AS Nordea Finance Estonia liisinglepingu üles, sest OÜ-l Seriakol tekkis võlgnevus liisinguandja ees. Liisitud vara tagastati liisinguandjale. 18. novembril 2009. a. loovutas AS Nordea Finance Estonia liisinglepingust tuleneva nõude osaliselt, enne lepingu ülesütlemist tekkinud põhiosamaksete võlgnevuse 74.473, 27 krooni (4759, 71 eurot) ja kompenseeritud intressi 2594, 69 krooni osas, hagejale. Samuti loovutati hagejale alates nõude üleminekust õigus viivistele loovutatud nõudelt. Liisinguese on võõrandatud hagejale ehk esialgsele müüjale hinnaga 496.098, 40 krooni (s. h. käibemaks 82.683, 07 krooni), hageja tasus ostuhinna liisinguandjale 29. detsembril 2009. a. Lisaks tasus hageja liisinguandjale liisinglepingu nõude loovutamise lepingu kohaselt põhiosa maksete võlgnevuse 74.473, 27 krooni ja kompenseeritud intressid 2594, 69 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas pärast liisinglepingu ülesütlemist tuleb enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevuse osas võtta arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Väär on hageja seisukoht, et pärast liisinglepingu ülesütlemist on võimalik liisinguandjal liisinguvõtja vastu olevat nõuet VÕS § 367 sätestatut arvestamata jagada selliselt, et eristatakse enne liisinglepingu ülesütlemist lepingust tekkinud täitmata kohustusi ja pärast ülesütlemist tekkinud kohustust hüvitada liisinguandjale liisinguesemega seoses kantud kulud. VÕS § 367 on erinormiks kestuslepingu ülesütlemise üldisi tagajärgi reguleerivate VÕS § 195 ja § 196 suhtes, mis on liisinglepingu ülesütlemise puhul kohaldatavad ulatuses, kus VÕS § 367 erisätted puuduvad. VÕS § 195 lg. 2 teise lause kohaselt on liisinglepingu ülesütlemise esmaseks tagajärjeks lepingu lõppemine tuleviku suhtes, s. t. pooled vabanevad lepingust tulenevate kohustuste edasisest täitmisest. Lisaks üldistele tagajärgedele loetleb VÕS § 367 liisingulepingu ülesütlemise spetsiifiliste tagajärgedena liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude liisinguvõtja vastu ning liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise nõude. Seega, liisinglepingu ülesütlemise järel on liisinguandja ainsaks nõudeks liisinguvõtja vastu liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõue. Eelkõige tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Põhiosamaksete näol on tegemist liisinguandjale liisingueseme ostuhinna tasumisega (võimaldatud krediidi tagastamisega). Seega tuleneb VÕS § 367 lg. 1 sõnastusest otseselt, et kulude hüvitamise nõudes sisalduvad ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud põhiosamaksed. Liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega. Liisingumaksete kaudu toimub krediidisumma liisinguandjale tagasimaksmine (koos intressidega). Nagu krediidilepingu puhul krediidi saaja, peab ka liisingulepingu puhul liisinguvõtja lepingu erakorralise ülesütlemise korral kogu krediidiandjale veel tagasi maksmata krediidisumma tagasi maksma. Liisingulepingu puhul nimetab seadus vastavat liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud nõuet liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudeks. Liisinguandjale tagasi maksmata krediidisummaks on ka enne lepingu ülesütlemist tasumata põhiosamaksed. Riigikohus väljendas lahendis 3-2-1-1-07 seisukohta, et lähtudes VÕS § 367 lõikest 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid (vara jääkmaksumus) vara jääkväärtusega. Ka vaidlusaluse liisingulepingu punktis 9. 6 sätestatakse, et kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse (kui lepingus on sätestatud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks) summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe 5 pangapäeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. Seega on liisinguandja otseselt ette näinud, et pärast lepingu ülesütlemist liisinguvõtja poolt hinnavahe tasumise kohustuse suuruse määramisel arvestatakse ka enne ülesütlemist tekkinud võlgnevust.

Eeltoodust tulenevalt on hagejale loovutatud osaline VÕS § 367 lg. 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude osa. Kostja vaidlustas loovutatud nõude olemasolu, väites, et liisinguandjale tagastatud eseme väärtus ületas võimaliku kulude hüvitamise nõude. Vältimaks liisinguandja rikastumist liisingulepingu ülesütlemisel seeläbi, et liisinguvõtja hüvitab liisinguandjale liisingueseme omandamisel tasutud ostusumma ning ka liisinguese jääb liisinguandja omandisse, sätestab VÕS § 367 lg. 3 kohustuse juhul, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse, arvestada kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei pidanud vajalikuks tõendada laadur-ekskavaatori väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mistõttu ei olnud kohtul võimalik hinnata, kas hagejale loovutatud nõue on tegelikult olemas. Nordea Finance Eesti AS-i poolt hagejale esitatud arve nr. 50014298 kohaselt on laadur-ekskavaator võõrandatud hagejale 496.098, 40 krooni eest. Seejuures nähtub arvelt, et müügihinda on vähendatud 28.292, 17 krooni (ei sisalda käibemaksu) vastavalt müügitellimusele nr. MT01350941. Seega on ca 1 kuu pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja ja liisinguandja kokku leppinud liisingueseme müügihinnas. Hageja esindaja ei osanud kohtuistungil selgitada eelnimetatud müügitellimuse sisu ega müügihinna alandamise põhjust. Hageja oli ka laaduri esialgseks müüjaks. Hagile lisatud tõenditest ei nähtu, et laadur oleks olnud avalikult müügis ning hageja oli ainus ostuhuviline. Võttes arvesse vara võõrandamist ülesütlemisest arvates väga lühikese aja möödumisel, vara omandamist esialgse müüja poolt ning arvelt nähtuvat kokkulepet ostuhinna alandamise kohta, on põhjendatud kahtlus, et vara müügihind ei vastanud selle turuhinnale ehk tegelikule väärtusele. Liisingueseme võõrandamisel müügihinna riski ei saa panna üksnes liisinguvõtja (ja seeläbi käendaja) kanda, kuna liisinguvõtja ei saanud mõjutada müügiprotsessi ega müügihinda. Vaidlusaluse vara väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel on tõendamata. Seega on tõendamata, et liisinguandjal eksisteeris 18. novembri 2009 loovutamislepingu sõlmimise ajal liisinguvõtja OÜ Seriakol ja kostja kui käendaja vastu nõue, mida loovutada. Seega on tõendamata, et hagejal on nõue kostja kui käendaja vastu. Kuna hageja nõue on tõendamata, on põhjendamatu ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus AS Mecro palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas pärast liisinglepingu ülesütlemist tuleb enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevuse osas võtta arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Apellant leiab, et liisinglepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima ja maakohus on VÕS § 367 ebaõigesti tõlgendanud. VÕS § 367 ei näe ette, et enne liisinglepingu lõppemist esitatud nõuded (osamaksete arved) lõppeksid liisinglepingu ülesütlemisega. VÕS § 367 lg. 1 käsitleb liisinguandja võimalikku täiendavat nõuet liisinguvõtja vastu seoses liisinglepingu ülesütlemisega. Viidatud säte ei ütle midagi selle kohta, et liisinglepingu kehtivuse ajal esitatud osamaksete nõuded (esitatud arved) lõppeksid või et liisinguandja peaks esitama mingi uue nõude. VÕS § 367 lõikes 2 mainitud “tasumata jäänud liisingmaksete” all mõeldakse neid arveid, mis vastavalt maksegraafikule oleks tulnud tasuda ajaliselt pärast liisinglepingu ülesütlemist. Kui liisingleping üles öeldakse, siis ei ole liisinguandjal enam võimalik liisinglepingu alusel liisingumakseid saada ja seega tekibki küsimus, millisel alusel ja kui palju on kohustatud liisinguvõtja liisinguandjale tasuma. Seda reguleeribki VÕS § 367. Enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud õigusi ja kohustusi käsitleb VÕS § 195 lg. 2, mis sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 367 ongi erinormiks VÕS § 195 lõike 2 lausele 1, kuivõrd liisinglepingu puhul liisinglepingu

lõppemine ei saa vabastada pooli nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 195 lg. 2 lause 2 kohta erinormi VÕS §-st 367 ei tulene. Isegi kui eeldada, et kohus kohaldas VÕS § 367 õigesti, on kohus teinud ikkagi ebaõige lahendi tõendamiskoormise ebaõige jaotamise tõttu. Kostja on käesolevas asjas väitnud, et enne liisinglepingu ülesütlemist tekkinud täitmata kohustuste puhul tuleb arvesse võtta vara liisinguandjale tagastamise aegset väärtust. Kostja väitis, et vara väärtus ületas liisinglepingust tuleneva jääkmaksumuse ja enne ülesütlemist tasumata jäänud põhiosamaksete summa. Kohus ei oleks tohtinud jätta hagi rahuldamata kostja vastuväitele tuginedes, sest kostja ei tõendanud oma väidet. Hageja oli oma nõude tõendamiseks esitanud arved, mis põhinesid poolte vahel sõlmitud liisinglepingul. Kostja esitas vastuväiteks paljasõnalise väite, et liisinguese oli liisinguandjale tagastamise hetkel kallim kui jääkmaksumus ja kostja võlg kokku, aga ei esitanud oma väite tõendamiseks ainsatki tõendit. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 230 lõiget 1. Lisaks oli kostja vastuväide abstraktne ja üldist laadi. Kostja oleks pidanud näitama, milline siis liisingueseme väärtus selle tagastamisel oli ja milline oleks olnud liisinguandja ja liisinguvõtja vaheliste arvelduste saldo. Antud juhul on kostja esitanud üldist laadi abstraktse väite, et liisinguese oli tagastamisel kallim kui liisingujääk ja kostja võlg kokku ja kohus selle pinnalt hagi lihtsalt rahuldamata jätnud. Vastustaja seisukoht Aleksei Jermiškin palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele ei nõustu kolleegium apellandi poolt VÕS § 367 lõigetele 1 – 3 antud tõlgendusega. Osundatud paragrahvis on sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed ja selle lg. 1 annab liisinguandjale kulutuste hüvitamise nõude. Lõikest 3 järeldub selgelt, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise aja seisuga kindlaks teha ja arvesse võtta. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, nagu saaks liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt liisingumakseid lepingu ülesütlemise ajani sõltumata sellest, milline oli liisinguandjale pärast lepingu lõppu tagastatud liisingueseme väärtus, sest taoline tõlgendus on otseses vastuolus eespoolosundatud lõigetes sätestatuga. Osundatud paragrahvi on taoliselt tõlgendanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (näit. 3-2-1-29-06, 3-2-1-77-08, 3-2-1-1-07; 3-2-1-33-08; 3-2-1-118-08). Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu oleks maakohus tõendamiskoormuse poolte vahel jaotanud ebaõigesti. Et hageja esitatud hagi nõudenormiks on VÕS § 367 lg. 1, pidi hageja esile tooma ja tõendama selle normi kohaldamise eelduseks olevad faktilised asjaolud, muuhulgas talle jäänud ja võõrandatud liisingueseme hariliku väärtuse liisingueseme talle tagastamise ajal, sest vastavalt VÕS § 367 lõikele 3 tuli seda sama paragrahvi lg. 1 kohase nõude üle otsustamisel arvestada. Et hageja ei ole soovinud seda teha, ei kerki küsimust kostja vastuväidete tõendamisest. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi kanda.