Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Kostjate vastuväited Kostja Ljudmila Prigoršneva hagile ei vastanud. Vastuses hagiavaldusele võttis kostja Timur Vafin hagi õigeks põhinõude 58.372, 91 krooni ja intressi 8199, 49 krooni ulatuses. Leppetrahvi ja viivise nõude osas kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole laenulepingust kasu saanud, vaid oli tuttava palvel kergeusklikult nõus käendama L. Prigoršneva laenu. Seoses elukoha vahetusega ei saanud kostja kõiki panga kirju kätte. Kostjal puuduvad võimalused majanduslikust seisundist tulenevalt käendatavat võlga tegeliku võlglase eest kohe tasuda ja VÕS § 162 lg. 1 alusel tuleks leppetrahvi ja viivise nõue jätta rahuldamata.

Kuna L. Prigoršneva on laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, siis on hagejal kooskõlas VÕS §-ga 76, § 101 lg. 1 punktidega 1 ja 6, § 108 lõikega 1, § 396 lõikega 1, § 397 lõikega 1 õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, s. o. võla tasumist ning ja VÕS § 76, § 101 lg. 1 p. 6 ja 113 lg. 1 alusel lepingulist viivist. Eeltoodu alusel kuulub hageja nõue Ljudmila Prigoršneva vastu rahuldamisele ja viimaselt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 6243, 31 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (3730, 71 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0, 15 % päevas. VÕS § 142 lg. 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg. 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg. 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg. 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg. 1 järgi, kui mitu isikut peab täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. T. Vafin ei ole hagi tunnistanud, kuivõrd tema kinnituste kohaselt ei ole ta laenulepingust kasu saanud, vaid oli tuttava palvel kergeusklikult nõus käendama kostja I laenu. Nimetatud asjaolu ei oma tähtsust, kuivõrd käenduslepingu eesmärgiks on võlausaldaja nõude tagamine teise isiku käendusega, mitte käendajale kasu toomine. Seega on õige hageja seisukoht, et kostja kui käendaja poolt kasu saamise fakt ei mõjuta kostja vastutuse ulatust põhivõlgniku kohustuste täitmise osas. Kostja taotles viivise vähendamist VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määrani. VÕS § 162 lg. 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Sätte eesmärk on seega kaitsta võlgnikku ebamõislikult kõrgete või ebaproportsionaalsete leppetrahvide ja viiviste eest lepingulistes suhetes. Viivise alandamine mõistliku suuruseni on Riigikohtu praktika järgi kohtu diskretsiooniõigus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust (3-2-1-66-05). Vaidlusaluses asjas ei esine eeldusi viivise vähendamiseks, kuivõrd viivise suurus on mõistlik ning ei ületa põhinõuet, mistõttu ei saa seda ka pidada ebamõistlikult kõrgeks. Viivis ei ole ebaproportsionaalselt kostjat koormav ning kostja ei ole esile toonud ka veenvaid argumente, mille alusel peaks kohus viivist vähendama. Kostja on teadlikult sõlminud käenduslepingu, millega tagas L. Prigoršneva rahalised kohustused, seega ei ole viivise vähendamine põhjendatud, kuivõrd lisaks võlgniku huvidele tuleb kaaluda võlausaldaja huve, kes aga ei peaks olema asetatud halvemasse olukorda kui siis, kui lepingupool oma lepingujärgseid kohustusi jämedalt rikub. Leping on VÕS § 8 lg. 2 ja 76 alusel täitmiseks pooltele kohustuslik ja hagejal ei ole õigust nõuda sellise kohustuse täitmist, mida lepingus kokkulepitud ei ole. Hageja on pidanud vajalikuks leppida kokku käendajatega nende vastutuse piirsumma, seega ei või ta nõuda kohustuse täitmist suuremas mahus kui on kokku lepitud, s. t. hageja ei saa nõuda käendajailt enam kui võlgnikuga solidaarselt 8755, 90 eurot. Kuna laenulepingus on hageja ja L. Prigoršneva kokku leppind ka viivisemääras 0, 15% päevas, siis on hagejal õigus nõuda kooskõlas TsMS §-ga 367 viivist protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest. Nimelt võib TsMS § 367 järgi kohus välja mõista väljamõistetavalt võlalt viivise protsendina. Seega tuleb kostjatelt viivis välja mõista 0, 15%

päevas põhivõlalt 3730, 71 eurot kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid selliselt, et kostjalt II ühekordselt väljamõistetud summa 1904, 80 eurot ja edaspidi protsendina väljamõistetud viivis kokku ei ületaks 8755, 90 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja Timur Vafin palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi 4808, 67 euro ulatuses, asendada resolutsiooni punktis 3 viivise määr (0,15% päevas) laenulepingus sätestatud intressimäärast (14% aastas) arvutatud viivise määraga, s. o. 0, 038% päevas, samuti piirata apellandi vastutust 3247, 14 euroga ning jätta menetluskulud apellandilt välja mõistmata. T. Vafin võttis hagi õigeks põhinõude 58.372, 91 krooni ja intressi 8199, 49 krooni ulatuses. Juhindudes VÕS § 162 lõikest 1 palus apellant jätta hagi tema suhtes leppetrahvi ja viivise nõuetes rahuldamata. Kohtumenetluses pakkus apellant korduvalt kompromissi, olles nõus maksma graafiku järgi kogu hagis nõutava 6243, 31 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 143 lg. 2, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Antud juhul on maksimummääras kokku lepitud ja selleks on 137.000 krooni (8755, 90 eurot). Kuigi maakohus seda asjaoluna märgib, pole kohtuotsuse resolutsioonis kostja vastutuse maksimumsummat näidatud. Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 113 lõigetes 1 ja 8 ning § 162 lõikes 1 sätestatu. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne määr, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja taotles VÕS § 162 lõikele 1 tuginedes täielikku vabastamist viivise tasumisest, näidates ära faktilised asjaolud. Hiljem taotles kostja, et kohus vähendaks tema kui käendaja viivise määra VÕS § 113 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud määrani, s. t. et viivis tema suhtes arvutataks lepinguga ette nähtud intressimäära järgi, mis on 14% aastas (0, 038% päevas), mitte aga 54, 75% aastas. On ilmne, et panga ja L. Prigoršneva vahelise laenulepingu punktidest 2. 8 ja 10. 1 tulenev viivis (0, 15% päevas) on pangale oluliselt tulutoovam kui olnuks saadav intress, juhul kui kostja ei oleks laenu tagastamisel pangale võlgu jäänud. Viivise nõudmine intressist 3, 95 korda suuremas summas ei ole panga kui finantsasutuse suhtes põhjendatud. VÕS-i mõtte kohaselt on viivis (samuti kui leppetrahv) nii sanktsioon kui ka kahju hüvitis lepingu teisel poolel tekkinud (tekkiva) kahju eest. Seega pidanuks kohus tulenevalt oma diskretsioonist kaaluma, millised on panga täiendavad kulutused (kahju). Kohus ei ole poolte huve sisuliselt kaalunud, vaid on kohaldanud viivist sanktsioonina. Riigikohus osundas tsiviilasjas 3-2-1-66-05, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kostja taotles korduvalt ja järjekindlalt viivise vähendamist, kuid maakohus jättis viivise vähendamise taotluse rahuldamata põhjendusega, et viivis pole ebaproportsionaalselt kostjat koormav ning kostja ei ole esile toonud ka veenvaid argumente, millistele alustele tuginedes peaks kohus viivist vähendama. Seejuures jättis kohus resolutsiooni p-s 3 tulevikus tekkida võiva viivise summa piiramata ka põhivõlaga võrdse summaga (3730, 71 eurot). See on Riigikohtu lahendis osundatu eiramine, sest pank ei põhjenda seda viivise nõuet. Kostja taotleb ringkonnakohtult VÕS § 162 lõikes 1 sätestatu kohaldamist ning väljamõistetava viivise vähendamist laenulepingu punktis 2. 8 märgitud intressi määrani (14% aastas), s. t., et viivise määraks oleks 0, 038% iga viivitatud päeva eest. Lähtudes intressiga võrdsest viivise määrast (lepingus näidatud viivise määra 0,15% päevas asemel) väheneb apellandilt nõutav viivis 3, 95 korda. Seega väheneks väljamõistetav viivis võrreldes hagiavalduses nõutuga järgmiselt: sissenõutav viivis 1904, 80 eurot (29.803, 60 krooni)

väheneb 483, 57 eurole (7566, 16 krooni); leppetrahvilt arvestatud viivis väheneb 19, 94 eurolt 6, 44 eurole. Eeltoodu alusel on põhjendatud hagi rahuldamine järgmiselt: tasumata põhinõue 3730, 71 eurot (selle summa üle vaidlus puudub); tasumata intress 524, 04 eurot (selle summa üle vaidlus puudub); viivis 483, 57 eurot (nõutav viivis väheneb 1421, 23 euro võrra); leppetrahv 63, 91 eurot (selle summa üle vaidlus puudub); viivis leppetrahvilt 6, 44 eurot (nõutav viivis väheneb 13, 50 euro võrra), kokku on seega põhjendatud hagi rahuldamine 4808, 67 euro ulatuses. Põhivõla tasumise tagamiseks on õigustatud mõista apellandilt välja viivis määraga 0, 038% päevas tasumata põhivõla summast, piirates lisanduva viivise maksimumsumma 3247, 14 euroga (põhivõlg – 483, 57, s. t. viivis, mis on juba summana välja mõistetud = 3247, 14). Alternatiivina, s. t. juhul, kui kohus ei vähenda maakohtu poolt väljamõistetud põhisummat, ei saa apellandilt täiendavalt nõutav viivis ikkagi olla suurem kui 1825, 91 eurot, sest koos põhisummas kajastuva viivisega (1904, 80 eurot) oleks kogu nõutav viivis juba võrdne nõutava põhivõla summaga (1825, 91 + 1904, 80 = 3730, 71). Lisaks sellele piirab käendaja vastutust ka käenduslepingu maksimumsumma. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 2 alusel tühistada osaliselt – osas, milles otsuse resolutsioonis on märkimata käendajast kostja vastutuse piirsumma. Selles osas saab kolleegium vea parandada, märkides otsuse resolutsioonis, et Timur Vafinilt solidaarselt Ljudmila Prigoršnevaga hageja kasuks alates hagi esitamisest 22. juunil 2010. a. kuni põhinõude täitmiseni protsendina põhinõudelt väljamõistetud viivise summa ei või ületada 2.512, 59 eurot. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks või muutmiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Nii leidis maakohus otsuse põhjenduses õigesti, et käendajast kostja vastutus on piiratud käenduse maksimumsumma – 8755, 90 euroga – ja seega ei või sellelt kostjalt väljamõistetud rahasumma 6.243, 31 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni väljamõistetav viivis kokku ületada 8755, 90 eurot, jättis selle aga ebaõigesti otsuse resolutsiooni märkimata. Et otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (TsMS § 442 lg. 5 lause 2), jõustunud kohtuotsus on aga reeglina menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel (TsMS § 457 lg. 1), siis tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni selles osas täpsustada. Et käendajast kostjalt mõistetakse ühekordselt välja 6243, 31 eurot, siis ei saa tulevikku suunatud ja rahuldamisele kuuluv viivisenõue ületada 2.512, 59 eurot (8755, 90 – 6243, 31). Ülejäänud osas on maakohtu otsus õige, kolleegium järgib selle põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata põhjendusel, et viivise suurus ei ole ebamõistlik ja kostja poolt esiletoodud faktilised asjaolud ei anna vastavalt VÕS § 162 lõikele 1 alust viivist vähendada. Apellatsioonkaebuses on kostja põhjendanud viivise vähendamise taotlust väitega, et laenulepinguga ettenähtud viivisemäär on liiga kõrge ja seega on lepingu rikkumine hagejale tulutoovam kui oleks selle kohane täitmine, kusjuures kostja palub vähendada tema suhtes kohaldatavat viivisemäära. Kolleegium leiab, et VÕS § 162 lõikes 1 on vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 sätestatud alused viivise maksmiseks kohustatud isiku nõudele viivise vähendamiseks, selle kohaselt on aga võimalik taotleda tasumisele kuuluva viivise vähendamist, mitte lepingutingimuseks oleva viivisemäära alandamist. Et hageja ei ole nõudnud kostjalt põhivõlast suuremat viivist (põhivõla nõue 58.372, 91 krooni ja hagi esitamise seisuga sissenõutav viivis 29.803, 60

krooni), siis ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks võlausaldaja pidanud põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendama. Nõustuda ei saa ka selle kaebuses esitatud seisukohaga, nagu tuleks kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata ja tulevikus tekkida võivat viivist protsendina põhinõudest välja mõistes piirata seda põhivõla suurusega. Nii on viivisel kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekitatud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka kohustuse täitmist tagav funktsioon, tulevikku suunatud viivisenõude puhul sõltub võlgniku enda järgnevast käitumisest, kas viivist tuleb maksta, kohus ei saa aga viivist etteulatuvalt vähendada. Riigikohtu lahendist 32-1-66-05, millele apellatsioonkaebuses on viidatud, ei tulene, nagu tuleks võlausaldaja poolt tulevikku suunatult protsendina põhinõudest nõutava viivise puhul piirata seda põhivõla suurusega. Eespool on kolleegium põhjendanud, et käendajast kostja vastutus ei saa ületada käenduse maksimumsummat, see summa seab piiri ka tulevikku suunatud viivisenõudele. Maakohtu menetluses ei ole kostja esile toonud faktilisi asjaolusid, millele tuginedes saaks teha järeldusi selle kohta, kas Ljudmila Prigoršnevaga sõlmitud laenulepingut saab pidada tarbijakrediidilepinguks, samuti ei ole kostja selles menetluses esitanud taolist õiguslikku väidet. Selliseid asjaolusid ja väiteid ei sisalda ka apellatsioonkaebus. TsMS § 634 lõikest 1 tulenevalt ei ole apellant õigustatud pärast apellatsioonitähtaja lõppu kaebust muutma ja täiendama, apellatsioonimenetluses uute asjaolude esiletoomine on aga piiratud TsMS §-st 652 tulenevalt. Niisuguste asjaolude esitamise õigust ei tulene TsMS § 647 lg. 1 lausest 2, mille alusel ringkonnakohus apellandile otsuse teatavakstegemise aja teatas ja võimaluse andis kohtu määratud tähtaja jooksul esitada oma avaldusi või seisukohti. Osundatud sättes on peetud silmas avaldusi ja seisukohti, mille esitamine menetlusseadustiku normide kohaselt on sellest menetlusstaadiumis lubatud. Seega jäävad apellandi 19. detsembri 2011. a. avalduses esitatud seisukohad tähelepanuta. Et maakohtu otsus hagi kohta jääb sisuliselt muutmata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 162 lõikega 1 kanda apellandil.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.