Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1.1 võlanõudes põhinõudena rahuldada hagi täielikult ja välja mõista Viljar Valtšukilt Bigbank AS kasuks 1606 (üks tuhat kuussada kuus) € 83 senti (25 141.36 kr); 1.2 võla sissenõudmise kulus kõrvalnõudena rahuldada hagi ja välja mõista Viljar Valtšukilt Bigbank AS kasuks 16 (kuusteist) € 07 senti (251.41 kr) – redaktsioon vigade parandusega; 1.3 viivises kõrvalnõudena rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista Viljar Valtšukilt Bigbank AS kasuks viivitusintress võlaõigusseaduse § 113 lg-1 teises lauses ettenähtud ulatuses, s. o Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide (EKP) jooksvas intressimääras (enne

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus parandab igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Vead parandab kohus määrusega (TsMS § 447 lg 2). Otsuse parandamise määruse kohta tehakse märge otsusele ja selle pärast määruse tegemist väljastatavatele ärakirjadele. Kohus toimetab vea parandamise määruse kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud kohtuotsus (TsMS § 447 lg 3). Kohtulahendi resolutsiooni p-s 1.2 on Eesti krooni ja euro kursi ümberarvestamisel eksitud, mistõttu tuleb teha parandus. Kuigi TsMS-s § 447 lg-s 2 on sätestatud vigade parandamine määrusega võib kohtu hinnangul määrusega reguleeritavaid küsimusi lahendada ka kohtuotsuses. Kohtul on seda võimalik teha seoses täiendava otsuse tegemise ja seonduvalt hageja taotlusel tagaseljaotsuse tervikteksti tegemisega üheaegselt. Teha parandus 22. veebruari 2011 tagaseljaotsuses ja lugeda otsuse resolutsiooni p 1.2-s „251.41 € (16.07 kr)“ asemel õigeks „16.07 € (251.41 kr)“ ning lugeda p.12 terviktekstiks: võla sissenõudmise kulus nõudes 16.07 € (251.41 kr) teha vea parandus Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011 tagaseljaotsuses ja välja mõista Viljar Valtšukilt Bigbank AS kasuks 16 (kuusteist) € 07 senti (251.41 kr). Lugeda parandus otsuse vigade paranduse märkena TsMS § 447 lg 3 mõttes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 (Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing) lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2). Hageja taotletud leppetrahv ja viis kajastub lepingu tüüptingimuses ning nendes ei ole kostjal eelduslikult olnud võimalik kaasa rääkida ega kokku leppida sellest erinevas viivisemääras. Hageja taotletud viivise määr 0,25 % päevas ületab kordades seaduses sätestatud viivise määra (7%+EKP%), on kostjat tarbijana ülemääraselt koormav. Kohtu hinnangul näitab see, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguga on tarbijana kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 (Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing) lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86 lg 2). Eeltoodust lähtuvalt on hagis nõutud leppetrahv 20 % tasumata laenusummalt ja viivise määr 0.25 % päevas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kohtul on alust eeldada, et kostja on hagejaga laenulepingu sõlminud kostja erakorralistest vajadustest tulenevalt laenu saada ning sellises olukorras on ka viivis on tüüptingimustes kostjat ülemääraselt koormavalt. Sellest lähtuvalt ei ole viivise määr vastavuses ka TsÜS § 86 lg-ga 2 ja tüüptingimus on ka TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kohus osutab tähelepanu ka asjaolule, et lepingu tüüptingimuste punkti 6.1 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivis seaduses sätestatud määras, krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisele aga viivis krediidiandja poolt hinnakirjas sätestatud määras. VÕS § 41 kohaselt, kui tüüptingimus on tühine, siis sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Tühise tingimuse asemele asub seadusest tulenev VÕS § 113 regulatsioon. VÕS § 113 l g 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 lg-le 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega on viivise määraks poolte laenusuhtes 7% + EKP% aastas. Kohus osundab täiendavalt VÕS § 415 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kuigi VÕS § 113 lg 1-s sätestatud kolmanda lause kohaselt võib lepinguga kokku leppida seadusjärgsest suurema viivise määra, on viivise vähendamine vastavuses ka VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 koosmõju regulatsiooniga, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist. Kuna direktiivi ja TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7

koosmõju kohaselt kohaldab kohus ise seadust, olenemata kostja (tarbija) vastuväidetest, siis on kohus õigustatud tegema otsustuse viivise määras omal initsiatiivil. Hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS-s sätestatud ulatuses 7% + EKP% aastas. Viivise nõude õiguslikuks aluseks õiguskaitsevahendina on VÕS § 101 lg 1 p 6, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 (Viivisenõuded kõrvalnõudena) kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni; eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist taotlenud alates 11. september 2007, mis on ka asjakohane. Tulenevalt TsMS §-st 367 on sissenõutavaks muutunud viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni. Arvestuslik viivis (7%+EKP%) 11. september 2007 kuni kohtuotsuse tegemiseni on 494 €. Sissenõutavaks muutumata viivis arvestatav alates 22. veebruar 2011. Viivist kõrvalnõudena rahuldatud põhinõuet ületavas ulatuses loeb kohus ebamõislikult suureks. Vältimaks võimalikus täitemenetluses viivise summa ületamise põhinõudest, tuleb kohtuotsusega määrata, et tulevikus kostjalt väljamõistetav viivis kokku ei ületaks rahuldatud põhinõuet. On üldiselt teadaolev asjaolu, et jätkuv majanduskriis on otseselt seotud üldise laenukoormuse, s. h füüsiliste isikute laenukoormuse kasvuga ja ülelaenamisega. Vastutustundliku laenamise printsiibi rakendamine võib olla abiks majanduskriisist väljumisel. Vastutustundliku laenamise põhimõte on otseselt seotud jätkusuutliku majandamise põhimõtetega ning peaks avaldama positiivset mõju laenuandja ja laenusaaja käitumisele. Vastutustundliku laenamise printsiip tähendab seda, et krediiditooted peavad vastama kliendi vajadustele ja olema kohandatud kliendi võimekusele laen tagasi maksta, s. t laenutoode peaks olema sobiv konkreetsele laenusaajale, ning see eeldab laenuandja poolt laenusaaja krediidivõimelisuse paremat hindamist, teisest küljest on kliendile vahendiks oma rahaliste võimaluste hindamisel ja kulutuste planeerimisel. Eesti kehtivas õiguses ei ole vastutustundliku laenamise põhimõte seostatud tarbijaõigusega, vaid see on käsitletav krediidiasutuste laenutegevuse avalik-õigusliku turu toimimise üldise põhimõttena. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2).

tasumata jätmine. Kohtule esitatud hagi sisust järelduvad ka esindaja professionaalsed teadmised, milliseid esindaja tasu otsustamisel tuleb arvestada. Asjas taotletud lepingulise esindaja kulusid 1 500 krooni hindab kohus ülemääraselt suureks. Arvestades lepingulise esindaja asja kohtulikuks menetluse ettevalmistuseks eeldatavat kulutatud aega, õigussuhte iseloomu ning esindaja poolt hagis käsitletud õiguslike küsimuste käsitlemise asjakohasust, loeb kohus lepingulise esindaja põhjendatud tasuks 63,19 € (1 000 kr). TsMS § 174 kohaselt määratakse menetluskulud peale kohtulahendi jõustumist menetlusosalise kohtule esitatud avalduse alusel, avaldusele lisatud nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide põhjal. Kohus peab kohus võimalikuks arvestades TsMS §-des 173 ja 174 sätestatut ning hageja hagis esitatud taotlust menetluskuludes, välja mõista tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks menetluskulud.

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.