Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus Jätta hageja Swedbank AS-i menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate LP ja TV’i kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese 1(7)

Tsiviilasi nr 2-10-10242

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

12.03.2007 sõlmisid endise Swedbank AS ja LP laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale 1 laenu summas 120 000 krooni (7 669,40 eurot). Laenulepingu punkti 7.1 järgi kohustus kostja 1 tasuma hagejale igakuiselt intressi lepingus fikseeritud intressimäära alusel. Vastavalt lepingu punktile 2.6 on intressimäär 14% aastas. Lepingu punkti 2.2. ja 6.1. kohaselt kohustus LP laenusumma tagastama osade kaupa iga kuu

Tsiviilasi nr 2-10-10242

ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja 2 võlgnevusi hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal TV kohustus hüvitada hagejale 97 686,50 krooni (6 243,31 eurot). Hageja on esitanud vastuse kostja II seisukohale, mille kohaselt hageja vaidleb vastu väitele viivise suuruse osas, kuna leiab, et hageja poolt välja nõutav viivise määr mõistlik ja põhjendatud. Hageja vajalikuks märkida, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1) järgides tarbijakäenduslepingule ette nähtud sätteid. Muuhulgas leppisid pooled kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks oli 137 000 krooni. (8 755,90 eurot) Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Niisiis tekib käenduslepingu alusel võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel kokku lepitud kohustuste täitmise eest. Kuivõrd lepinguga oli ette nähtud kõrgem viivisemäär kui seadusjärgne viivisemäär ja käenduslepingu olemuseks on põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine ning antud asjas ei ületa hageja nõue käenduslepingus kokku lepitud rahalist maksimumsummat, tuleb lähtuda lepinguga ettenähtud viivise määrast. Seejuures on hageja seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole viivis suurem põhivõlast, moodustades ligikaudu pool põhivõlast, samuti ei ole viivise suurus ebaproportsionaalne ega võlgnikku ebamõistlikult koormav, tuleb lähtuvalt Riigikohtu praktikast ja käesolevas avalduses toodud selgitustest, viivise alandamise taotlus jätta lahendamata. Kostja II kui käendaja on kohustatud hageja ees vastutama LP kui põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning tasuma hagejale ka viivist lepingus kokku lepitud suuruses. Käenduslepingu sõlmimine on üheks lepingu täitmise tagamise õiguslikuks võimaluseks, millega kindlustatakse täiendav lepingu täitmise allikas juhuks, kui võlgnik ei täida lepingut nõuetekohaselt. Kostja II kui käendaja poolt kasu saamise fakt ei mõjuta kostja II vastutuse ulatust põhivõlgniku kohustuste täitmise osas.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja I vastuväiteid hagile esitanud ei ole. Kostja II hagi ei tunnista Antud juhul ei ole kostja II laenulepingust kasu saanud, vaid oli tuttava palvel kergeusklikult nõus käendama kostja I laenu. Kostja II palub jätta hagi tema vastu leppetrahvi ja viivise nõudes rahuldamata. Kostja II on olnud nõus tasuma 75 239,34 krooni (4 808,67 eurot), millest põhiosa 58 372,91 krooni (3 730,71 eurot) ja selle viivis 7 566,16 krooni (483,57 eurot), intressivõlg 8 199,49 krooni (524,04 eurot), leppetrahv 1 000 krooni (63,91 eurot) ja selle viivis 100,82 krooni (6,44 eurot).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3(7)

Tsiviilasi nr 2-10-10242

Kohus, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: - hageja ja kostja II vahel on sõlmitud 12.03.2007 rahalise kohustuse tagamiseks käendusleping. - Kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 8 755,90 eurot. Kostja II on olnud nõus tasuma 75 239,34 krooni (4 808,67 eurot), millest põhiosa 58 372,91 krooni (3 730,71 eurot) ja selle viivis 7 566,16 krooni (483,57 eurot), intressivõlg 8 199,49 krooni (524,04 eurot), leppetrahv 1 000 krooni (63,91 eurot) ja selle viivis 100,82 krooni (6,44 eurot) (tl 114). Seega eelnimetatud summade osas pooltel vaidlus puudub. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja sama seaduse § 100, mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 108 lg 1, sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenusaaja laenatud raha laenuandjale tagasi maksma ning VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt peab laenaja tasuma laenulepingu korral intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivist kuni kohase täitmiseni vastavalt § 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas kui lepingus ei ole kokku lepitud kõrgemat viivisemäära. Kuna LP ei ole hagile vastuväiteid esitanud, siis leiab kohus, et puudub vaidlus selle üle, et 12.03.2007 sõlmisid endise Swedbank AS ja LP laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu summas 120 000 krooni (7 669,40 eurot) (tl 39-43). Seega on pooled on sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 ja § 397 lg 1 tähenduses. Vaidlus puudus hageja ja kostja I vahel selles, et kostja I on saanud laenu summas 120 000 krooni (7 669,40 eurot), ent ei ole lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostjal I on tasumata 10.07.2008-10.11.2009 laenu osamaksed ning laenujääk on summas 58 372,91 krooni (3 730,71 eurot). Eelnimetatud perioodilt ei ole kostja I tasunud intressi 8 199,49 krooni (524,04 eurot). Vastavalt laenulepingu p 7.3 kohustus kostja I maksma hageja nõudel hagejale ühekordset trahvi 1 000 krooni (63,91 eurot). Esitatud lepingu p 10.1 järgi on kostja I kohustatud makse tasumisega viivitamise korral tasuma viivist 0,15% päevas (tl 41), milles vaidlus puuduus ja kuna vaidlus puudus ka selles,

4(7)

Tsiviilasi nr 2-10-10242

et hagi esitamise ajaks oli kostja viivituses ning viivise suuruses ja et viivis oleks tasutud, siis on viivise suurus vastavalt 22.06.2010 seisuga 29 803,60 krooni (1 904,80 eurot). Kuna kostja I on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, siis on hagejal kooskõlas VÕS § 76, 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § 396 lg 1, § 397 lg 1 õigus nõuda kostjalt I kohustuse täitmist, so võla tasumist ning ja VÕS § 76, 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 alusel lepingulise viivise nõudmist. Eeltoodu alusel kuulub hageja nõue LP vastu rahuldamisele ja viimaselt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 6 243,31 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (3 730,71 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,15 % päevas. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Antud asjas on leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud 12.03.2007 rahalise kohustuse tagamiseks käendusleping, millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 8 755,90 eurot (tl 61-62). Hageja edastas kostjale II võlgnevuse teatise 27.08.2008 (tl 63) ning teatise käendusnõude esitamisest kolmel korral (tl 65-67). Vaatamata eeltoodule kostja II omapoolseid lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Kostja II ei ole hagi tunnistanud kuivõrd tema kinnituste kohaselt ei ole ta laenulepingust kasu saanud, vaid oli tuttava palvel kergeusklikult nõus käendama kostja I laenu. Nimetatud asjaolu ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kuivõrd käenduslepingu eesmärgiks on võlausaldaja nõude tagamine teise isiku käendusega, mitte käendajale kasu toomine. Seega on õige hageja seisukoht, et kostja II kui käendaja poolt kasu saamise fakt ei mõjuta kostja II vastutuse ulatust põhivõlgniku kohustuste täitmise osas. Kostja II on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määrani (kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti). VÕS § 162 lg 1 sätestab, et juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Sätte eesmärk on seega kaitsta võlgnikku ebamõislikult kõrgete või ebaproportsionaalsete leppetrahvide ja viiviste eest lepingulistes suhetes.

5(7)

Tsiviilasi nr 2-10-10242

Viivise alandamine on Riigikohtu praktika järgi kohtu diskretsiooniõigus, vähendada nõutav viivise summa mõistliku suuruseni, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust (3-2-1-66-05). Antud juhul ei esine kohtu hinnangul eeldusi viivise vähendamiseks, kuivõrd viivise suurus on mõistlik ning see ei ületa põhinõuet, mistõttu ei saa seda ka pidada ebamõistlikult kõrgeks. Viivis ei ole ebaproportsionaalselt kostjat koormav ning kostja ei ole esile toonud ka veenvaid argumente, millistele alustele tuginedes peaks kohus viivist vähendama. Kostja II on 12.03.2007 teadlikult sõlminud käenduslepingu, millega tagas kostja I rahalised kohustused, seega ei ole viivise vähendamine antud juhul põhjendatud, kuivõrd lisaks võlgniku huvidele tuleb kaaluda võlausaldaja huve, kes aga ei peaks olema asetatud halvemasse olukorda, juhul kui lepingupool oma lepingujärgseid kohustusi jämedalt rikub. Leping on VÕS § 8 lg 2 ja 76 alusel täitmiseks pooltele kohustuslik ja hagejal ei ole õigust nõuda sellise kohustuse täitmist, mida lepingus kokkulepitud ei ole. Hageja on pidanud vajalikuks leppida kokku käendajatega nende vastutuse piirsumma, seega ei või ta nõuda kohustuse täitmist suuremas mahus kui on kokku lepitud, st hageja ei saa nõuda käendajailt enam kui võlgnikuga solidaarselt 8 755,90 eurot. Kuna laenulepingus on hageja ja kostja I kokku leppind ka viivisemääras 0,15% päevas, siis on hagejal õigus nõuda kooskõlas TsMS 367 viivist protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest. Nimelt võib TsMS § 367 järgi kohus välja mõista väljamõistetavalt võlalt viivise protsendina. Seega tuleb kostjatelt viivis välja mõista 0,15% päevas põhivõlalt 3 730,71 eurot kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid selliselt, et kostjalt II ühekordselt väljamõistetud summa 1 904,80 eurot ja edaspidiselt protsendina väljamõistetud viivis kokku ei ületaks 8 755,90 eurot. Kokkuvõttes tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista solidaarselt 6 243,31 eurot ja alates 16.02.2009 viivis 0,15% päevas põhivõlalt 3 730,71 eurolt selliselt, et piirata kostja II vastutuse määra ühekordselt väljamõistetud ja edaspidiselt väljamõistetud viivist 8 755,90 euroga.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

6(7)

Tsiviilasi nr 2-10-10242

Hannes Olev Kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.