Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Viljem Kivi hagi Kasper Kurg vastu omandiõiguse tunnustamiseks 25 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viljem Kivi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
1. märts 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Viljem Kivi (IK: XXXXXXXXXXX), esindajad R.K. ja Ain Laansalu
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): Kasper Kurg (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kolmas isik kostja poolel: Annika Lall (IK: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Alar Urm Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsuse resolutsiooni p 2 ja lugeda see sõnastatuks järgmiselt: „Välja mõista Viljem Kivilt Kasper Kurg`i kasuks 1597.79 eurot (üks tuhat viissada üheksakümmend seitse eurot ja 50 senti) meentluskulude katteks. Kohtuotsuse jõustumisel kanda hageja poolt kostja menetluskulude tagatisena Tartu Maakohtu
Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord
deposiitarvele hoiustatud 703 eurot (seitsesada kolm) väljamõistetud menetluskulude katteks kostja poolt näidatud kontole.“ Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Välja mõista Viljem Kivilt Kasper Kurg ́i kasuks 437.50 eurot (nelisada kolmkümmend seitse eurot ja 50 senti) menetluskulude katteks. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Viljem Kivi esitas kohtule hagiavalduse Kasper Kurg vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja palus tunnustada E.K. omandiõigust XXX asuvale saunale seisuga kuni 23.12.1996. Hagiavalduse 17.08.2009 esitatud redaktsiooni kohaselt kinkis hageja õiguseellane E.K. 26.03.2004 XXX külas asuvad ehitised (elamu, kõrvalhoone ja saun) R.K. . 19.08.2004 sai R.K. XXX valitsuse 02.09.1996 korralduse nr 208, millega kostja õiguseellasele A.K. tagastati muuhulgas maa, millisel asus E.K. majapidamise saun. XXX vanema poolt allkirjastatud kasutusluba on saunale väljastatud 06.08.1996, hoone oli kantud selle alusel hooneregistrisse ning käesoleval ajal ehitisregistrisse. Seega oli E.K. kuni kostjale tagastatud maa kinnistusraamatusse kandmiseni 23.12.1996 sauna kui vallasasja omanik. A.K. le tagastatud maa kinnistamisel muutus saunahoone kostja õiguseellasele tagastatud maatüki oluliseks osaks, mistõttu kinnistu omanik väidab, et saun kuulub talle kui kinnisasja oluline osa.
2.K. Kurg hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, millisel alusel on ta saanud sauna omanikuks. Hooneregistri ja ehitisregistri andmed ei saa olla omandiõiguse tõendamisel aluseks, kuivõrd nimetatud registrid omavad vaid informatiivset tähendust. Omandiõigust ei saa tõendada ka 06.08.1996 saunale välja antud kasutusluba, kuna kasutusluba on välja antud ilma vallavalitsuse vastava korralduseta. 15.04.1969 müügilepingu alusel omandas K.K. elumaja, aida ning laut-kuuri. Saun on majavalduse juurde ehitatud pärast nimetatud lepingu sõlmimist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema on sauna omandanud. Puuduvad dokumendid sauna ehitamise kohta ja ei ole teada, kes sauna ehitas. Eeltoodud põhjustel ei olnud hagejal ega teistel isikutel õigust sauna juurde maad erastada ning XXX valitsuse 02.09.1996 korraldus nr 208 ei ole õigusvastane. 24.07.1996 XXX ja XXX katastriüksuse piiride mõõtmise käigus, mille juures viibis ka hageja, ei esitanud hageja ühtegi vastuväidet ning nõustus XXX maaüksuse piiride väljamõõtmisega selliselt, et vaidlusalune saun jäi XXX maaüksusele. Seega loobus hageja katastriüksuste
moodustamise ajal omandiõigusest saunale. Saunaaluse maa kandmisega kinnistusraamatusse on saun muutunud maatüki oluliseks osaks. XXX kinnistu omanik Annika Lall on kinnistu, millisel asub vaidlusalune saun, omandanud heauskselt kinnistusraamatu andmete alusel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsusega jäeti rahuldamata V. Kivi hagi E.K. omandiõiguse tunnustamiseks Põlva maakonnas XXX kinnistul nimetusega XXX asuvale saunahoonele ajaliselt kuni 23.12.1996. Otsuse põhjenduste kohaselt hageja sisuline nõue seisneb asjaolu tuvastamist, et tema õiguseellane E.K. oli enne XXX XXX, käesoleval ajal A. Lallile kuuluval kinnistul nimetusega XXX, asuva saunahoone aluse maa A.K. omandina kinnistusraamatusse kandmist 23.12.1996 nimetatud saunahoone omanik. Kostjana on menetluses A.K. õigusjärglane K. Kurg. Omandiõiguse tunnustamine on hageja jaoks oluline seoses maa erastamisega – hageja õiguseellane E.K. on kinkinud temale kuuluvad hooned, sealhulgas saunahoone, 2004. a R.K. le, kes saaks juhul, kui tuvastataks, et E.K. oli enne maa tagastamist õigustatud subjektile A.K. le tagastataval maal asuva saunahoone omanik, nõuda maa tagastamiskorralduse tühistamist. Vastavalt AÕS § 68 lg-tele 1 ja 3 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, mis tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vaidlust ei ole selles, et hageja õiguseellane E.K. omandas 15.04.1969 ostu-müügilepinguga Põlva rajoonis V. Sassi nim. sovhoosi maa-alal elamu, mis koosnes elumajast ja aidast-laudast, kuurist ning nimetatud hooned on E.K. E.K. õigusjärglasena kinkinud 26.03.2004 R.K. le. Kinkelepingus on riikliku ehitisregistri andmetele toetudes märgitud kingitava objektina ka saun netopinnaga 9,4 m2. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus on XXX valitsuse 02.09.1996 korralduse nr 208 alusel õigustatud subjektile A.K. le tagastatud XXX XXX 6,3 ha suurune maatulundusmaa nimetusega XXX. Osundatud korralduse p 3 kohaselt puuduvad tagastataval maal hooned. Tagastatud maa, katastritunnusega 35402:002:1160, on kantud 23.12.1996 kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu registriosa väljatrükist nähtub, et 18.08.1998 on XXX kinnistu omanikuks saanud E.K. ja 28.09.2000 A. Lall. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 sätestab, et kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, sealhulgas ehitised. Tulenevalt TsÜS § 53 lg-st 2 ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Seega peab nii maal kui ka saunal olema üks omanik ning kuna maa omanik on käesoleval ajal A. Lall, siis järelikult kuulub talle ka maatükil asuv saun. Nimetatud asjaolu üle ei ole pooltel ka vaidlust, sest hageja on taotlenud enda õiguseellase E.K. omandiõiguse tunnustamist saunale kuni 23.12.1996, s.o kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Hageja on esitanud kohtule E.K. omandiõigust saunale tõendavate dokumentaalsete tõenditena kindlustushindelehe, millest nähtub, et XXX on 28.06.1984 kindlustatud lisaks elumajale, laudale, aidale ja kuurile ka 1969. a ehitatud saun, mõõtmetega 4,2 x 3,4 m. Kirjeldatud tunnustega saun on 10.06.1996 Põlva Hooneregistri poolt mõõdistatud ja hinnatud, hooneregistri dokumentatsioonis on elamu, kõrvalhoonete ja sauna omanikuks märgitud E. K. Dokumentide hulgas on XXX valitsuse kasutusluba nr 67, milline on välja antud 06.08.1996 ehitise ülevaatuse akti alusel saunale, kasuliku pinnaga 6,3 m2. Saun on kantud ehitisregistrisse koodiga 110002370. Asjaolu kohta, et hooneregistrisse kantud saun asub A.K. le tagastatud maal, on esitatud väljatrükk maa-ameti kaardiserverist, millel hageja poolt tähistatud sauna paiknemine kõrvalhoonete ja elumaja suhtes haakub hoonete paigutusega hooneregistri asendiskeemil (tl 30, saun, tähistusega 3). Enne ehitisealuse maa kandmist kinnistusraamatusse loeti asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 1 kohaselt õiguslikul alusel püstitatud ehitist vallasasjaks. Maakasutusõiguse
või ehitusloata püstitatud ehitist (õigusliku aluseta püstitatud ehitist) või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, loeti AÕSRS § 14 lg 1 alusel maatüki oluliseks osaks. Õigusliku aluseta püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes oli võimalik AÕSRS § 13 sätete kohaldamine, s.t taolise ehitise vallasasjaks lugemine ehitisele kasutusloa andmise teel ning seejärel oli võimalik ka nimetatud ehitise käsutamine. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimus ehitusseaduse alusel, kuid vastavalt AÕSRS § 14 lg 1 viimasele lausele ei või sellega rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Seega õiguslikul alusel püstitatud ehitisteks saab lugeda ehitisi, mis on püstitatud seadusliku ehitusloa ja maakasutusõiguse alusel. Selliseid dokumente vaidlusaluse sauna kohta esitatud ei ole. Hageja on esitanud küll Krootuse kolhoosi juhatuse koosoleku protokolli 11.09.1989 V. Kivile 0,4 ha õueaiamaa eraldamise kohta koos majaaluse pinnaga, kuid kohtu hinnangul see dokument käesolevas asjas saunaaluse maa kasutusõigust ei tõenda, kuna asjas ei ole tõendeid selle kohta, et V. Kivi oleks olnud kunagi elamu omanik, mille juurde E.K. 1969. a väidetavalt sauna ehitas. Hooneregistrisse ja hiljem ehitisregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta omandiõigust hoonele, nimetatud registrite eesmärk on andmete kogumine hoonete kohta ning andmed hoonete omaniku kohta kantakse registrisse omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel. E.K. hoonete registrisse kandmisel on kasutusluba esitatud vaid sauna kohta, teiste hoonete kohta seda ei ole, kuna nimetatud hoonete suhtes omandiõiguse tekkimine oli tõendatud ostu-müügilepinguga. Omandiõigust ei tõenda ka hoone kindlustamine, nimetatud toiming ei ole kehtiva seaduse alusel ega olnud ka enne asjaõigusseaduse kehtimahakkamist omandiõiguse tekkimise aluseks. Seega tuleb käesolevas asjas hinnata saunale 06.08.1996 kasutusloa andmise õiguspärasust. XXX valitsus on vastuseks R.K. teabenõudele 20.07.2004 maa ostueesõigusega erastamise menetluses 27.07.2004 teatanud, et saun, mis asub R.K. le kuuluvast elamust ca 100 m kaugusel Piigaste oja kaldal, paikneb õigusjärgsetele omanikele tagastatud maal. Vastava katastriüksuse moodustamisel on maakorralduse põhimõtteid järgitud ning piiride mahamärkimisel piiriprotokollile vastuväiteid ei esitatud. E. K. kui tolleaegsele hoonete omanikule oli tagatud võimalus erastada oma elamu juurde kuni 2 ha maad. R.K. vaide XXX valitsuse korralduste tühistamiseks lahendamise menetluses on XXX valitsus andnud 19.10.2004 korralduse, milles selgitab, et väidetavalt E.K. omandis olnud saun on püstitatud ilma ehitusloata ja maaeralduseta, seega ilma õigusliku aluseta. Sellise ehitise olemasolu ei ole maa mittetagastamise aluseks ning see on muutunud pärast ehitise aluse maa kinnistamist vastavalt TsÜS § 54 lg-le 1 maatüki oluliseks osaks. 1996 a. kehtinud planeerimisja ehitusseaduse § 70 lg 3 võimaldas küll omavolilisi ehitisi kasutusloa andmise teel seadustada ning XXX volikogu määrusega 16.02.1996 kinnitatud XXX ehitusmääruse p 4 kohaselt oli võimalik õigusliku aluseta hooned, mille ehitamist oli alustatud enne planeerimis- ja ehitusseaduse kehtimahakkamist 22.06.1995 vallavalitsuses arvele võtta ning saada neile vallavalitsuse poolt väljastatav kasutusluba. Kuid E.K. valduses olevale saunale kasutusloa väljastamiseks puudub vallavalitsuse korraldus. Tunnistaja M.S. kinnitas, et kinnistute piiride looduses märkimise juures oli lisaks õigustatud subjektidele ja maamõõtjale ka V. Kivi, kes näitas, kuhu ta soovib maad Kivile kuuluvate hoonete juurde. Nendeks hooneteks olid elumaja ja pikk ehitis – kõrvalhoone. Piirid märgiti selliselt, nagu V. Kivi soovis, E.K. kohalviibimist tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja ei tea, kes nende ehitiste tegelik omanik oli. Sauna tunnistaja ei näinud. Tagastataval maal asus veel kuivati, mis jäi A.K. le väljamõõdetavale maatükile ja suvilad, milliste all olevat maad ei tagastatud, vaid kompenseeriti. Kohus möönis, et kuna faktiliselt asusid tagastataval maal saun ja kuivati, siis on XXX valitsuse korralduse 02.09.1996 p 3, mille kohaselt tagastataval maal hooned puuduvad, eksitav, kuid kui lähtuda asjaolust, et katastriüksuste piiride looduses kooskõlastamise ning piiriprotokolli koostamise ajal 24.07.1996 ei olnud saunale veel väljastatud ka kasutusluba, siis oli tegemist
seadustamata ehitisega, mida AÕSRS § 13 alusel ei saanud lugeda ka mitte vallasasjaks, vaid tegemist oli maatüki olulise osaga. Sauna ja teiste E.K. valduses olevate hoonete omandiõiguslik olukord oli ilmselgelt erinev – ülejäänud hoonete omandiõigus oli tekkinud õiguslikul alusel ja nende all ning ümbruses olev maa mõõdeti tagastatava kinnistu piirides moodustatava katastriüksuse koosseisust välja, saunaalust maad aga mitte. Ülaltoodust saab teha järelduse, et E. K. puudus omandiõigus käesoleval ajal XXX kinnistul paiknevale ehitisele – saunahoonele ka enne maa ehitise all oleva maa kinnistusraamatusse kandmist. Kuigi ehitisele on 03.08.1996 väljastatud kasutusluba nr 67, siis kohtu hinnangul oli sellise kasutusloa väljaandmine vastuolu tõttu seadusega tühine. Kohus hindas kasutusluba kui dokumentaalset tõendit ja leidis, et nimetatud dokumendi väljaandmisel on rikutud selleks kehtestatud korda. Asjas ei ole tõendatud, et vallavalitsus oleks välja andnud korralduse kasutusloa andmiseks. Ebaseaduslikult väljaantud kasutusluba ei andnud E. K. ehitise käsutusõigust ning kuna ajal, mil reaalne ehitise käsutamine (kinkelepingu sõlmimine) toimus, oli lepingus märgitud saun juba muutunud kolmanda isiku omanduses oleva kinnisasja oluliseks osaks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.V. Kivi esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohtu otsus ebaseaduslik. Kohus ei ole arvestanud hageja nõudega ning on kohaldanud vääralt protsessi- ja materiaalõiguse norme. Esitatud hagis soovis hageja omandiõiguse tuvastamist kinnistusraamatu kande eelse seisuga. Tuvastades, et tagastatud kinnistul asus tagastamiseelselt ka vaidlusalune saun, pidi kohus lahendama hageja nõudel ka selle omandiõiguse küsimuse ehk kellele kuulusid saunaga seotud õigused. Kuni maa tagastamiseni ei olnud tegemist peremehetu ehitisega ega ka A.K. le kuuluva saunaga. Seega ei ole kohus tuvastanud, kuidas tekkis ja kellele kuulus antud maaga püsivalt ühendatud vaidlusalune saun. Hageja on esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et antud hoone omandiõigus (sh kasutusõigus) kuulus 23.12.1996 seisuga E. K.; 2) ei ole maakohus pädev otsustama haldusakti kehtivuse üle. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-96 märkinud, et haldusakti või -otsuse seaduslikkusele hinnangu andmine ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Kasutusluba on pädev kehtetuks tunnistama haldusakti andja ise või tühistama halduskohus puudutatud isiku poolt esitatud halduskaebuse alusel; 3) on kasutusluba kehtiv. E.K. ja apellant on alates 2004 suhtluses XXX valitsusega tuginenud vallavanema poolt 06.08.1996 allkirjastatud kasutusloale. Rohkem kui 6 aasta jooksul ei ole XXX valitsus tühistanud antud kasutusluba. Planeerimis- ja ehitusseaduse 1996. a jõustunud § 70 sätestas omavolilisele ehitisele kasutusloa andmise. Antud ehitise seadustas kehtiv kasutusluba, mitte muu haldusakt. E.K. tegi omalt poolt kõik, et saada saunale kasutusluba. E.K. ei teadnud ega peagi teadma, kas kasutusloa väljastamise aluseks olev haldusakt on vormipuudustega või mitte. E.K. sai usaldada XXX valitsuse seaduspärast toimimist ning kirjalikku kasutusluba ja selle kehtimajäämist lähtudes õiguskindluse printsiibist; 4) ei ole õigustatud subjektid vaidlustanud kasutusluba ja see ei saanud rikkuda õigustatud subjektide õigusi. AÕSRS § 14 sätestab, et õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub planeerimis- ja ehitusseaduse § 70 alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Antud vaidluse ajal ei ole keegi õigustatud subjektidest vaidlustanud kohtuväliselt ega kohtulikult saunale antud kasutusluba. Kuivõrd E. K. oli õigus erastada tagastamisele kuuluvast kinnistust 20 ha olemasoleva elamu juurde MRS § 9 lg 2 alusel, siis ei saanud kasutusloa andmine samasse hoonete kompleksi kuuluvale saunale rikkuda ka tagastamise õigustatud subjektide huve.
5.K. Kurg ja A. Lall paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsuse muutmata. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebus põhjendamatu ning maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud; 2) ei ole apellant apellatsioonkaebuses välja toonud ega selgitanud, milliseid menetlus- ja materiaalõiguse norme on maakohus rikkunud. Apellandi viide AÕS §-le 139 on asjakohatu, kuna säte ei kehti; 3) on kohus hinnanud hagi aluseks olevaid apellandi poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid. Muuhulgas on kohus märkinud, et 24.07.1996 seisuga, s.o. ajal, mil koostati piiriprotokoll, ei olnud saunale väljastatud kasutusluba, tegemist oli seadustamata (ebaseadusliku) ehitisega, mida AÕSRS § 13 alusel ei loetud vallasasjaks, tegemist oli maatüki olulise osaga. Samas ei ole hageja tõendanud, et sellel ajal vaidlusalune saun antud kohas eksisteeris. Kohus on teinud järelduse, et E.K. puudus omandiõigus käesoleval ajal XXX kinnistul paiknevale saunahoonele ka enne maa ehitise all oleva maa kinnistusraamatusse kandmist. Lisaks on kohus leidnud, et vaidlusalusele saunale anti kasutusluba ajal, mil toimus maa tagastamismenetlus õigustatud subjektidele. Ebaseaduslikult väljaantud kasutusluba ei andnud E.K. e ehitise käsutamisõigust. Kuna ajal, mil reaalne ehitise käsutamine ehk kinkelepingu sõlmimine toimus – 26.03.2004, oli lepingus märgitud saun juba muutunud kolmanda isiku omanduses oleva kinnisasja oluliseks osaks, siis on ka see käsutus tühine. Seega on kohus lahendanud hagi vastavalt selles esitatud taotlustele; 4) anti kasutusluba välja ajal, mil toimus juba maa tagastamismenetlus õigustatud subjektidele. Maaüksuste piirid mõõdeti välja apellandi osavõtul. Nimetatud toimingute käigus ei esitanud apellant ühtegi vastuväidet ning nõustus XXX maaüksuse piiride väljamõõtmisega selliselt, et vaidlusalune saun jäi XXX maaüksusele. Seega loobus apellant katastriüksuste moodustamise ajal omandiõigusest saunale. Saunaaluse maa kandmisega kinnistusraamatusse on saun muutunud maatüki oluliseks osaks; 5) on kohus hinnanud kasutusluba ehk haldusakti kui dokumentaalset tõendit. Kohus on pädev hindama tõendeid, samuti on kohus pädev hindama haldusakti kehtivust. Algne kostja ega kolmas ei saanud vaidlustada sauna kohta väljastatud kasutusluba, sest neile ei saanud kasutusloa andmine enne käesolevat kohtuvaidlust teatavaks ja kasutusluba ei ole väljastatud vallavalitsuse poolt, seega ei saa eeldada, et sellel dokumendil oleks ehitusseaduses sätestatud tähendust või mingit muud tähendust. Apellant viitab TsMS § 232 lg-le 1 ja §-le 272. Tsiviilasjas on kohtul õigus hinnata ka haldusakti kui dokumentaalset tõendit, kui see omab asjas olulist tähtsust. Kohtu pädevus ei ole piiratud apellandi väidetaval viisil; 6) ei nõustu vastustaja ja kolmas isik apellandi väitega, millega sauna seadustas kasutusluba. XXX valitsus kui 1996. a kasutuslubade väljaandmiseks pädev organ ei ole otsustanud E.K. e saunale kasutusloa andmise küsimust. Ka kohus on leidnud, et E.K. valduses olevale saunale kasutusloa väljastamiseks puudub vallavalitsuse korraldus. Apellant ei ole tõendanud, et sauna kasutusloa väljastamiseks on vallavalitsuse korraldus; 7) ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et saun, mille omandiõiguse tuvastamist kuni 23.12.1996 apellant taotleb, kuulus apellandile. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas apellant sauna omandas. Puuduvad tõendid sauna ostmise või ehitamise kohta; 8) on apellant avaldanud, et tema eesmärk on sauna omandiõiguse kaudu tagasi pöörata maa tagastamise protsess ja endale nõuda 20 ha täiendavat maad. Samas ei ole õiguslikku alust, millel seda eesmärki on võimalik saavutada. Lisaks ei ole apellant vastavat maa tagastamise ega erastamise avaldust esitanud ning arvestades, et naaberkinnistute suhtes on maareform juba lõpetatud ning pärast seda on korduvalt toimunud maa käsutusi, ei ole apellandi poolt taotletavat eesmärki antud hagimenetluses valitud vahenditega üldse võimalik saavutada; 9) on apellandi nõue kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks alusetu. Kostjal ei ole vaidluse esemega vähimatki puutumust. A. Lall kannab samuti olulisi menetluskulusid seoses hagiga,
samas on kolmas isik kinnistu heauskselt omandanud E.K. , kes selle omakorda heauskselt omandas A.K. lt. Isegi hüpoteetiliselt ei ole võimalik, et kolmas isik või kostja kahjustas hageja reaalseid või kujutletavaid õigusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Tartu Maakohtu 26. juuli 2010 otsuse resolutsiooni p 2 tuleb muuta ja mõista V. Kivilt K. Kurg`i kasuks välja menetluskulude katteks 25 000 krooni (1597.79 eurot). Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 ja § 61 ei näinud ette võimalust kolmanda isiku menetluskulude (õigusabikulude) väljamõistmist poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 ja § 61 ning sõltumata apellatsioonkaebusest tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, millega mõisteti hagejalt välja kolmanda isiku A. Lalli menetluskulud. Kuna nii kostjale kui kolmandale isikule on osutanud õigusabi vandeadvokaat A. Urm ning kuna kostja ja kolmanda isiku menetluslik positsioon oli sama, siis puudub alus vähendada maakohtu poolt hagejalt väljamõistetud menetluskulu suurust. Eelneva alusel tuleb hagejalt välja mõista 25 000 krooni (1597.79 eurot) kostja K. Kurg`i kasuks.
8.Maakohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega jäeti rahuldamata V. Kivi hagi E.K. omandiõiguse tunnustamiseks Põlva maakonnas XXX XXX käesoleval ajal A. Lallile kuuluval XXX kinnistul, registriosa nr 278438, asuvale saunahoonele ajaliselt kuni 23.12.1996, tuleb jätta muutmata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja asjaoludele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kuna kohtuotsuse resolutsiooni p 1 on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks. Hageja nõudest lähtuvalt leidis maakohus õigesti, et E.K. puudus omandiõigus vaidlusalusele saunahoonele 23.12.1996 seisuga. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuna käesoleval ajal on XXX kinnistu omanik A. Lall, siis TsÜS § 53 lg 2 alusel on ta ka sauna omanik. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et maakohus oleks pidanud tuvastama, kellele nimetatud saun enne saunaaluse maa kinnistusraamatusse kandmist kuulus. Seejuures on maakohus hageja nõude rahuldamata jätmisel hinnanud õigesti kõiki tõendeid ning apellandi väide, et ta on E.K. omandiõiguse saunale 23.12.1996 seisuga piisavalt tõendanud, on ebaõige. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohtul puudus pädevus hinnata toimikulehel 29 (I kd) olevat tõendit, mis on pealkirjastatud kasutusloana. Maakohus hindas seda dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses ning jõudis õigele järeldusele, et nimetatud tõendit ei saa käsitleda kasutusloana AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses, kuna selle väljaandmiseks puudub vallavalitsuse korraldus. Sellest tulenevalt ei ole tähendust apellandi seisukohal märgitud kasutusloa kehtivusest (või kehtetuks tunnistamisest). Maakohus on hageja esitatud kasutusloale hinnangu andmisel põhjendatult arvestanud ka sellega, et see anti välja ajal, mil toimus maa tagastamismenetlus õigustatud subjektidele. 24.07.1996 koostati vastavad piiriprotokollid ning eelnevalt mõõdeti välja nii apellandi kui XXX katastriüksuse piirid. Nimetatud toimingute käigus ei esitanud apellant ühtegi vastuväidet ning nõustus XXX maaüksuse piiride väljamõõtmisega selliselt, et vaidlusalune saun jäi XXX maaüksusele.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega peab hageja (apellant) hüvitama vastaspoole menetluskulud. Kostja ja kolmas isik palusid hagejalt välja mõista apellatsiooniastmes osutatud õigusabi eest 875 eurot. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 kohaselt tuleb hinnata õigusabi kulu vajalikkust ja põhjendatust. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastus apellatsioonkaebusele seisnes varasemas menetluses esitatud seisukohtade kokkuvõtvat esitamist, siis on vajalikuks ja põhjendatud õigusabi kulu suuruseks apellatsiooniastmes (koos sõidukuluga) 437.50 eurot ja nimetatud summa tuleb välja mõista K. Kurgi kasuks.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.