2-07-25602/16 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2004. aastal neli laenulepingut: 16.07.2004 summas 5 000 USD, 19.07.2004 summas 9 000 USD, 04.08.2004 summas 4 900 USD ja 12.08.2004 summas 20 000 USD. Lepingutes märgitud rahasummad olid hageja poolt kostjale üle antud sularahas laenulepingute vormistamisel, mida kinnitab kõigis laenulepingutes lepingu p 6 ning kostja allkirjad lepingutel. Hageja väidetel ei ole kostja laenu tagastanud. Kokku moodustab hageja põhinõue nelja laenulepingu alusel 38 900 USD, mis Eesti Panga kursi alusel moodustab 453 185 krooni. Lisaks põhinõudele soovib hageja kostjalt saada intresse perioodi eest, milliseks laenud olid laenulepingute alusel väljastatud, seega 16.07.2004 lepingu järgi 7 864 krooni, 19.07.2004 lepingu järgi 4 718 krooni, 04.08.2004 lepingu järgi 8 563 krooni, 12.08.2004 lepingu järgi 55 920 krooni. Seega moodustab kõrvalnõue intresside osas 77 065 krooni. 11.04.2008 esitas hageja taotluse kostjalt viiviste väljamõistmiseks summas 376 100 krooni. 04.03.2009 kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude juurde. Hageja väidetel kostja poolt esitatud allkirjad võla tasumise kohta ei ole seotud käesoleva tsiviilasjaga, vaid 17.11.2004 laenulepinguga. Hageja kinnitas, et on alati tagastanud laenulepingu võlgnikule, kui laen tagastati. 50 000 krooni võttis A. K. selleks, et vormistada mingit kasulikku tehingut, mis kergendaks ka laenulepingu tasumist. Hageja leidis, et käesolevas menetluses püütakse ära kasutada neid samu allkirju selleks, et vabaneda oma kohustuste täitmisest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt täitis ta kõik laenulepingutest tulenevad kohustused, mille kohta on hageja andnud omakäelised kinnitused. 16.07.2004 ja 04.08.2004 laenulepingute alusel saadud laenud kokku summas 9 900 USD tagastas kostja hagejale 11.04.2006 summas 10 000 USD. Hageja nõustus mõlema laenukohustuse kustutamisega ja väljastas kostjale selle kohta vastava kirjaliku kinnituse. 19.07.2004 laenulepingu alusel saadud laenu summas 9 000 USD tagastas kostja hagejale 03.03.2005. Pooled leppisid kokku, et kogu nõuet katvaks summaks on 8 000 USD. Hageja nõustus nimetatud laenukohustuse kustutamisega ja andis kostjale selle kohta omakäeliselt kirjutatud kinnituse. 12.08.2004 laenulepingu laenu summas 20 000 USD tagastas kostja hagejale

25.12.2004 summas 20 000 USD. Hageja nõustus nimetatud laenukohustuse kustutamisega ja andis kostjale selle kohta omakäeliselt kirjutatud kinnituse. Pooled leppisid kokku, et ülaltoodud laenurahade tagastamisega hagejale loetakse kõik laenulepingutest tulenevad nõuded kohaselt täidetuks ja nimetatud kokkuleppe kinnitamiseks kirjutaski hageja laenusuhete lõpetamise kinnituskirjad. Hageja võttis 25.12.2004, 03.03.2005 ja 11.04.2006 võla kustutamise kinnituste näol kostja täitmise vastu. Nimelt kinnitas hageja kostjale omakäeliselt, et kõik laenukohustused on täidetud. Hageja pole ühtegi pretensiooni laenude tagastamise osas kostjale esitanud. Seega loetakse kõik hageja nõuded nõuetekohaselt täidetuks. Hageja poolt kostjale antud kirjalikest kinnitustest nähtub, et kostjal puudub nõue. Samuti on tasutud intressid. Ei ole usutav, et raha antakse järjest erinevate lepingute järgi inimesele, kes ei tasu oma võlgu ja intresse ning võetakse teise võlgniku garandiks. Intresside kohta pole kunagi hageja andnud mingeid dokumente ega allkirju, selleks, et makse mitte maksta. Kostja on tasunud iga viivitatud päeva eest. A. Kononovi võla tagastamist on hageja ise kinnitanud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendamatu ja jättis hagi rahuldamata.. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud neli laenulepingut: 16.07.2004 summas 5 000 USD tähtajaga 3 kuud, 19.07.2007 summas 9 000 USD tähtajaga 1 kuu, 04.08.2004 summas 4 900 USD tähtajaga 3 kuud ja 12.08.2004 summas 20 000 USD tähtajaga 6 kuud (tl 8-15). Poolte vahel on vaidlus selles, kas võlasuhe on lõppenud kohase täitmisega. VÕS § 186 p 1 kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega. Kohustus loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja väitel kostja laenuks saadud rahasummasid tagastanud ei ole. Kostja väidab, et raha on tagastatud, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja on selle kohta väljastanud omakäeliselt kirjutatud kinnitused (tl 34, 39-44). Kohus asus seisukohale, et kostja on oma laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud, mida tõendavad hageja omakäeliselt allkirjastatud kinnitused raha saamise kohta. VÕS § 207 lg 2 kohaselt kohaldatakse võlasuhte lõppemise kohta sätestatut, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Hageja väitel on kostja poolt kohtule esitatud kinnitused seotud 17.11.2004 laenulepinguga, mitte hagiavalduses märgituga (tl 55). Kohtule on esitatud 17.11.2004 laenuleping (tl 75), millel on hageja kinnitus selle kohta, et seisuga 17.05.2005 oli tagastamata jäänud 17 000 USD. Laenulepingu p 7 kohaselt on laenulepingu lisaks ka A. K., hageja ja kostja vaheline kokkulepe, mille kohaselt tagas kostja 17.11.2004 laenulepingu allkirjastamisega A. K. kohustust hageja ees (tl 94-96). Kokkuleppel on hageja kinnitus selle kohta, et arveldus on toimunud täies mahus (tl 96). Kohtu hinnangul tõendab hageja omakäeline kinnitus, et 17.11.2004 lepingu täitmine toimus siiski hagiavalduses märgitud laenulepingutest eraldi. Hageja on vande all ütlusi andes kinnitanud, et on kokkuleppele omakäeliselt kirjutanud kinnituse kohustuse täiemahulise täitmise kohta (tl 103). Hageja leiab, et kuna lepingu originaal on veel hageja käes ning kostjale on tagastatud üksnes lepingu lisa, siis on kohustus täitmata (tl 108). Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline tava oli selline, et kohustuse täitmise korral sai lepingu originaali kohustatud isik (tl 107). VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 13 lg 1 kohaselt lepingut võib muuta või lepingut lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Käesoleval juhul on hageja kohtu hinnangul asunud ühepoolselt lepingut muutma. Lepingu p 7 kohaselt on lepingu osaks ka lepingu lisa (tl 94). Hageja ei saa ühepoolselt väita, et lepingu lisa ei ole lepingu lahutamatu osa, kuna pooled on omakäeliselt kinnitanud vastupidise kokkuleppe. Seega ei tõenda lepingu originaali hageja käes olemine, et kohustus tegelikkuses täitmata on, kui lepingu lisal on hageja ise kinnitanud, et on täiemahulise täitmise vastu võtnud. TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Käesoleval juhul ei ole hageja oma õiguse maksmapanemisel heas usus käitunud. Tunnistaja ütluste kohaselt tasus tema ise 17.11.2004 laenulepingust tuleneva kohustuse summas 33 000 USD ja 17 000 USD ning 2005. aasta juunikuuks oli kohustus täidetud (tl 105-106). Kuna kohtumenetluses on tõendatud, et 17.11.2004 lepingu täitmine toimus eraldiseisvalt hagiavalduses märgitud laenulepingute täitmisest, asus kohus seisukohale, et kostja poolt esitatud kinnitused laenulepingute täitmise kohta, puudutavad siiski hagiavalduses märgitud laenulepinguid ning kostjal puudub täitmata kohustus hageja ees. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, seejuures on tõendeid hinnanud valesti. Apellant on seisukohal, et kohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmiti neli laenulepingut ja nimetatud osas tal vastuväiteid ei ole. Kohus on aga vääral seisukohal, et vastustaja on kõigi nimetatud laenulepingute alusel apellandile raha tagastanud ja seega oma lepingulised kohustused täitnud. Selline kohtu järeldus põhineb vastustaja esitatud ja apellandi poolt allkirjastatud kinnitustel raha vastuvõtmise kohta. Apellant on korduvalt kohtule selgitanud, et tema poolt vastustajale antud allkirjad ei ole seotud käesoleva hagi aluseks olevate võlakohustustega. Kohus ei ole apellandi selgitusi arvestanud ja luges tõendatuks asjaolud, mida vastustaja esitas 03.03.2008 vastuses kohtule. Apellant kinnitas kohtuistungil, et allkirjad raha vastuvõtmise kohta on tõepoolest tema kirjutatud, kuid kõik allkirjad on vastustajale üle antud seoses laenu osalise tagastamisega poolte vahel 17.11.2004 sõlmitud laenulepingu, summas 50 000 USD, alusel. Nimetatud laenulepinguga tagas vastustaja apellandi ees oma poja sõbra A. K. võlga. A. K. tagastas apellandile võla osade kaupa 2007. aasta alguseks. Eespool loetletud allkirjad raha saamise kohta on väljastatud A. K.le, kuid neile on märgitud raha üleandjaks vastustaja põhjusel, et 17.11.2004 laenuleping oli sõlmitud poolte vahel. Kohtuistungil andis tunnistaja A. K. tõele mittevastavaid ütlusi, kinnitades, et on võla apellandile täielikult tagastanud umbes 2004. aasta juunikuu lõpuks. Tegelikult tagastas A. K. apellandile kogu võla 50 000 USD 2007. aasta alguses. Võla tagastamise järel kirjutas hageja oma allkirjaga vastava märkuse 17.11.2004 laenulepingu koopiale. Laenulepingu algeksemplari lubas apellant A. K.le tagastada, kui viimane tagastab apellandile talle varem antud allkirjad (mida vastustaja käsitleb võla tagastamise dokumentidena käesolevas tsiviilasjas). A. K. nimetatud allkirju ei tagastanud ja nii jäi ka 17.11.2004 laenulepingu algeksemplar apellandi kätte. Et A. K.i ütlused on väärad, kinnitab ka 15.09.2005 tema poolt apellandile antud võlakiri 50 000 krooni saamiseks. Võlakirja tekstist nähtub, et A. K. vajas raha põhivõla maksmise korraldamiseks, seletades apellandile, et 50 000 krooniga saab ta teostada äritehingu, millega teenib kasumit, et maksta apellandile seni tasumata osa summast 50 000 USD. Kohus on nimetatud tõendi vastu võtnud, kuid pole sellega sisuliselt arvestanud.

Kohus ei ole asja menetlemisel järginud TsMS § 230 lg 1 sätestatut, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitades kohtule eespool nimetatud ja apellandi poolt allkirjastatud kinnitused raha vastuvõtmise kohta, selgitas vastustaja, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe selle kohta, et apellandile võib tagastada raha vähem kui ta tegelikult laenuks andis ning lisaks pole vaja maksta ka lepingutes ettenähtud intresse ega viiviseid, kuigi enamik laenudest tagastati olulise viivitusega. Apellant on seisukohal, et sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud sõlmitud. Vastavalt TsÜS § 77 lg-le 3 saab seaduses ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, käesoleval juhul seega üksnes kirjalikus vormis. Kohtuistungil väitis vastustaja, et ta on tasunud ka kõrvalkohustused. Selle väite tõendamiseks vastustaja mingeid dokumentaalseid tõendeid ei esitanud. Apellant on vastustaja ja tema pereliikmetega sõlminud 7-8 aasta jooksul kümneid laenulepinguid ning laenulepingute puhul ei olnud laenude katteks ette nähtud mingeid tagatisi. Apellandi huviks selliste lepingute puhul oli intressi või tasumisega viivitamise korral viiviste saamine. Apellandi arvates on absurdne väita, et ta oleks nõustunud raha tagastamisega vähemas summas kui laenas või loobunud intressidest ja viivistest. Seda kinnitavad ka kümned apellandi poolt kohtusse esitatud hagiavaldused, sealhulgas ka hagiavaldused kõigi vastustaja pereliikmete vastu. Lähtudes väärast seisukohast, et vastustaja on apellandile eelpool loetletud summad tagastanud, ei arvestanud kohus VÕS § 88 lg 6 ja 8 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrale kehtestatud nõuetega. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele intressi ja viiviste nõudes menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Otsus hagi rahuldamata jätmises põhinõude osas on seaduslik ja põhjendatud. Vaidlus puudub selle üle, et poolte vahel oli laenulepingust tulenev õigussuhe VÕS § 396 lg 1 järgi, mille kohaselt hageja laenas kostjale 2004.a vaidlusaluse nelja laenulepingu järgi kokku

11.04.2006- 10 000 USD. Seega on hageja kinnitanud laenu tagastamist summas 38 000 USD, mis kattub vaidlusalustes laenulepingutes oleva laenu üldsummaga. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas eelnimetatud allkirjadega kinnitas hageja vaidlusaluste laenulepingute järgi raha saamist või oli tegemist 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 täitmisega.17.11.2004 laenulepinguga nr 17/04 laenas hageja kostjale 50 000 USD, laenu tagastamise tähtajaks oli 25.12. 2005. Maakohus tuvastas, et 17.05.2005 kinnitas hageja oma allkirjaga laenulepingul nr 17/04, et laenujääk on 17 000 USD ning laenulepingu 17/04 lisa sisaldab hageja allkirja selle kohta, et arveldus on toimunud täies mahus. Maakohtus kuulati üle tunnistajana A. K., kelle võla kostja laenulepinguga nr 17/04 üle võttis. Tunnistaja kinnitas, et tema maksis 17.05.2005 seisuga 33 000 krooni ning juunis 2005 maksis veel 17 000 krooni ning tal ei ole võlgnevust hageja ees (t.lk.105-106). Tunnistaja A. K. ütlused vastavad dokumentaalsel tõendil oleva hageja enda kinnitusega, et laenulepingu nr 17/04 järgi oli võlg tasutud. Seega puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et hageja andis vande all seletuse, milles ta ise kinnitas, et K. maksis talle 33 000 krooni (t. lk. 107). Hageja seletus on vastuolus ka teiste dokumentaalsete tõenditega. Hageja kinnitas 17.11.2004 laenulepingul nr 17/04, et seisuga 17.07.2005 oli laenujääk 17 000 krooni, seega tasumata oli 33 000 krooni. Selleks ajaks oli kostja tasunud hageja 25.12.2004 ja 03 03.2005 kinnituste kohaselt kokku 28 000 krooni. Kostja poolt esitatud hageja laenu tagastamise kinnituste järgi 38 000 USD tagastamise korral peaks 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 olema võlajäägiks 12 000 USD, kuid hageja on ise oma allkirjaga kinnitanud, et 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 järgi on arveldus täies mahus teostatud. Seega on hageja väited vastuolus toimikus olevate tõenditega ning kohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hagi aluseks olevate laenulepingute osas on võla tagastamise kohustus kostja poolt täidetud. Apellatsioonkaebuses olev väide selles, et võla ja kõrvalnõuete täitmisel tulnuks kohtul käesolevas tsiviilasjas kohaldada VÕS § 88 lg 6 ja 8, on ekslik. Hageja enda kinnitustest ilmneb, et ta sai kostjalt 38 000 USD nimelt laenu kustutamiseks, seega ta ise määratles, millise kohustuse täitmist ta vastu võttis. Hageja selge tahe, millise kohustuse täitmist ta vastu võttis, ilmneb 11.04.2006 venekeelsest kinnitusest, milles on selgelt märgitud, et 10 000 USD on saadud nimelt põhivõla kustutamiseks (t. lk. 40). Eestikeelses tõlkes on ebatäpsus, milles on märgitud põhivõla kustutamise asemel „võla kustutamine“. Arvestades eeltoodut, puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks põhinõude rahuldamata jätmise osas. Apellant on vaidlustanud otsuse täies ulatuses ning on märkinud, et kõrvalkohustuste täitmise kohta ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid ning kohus on jätnud intressi ja viivise nõude põhjendamatult rahuldamata. Kolleegium nõustub apellandiga, et viiviste ja intressi nõudes tuleb otsus tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu.