V. K. hagi J. V. ja M. T. vastu solidaarselt 2 974,13 euro (46 535 krooni) ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2 974,13 eurot (46 535 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.04.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V. K. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja V. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
X.XXXXX XX-XX, XXXXX-XXXXXX);
Kostjad J. V. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XXX-XX XXXXXXX) ja M. T. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX XX, XXX XXXX, XXX XXXX, XXXXXXXX), esindaja Kerli Kaasik.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.04.2010 otsus V. K. hagis J. V. ja M. T. vastu solidaarselt 2 974,13 euro (46 535 krooni) suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise välja mõistmiseks ning saata tsiviilasi maakohtule uueks menetlemiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.25.11.2009 esitas V. K. (hageja) Harju Maakohtule hagi J. V. (kostja I) ja M. T. (kostja II) vastu solidaarselt 41 535 krooni ja viivise väljamõistmiseks. 17.03.2010 suurendas hageja oma nõuet ja palub põhinõudena välja mõista 46 535 krooni ja VÕS § 113 lg 1 alusel arvestatud viivis alates 04.07.2009 kuni nõude täitmiseni.
2.Kostjad on T. OÜ (endised ärinimed T. OÜ; J. OÜ, edaspidi nimetatud äriühing) osanikud ja juhatuse liikmed. Hageja oli T. OÜ töötaja ning talle ei makstud palka. 01.06.2009 Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-09-2998 mõisteti äriühingult hageja kasuks välja 41 535 krooni ja menetluskulud 5 000 krooni. Kohtuotsus jõustus 04.07.2009. Kohtuotsuse alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 034/2009/1546. Täitemenetluses on selgunud, et äriühingul ei ole vara ega raha arveldusarvetel, kuigi äriühingu osakapital on 40 000 krooni. Kostjad ei ole esitanud pankrotiavaldust, mis on vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 176 p-ga 3. Kostjad, kui äriühingu juhatuse liikmed, vastutavad hageja ees hagejale tekitatud kahju eest. Samuti on kostjad äriühingu osanikud ning vastutavad kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Kostjad käituvad süüliselt, kuna äriühingul oli palju vara, kuid see ei ole säilinud. Kostjatel on mitu erinevat ettevõtet, mis pidevalt muudavad nime ning saab eeldada, et kostjad süüliselt ei soovi välja maksta ettevõtete võlgnevusi. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
4.Jääb arusaamatuks, kuidas kostjad osaühingu osanikena on süüliselt tekitanud hagejale kahju. Asjaga ei oma puutumust äriühing R. OÜ. Äriühingu nime muutus ei suurenda ega vähenda mingil viisil äriühingu kohustusi. Äriühingu nime vahetus ei saa kuidagi hageja huve kahjustada. Äriühingul ei ole kunagi olnud kinnisasju, ehitisi ega sõidukeid. Väär on hageja etteheide, et kostjad on võõrandanud kogu äriühingu vara. Äriühing tegutseb väga spetsiifilises valdkonnas, valmistades telekommunikatsiooni valdkonna tehastele seadmeid, alamsõlmesid ja tootespetsiifilisi sõlmesid allhanke korras. Sellise ettevõtte arendamine võtab aega mitmeid aastaid. Ülemaailmne majanduskriis on mõjutanud ka äriühingut. 2009.a on äriühing otsinud uusi võimalusi tekkinud olukorra lahendamiseks. Kui äriühing on kindel, et tekkinud olukorda lahendada pole enam võimalik, siis esitab äriühing koheselt ka avalduse pankrotimenetluse alustamiseks.
5.Töölepinguseaduse (TLS, vastavalt töölepingu lõpetamise ajal kehtinud redaktsioonile) § 119 lg-e 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega ei ole hagejal õigust nõuda täiendavalt viivist nimetatud summade tasumisega viivitamise eest. Viiviselt viivist arvestada võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 kohaselt ei saa. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 28.04.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostjad äriühingu juhatuse liikmed ja osanikud. 01.06.2009 Viru Maakohtu otsusega mõisteti äriühingult hageja kasuks välja maksmata jäänud lõpparve summas 20 767,50 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitis summas 20 767,50 krooni, kokku 41 535 krooni ning menetluskuludena 5 000 krooni. Nimetatud lahendi alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 034/2009/1546
ning selle käigus on selgunud, et äriühingul puudub vara (ei ole kinnisvara, sõidukeid ega ehitisregistrisse kantud muud vara). Äriühingu kontodel laekumised puuduvad. Hageja hindab enda kahjuks 46 535 krooni, mis on summa, mis on äriühingu poolt tema kasuks välja mõistetud ning mida äriühing tasunud ei ole. Ka täitemenetluses ei ole nimetatud summa sissnõudmine olnud võimalik äriühingu vara puudumise tõttu.
8.ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur. ÄS § 188 lg 1 kohaselt vastutab osanik osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab vastutuse piirangu. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest.
9.Hageja leiab, et kostjad on talle tekitanud kahju nii äriühingu juhatuse liikmetena kui ka osanikena. Kuna hageja nõuab nõude täitmist endale, siis kohtu hinnangul ei saa hageja tugineda kostjate kui juhatuse liikmete hoolduskohustuse rikkumisele. Kostjate juhatuse liikmete hoolsuskohustuse rikkumine ei võimaldaks hagejal nõuda kostjatelt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist endale, kuivõrd VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid. Võlausaldaja ees vastutavad äriühingu juhatuse liikmed üksnes juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud ühingu võlausaldajate kaitseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-10). Hageja heidab kostjatele ette seda, et äriühingul oli palju vara, kuid kostjad on hakanud kõrvale hoidma äriühingu kohustuste täitmisest ning ei ole vara säilitanud. Kohus ei pea vajalikuks hinnata hageja neid väiteid, kus hageja heidab kostjatele ette äriühingu vara väärkasutamist ning raiskamist, kuna juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest tulenev võimalik kahjuhüvitamise nõue kuulub äriühingule, mitte võlausaldajale. Kohus on nimetatud asjaolule juhtinud hageja tähelepanu 27.11.2009 määruses. Samuti nõustus kohus kostjate seisukohaga, et äriühingu ärinime muutmine ei saa kahjustada hageja kui äriühingu võlausaldaja huve, kuna see ei vabasta äriühingut kohustuste täitmisest. Samuti on asjakohatud hageja viited äriühingule R. OÜ.
10.Nõude maksmapanekuks tuleb hagejal välja tuua, millist kohustust on äriühingu juhatuse liige rikkunud või kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, lisaks tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Hageja viitab sellele, et äriühingul puudub vara ning kostjad juhatuse liikmetena ei ole esitanud pankrotiavaldust. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-09). Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et täitemenetluses ei ole olnud
võimalik hageja nõuet rahuldada. Samas ei ole hageja tõendanud, et kostjad on rikkunud juhatuse liikmetena pankrotiavalduse esitamise kohustust ÄS § 180 lg 51 järgi.
11.Lisaks sellele tugineb hageja asjaolule, et kostjad äriühingu osanikuna on tekitanud talle kahju. Seega peab iga osanik panema toime mingi konkreetse süülise õigusvastase teo ning tegemist ei saa olla abstraktse kahju hüvitamise nõudega osanike vastu. Selleks tuleb hagejal näidata, millist kohustust on osanik rikkunud või kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, lisaks tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. ÄS § 176 p 3 kohaselt kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui käesoleva seadustiku paragrahvis 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama pankrotiavalduse esitamise. Kohtutäituri vastus ei tähenda, et äriühingu osakapital ei vastaks seaduses sätestatud määrale, milleks ÄS § 136 kohaselt on vähemalt 40 000 krooni. Sissemakse võib olla rahaline või mitterahaline (ÄS § 140 lg 1) ning asjaolu, et äriühingu arveldusarvetel rahalised vahendid puuduvad, ei tähenda ilmtingimata seda, et äriühingu osakapital on alla seaduses sätestatud määra. Apellatsioonkaebuse põhjendused
12.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 28.04.2010 otsus ja teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
13.Äriühingu äriregistri andmete kohaselt on osakapital 40 000 krooni. Osakapital saab olla rahalises vahendites kui ka mitterahalises vahendites. Kohtutäituri tõendi kohaselt, on näha, et äriühingul puuduvad rahalised vahendid, ka vara (mitterahalised vahendid). Sellest ei ole võimalik äriühingult välja nõuda kohtuotsuse alusel väljamõistetud raha.
14.Hageja ei ole nõus maakohtu otsusega, et ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajat. Kuna see põhjendus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-7-10 p 3, et kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-05, p 12; lahend nr 3-2-1-30-07, p 10)."
15.Kohtutäituri andmete kohaselt puudub äriühingul vara ning rahalised vahendid ja seega ei saa äriühing võlausaldaja nõudeid rahuldada. Kuna äriühingul puudub vara ning rahalised vahendid, puudub äriühingul osakapital ja äriühingu liikmed peavad esitama pankrotiavalduse, mida nad pole teinud. Seega on kostjad rikkunud oma kohustusi, mis on tulenevad ÄS § 176 lg-st 3 ning § 180 lg-st 51.
16.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjatel oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus. Pankrotiavaldus esitamine tuleneb ÄS § 176 lg-st 3 ning § 180 lg-st 51. Hageja on esitanud kohtutäituri tõendi, et äriühingul puudub vara ning rahalised vahendid, mida saab tõendina arvestada, et äriühingul puudub ka osakapital. Kohus leidis, et kohtutäituri tõendit, ei saa arvestada tõendina, et äriühingu osakapital ei vastaks seaduses sätestatud määrale, milleks ÄS § 136 kohaselt on vähemalt 40 000 krooni. Kuna äriühingul puuduvad rahalised vahendid ning vara (mitterahaline sissemaks) siis see tõendab, et äriühing on maksevõimetu. Hageja järjekordsest päringust kohtutäiturile nähtub, et äriühingu arvelt ei saa välja mõista raha jõustunud kohtuotsuse alusel. Maakohus ei ole õigesti kohaldanud materiaalõigusenorme, kuna leidis, et kostjad ei pea vastutama võlausaldajate ees. Kostjate kohustus tuleneb ÄS § 176 lg-st 3 ning § 180 lg-st 51 ja kui nad ei ole esitanud pankrotiavaldust, siis peavad äriühing vastutama võlausaldajate eest. Maakohus ei ole hinnanud esitatud tõendeid objektiivselt, kuna
maakohus ei ole võtnud aluseks kohtutäituri tõendit, millega oli tõendatud, et äriühing on maksevõimetu. Kohtutäitur on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes täidab oma kohustusi Eesti Vabariigi nimelt ning kannab vastutust oma tegevuse ning esitatud andmete eest. Maakohus paneb kahtluse alla andmed, mis esitab kohtutäitur ning võtab aluseks kostjate vastuväite, mis on vastuolus kohtutäituri andmetega. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg 8, kuna ei ole kajastanud otsuses, mis asjaolud olid tuvastatud ning miks kohtutäituri tõendit ei saa arvestada tõendiks. Maakohtu otsus on tehtud ühepoolse lähenemisega, kuna kohus jättis tähelepanuta hageja põhjendused ning tõendid. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse nõue otsuse tühistamiseks on põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessinormide rikkumise tõttu ning tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Hageja nõue on suunatud kostjate kui T. OÜ juhtorganite liikmete kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud kostjate poolt õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätmisele, mis on hageja hinnangul toonud kaasa selle, et T. OÜ-lt ei ole võimalik sisse nõuda Viru Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-09-2998 01.06.2009 langetatud ja 04.07.2009 jõustunud otsusega hageja kasuks välja mõistetud lõpparvet ja viivist kokku summas 41 535 krooni ega menetluskulusid summas 5 000 krooni.
21.Äriregistri andmetel on T. OÜ 17.01.2011 registrist kustutatud ja dokumentide hoidjaks on kostja J. V..
22.Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on erandjuhtudel võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu 22.09.2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12; 25.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus ka muul deliktiõiguslikul alusel, nt vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt nt Riigikohtu 02.11.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13).
23.ÄS § 180 lg-s 51 tuleneva osaühingu juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustuse üheks eesmärgiks on äriühingu võlausaldajate kaitsmine kahju eest, mille pankrotiavalduse õigeaegne esitamine oleks ära hoidnud. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine toob kaasa juhatuse liikmete otsese isikliku deliktiõigusliku vastutuse osaühingu võlausaldaja ees. Sellisel juhul käitub juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine on õigusvastane tegevus ja tuleb sellisel juhul kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 ja § 1050 järgi.
24.VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos), õigusvastasus ja süü. Metoodiliselt toimub koosseisu elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt ja samas järjekorras, nagu nimetatud. Kui puudub objektiivne teokoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid
puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süü küsimust. Delikti üldkoosseisus elementidest objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumist aga peavad tõendama kostjad.
25.Maakohus on jätnud hagi rahuldamata ühelauselise põhjendusega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjatel lasus pankrotiavalduse esitamise kohustus. Ometi on hageja esimese astme kohtumenetluses esile toonud asjaolud, mille kohaselt ei ole hagejal õnnestunud täita kostjate poolt juhitud äriühingu suhtes jõustunud kohtuotsust ning on lisanud selle tõendamiseks hagile kohtutäituri sellekohase teatise (tl 25). Samuti on hageja lisanud hagiavaldusele äriregistri väljatrüki, mille kohaselt on T. OÜ osakapitali suuruseks 40 000 krooni (tl 12). Kostjad ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud, ega esitanud mõistatavat selgitust, miks ei ole kohtuotsust täidetud. Osaühingu osakapital peab ÄS §-de 141 ja 142 kohaselt koosnema varast, millele saab pöörata sissenõuet. Vara vähenemisel alla ÄS §-s 136 ettenähtud osakapitali suuruse, lasub osanikel kohustus otsustada osakapitali suurendamine seaduses ettenähtud suuruseni (ÄS § 176 p 1), võtta selleks tarvitusele muud abinõud (ÄS § 176 p 11), osaühing lõpetada, viia läbi ühinemine, jagunemine või ümberkujundamine (ÄS § 176 p 2) või otsustada pankrotiavalduse esitamine. Osaühingu juhatuse liikmetel aga lasub olenemata osanike otsusest ÄS § 108 lg 51 kohaselt kohustus esitada pankrotiavaldus, kui osaühing on maksejõuetu. Maksejõuetus on võimetus maksta võlgu, mis tähendab, et äriühing on maksejõuetu siis, kui ta ei suuda püsivalt täita võlausaldajate ees oma kohustusi (PankrS § 1 lg 2). Selline olukord väljendub enamasti negatiivse omakapitali näol, ehk olukorrana, kus võlgniku täitmata kohustused ületavad talle kuuluva vara väärtust.
26.Kuna pooled ei vaidle selle üle, et T. OÜ ei suutnud vara puudumise tõttu täita hageja kasuks langetatud kohtuotsust, annab see põhjust järeldada, et T. OÜ oli makseraskustes. ÄS § 108 lg 51 sätestab juhatuse liikmetele kohustuse esitada maksejõuetuse korral pankrotiavaldus viivitamatult, kuid mitte hiljem, kui 20-ne päeva jooksul. Kohtutäituri 25.09.2009 teatis, milles täitur on tuvastanud, et T. OÜ-l ei ole vara, mille arvelt Viru Maakohtu 01.06.2009 otsust täita, viitab sellele, et raskused kohustuste täitmisega toime tulla olid hiljemalt kohtutäituri poolt täitetoimingute läbiviimise ajaks väljakujunenud ning kostjatel lasus eelduslikult pankrotiavalduse esitamise kohustus. Kuna kostjad seda teinud ei ole, annab see põhjust järeldada, et nad on rikkunud ÄS § 108 lg-st 51 tulenevat kohustust.
27.Kuna hageja oli nimetatud asjaolud esile toonud ja esitanud selle kinnituseks ka tõendid nõude olemasolu ja selle täitmise võimatuse kohta, lasus kostjatel kohustus hageja väide, pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise kohta, ümber lükata. TsMS § 230 lg-le 1 peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Öeldust tulenevalt lasus kostjatel kohustus tõendada, et T. OÜ ei olnud hagejal nõude tekkimise ajal maksejõuetu ja sellest tulenevalt ei olnud kostjatel kohustust pankrotiavalduse esitamiseks. Üksnes kostjate põhjendustest, et pankrotiavaldus jäeti esitamata, kuna püsis J. OÜ kinnituskirjale (tl 109) tuginev lootus uuteks hangeteks, hageja väidete kummutamiseks kolleegiumi arvates ei piisa. Kostjate lootuse alusetust kinnitab asjaolu, et T. OÜ majandustegevus tegelikkuses enam ei taastunud ja T. OÜ on 17.01.2011 registrist kustutatud. Kui kostjad hageja poolt esiletoodud asjaolusid ümber lükata ei suuda, tuleb lugeda hageja väited kostjate poolt ÄS § 180 lg-s 51 tuleneva kohustuse täitmata jätmise osas tõendatuks.
28.Kuivõrd kostjate poolt teo toime panemise osas valitseb seni ebaselgus, siis tuleb maakohtul püüda see TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud menetluse ülesandeid täites asja lahendamiseks vajalikus ulatuses kõrvaldada. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt lasub kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
29.Kui tegu tõendamist ei leia, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kui aga kohus tuvastab, et kostjad on ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud, saab minna samm-sammult edasi delikti üldkooseisu esimese elemendi järgmiste osade - teo tagajärje, ehk kahju ja põhjusliku seose ühtse analüüsimise juurde.
30.Kahju ja põhjusliku seose tuvastamise juurde asudes tuleb maakohtul kostja käitumise hindamise kohta eelnevalt märgitut silmas pidades arvestada VÕS § 127 lg-te 1, 2 ja lg 4 ning § 128 sisuga ning hinnata, millised oleksid olnud hageja võimalused oma nõude maksma panekuks, kui kostjad ei oleks eeldatavat ÄS § 180 lg-t 51 rikkumist toime pannud. Hüvitamisele kuuluv kahju ja põhjuslik seos on olemas juhul, kui kostjatele etteheidetava teota oleks hageja saanud oma nõude maksma panna. Kui hagejal oleks jäänud nõue maksma panemata ka kostjate poolt pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral, tuleb jätta hagi rahuldamata. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17).
31.Kui kaasuse lahendamisel on põhjust asuda delikti üldkoosseisu teise elemendi õigusvastasuse - käsitlemise juurde, tuleb eeldusel, et hageja poolt ÄS § 180 lg 51 rikkumine on teo käsitlemise juures tuvastatud, üksnes kontrollida, kas ei esine kostjate tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg 2).
32.Tuvastades vajadusel VÕS § 1050 järgi kostja süüd, tuleb maakohtul hinnata nii rikkumise tagajärje võimalikku ettenähtavust kostjate poolt kui ka kostjatelt eeldatava hoolsuse nõuete rikkumist. VÕS § 104 lg 2 sisustab süü vorme tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse vormis, mis tähendab, et kostjad vabanevad vastutusest, kui nad tõendavad, et nad on käitunud ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustuse suhtes hoolikalt. Juhul, kui kostjad ei suuda hoolikat käitumist tõendada, võivad nad vastutusest siiski vabaneda VÕS § 1050 lg 2 alusel.
33.Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudusi kõrvaldada ning asuda ise eelmenetluse ülesandeid täitma ja esimesena vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid tuvastama. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
34.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Iko Nõmm
Margo Klaar
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.