Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kuuluks see rahuldamisele. Kui kostjal puudus hagejaga kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja hageja kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, võib hageja nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, so kostja on alusetult rikastunud ja peab saadu välja andma. Seega on alusetu rikastumise sätete alusel võimalik esitada nõue juhul, kui tegevus ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Käesoleval juhul vastab hageja tegevus VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud käsundita asjaajamise mõistele - isik teeb midagi teise isiku kasuks ilma, et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. VÕS §-s 1023 sätestatud kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise kohustus tekib soodustatud isikul ainult juhul kui esinevad § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alused. Ühtegi nimetatud kolmest alusest ei esine. Kuivõrd hageja tegevus on käsitletav käsundita asjaajamisena, ei ole võimalik alusetu rikastumise sätete alusel nõuet rahuldada. Hageja 30.07.2010 esitatud arvamuse (tl 282, I köide) kohaselt ei saa hageja poolt XXXXXX asumi hooldamist käsitleda kostja suhtes käsundita asjaajamisena, sest see ei vasta VÕS § 1018 lg-te 1 ja 2 tingimustele. Hageja osutas teenust seetõttu, et pidas end kostjaga lepinguliselt seotuks. Hageja ei ajanud „kostja asja“, vaid täitis XXXXXX asumi kinnistute valdajatega sõlmitud teeninduslepingut. Kuigi kostja väidetavalt ei soovinud saada kinnistute valdajatele osutatavat teenust, sai ta sellest kasu ehk rikastus alusetult. Seega vastab hageja nõue VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise kui kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alustele. Kuna hageja osutas teenust kogu asumile, siis ei olnud tal võimalik seda kostjale mitte osutada. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. VÕS § 1027 järgi peab isik seaduse 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS 1028 lg 1 järgi siis, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Esimesel juhul on tegemist olematu kohustuse täitmisega, teisel juhul on küll kohustus väliselt olemas, kuid selle täitmise nõudele saab esitada kestva vastuväite, kolmandal juhul oli kohustus algselt olemas, kuid soorituse ajal enam mitte. Sooritus on tehtud olematu kohustuse täitmiseks siis, kui see tehakse isikule, keda soorituse tegija peab ekslikult võlausaldajaks õige võlausaldaja asemel või kui ta peab ennast ekslikult kohustatud isikuks. Juhtumiks, kus kohustust ei teki, on lepingu sõlmimine, mis osutub tühiseks või mis tühistatakse. Hageja leidis, et soorituse ajal maist 2006 aprillini 2009 oli kohustus olemas, kuid alles kohtu vaheotsusest selgus, et soorituse tegemise ajal seda kohustust ei olnud. Seega on hageja pidanud end kostja ees õigeks kohustatud isikuks ja kostjat õigeks isikuks, kellele tuleb kohustus täita. Eeltoodu alusel ei ole tegemist VÕS § 1028 lg 1 esimeses tingimuses sätestatud olukorraga (kohustust ei ole olemas). Tegemist ei ole ka olukorraga, kus leping oleks olnud algusest peale tühine või oleks see tühistatud (eksimus, pettus, ähvardus, vägivald). Nimelt on 09.11.2009 vaheotsusega tõendatud, et pooltevaheline leping on lõppenud. Vaheotsusest nähtuvalt ütles kostja lepingu üles kirjalikult 08.02.2002. Hageja on teate kätte saanud. Seega lõppes leping 08.03.2002 vastava kostjapoolse tahteavalduse tegemisega hagejale. Vaheotsusega on seega tõendatud, et leping lõppes lepingu punktis 12 kokkulepitud korras 08.03.2002 ning kohtu poolt selle tuvastamine ei tähenda, et hageja oleks võinud end pidada pärast 08.03.2002 kostjaga lepinguliselt seotuks. Eeltoodu alusel ei ole tegemist hageja poolt kostjale alusetult soorituse tegemisega olematu kohustuse või tekkimata kohustuse järgi, mis oli 2006.a maist kuni 2009.a aprillini olemas, kuid mis langes ära siis, kui kohus selle tuvastas. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu alusetult saadu

tagastamiseks VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel õiguslikult põhjendatud. Tegemist ei ole ka muude alusetu rikastumise juhtudega, kuna hageja ei ole hagis väitnud, et ta oleks kostjale kuuluvale esemele (kinnistutele) teinud kulutusi VÕS § 1042 järgi või täitnud kostja kohustuse, milleks ei olnud hageja kohustatud ja mille võrra kostja rikastus kohustusest vabanemise tõttu VÕS § 1041 järgi või et kostja oleks rikkunud hageja omandit kasutamise, käsutamise, ühendamise, äratarvitamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil VÕS § 1037 järgi, mis tooks kaasa rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamise. Hageja ei ole kostja vastu nõuet muudel alustel esitanud. Hageja on ise esile toonud, et ta on XXXXXX asumi teede ja kommunikatsioonide ja üldmaa omanik, mille suhtes ta korraldab valveteenust, teede korrashoidu, haljastust, elekterliinide ja muude tema kinnistul asuvate kommunikatsioonide hooldust ja remonti, seega on ta hooldanud enda asja. Hageja esitatud lepingud oma lepingupartneritega ja nendevahelised tööde vastuvõtu aktid ning lepingu-partnerite arved hagejale, fotod lumekoristusest, valvepatrulli päevikud, õiend tänavavalgustuse kohta tõendavad hageja ja tema lepingupartneri vahelisi suhteid teenuse osutamiseks hagejale. Ka tunnistaja R. R. kinnitas istungil, et osutas teenust Balti Haldus OÜ kaudu hagejale viimasele kuuluval kinnistul asuvate kommunikatsioonide osas, haljastusteenust, koristust. Viidatud tõendid kinnitavad teenuse osutamist hagejale ning hagejale kuuluval kinnistul vastavate tööde tegemist. Ka AS Viimsi Vesi kirjast ei nähtu, et hageja oleks 2006.a maist 2009.a aprillini midagi kostjale üle andnud. Liitumisleping AS Renover Ehitus ja AS Tamult vahel 1998.a reguleerib nendevahelisi suhteid ühepereelamute veetorustike ühendamisel veevarustussüsteemiga ega tõenda hagis väidetu üleandmist kostjale. Eeltoodu alusel on üldse tõendamata, et kostja oleks hagejalt vaidlusalusel perioodil midagi saanud, mille peaks kostja hagejale tagastama/väärtuse hüvitama VÕS § 1028 lg 1 alusel. Seega on hagi rahuldamata jätmise teiseks põhjuseks kostjale nn üleantu tõendamatus. Eeltoodud põhjusel puudub vajadus anda hinnangut vaidlusalusel perioodil hageja poolt kostjale esitatud arvetele ja nõutava väärtuse suurusele. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja ei lähtunud 09.11.2009 vaheotsusega lepingu aluse äralangemisest, vaid aluse äralangemise selgumisest kohtu vaheotsusest, mistõttu ei vasta kohtuotsuse põhjendused hageja poolt esitatule. Korrigeeritud hagiavalduses on märgitud, et tulenevalt maakohtu 06.11.2009 vaheotsusest ja asja edasise menetluse piirdumisest kostja alusetust rikastumisest tuleneva alternatiivnõudega, mille suhtes kohus on võtnud seisukoha menetluse jätkamiseks, esitab hageja korrigeeritud hagiavalduse. Eeltoodust avaldub, et hageja pidas hagi esitamisel võimalikuks lepingu lõppemist kostja poolt lepingu ülesütlemise tõttu, kuigi oli teenuse osutamisel asunud ise seisukohale, et leping ei ole lõppenud, mida kinnitavad hagiavalduses esitatud faktid. Ka 20.09.2010 kohtuistungi protokollis on fikseeritud hageja esindaja seletus, et VÕS § 1028 ei sätesta, et leping peaks kehtima hüve saamise ajal, vaid on sätestatud, et hüvitist on õigus nõuda ka siis, kui kohustus on ära langenud ja hageja on jätkanud kohustuse täitmist, pidades ennast kohustatuks lepingu alusel. Seoses vaheotsusega mõistis hageja olukorda, et vaidlusaluse teenuse osutamise ajal maist 2006 aprillini 2009 oli kohustus ära langenud, mitte ei olnud seisukohal, et kohustus langes ära alles 09.11.2009 vaheotsuse tegemisega. Hageja alternatiivnõue lähtuski hagi esitamisel hagejale selgitatud võimalikust olukorrast, kui olemasolevaks kohustuseks peetud kohustust juhtumisi olemas ei olnud (oli lepingu lõppemisega ära langenud), kuid hageja lähtus sellest kui olemasolevast teenuse osutamisel ning kostja hageja sooritusest alusetult rikastus ehk sai teenust jätkuvalt pärast lepingu lõppemist ega tasunud selle eest. Hageja lähtus vaheotsusest ja tunnistas, et ta ei olnud peale 08.03.2002 enam kostjaga lepinguliselt seotud. On arusaamatu, miks kohus otsuse põhjendustes üha põhjendamatult kordab lepingu

siduvuse äralangemist alles peale lepingu lõppemise kohtulikku tuvastamist hagejale omistatud seisukohana, kusjuures see on ebaloogiline ega seostu hageja poolt esitatuga. Alusetu on kohtu seisukoht, et tegemist ei ole hageja poolt alusetu soorituse tegemisega olematu kohustuse järgi. Tegu oli alusetu sooritusega olematu kohustuse järgi, mida hageja pidas olemasolevaks ehk kostja sai hagejalt teenust kohustuse täitmisena, mida ei olnud olemas (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 järgi). Ühtlasi ei saa ka väita, et nõue alusetult saadu tagastamiseks ei ole antud juhul kohaldatav. Kohus on läinud vaikimisi mööda hagis esitatud asjaoludest, et hageja korraldatud tööde puhul on tegemist XXXXXX elamurajoonis elanikele osutatavate ja sh nende vara elukondlikuks kasutamiseks hädavajaliku kommunaalteenusega, sest vastasel juhul ei oleks kostjal juurdepääsuteed üle hageja kinnistu ega ka mitte elektrit, vett, reovett ärajuhtivat kanalisatsiooni, drenaaži ja valgustust. Tegu ei ole lihtsalt hagejale kuuluva vara hooldamisega, vaid elanike poolt saadava väga olulise otsese kasuga ja tasulise kommunaalteenusega ehk väär on väide, et kostja ei ole hagejalt midagi saanud. Käsitletav leping, mille kostja üles ütles, oli sõlmitud samal otstarbel, mitte lihtsalt hageja poolt oma vara hooldamiseks. Kohus pidas hagi keeruliseks ja kohtuotsust vaieldavaks, andes hagejale erandlikult lihtmenetluses tehtud otsuse peale edasikaebeõiguse. Seega pidas esimese astme kohus teise astme kohtu seisukohta vajalikuks, vaatamata olukorrale, kus kohtotsus põhineb alusetutel, vastuolulistel ja ebaõigetel väidetel hageja seisukoha kohta teeninduslepingust tulenevate kohustuste lõppemise aja suhtes. Sellest järeldub, et kohus leidis hagi rahuldamise mitte olenevat asjaolust, kas hageja järeldas vaheotsusest lepingu lõppemist 08.03.2002 või 09.11.2009. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu kaevatav otsus on lõppjäreldustes õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 täpsustada. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Lõpliku hagiavalduse (terviktekst tl 262-263, I köide) kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja hüvitise ajavahemiku 01.05.2006 - 30.04.2009 eest 18 232, 20 krooni, so teenusest saadud kasu: hageja on XXXXXX asumi teede, kommunikatsioonide ja üldmaa omanikuna osutanud elanikele, sh kostjale teede, haljastuse ja kommunikatsioonide hooldamise ning tänavavalgustuse ja patrullteenust. Hageja väitel pidas ta teenuse osutamisel 11.01.2000 teeninduslepingut kehtivaks, kuna aga kohus tuvastas 06.11.2009 vaheotsuses selle lepingu lõppemise, on kostja saanud teenust aluseta ning tegemist on VÕS § 1027 järgse alusetu rikastumisega. Seega olid hagi aluseks asjaolud, et hageja osutas kostjale mitmesugust teenust ilma, et nende vahelist suhet oleks reguleerinud sellekohane leping. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hagi aluseks hageja poolt hagiavalduses märgitud faktilised asjaolud, millele hageja oma nõude põhjendamisel tugineb. Kohus ei ole seotud hageja esitatud õiguslike väidetega (TsMS 436 lg 7), vaid peab kohtu ette toodud asjaolude põhjal hindama, millise õigussuhtega võiks tegemist olla ning millist õigusnormi tuleb kohaldada. Kuna läbivaadatav nõue rajanes asjaolul, et hageja jätkas pärast 11.01.2000 teeninduslepingu lõppemist sama teenuse osutamist, tuleks hageja nõuet käsitleda käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 tähenduses. Nimetatud seisukohta toetab ka see, et 11.01.2000 lepingu puhul oli tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes (lepingu sisust tulenevalt ei olnud see leping suunatud niivõrd kindla tulemuse saavutamisele,

kuivõrd teenuste osutamisele). Viidatud lepingu punkti 3.2 kohaselt tuli kostjal tasuda hageja osutatavate teenuste (teede, tänavavalgustuse, elektrisüsteemi, turvamise ja asumi üldise korrashoiu) eest 506, 45 krooni kuus, mis vastab menetletava nõude kirjeldusele ja rahalisele suurusele. Hageja nõude õiguslikule alusele on juhtinud tähelepanu ka kostja (11.06.2010 vastus hageja lõplikule nõudele tl 269-273, I köide) ning seda on arutatud maakohtu istungil. Asjaolu, et hageja on eelmärgitud kvalifikatsiooni resoluutselt välistanud, ei võta kohtult kohustust anda õiguslik hinnang nõude olemusele (hagi alusele). Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada. Käesoleval juhul vastab hageja tegevus VÕS § 1018 lg-s 1 sätestatud käsundita asjaajamise mõistele – väidetavalt tegi isik midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Käsundita asjaajamise õigus sisaldab mitmeid lepinguvälise kahju hüvitamise erisätteid, millega kaitstakse teise isiku asja õigustatult ajanud isiku huve. Õigustamatut käsundita asjaajamist eristab õigustatud käsundita asjaajamisest § 1018 lg-s 1 nimetatud käsundita asjaajamise õigustatuse kolme alternatiivse aluse puudumine (VÕS § 1024 lg 1). Kõik muud VÕS §-s 1018 nimetatud eeldused peavad aga olema täidetud. Käsundita asjaajamise õigustatust tuleb hinnata objektiivselt (asjaajaja enda suhtumine sellesse ei ole seejuures oluline). Soodustatu kehtivalt avaldatud tahte vastaselt asjaajamisele asumine on õigustamatu, v.a juhul, kui soodustatu peab VÕS § 1018 lg 1 p-st 3 tulenevalt asjaajamist taluma. Praegusel juhul ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud käsundita asjaajamise õigustatuse alust. VÕS §-st 1024 järelduvalt ei kohaldata õigustamatu käsundita asjaajamise puhul VÕS §§ 1020-1025, seega ei teki soodustatud isikul ka kohustusi. Kostja on oma 11.06.2010 menetlusdokumendis sellele tähelepanu juhtinud ning selgitanud, et antud juhul ei ole tal kui soodustatud isikul tekkinud VÕS §-s 1023 sätestatud kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise kohustust. Kuna hagiavalduse alusena kirjeldatud tegevus ei ole käsitatav õigustatud käsundita asjaajamisena, mis võimaldaks hagi rahuldada, tuli kohtul kontrollida, kas hageja nõude puhul võiks tegemist olla alusetu rikastumise sätetel põhineva hagiga. Maakohus on seda ka teinud ning leidnud õigesti, et ka nende sätete alusel ei ole võimalik hagi rahuldada. Alusetu rikastumisega on tegemist siis, kui üks isik saab varalist kasu, mis õiguse järgi peaks kuuluma teisele isikule (§ 1027). Rikastumine kõnealuses tähenduses seisneb kas millegi saamises, millestki vabanemises või millegi kokkuhoidmises kas alusetu soorituse, õigustesse lubamatu sekkumise või muul teel. „Saaduks“ võib olla omand, valdus, mingi nõue jne, sh kohustustest vabanemine, kulutuste kokkuhoidmine, kasu saamine teise isiku arvel (T. Tampuu „Lepinguväliste võlasuhete õigus“, Tallinn 2007). Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole eelnimetatud tähenduses kasu saanud. Ebaõige on apellandi väide, et temapoolne lepingulise teenuse osutamise jätkamine ka pärast lepingu lõppemist on kostja jaoks jätkuvalt hüve alusetu rikastumise sätete tähenduses. VÕS § 1028 kohaldamise esimeseks eelduseks on asjaolu, et midagi saadakse olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Kunagi eksisteerinud kohustus ei anna alust VÕS § 1028 kohaldamiseks. Nimetatud sätte kohaldamiseks peab kohustus ära langema pärast sooritust. Maakohus märkis õigesti, et VÕS 52. peatüki 2. ja 3. jao sätted ei ole käesoleval juhul kohaldatavad. Vaidlusaluse õigussuhte puhul ei ole alust kohaldada ka VÕS 52. peatüki 4. jao sätteid, mis reguleerivad teise isiku kohustuse täitmisest tulenevat nõuet ja teise isiku esemele õigusliku aluseta tehtud kulutuste nõuet. Kostjal ei olnud kohustust teha toiminguid, mida hageja tegi, samuti ei ole hageja teinud kulutusi kostja esemele. Asjaolu, et kohtuotsus sisaldab ebatäpsusi hageja seisukoha kirjeldamisel vaheotsuse suhtes, ei mõjuta otsuse lõppjäreldust. Lepinguvälise nõude kontekstis ei ole oluline, millal isik lepingulise aluse puudumist aktsepteeris. Pealegi on ka hageja ise olnud oma nõude asjaolude kirjeldamisel ebatäpne (jätkuvat tuginemist 11.01.2000 teeninduslepingule põhjendas hageja ka oma viimastes menetlusdokumentides asjaoluga, et pidas lepingut kehtivaks). Otsuse vaieldavusele ei viita ka see, et maakohus andis loa otsuse edasikaebamiseks. Tegemist on TsMS § 442 lg-st 10 tuleneva

võimaluse kasutamisega, mille põhjused ei ole seaduses ammendavalt loetletud ja mida maakohus ei pea otsuses põhjendama. Kaebuse sellekohane käsitlus ei ole õige. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

M. Reino

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.