Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

II Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on hageja laenu tagastamise nõudele esitanud vastuväite, et poolte vahel puudub laenulepingust tulenev võlasuhe algusest peale. Kostja lõi TTÜ-s õppimise kõrvalt sissetuleku teenimise eesmärgil 2006. a augustis ehitus-remonditeenust osutava äriühingu osaühing H . Sama aasta novembris tegi äriühingule tööpakkumise JM BKbüroo ruumides objektile Väike-Kaarja 1. Kostja tegutses kui alltöövõtja esindaja, JM oli äriühingu J.I.M. Ehitus osaühinguga sõlminud tellijaga ehituslepingu ja soovis leida alltöövõtjat. Objekti valmimisel ja üleandmisel jäi JM äriühing ehitusel töötanud ehitajatele võlgu palgaraha. Korvamaks võlgnevust, mille ta põhjustas töölistele, tegi JM kostjale ettepaneku osaleda samal aadressil katusetöödel eelarvelise maksumusega 1,8 miljonit krooni, millest osavõtt pidi kostjale andma kasumit 600 000 – 700 000 krooni. Osalemine tähendas ehitajate leidmist ja töö organiseerimist. Kostjal ei olnud põhjust kahelda pakkumise vastavuses tegelikkusele, sest selle tegi temast varasemalt oma alal (ehituses) tegutseva äriühingu juht (omanik) ning osundas seejuures tegelikkusele vastavale ehitusmahule (lepingule tellijaga BREM). Kokkuleppe kohaselt pidi objekt olema valmis üleandmiseks 01.02.2007. Sõltumata tööde tegemise ajast ja kvaliteedist, keeldus JM kostja poolt objektile leitud ehitajatele maksmast, mispeale need lahkusid. Kostjale lubatud kasumisoa saamiseks pidi kostja leidma uued ehitajad, kes oleksid nõus ehitama selliste tingimustega, et raha saab alles ja üksnes peale ehituse lõplikku valmimist. Raha pidavat tellijalt just selliste tingimustega laekuma. Kuna JM oli kostja näol leidnud oma objektidele töödejuhataja-projektijuhi ülesandeid täitva isiku, kellele oli loodud ettekujutus, et tema töö on suure tulususega ning tegelik ehitustöö ka käis, siis pakkus JM kostjale osta endale korralik ehitusettevõtja auto. Auto oli tema enda oma MB ML 320 1997. a väljalase. JM küsis auto hinnaks 220 000 krooni, auto ostmisel selgus, et sõiduk kuulub JM kasuisale MO, samuti selgus, et auto hind on 300 000 krooni, kuna see pidi sisaldama järelmaksu protsenti. Auto omanikuks pidi kostja saama siis, kui summa tasutud ja JM sai enda poolt koostatud laenulepingu kinnitusega, et kostja võlgneb MO 300 000 krooni.

2-08-28020 Kostja sai auto kasutamiseks volikirja ja ta hakkas autot kasutama eesmärgiga see välja osta kokkulepitud osamaksete abil. MO ei ole kostjal auto omandamise ega omandamistingimuste üle kunagi juttu olnud, tema nimel ja tema eest tegutses JM. MO ei ole kostja kunagi kohanud. Auto eest võlgnetavaid osamakseid ei ole MO mitte kunagi küsinud. Kasumlikud projektid osutusid blufiks ja seetõttu taganes kostja kokkuleppel JM 2007. a müügilepingust, sest osamakseid ei olnud võimalik tasuda. Kuna raha auto eest tasumiseks ei olnud, siis jõudis kostja enne taganemist teha JM ehitusobjektidel tööd, mille eest tasumise asemel vähendati võlgnevust kokku 40 000 krooni. Oktoobris võttis JM auto tagasi, see müüdi kiirmüügi hinnaga, sest JM oli hädasti raha vaja. Võlguolekut nüüd juba olematu auto eest tahtis JM tasaarvestada kostja töötasudega oma uuel objektil Võrtsjärve ääres. Kostja ja JM suhtlemine katkes sellest, et kostja keeldus osalemast JM üha uutes projektides. Hagejat ei ole kunagi teavitatud hagis osundatud nõuete loovutamisest, seda enam, et pooled taganesid automüügi lepingust ja JM sai auto tagasi ning müüs selle asendades auto omandi saadud müügihinnaga kolmandalt isikult. Algse kreeditori poolt nõude loovutamise teate tegemata jätmine võlaõigusseaduse (VÕS) § 172 mõttes annab kostjale aluse keelduda uue võlausaldaja nõude tunnustamisest. Kostja leiab, et tema ja hageja õiguseellase vahel ei ole kehtivat laenusuhet. MO, läbi esindaja JM, ja kostja vahel oli sõlmitud auto müügileping. Hageja lubas auto omandi üle anda ja kostja lubas tasuda omandi saamise eest. Kumbki pool ei täitnud võetud kohustusi. Kehtiva taganemise tõttu ei ole kostjal enam kohustusi tasuda asja eest, nii nagu ei ole müüjal kohustust asja üle anda. Müüja on asja tagasitäitmise korras tagasi saanud ca aasta tagasi ja ta ei ole seda vaidlustanud. Hagis nõutud põhikohustuse puudumine toob kaasa ka kõrvalkohustuse puudumise. Kostja 29.09.2010 kirjaliku seisukohas rõhutab kostja, et nõude loovutaja MO on vande all andnud seletuse, et „siis võttis firma selle asja“ ja „mina peaksin midagigi tagasi saama“. Samuti on MO kohtus selgitanud, et „ST on täna mulle võlgu 270 000 krooni. Ma tahan oma raha tagasi saada.“ Seega leiab kostja, et puudub MO tahe loovutada lepingust tulenev nõue kellelegi teisele, s.h hagejale. Kostja 10.02.2011 seisukoha kohaselt on tunnistaja MO näol tegemist isikuga, kes hageja väitel ise oli algse võlasuhte pool (kreeditor) ja kes loovutas tehingust tuleneva nõude praegusele hagejale. Materiaalõiguse õige kohaldamise vajadusest tuleb eristada võlasuhteid, milledes ST on võlgniku pool nendest võlasuhetest, kus ST ei olnud üldse pooleks, kuid millele tal on õigus esitada vastuväide. Kostja on seisukohal, et õigusliku tagajärje kaasa toov loovutus nõuab üheaegselt nii sisulist (materiaalset) kui ka formaalset alust. Nõude loovutamine on tehing ja tehingupooled peavad olema loovutamises kokku leppinud (sisuline võõrandamistehing), loovutamise tagajärjel kreeditori muutumisest tuleb võlgnikku teavitada.

III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt

2-08-28020 seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 172 sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS) § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on hageja omandanud MO nõude kostja vastu. Nimetatud nõue tuleneb laenulepingust, mille kostja 270 000 krooni ulatuses täitmata jätnud on, tasumata põhivõlale lisandub viivis, mida hageja nõuab 270 000 krooni ulatuses. Kostja vaidleb hagile vastu, väites, et ta ei ole MO laenulepingut sõlminud, vaid tegemist on näilise tehinguga, kuna tegelikult sõlmiti auto müügileping. Kostja on müügilepingust taganenud ja auto tagastanud ja seetõttu ei ole pooltel kohustusi teineteise ees. Samuti on kostja esitanud vastuväite nõude loovutamisele, kuna leiab, et MO ei ole nõuet kostja vastu loovutanud ja seetõttu puudub hagi esitanud isikul materiaalõiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kuna kostja on esitanud alternatiivselt kaks vastuväidet hagile, siis lahendab kohus esmalt vastuväite selle kohta, kas hagejal on alus kostja vastu nõude esitamiseks. Hageja on omandanud MO laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu. Kohus on asjas tunnistajana MO üle kuulanud. Kostja leiab, et MO andis ütlusi selle kohta, tal puudus kavatsus nõuet loovutada, mistõttu kostja asus seisukohale, et MO ei ole nõuet kostja vastu hagejale loovutanud ja seetõttu puudub Majandusteenuste osaühingul materiaalõiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja vaidleb kostja seisukohale vastu ja leiab, et MO on korduvalt avaldanud oma tahet nõue loovutada. Puudub vaidlus selles, et MO ja kostja ST vahel on 20.02.2007 allkirjastatud laenuleping (tl 67). 28.05.2008 on MO ja MOÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise leping, millega M. O loovutas nõude kostja vastu Majandusteenuste osaühingule (tl 4-5). Poolte vahel on vaidlus selles, kas MO tegelik tahe oli suunatud nõude loovutamisele Majandusteenuste osaühingule või mitte. Tulenevalt VÕS § 164 lg 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Tulenevalt VÕS § 164 lg 2 astub uus võlausaldaja nõude loovutamisega senise võlausaldaja asemele.

2-08-28020 Kostja leiab, et tal on õigus esitada vastuväide nii sellele, et loovutamine toimus, kui ka sellele, et loovutamine ei ole kehtiv. Küsimusele, kas kostja võib nõude loovutamise korral esitada vastuväite nõude loovutamisele, tuleb vastata jaatavalt. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Nimetatud sätte eesmärgiks on võlgniku kaitse. VÕS § 171 lg 1 sätestab, et võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Vastuväiteid nõude loovutamisele saab lugeda VÕS § 171 lg 1 järgi vastuväideteks uue võlausaldaja vastu, sest nõude loovutamise tühisuse korral ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma. Samale seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-35-05 p 17. Abstraktsioonipõhimõtte kohaselt tuleb käsitustehingu kehtivust, s.h võimalike teo- ja tahtepuuduste esinemist käsutuse tegemisel, kontrollida eraldi käsutuse aluseks oleva kohustustehingu kehtivusest. Nõude loovutamine on käsutustehing, mille sisu on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk võlausaldajate vahetus. Nõude loovutamisega silmas peetava tulemuse (võlausaldaja vahetus) saavutamiseks on vajalik kehtiva loovutamislepingu sõlmimine nõuet loovutava isiku ja nõude omandaja vahel, nõude loovutajaks peab olema nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku ehk nõude võlgniku nõusolek, nõude loovutamisest ei tule ka võlgnikule teatada (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 164). Tulenevalt TsÜS § 67 lg 1 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt on tehingud ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et selleks, et hinnata, kas käsutustehing toimus, tuleb hinnata, kas MO oli olemas selle tegemiseks tahe. MO on 13.01.2010 toimunud kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et ta nõuab kostjalt koos firma nõudega 540 000 krooni. Kui see raha tagastatakse, siis hageja saab mingi osa (tl 67). Samuti on MO andnud ütlusi, et talle tundus, et kui inimene, teine isik, teine firma, hakkab selle asjaga tegelema, siis on tal vähem muret (tl 200). M Oja on andnud ütlusi: „Mina tegelen oma asjadega, nõudega tegeleja tegeleb nõudega. Summa suurus on veel kokku leppimata, kuna nõue oli 270 000 krooni ja mina olen saanud 27 000 krooni, siis on täpsustamata, kui palju ma veel juurde saan, kui kostja maksma hakkab. Siis kui hakkab võlanõue laekuma, siis pidime uuesti üle rääkima, kui palju ma raha juurde saan. Teenuse osutajale oleks ma nõus 20 % kogu nõudest andma. 20 % selle aja eest, et ta minu asju ajas.“ (tl 200). Kohus leiab, et eeltoodud MO ütlustest järeldub, et MO pidas end kohtuasjas hagejaks, kelle kasuks nõuet välja mõistetakse. MO on andnud 31.01.2011 toimunud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta leppis kokku hagejaga nõude loovutamises (tl 200). Kohus leiab, et nimetatust võiks järeldada MO tahet nõude loovutamiseks, kuid MO järgnevad ütlused lükkavad selle seisukoha ümber. 31.01.2011 toimunud kohtuistungil on MO vastuseks kohtu küsimusele, et miks ta loobus 27 000 krooni eest 270 000 kroonisest nõudest, vastanud, et tal ei ole endal juriidilisi teadmisi ja kogemusi, et sellega tegeleda (tl 200). Vastuseks kostja küsimusele, et kas ta on end mingilgi viisil viinud kurssi, milliseid dokumente on vaja vormistada, et kohtusse tuleks keegi teine asja ajama, vastas MO, et ma teadsin, et on vaja võlanõude loovutamise kohta dokument

2-08-28020 vormistada (tl 201). Vastuseks kostja küsimusele, et kas te pidasite loovutusdokumenti universaalseks dokumendiks, mis annab asja ajamise õiguse teie eest, vastas MO jaatavalt (tl 201). Vastuseks hageja küsimusele, et kas nõude loovutamise leping on teie arvates alus kohtusse pöördumiseks, vastas MO, et arvasin küll, et on (tl 201). Vastuseks hageja küsimusele, et miks te siis ei pöördunud kohtusse ise, miks te otsisite võimalust see nõue maha müüa, vastas MO, et sellepärast, et mul puuduvad juriidilised teadmised, teine asi on see, et see oleks mulle lisakulutusi teinud, kolmandaks, ilmselt oleks pidanud ikkagi Põltsamaalt Tallinnasse kohtus käima (tl 202). Kohus leiab, et eeltoodud MO vande all antud ütlustest järeldub, et MO ei omanud nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal teadmisi, mis võimaldanuks tal hinnata lepingu sõlmimisega kaasnevaid tagajärgi ja sellest tulenevalt kujundada oma tahet. TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja juhatuse liige AR on 31.01.2011 toimunud kohtuistungil avaldanud, et tema äriühing tegeleb nõuete ostmisega (tl 197). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MOÜ on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kelle igapäevaseks tegevuseks on nõuete omandamine. Seega oleks pidanud MOÜ juhatuse liige AR omama piisavalt teadmisi, et selgitada MO nõude loovutamisega kaasnevaid tagajärgi. Samuti oleks AR MOÜ esindajana nõude loovutamise lepingu sõlmimisel pidanud ilmutama piisavalt hoolsust, et välja selgitada MO tegelik tahe ja seega pidanuks MOÜ läbi oma esindaja AR teadma MO tegelikku tahet. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Juhul, kui AR MOeksitas või jättis MOnõude loovutamise lepinguga kaasnevad tagajärjed selgitamata ja sellega MOtegeliku tahte välja selgitamata, siis ei ole MOÜjuhatuse liige AR olnud piisavalt hoolas oma majandus- ja kutsetegevusest tulenevate kohustuste täitmises ja arvestades tekkinud tagajärge leiab kohus, et MOtahte väljaselgitamata jätmine on MOÜmajandustegevuses vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ehk tegemist on raske hooletusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MOÜei teadnud läbi oma esindaja raske hooletuse MOtegelikku tahet ja sellest järeldub, et MOÜpidi olema teadlik sellest, et MOtahe ei olnud 20.02.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude loovutamine Majandusteenuste osaühingule. Eesti eraõiguses on keskne tähendus privaatautonoomia põhimõttel, mille kohaselt isikud on vabad oma õiguste ja kohustuste valikul. Privaatautonoomia põhimõte on Eestis tagatud põhiseaduse tasandil, põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Põhiseaduse § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele, kuid oma õiguste ja vabaduste kasutamisel peab ta arvestama teiste isikute õigusi ja vabadusi ja järgima seadust. Seega on põhiseaduse oluliseks põhimõtteks vabadus, mis hõlmab muu hulgas ka üksikisiku vabadust eneseteostusele, üldise vabadusõiguse kaitsealas on muu hulgas ka lepinguõigus. Privaatautonoomia põhimõtte teostamine tähendab ühtlasi vabadust teha tahteavaldusi ning selle kaudu ka tehinguid. Privaatautonoomia tähendab ka seda, et õiguslikult on tagatud tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumine, eeldusel, et tahteavaldus on kehtivalt tehtud. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tulenevalt TsÜS § 67 lg 2 on mitmepoolse tehingu tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse

2-08-28020 lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna tehingu tegemisel on oluline isiku tahteavaldus ja kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et MOpuudus tahe nõude loovutamiseks Majandusteenuste osaühingule ning MOÜpidi MOtahet teadma, siis tuleb 28.05.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepingut (tl 4-5) tõlgendada nii, nagu MOsellest aru sai. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et MOsai 28.05.2008 lepingut sõlmides aru, et ta volitab Majandusteenuste osaühingut ennast esindama kostjalt STvõla sissenõudmiseks ja kohtus esindamiseks. Seega tuleb 28.05.2008 sõlmitud lepingut käsitleda kehtiva lepinguna, v.a erisusega, et pooled on nõude loovutamise asemel kokku leppinud esindusõiguse andmises. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna 28.05.2008 lepingu sõlmimisel ei ole pooled nõude loovutamises Majandusteenuste osaühingule kokku leppinud, siis ei ole MOÜkäesolevas asjas isikuks, kellel on nõue kostja STvastu. Kuna hagejal puudub nõue kostja vastu, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna kostja on esitanud kaks alternatiivset vastuväidet ja kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kostja vastuväide hagejal materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu kostja vastu nõude esitamiseks on põhjendatud, siis ei hakka kohus hindama kostja vastuväidet selle kohta, et laenuleping oli näiline. Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.

Menetluskulud TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, TsMS § 174 lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus on jätnud hai rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.