2.2.Välja mõista Mambre Movsisjan ́ilt Halit Kaibõšev ́i kasuks laenu intressid summas 4003,01 eurot.
2.3.Muus osas jätta hagi rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-07-25602
4.Jätta kuni käesoleva apellatsioonimenetluseni tekkinud menetluskuludest hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskuludest 91,2% hageja kanda. Käesoleva apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtule 12.07.2007 esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla, intressid ja viivise. Käesolevas tsiviilasjas tegi 08.12.2009.a Tallinna Ringkonnakohus otsuse, millega jäeti laenulepingutest tulenevates põhivõla nõuetes hagi rahuldamata ning saadeti tsiviilasi intressi- ja viivisenõuete osas maakohtule uueks menetlemiseks. Hageja lõplikuks nõudeks jäi intressinõue summas 62 634,75 krooni ja viivisenõue summas 195 835 krooni (toimik lk 181 ja 211). Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 16.07.2004 kostjale 5000 USA dollarit, intressiga 4,5% kuus ning viivisega 1% päevas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 15.10.2004. Kostja tagastas laenu 11.04.2006. Hageja nõue intresside osas on 7863,75 krooni ja viivisenõue 50 000 krooni, kokku 57863,75 krooni. Kuna kostja on tasunud hagejale 100 USA dollarit, tuleb nimetatud summa võrra hageja nõuet vähendada ja hageja kõrvalnõuded antud lepingu järgi moodustavad 56 698,75 krooni. 19.07.2007 laenas hageja kostjale 9000 USA dollarit, intressiga 4,5% kuus ning viivisega 1% päevas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 19.08.2004. Kostja tagastas 03.03.2005 hagejale 8000 USA dollarit ja võlgneb veel 1000 USA dollarit. Hageja nõue intresside osas on 4718,25 krooni ja viivisenõue 209 700 krooni, millest hageja nõuab 100 000 krooni. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 104 718,25 krooni. 04.08.2004 laenas hageja kostjale 4900 USA dollarit, intressiga 5% kuus ning viivisega 1% päevas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 04.11.2004. Kostja tagastas laenu 03.03.2005. Hageja nõue intresside osas on 8562,75 krooni ja viivisenõue 47 000 krooni, kokku 55 562,75 krooni. 12.08.2004 laenas hageja kostjale 20 000 USA dollarit 6-ks kuuks, intressiga 4% kuus ning viivisega 1% päevas. Kostja tagastas laenu 28.12.2004, mistõttu on hageja nõue intresside osas 41 490 krooni. Hageja nõuded ei ole aegunud, intressi ja viivise nõuded esitati esialgses hagis, hiljem täpsustati nõude suurust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on täitnud kõik lepingutest tulenevad kohustused, sh intressi ja viivise osas. Hageja intressi- ja viivisenõue on alusetu ja tõendamata. Kõnealuste laenulepingute puhul varieerub aastaintress 48% – 60%
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-07-25602 vahel ja viivise määraks on 1% päevas (365% aastas), mis on seadusjärgsest viivisemäärast ca 45 korda kõrgem. Intressimäär on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Hageja pole saanud kahju, mis õigustaks seadusega ettenähtust 45 korda suuremas määras intressi nõudmist. Hageja pole viivisenõude suurust põhjendanud ega tõendanud, et hagejal tekkis enam kahju, kui seda on väidetavalt võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Kostja palus vähendada nõutavat viivist mõistliku suuruseni. Hageja nõuab viivist perioodi eest, mil võlgnevus puudus. Hageja viivisearvestus on seisuga kuni 01.07.2007. Jõustunud 08.12.2009 ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et kostja tasus hagejale põhivõla enne 01.07.2007. Hageja nõuded on aegunud. Kuivõrd kõigi nelja laenulepingu intressid ja võimalikud viivised muutusid sissenõutavaks 2004.a lõpus, algas hageja kõrvalnõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi 01.01.2005 kell 00.00 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 järgi 31.12.2007 kell 24.00. Kõrvalnõuded esitati kohtule aga 10.04.2008, seega vähemalt 4 kuud ja 10 päeva peale aegumistähtaja lõppu. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 29.11.2010 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 111 469,75 krooni (sh intressid 62 634,75 krooni ja viivis 48 835 krooni). Kohus jättis poolte menetluskuludest 84% hageja kanda ja 16% kostja kanda. Kohtuotsuse kohaselt on hageja intressinõue põhjendatud 62 634,75 krooni ulatuses ja tuleb VÕS § 76 lg 1 kohaselt rahuldada. Jõustunud Harju Maakohtu 31.03.2009 otsusega, millega jäeti rahuldamata hageja hagi põhivõla 453 185 krooni väljamõistmiseks, on tuvastatud, et 25.12.2004 tagastatud 20 000 USA dollariga, 03.03.2005 tagastatud 8000 USA dollariga ja 11.04.2006 tagastatud 10 000 USA dollariga on hagejale kõnealuste laenude põhiosa tagastatud. 16.07.2004 laepingujärgne intress 3 kuu eest moodustab 7863,75 krooni, 19.07.2004 lepingujärgne intress 1 kuu eest moodustab 4718,25 krooni, 04.08.2004 lepingujärgne intress 3 kuu eest on 8562,75 krooni ja 12.08.2004 lepingujärgne intress 4,5 kuu eest on 41 490 krooni. Kostja väide, et kokkulepitud intressimäär on tühine selle liigkasuvõtjalikkuse tõttu, on põhjendamatu. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt oli pooltel õigus kokku leppida mistahes intressimääras (tasu suuruses raha kasutamise eest). Tegemist oli lühiajaliste laenudega ja kostja pole toonud esile asjaolusid ega tõendeid, et ta võttis laenu äärmise hädavajaduse tõttu, mida hageja teadvalt ära kasutas. Hageja viivisearvestus (toimik lk 181, 211) on õige, seejuures on hageja viivisenõuet vähendanud. Kostja väide nõuete aegumise kohta on õige 19.07.2004 ja 04.08.2004 sõlmitud lepingutelt arvestatud ja nõutavate viiviste osas. Hageja arvestusel tagastas kostja 19.07.2004 antud laenu 03.03.2005. Seega nimetatud lepingust tulenev viivisenõue muutus kogu perioodi osas sissenõutavaks nimetatud kuupäevaks ja nõude esitamise 3-aastane tähtaeg lõppes 03.03.2008. Kostja tagastas 04.08.2004 võetud laenus samuti 03.03.2005. Kuna hageja esitas viivisenõude kohtule 11.04.2008 (toimik lk 54), siis on märgitud laenulepingute osas viivisenõue aegunud ja tuleb TsÜS § 124 lg 1 kohaselt jätta rahuldamata. 16.07.2004 lepingujärgne viivisenõue 48 835 krooni ulatuses ei ole aegunud. Hageja arvestusel tagastas kostja laenu 11.04.2006. Kuna hageja esitas viivisenõude 11.04.2008, siis viivised 12.04.2005 kuni laenu tagastamiseni 11.04.2006 ei ole aegunud. Nimetatud perioodi eest oli hageja õigustatud nõudma viivist kokku 212 612,50 krooni. Hageja vähendas nõutavat viivist 48 835 kroonini. Selles osas on viivisenõue põhjendatud ja tuleb VÕS § 101 lg 1 p-i 6
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-07-25602 kohaselt rahuldada. Arvestades, et hageja on nõutavat viivist vähendanud, ei ole alust täiendavaks viivise vähendamiseks VÕS §-de 113 lg 8 ja 162 lg 1 järgi. Kostja väide, et ta on tasunud hagejale intresse ja viiviseid, on tõendamata. Tunnistaja J. K. P. küll väidab, et igakuiselt tuli maksta ja maksti hagejale 245 USA dollarit (toimik lk 165), kuid hageja lükkab selle väite oma vande all antud seletustega ümber. Kostjal ei ole esitada ühtki kirjalikku tõendit (VÕS § 95 lg 1 kohast täitmise kviitungit) hagejale intresside ja/või viiviste maksmise kohta. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu 29.11.2010 otsuse osas, mis puudutab 48 835 krooni ulatuses viivise väljamõistmist ja menetluskulude jaotust. Maakohus eksis, leides, et viiviste aegumist tuleb lugema hakata laenude tagastamise hetkest. Viivisenõue on terves ulatuses aegunud. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Sellisteks kõrvalkohustusteks on esmajoones perioodilised viivisemaksed. Nelja kõnealuse laenulepingu järgsed viivised muutusid sissenõutavaks veel 2004.a lõpus. Seega algas hageja viivisenõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi 01.01.2005 kell 00.00 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 järgi 31.12.2007 kell 24.00. Viivisenõuded esitati kohtule aga 11.04.2008, seega vähemalt 4 kuud ja 10 päeva peale aegumistähtaja lõppu. Mis puudutab 12.08.2004 sõlmitud lepingut summas 20 000 USA dollarit tähtajaga 6 kuud, siis vastavalt jõustunud 08.12.2009 ringkonnakohtu otsusele tagastas kostja laenu 28.12.2004, seega ennetähtaegselt ja mingit viivisenõuet ei ole tekkinud. Hageja ei nõustunud kostja poolt 14.09.2010 istungil pakutud kompromissiga (50 000 krooni). Arvestades, et viivisenõue on tervikuna aegunud ja välja mõistmisele kuulub ainult intresside summa 62 634,75 krooni, mis on sarnane kompromissina pakutud 50 000 krooniga, siis palub kostja TsMS § 163 lg 2 järgi jätta menetluskulud tervikuna hageja kanda. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas viivisenõude. Ringkonnakohus saab siin teha otsuse, millega jäetakse hagi viivisenõude osas rahuldamata. Osas, milles maakohus rahuldas hagi intressinõude osas ja osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt intressinõude ja osaliselt viivisenõude osas rahuldamata, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse üksnes osas, milles maakohus rahuldas hagi viivisenõude osas. Hageja maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis intressinõude osaliselt rahuldamata ja viivisenõude osaliselt rahuldamata, ei vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus intressinõude ja viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas jõustunud.
7.Kostja vaidlustas maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas osaliselt viivisenõude. Kostja hinnangul jättis maakohus viivisenõude osas ebaõigesti aegumise
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-07-25602 kohaldamata. Kostja hinnangul on kogu maakohtu poolt rahuldatud viivisenõue aegunud. Viivisenõude aegumise üle otsustamisel tuleb tuvastada, millal muutus viivisenõue sissenõutavaks, kusjuures ringkonnakohtul tuleb kontrollida viivisenõuet üksnes selles osas, milles maakohus nõude rahuldas. Viivist saab nõuda alates sellest, kui põhivõlga õigeaegselt ei tagastata. Maakohus rahuldas üksnes 16.07.2004.a sõlmitud laenulepingust tuleneva viivisenõude. Seega tuleb ringkonnakohtul tuvastada, millal tuli kostjal tagastada viidatud laenulepingust tulenev kohustus ja millal vastav põhivõla tagastamise kohustus täideti. Ringkonnakohus lähtub seejuures käesolevas asjas tehtud, jõustunud 08.12.2009.a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaoludest, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 16.07.2004.a summas 5000 USD. Laen anti tähtajaga kolm kuud. Seega tuli laen tagastada 16.10.2004.a. Sama ringkonnakohtu otsusega tuvastati (vt otsuse lk 6), et kostja tasus 25.12.2004.a hagejale põhivõla katteks 20 000 USD, millest kõigepealt loetakse täidetuks esimesena tekkinud kohustus, so 16.07.2004.a sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõla tasumise kohustus. Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi eest 17.10.2004.a- 24.12.2004.a. Viivisenõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Viivisenõue esitati kohtule alles 11.04.2008.a. Enne seda kuupäeva menetletud hagi viivisenõuet ei sisaldanud. See, et hageja esitas viivisenõude aegumistähtaja jooksul samast laenulepingust tuleneva põhivõla ja intressi tasumise nõude, ei peata viivisenõude aegumist, sest aegumine peatub konkreetse nõude kohtusse esitamisega. Viivisenõude kohtusse esitamise ajaks oli 16.07.2004.a laenulepingust tulenev viivisenõude kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Seetõttu tuleb maakohtu otsus viivisenõude rahuldamise osas tühistada. Kuivõrd maakohus jättis muudest laenulepingutest tulenevad viivisenõuded rahuldamata ja hageja ülejäänud laenulepingutest tulenevate viivisenõuete rahuldamata jätmist ei vaidlustanud, siis ringkonnakohus vastavate nõuetega seonduvat ei kontrolli.
Menetluskulude jaotus
8.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel täielikult jätta hageja kanda seetõttu, et kostja tegi 14.09.2010.a kohtuistungil hagejale kompromissiettepaneku, mille kohaselt nõustunuks kostja kompromissi korras hagejale tasuma 50 000 krooni. Hagi rahuldatakse 62 634,75 krooni ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 50 000 krooni ligilähedane summaga 62 634,75 krooni, mistõttu antud juhul TsMS § 163 lg-s 2 sätestatud põhimõtet rakendada ei saa ning menetluskulud tuleb jagada üldiste põhimõtete järgi.
9.Hageja nõue kokku oli 711 654, 75 krooni (sh põhinõue summas 453 185 krooni ja intresside ja viiviste osas 258 469 ,75 krooni). Kuivõrd pooled vaidlesid sisuliselt nii põhivõla kui ka viiviste ja intresside üle ning Tallinna Ringkonnakohus tühistas käesolevas tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse üksnes viiviste ja intresside osas ning edasine vaidlus toimus üksnes kõrvalnõuete üle, leiab ringkonnakohus, et menetluskulude jaotuse määramisel tuleb arvestada nii põhivõla-, intressi- kui ka viivisenõuete rahuldamise ulatust. Hagi rahuldatakse 62 634,75 krooni osas, see on 8,8% kogu nõudest. Seega tuleb kuni 29.11.2010.a maakohtu otsuse tegemiseni tekkinud hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud jätta 91,2% ulatuses hageja kanda. Käesoleva apellatsioonimenetluse kulud tuleb TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätta hageja kanda.
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-07-25602 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.