Võlaõigus › Muud

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse 17.08.2009 esitatud redaktsioon kohaselt (tl.161-162) kinkis hageja õiguseellane E. K. 26.03.2004 xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxx asuvad ehitised (elamu, kõrvalhoone ja sauna) oma lapselapsele R. K. . Pärast hoonete omanikuks saamist esitas R. K. avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vastusest 20.07.2004.a. xxxxxxxx Vallavalitsusele esitatud teabenõudele, sai R. K. teada, et üks vanaema poolt temale kingitud hoonetest - saun paikneb õigusjärgsetele omanikele tagastatud maal. 19.08.2004.a. sai R. K. kätte xxxxxxxx Vallavalitsuse 02.09.1996.a. korralduse nr. 208, millega kostja õiguseellasele A. K. tagastati muuhulgas maa, millisel asus E. K. majapidamise saun. Seejärel esitas R. K. xxxxxxxx Vallavalitsusele vaide, paludes tühistada või muuta vaides osundatud korraldused selliselt, et temal oleks võimalik erastada oma elamu juurde 2 ha maad, sealhulgas maa, millel asub E. K. omanduses olnud saun. 19.10.2004.a. korraldusega nr. 149 on xxxxxxxx Vallavalitsus jätnud R. K. vaide rahuldamata põhjendusega, et sauna näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega. Hageja on seisukohal, et A. K. tagastatud maale jäi E. K. kuulunud saun, mis asub praegusel katastriüksusel xxxxx:xxx:xxxx. xxxxxxxx Vallavalitsuse 02.09.1996.a. korralduse nr. 208 alusel on õigustatud subjektile tagastatud maa, millel asus teise füüsilise isiku omanduses olev hoone, mistõttu selline otsustus on õigusvastane ja vastuolus olev Põhiseaduse (PS) § 32 ja Maareformiseaduse (MRS)§ 9 mõttega. Maa tagastamise toimingute käigus ei esitatud E. K. piiriprotokolli ning omandireformi läbi viinud xxxxxxxx Vallavalitsus oli või viidi eksimusesse tagastataval maal asuvate hoonete kohta. Põlva Maakonna Hooneregistri arhiivfondi toimikus on 28.06.1984.a. koostatud kindlustushindeleht, kus sauna ehitusaastaks on märgitud 1969.a. Sauna ehitas hageja isa ja E. K. abikaasa K. xxxx. xxxxxxxx Vallavalitsuse ehitusmäärus võimaldas ebaseaduslikke ehitisi seadustada, väljastades neile erandkorras kasutusloa, xxxxxxxx vallavanema poolt allkirjastatud kasutusluba on saunale väljastatud 06.08.1996.a.,hoone oli kantud selle alusel hooneregistrisse ning käesoleval ajal ehitisregistrisse. Seega oli E. K. kuni kostjale tagastatud maa kinnistusraamatusse kandmiseni 23.12.1996.a. sauna kui vallasasja omanik. Õigustatud subjektile A. K. tagastatud maa kinnistamisel muutus saunahoone kostja õiguseellasele tagastatud maatüki oluliseks osaks, mistõttu kinnistu praegune omanik saab väita, et saun kuulub talle kui kinnisasja oluline osa. Samal ajal on hageja ja R. K. sauna jätkuvalt kasutanud.Maa kinnistamise kui tsiviilõigusliku toimingu aluseks oli xxxxxxxx Vallavalitsuse 02.09.1996.a. korraldus nr. 208. R. K. on esitanud halduskohtusse kaebuse (haldusasi nr. 3-04-385) nimetatud korralduse tühistamiseks, kuid tühistamise saavutamiseks on omakorda vajalik E. K. omandiõiguse tunnustamine saunale kui vallasasjale enne sauna all oleva maa kinnistusraamatusse kandmist 23.12.1996.a. Hageja toetub oma nõuet esitades 1996.a. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 112 lg 2 p 1, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse ühe viisina õiguse tunnustamise ning

asjaõigusseaduse (AÕS) § 80.Seadus ei piira ajaliselt omandiõiguse tunnustamise nõude esitamist ning kuna kostja ja kolmas isik ei tunnista E. K. omandiõigust saunale enne maa tagastamist, taotleb hageja vaidlusaluse sauna omaniku tuvastamist kuni 23.12.1996.a. Kostja ja kolmanda isiku vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hagile esitatud vastuväidete kohaselt hageja küll nõuab, et tunnustatakse E. K. omandiõigust xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxx asuvale saunale ajaliselt kuni 23.12.1996.a, kuid ta ei ole tõendanud, millisel alusel on ta saanud sauna omanikuks. Kostjale ja kolmandale isikule on jäänud ebaselgeks omandiõiguse, mille tunnustamist taotletakse – tekkemoment. Hooneregistri ja ehitisregistri andmed ei saa olla omandiõiguse tõendamisel aluseks, kuivõrd nimetatud registrid omavad vaid informatiivset, mitte õiguslikku tähendust. Omandiõigust ei saa tõendada ka 06.08.1996 saunale välja antud kasutusluba, milline on allkirjastatud xxxxxxxx vallavanema poolt, kuna kasutusluba on välja antud ilma Vallavalitsuse vastava korralduseta. Nimetatud asjaolu on R. K. selgitatud xxxxxxxx valla

kuuluval kinnistul, nimetusega xxxxx, asuva saunahoone aluse maa A. K. omandina kinnistusraamatusse kandmist 23.12.1996.a. nimetatud saunahoone omanik. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et praegu on sauna, kui kinnistu oluliseks oleva ehitise omanikuks A. L. , kes osaleb menetluses kolmanda isikuna. Kostjana on menetluses A. K. õigusjärglane K. K. (tl.150). Omandiõiguse tunnustamine on hageja jaoks oluline seoses maa erastamisega – hageja õiguseellane E. K. on kinkinud temale kuuluvad hooned, sealhulgas saunahoone 2004.a. R. K. , kes saaks juhul, kui tuvastataks, et E. K. oli enne maa tagastamist õigustatud subjektile A. K. tagastataval maal asuva saunahoone omanik, nõuda maa tagastamiskorralduse tühistamist. Hageja poolt esitatud tuvastamisnõude lahendamiseks tuleb vastata seega küsimusele, kas ja mil viisil sai E. K. xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxx, käesoleval ajal xxxxx kinnistul paikneva saunahoone omanikuks. Vastavalt AÕS § 68 lõigetele 1 ja 3 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle , mis tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vaidlust ei ole selles, hageja õiguseellane K. K. omandas 15.aprillil 1969.a. ostumüügilepinguga xxxxx xxxxxxxx xxxxxxx x/x x.xxxxx xxx.xxxxxxxx maa-alal elamu, mis koosnes elumajast ja aidast-laudast kuurist (tl.74-75) ning nimetatud hooned on E. K. K.xxxx õigusjärglasena kinkinud 26.märtsil 2004 R. K. . Kinkelepingus (tl.5-10) on riikliku ehitisregistri andmetele toetudes märgitud kingitava objektina ka veel saun, netopinnaga 9,4 m2 . Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus on xxxxxxxx Vallavalitsuse 02.septembri 1996.a. korralduse nr.208 (tl.13) alusel õigustatud subjektile A. K. tagastatud xxxxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxx 6,3 ha suurune maatulundusmaa, nimetusega xxxxx. Osundatud korralduse p 3 kohaselt puuduvad tagastataval maal hooned. xxxxxxxx Vallavalitsuse 04.novembri 1996.a. avalduse alusel on tagastatud maa, katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx kantud 23.detsembril 1996.a. kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu registriosa väljatrükist (tl.38) nähtub, et 18.augustil 1998.a on xxxxx kinnistu omanikuks saanud E. K. ja 28.septembril 2000.a. A. L. . Tl.36-37 on kinnisasja ostmüügi- ja asjaõigusleping, mis on sõlmitud A. K. ja Eha Kapsi vahel 12.08.1998.a., mille punktis 1 on omanik (A. K. ) avaldanud, et kinnistu on hoonestatud ja sellel asuvad kuivatihoone ja saun ning sauna omanikuks peab end E. K. , kellega maaomanikul mingeid kokkuleppeid sauna osas sõlmitud ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 sätestab, et kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, sealhulgas ehitised. Tulenevalt TsÜS § 53 lg 2 ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Seega peab nii maal kui ka saunal olema üks omanik ning kuna maa omanik on käesoleval ajal A. L. , siis järelikult kuulub talle ka maatükil asuv saun. Nimetatud asjaolu üle ei ole pooltel ka vaidlust, sest hageja on taotlenud enda õiguseellase E. K. omandiõiguse tunnustamist saunale kuni 23.12.1996.a., s.o. kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse. Hageja on esitanud kohtule E. K. omandiõigust saunale tõendavate dokumentaalsete tõenditena kindlustushindelehe, millest nähtub, et Häätaru külas on 28.06.1984.a. kindlustatud lisaks elumajale, laudale, aidale ja kuurile ka 1969.a. ehitatud saun, mõõtmetega 4,2x3,4 m (tl.19).Kirjeldatud tunnustega saun on 10.06.1996.a. xxxxx xxxxxxxxxxxxx poolt mõõdistatud ja hinnatud, hooneregistri dokumentatsioonis (tl.30-31) on elamu, kõrvalhoonete

ja sauna omanikuks märgitud E. K. . Dokmentide hulgas (tl.20) on xxxxxxxx Vallavalitsuse kasutusluba nr.67, milline on välja antud 06.augustil 1996.a. ehitise ülevaatuse akti alusel saunale, kasuliku pinnaga 6,3 m2. Saun on kantud ehitisregistrisse koodiga xxxxxxxxx (andmete väljatrükk tl.33-35). Asjaolu kohta, et hooneregistrisse kantud saun asub A. K. tagastatud maal, on esitatud väljatrükk maa-ameti kaardiserverist (ortofoto, tl.73), millel hageja poolt tähistatud sauna paiknemine kõrvalhoonete ja elumaja suhtes haakub hoonete paigutusega hooneregistri asendiskeemil (tl.30, saun , tähistusega 3). Enne ehitisealuse maa kandmist kinnistusraamatusse loeti asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 1 kohaselt õiguslikul alusel püstitatud ehitist vallasasjaks. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ehitist (õigusliku aluseta püstitatud ehitist) või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses loeti AÕSRS § 14 lg 1 alusel maatüki olulisteks osaks. Õigusliku aluseta püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes oli võimalik AÕSRS § 13 sätete kohaldamine, s.t. taolise ehitise vallasasjaks lugemine ehitisele kasutusloa andmise teel ning seejärel oli võimalik ka nimetatud ehitise käsutamine.Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimus ehitusseaduse alusel, kuid vastavalt AÕSRS § 14 lg 1 viimasele lausele ei või sellega rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Seega õiguslikul alusel püstitatud ehitisteks saab lugeda ehitisi, mis on püstitatud seadusliku ehitusloa ja maakasutusõiguse alusel. Selliseid dokumente vaidlusaluse sauna kohta esitatud ei ole. Hageja on esitanud küll xxxxxxxx xxxxxxxx juhatuse koosoleku protokolli 11.09.1989 V. K. 0,4 ha õueaiamaa eraldamise kohta koos majaaluse pinnaga (tl.145), kuid kohtu hinnangul see dokument käesolevas asjas saunaaluse maa kasutusõigust ei tõenda, kuna asjas ei ole tõendeid selle kohta, et V.xxxx oleks olnud kunagi elamu omanik, mille juurde K.xxxx 1969.a. väidetavalt sauna ehitas. Hooneregistrisse ja hiljem ehitisregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta omandiõigust hoonele, nimetatud registrite eesmärk on andmete kogumine hoonete kohta ning andmed hoonete omaniku kohta kantakse registrisse omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel. E. K. hoonete registrisse kandmisel on kasutusluba esitatud vaid sauna kohta, teiste hoonete kohta seda ei ole, kuna nimetatud hoonete suhtes omandiõiguse tekkimine oli tõendatud ostu-müügilepinguga. Omandiõigust ei tõenda ka hoone kindlustamine, nimetatud toiming ei ole ei kehtiva seaduse alusel ega olnud ka enne asjaõigusseaduse kehtimahakkamist omandiõiguse tekkimise aluseks. Seega tuleb käesolevas asjas hinnata saunale 06.08.1996 kasutusloa andmise õiguspärasust. xxxxxxxx Vallavalitsus on vastuseks R. K. teabenõudele 20.07.2004 (tl.12) maa ostueesõigusega erastamise menetluses 27.07.2004 teatanud, et saun, mis asub R. K. kuuluvast elamust ca 100 m kaugusel xxxxxxxx oja kaldal, paikneb õigusjärgsetele omanikele tagastatud maal. Vastava katastriüksuse moodustamisel on maakorralduse põhimõtteid järgitud ning piiride mahamärkimisel piiriprotokollile vastuväiteid ei esitatud. E. K. kui tolleaegsele hoonete omanikule oli tagatud võimalus erastada oma elamu juurde kuni 2 ha maad (tl.11) R. K. vaide (tl.14) xxxxxxxx Vallavalitsuse korralduste tühistamiseks lahendamise menetluses on xxxxxxxx Vallavalitsus andnud 19.10.2004.a. korralduse (tl.15-17), milles

selgitab, et väidetavalt E. K. omandis olnud saun on püstitatud ilma ehitusloata ja maaeralduseta, seega ilma õigusliku aluseta. Sellise ehitise olemasolu ei ole maa mittetagastamise aluseks ning see on muutunud pärast ehitise aluse maa kinnistamist vastavalt TsÜS § 54 lg 1 maatüki oluliseks osaks. 1996.a. kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 70 lg 3 võimaldas küll omavolilisi ehitisi kasutusloa andmise teel seadustada ning xxxxxxxx vallavolikogu määrusega 16.02.1996 kinnitatud xxxxxxxx valla ehitusmääruse p 4 kohaselt oli võimalik õigusliku aluseta hooned, mille ehitamist oli alustatud enne planeerimis- ja ehitusseaduse kehtimahakkamist 22.06.1995 vallavalitsuses arvele võtta ning saada neile vallavalitsuse poolt väljastatav kasutusluba. Kuid E. K. valduses olevale saunale kasutusloa väljastamiseks puudub vallavalitsuse korraldus. Kohus on kohtuistungil kostja taotlusel ära kuulanud tunnistajana M. S. , kes xxxxx kinnistu endise omaniku õigusjärglasena on võtnud osa tagastatava kinnistu piiride kindlakstegemisest, silmas pidades asjaolu, et tagastatava endise xxxxxxx veski 6 territooriumile jäid E. K. kuuluvad hooned. Tunnistaja M. S. on kinnitanud, et kinnistute piiride looduses märkimise juures oli lisaks õigustatud subjektidele ja maamõõtjale ka V. K. , kes näitas, kuhu ta soovib maad xxxx kuuluvate hoonete juurde. Nendeks hooneteks olid elumaja ja pikk ehitis – kõrvalhoone. Piirid märgiti selliselt, nagu V. K. soovis, E. K. kohalviibimist tunnistaja ei mäleta.Tunnistaja ei tea, kes nende ehitiste tegelik omanik oli. Sauna tunnistaja ei näinud. Tagastataval maal asus veel kuivati, mis jäi A. K. väljamõõdetavale maatükile ja suvilad , milliste all olevat maad ei tagastatud, vaid kompenseeriti. Asjaolu, et E. K. ei olnud piiriprotokolli koostamise juures, ei oma kohtu hinnagul seoses omandiõiguse tunnustamisega saunale tähendust- tema kohalviibimine ei oleks saanud muuta õiguslikku olukorda. Kohus möönab, et kuna faktiliselt asusid tagastataval maal saun ja kuivati, siis on xxxxxxxx Vallavalitsuse korralduse 02.09.1996 p 3, mille kohaselt tagastataval maal hooned puuduvad, eksitav, kuid kui lähtuda asjaolust, et katastriüksuste piiride looduses kooskõlastamise ning piiriprotokolli koostamise ajal 24.07.1996.a. (tl.11) ei olnud saunale veel väljastatud ka kasutusluba, siis oli tegemist seadustamata ehitisega, mida AÕSRS § 13 alusel ei saanud lugeda ka mitte vallasasjaks, vaid tegemist oli maatüki olulise osaga. Sauna ja teiste E. K. valduses olevate hoonete omandiõiguslik olukord oli ilmselgelt erinev – ülejäänud hoonete omandiõigus oli tekkinud õiguslikul alusel ja nende all ning ümbruses olev maa mõõdeti tagastatava kinnistu piirides moodustatava katastriüksuse koosseisust välja, sauna alust maad aga mitte. Ülaltoodud kohtule esitatud tõendite alusel tuvastatud asjaolude põhjal saab teha järelduse, et E. K. puudus omandiõigus käesoleval ajal xxxxx kinnistul paiknevale ehitisele – saunahoonele ka enne maa ehitise all oleva maa kinnistusraamatusse kandmist. Kuigi ehitisele on 03. 08.1996 väljastatud kasutusluba nr.67, siis kohtu hinnangul on sellise kasutusloa väljaandmine vastuolu tõttu seadusega tühine.Kohus hindab siinkohal kasutusluba kui dokumentaalset tõendit ja leiab, et nimetatud dokumendi väljaandmisel on rikutud selleks kehtestatud korda. Asjas ei ole tõendatud, et vallavalitsus oleks välja andnud korralduse kasutusloa andmiseks. Kasutusloa andmisega rikuti potensiaalselt ka maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi, sest selle alusel seadustatud ehitise alust ning ümbritsevat maad oleks võidud õigustatud subjektile mitte tagastada. Kasutusluba anti ajal, mil toimus juba maa tagastamismenetlus õigustatud subjektidele. Ebaseaduslikult väljaantud kasutusluba ei andnud E. K. ehitise käsutusõigust ning kuna ajal, mil reaalne ehitise käsutamine

(kinkelepingu sõlmimine) toimus - 26.03.2004, oli lepingus märgitud saun juba muutunud kolmanda isiku omanduses oleva kinnisasja oluliseks osaks, siis on ka see käsutus tühine. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna käesolev hagi on kohtusse esitatud 03.10.2005, tuleb menetluskulude väljamõistmisel seega juhinduda kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS §-dest 60 ja 61. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg 1 kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS §-s 61 lg 1 p 2 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulutused tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Käesolevas asjas on kostja ja kolmas isik esitanud menetluskulude nimekirjad (tl.123,133-134 ja 184) ja kuludokumendid (tl.124-125) õigusabikulude suuruse kohta summas 44 461,11 krooni. Arvestades, et tsiviilasjas on kohtumenetlus toimunud pärast 01.01.2006 ning menetluskulude nimekirjad on esitatud 2008 ja 2010.a, võtab kohus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärana aluseks VV 04.septembri 2008.a. määrusega nr.137 kehtestatud piirmmäärad, milliste kohaselt tsiviilasjas hinnaga kuni 50 000 krooni, võttes hagi hinnana aluseks hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 1 järgi vara, mille omandiõiguse tunnustamist hagis taotleti, väärtuse, on maksimaalselt sissenõutav kulu 25 000 krooni.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, kuulub hagejalt kostja ja kolmanda isiku kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja õigusabikuluna 25 000 krooni. Hageja poolt on kohtu deposiitarvele 2008.a. hoiustatud 11 000 krooni vastaspoole menetluskulude tagatisena. Nimetatud tagatisraha kuulub kohtukulude katteks kostja või kolmanda isiku poolt näidatud isiku kontole väljamaksmisele pärast kohtuotsuse jõustumist.

Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.