Harju Maakohus
Kohtunik
Viivi Villemson
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.veebruar 2011.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-14189
Tsiviilasi
AS-i OE hagi MO vastu 10 845,30 euro (169 692 krooni) ja viivise 108,19 euro (1 692,76 krooni) saamiseks
Tsiviilasja hind
10 845,30 eurot (169 692 krooni)
Menetlusosalised ja nende
Hageja AS OE(registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostja MO(isikukood XXX, elukoht XXX)
esindajad
Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Peeter Viirsalu Kohtuistungi toimumise aeg
8.veebruar 2011
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused AS-i OE (edaspidi hageja) esitas 25.03.2010 MO (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 169 692 krooni ja viivise 1 672,76 krooni. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 19.10.2009 Harju Maakohtule avalduse PMG AS-i (edaspidi võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohtu 26.10.2009 määrusega kohustati hagejat tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 25 000 krooni. Hageja tasus 02.11.2009 kohtu deposiiti 25 000 krooni. 03.12.2009 algatati võlgniku pankrotimenetlus. Kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks, siis nõustus kohus ajutise halduri ettepanekuga nõuda kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks täiendava raha maksmist. Hageja tasus 11.02.2010 kohtu deposiiti täiendavad 44 692 krooni pankrotimenetluse kulude katteks. Maksekorraldusel on eksitud kohtuasja numbriga, kuid hageja kinnitab, et ülekantud raha tasuti võlgniku pankrotimenetluses. Eelnev väide on vajaduse korral kontrollitav võlgniku pankrotiasja menetlejate (kohtu) kaudu ning hageja ei ole ekslikult märgitud kohtuasjas menetlusosaline. 22.02.2010 tegi kohus määruse, millega määras võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 100 000 krooni. Hageja tasus 04.03.2010 eelviidatud määruse alusel kohtu deposiiti 100 000 krooni. Maksekorraldusel on eksitud kohtuasja numbriga, kuid võlgniku 19.03.2010 pankrotimääruse p 12 sedastab, et võlausaldaja AS OE on 04.03.2010 tasunud võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks 100 000 krooni kohtu deposiiti. Hageja on tasunud võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 169 692 krooni. Hagejal on õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist kostjalt pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 alusel. Hageja on seisukohal tema poolt võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tasutud 169 692 krooni on PankrS § 30 lg-s 3 käsitletud summaks. Nähtuvalt äriregistri andmetest oli võlgniku viimaseks juhatuse liikmeks kostja alates 06.09.2007 kuni 22.12.2009. Ajutise halduri aruande p 7 kohaselt leiab haldur, et võlgniku tegevuses on raske juhtimisveana võimalik käsitleda muu hulgas seda, et juhatus viivitas pankrotiavalduse esitamisega. Võlgniku aktsiakapital on 47 871 340 krooni. Nähtuvalt ajutise halduri aruandest kanti äriühingust 2007 ja 2008 alguses välja ligi 30 000 000 krooni ning võlgnik oli ainuüksi AS-ile DnB Nord Pank ja hagejale võlgu rohkem kui 60 000 000 krooni. Võttes arvesse, et äriühingust viidi vara välja ja võeti kohustusi peaaegu kaks korda suuremas ulatuses, kui oli aktsiakapitali, siis ilmselgelt puudub võimalus, et ei oleks rikutud äriseadustiku (ÄS) § 292 lg 1 p 1 nõuet üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kui aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist. Kostja eiras rohkem kui pooleteise aasta jooksul ÄS § 306 Ig-s 31 sätestatud kohustust esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule võlgniku pankrotiavaldus. Kostja asemel (kes oli selleks kohustatud) pidi pankrotiavalduse esitama ja kulutusi kandma hageja. Halduri aruande punktist 7 (iii) nähtub, et kostja on jätnud täitmata raamatupidamiskohustuse (ÄS § 306 lg 4) ning jätnud võlgniku 2008 majandusaasta aruande esitamata audiitorile (ÄS §
332 lg 1). Kostja on juba 2008 aasta algusest varjanud võlgniku maksejõuetust ja rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Hageja palub kostjalt välja mõista kohtu deposiiti tasutud 169 692 krooni ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 3 alusel 1 692 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli võlgniku juhatuse liige alates 06.09.2007. Nõukogu esimees JV peatas oma 04.03.2008 käskkirjaga 290609-01 kõik lepingulised suhted kostjaga alates 29.06.2009 kuni 29.08.2009 ning kohustas kostjat tagastama võlgnikule kõik kostja käsutuses olnud töövahendid. Käskkirja esitas JV kostjale 29.06.2009. Nähtuvalt kostja poolt 29.06.2009 vormistatud ning JV poolt allkirjastatud aktist, andis kostja võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumentatsiooni ja ka võtmed, millest tulenevalt puudus kostjal pärast 29.06.2009 igasugune juurdepääs oma töökohale ning võlgniku dokumentatsioonile. Viidatud kuupäevast alates oli kostja ühingu juhtimisest kõrvaldatud. Kostjal puudusid igasugused kontaktid võlgniku nõukoguga. Kostja käsitles 29.06.2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja, kui nõukogu sisulist otsust tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks. 01.08.2009 vormistati kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millele kirjutasid alla juhatuse esimees JV ning juhatuse liige MG. Vaatamata juhatuse liikmega lepingu faktilisele (29.06.2009) ja formaalsele (01.08.2009) lõpetamisele, ei täitnud võlgniku nõukogu oma seadusest tulenevat kohustust ega teatanud äriregistrile kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest. Kostja, saades 11.11.2009 üllatuslikult teada, et nõukogu ei ole oma kohustust täitnud, ning et kostja on jätkuvalt äriregistris märgitud juhatuse liikmena, asus kostja olukorda uurima ning esitas viivitamatult 25.11.2009 avalduse äriregistrile enda kustutamiseks võlgniku registrikaardilt. 03.03.2009 algatati võlgniku, PMKOÜ (pankrotis) ja PM OÜ saneerimismenetlus. Saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009. Hageja esitas 19.10.2009 Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. 03.12.2009 algatati võlgniku pankrotimenetlus. 19.03.2010 kuulutati välja võlgniku pankrot. Kostja ei ole oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Hageja tugineb kostja vastu hagi esitades PankrS § 30 lg-le 3. Hageja viitab ajutise halduri aruande punktile 7 ning leiab, et ajutine haldur on tuvastanud, et kostja on viivitanud pankrotiavalduse esitamisega ning rikkunud sellega oma juhatuse liikme kohustusi. Hageja ei täpsusta, mis aja seisuga oli kostja kohustatud võlgniku pankrotiavalduse esitama. Hageja leiab vaid väga üldistatult, et kostja oleks pidanud esitama võlgniku pankrotiavalduse 2008 alguses. Kostja leiab, et hageja seisukoht nagu oleks kostja rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi seeläbi, et kostja väidetavalt hilines võlgniku pankrotiavalduse esitamisega, ei ole õige. Ajutise halduri aruande punktist 7 nähtuvalt, ei ole ajutine haldur tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Ka ei ole haldur sellist väidet esitanud üheski teises ajutise halduri aruande punktis. Ajutine haldur on vaid märkinud, et sellise väite esitamiseks tuleb tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ning millal ei vastanud võlgniku omakapital seadusega sätestatud nõuetele (ajutise halduri aruande punkt 7 (I) alapunktid a ja b). Seega pole võimalik väita, et ajutine haldur oleks tuvastanud, et kostja on rikkunud oma kohustust esitada pankrotiavaldus.
Nähtuvalt võlgniku 2008 majandusaasta aruandest oli seisuga 31.12.2008 omakapital 50 290 001 krooni. Vastavalt saneerimisseaduse (SanS) §-le 8, ei ole võimalik saneerimismenetluse algatamine ettevõtte suhtes, mis on püsivalt maksejõuetu. Juba ainuüksi fakt, et võlgniku suhtes algatati saneerimismenetlus, tõendab, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu 2008 alguses nagu üritab väita hageja. Tegelikkuses ei olnud võlgnik maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud oluliselt saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus. Alates 29.06.2009 ei olnud kostjal enam objektiivselt võimalik oma juhatuse liikme ülesandeid täita. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009. Viidatud ajaks puudus kostjal juba kolme kuu vältel igasugune ülevaade võlgniku majanduslikus seisust ja tegevusest (s.h. saneerimiskava täimisest). Samuti puudus kostjal ka igasugune võimalus võlgniku juhtimises osaleda. Ajal, mil võlgnik lõpetas võlaõigusliku suhte kostjaga (29.06.2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning puudub igasugune alus väitmaks, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavaldust. Kostjale ei ole etteheidetav ka asjaolu, et ta oleks pidanud esitama pankrotiavalduse vahetult pärast saneerimismenetluse lõpetamist. Kostja juhib tähelepanu, et saneerimismenetluse lõpetamise ajaks 28.09.2009 oli temaga varasemale lepingu peatamisele 01.08.2009 vormistatud ka juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millest tulenevalt puudus kostjal igasugune õiguslik alus võlgniku esindamiseks, kuna kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. Äriregistri kandel ei ole õigustloovat tähendust. Lisaks puudus kostjal ka igasugune faktiline võimalus võlgniku nimel pankrotiavalduse esitamiseks, kuna kostja oli kõrvaldatud võlgniku juhtimisest ning tal puudus igasugune juurdepääs võlgniku dokumentidele. Kostja leiab, et olukorras, kus tal oli faktiliselt võimatu pankrotiavaldust esitada, oleks pankrotiavalduse mitteesitamise etteheitmine kostjale vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus ning õiguste teostamise eesmärgiks ei tohi olla kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Lähtudes eeltoodust, puudub hagejal kostja vastu PankrS § 30 lg 3 sätestatud nõue, kuna kostja ei ole rikkunud oma kohustusi ega jätnud pankrotiavaldust õigeaegselt esitamata. Kostja vastu esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja esitas täiendavad alternatiivsed vastuväited hagiavaldusele. Hageja on kostja vastu esitanud nõude summas 169 692 krooni. Hageja leiab, et kostja peab hagejale viidatud summa tulenevalt PankrS § 30 lg 3 hüvitama. Kostja leiab, et isegi juhul, kui oleks võimalik väita, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus tulenevalt PankrS § 30 lg-st 3, on kostja seisukohal, et hageja on alusetult jätnud tähelepanuta PankrS § 30 lg 4 regulatsiooni, millest tulenevalt on hageja väidetava nõude suurus ebaselge. PankrS § 30 lg 4 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud rahast pärast pankrotimenetluse lõpetamist järelejäänud raha makse teinud isikule. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et tema poolt väidetavalt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tasutud raha on kõik võlgniku pankrotimenetluses ära kulutatud. Samuti ei ole selge, kas ja kui suures summas on kõnealust raha juba kulutatud ja kas ja kui suures summas kulutatakse seda edaspidi. Seega on täiesti ebaselge, kui suures summas kuulub hageja poolt kohtu deposiiti tasutud raha hagejale PankrS § 30 lg 4 alusel tagastamisele. Kostja on
seisukohal, et hagejal ei saa olla tema vastu nõuet summas, mis kuulub hagejale tagastamisele PankrS § 30 lg 4 alusel. Kostja on seisukohal, et tema vastu esitatud nõude suurus on tõendamata. Hagejal puudub nõue kostja vastu summas 25 000 krooni. Hageja tasus kohtu deposiiti 25 000 krooni. Kõnealune summa tasuti hageja poolt kohtu deposiiti ajutise halduri kulude katteks vastavalt 26.10.2009 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-09-54372. Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt PankrS § 30 lg 3 alusel. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub tema vastu nõue viidatud summas. PankrS § 30 lg 3 kohaselt saab nõuda vaid menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstud rahasummat (PankrS § 30 lg 1). Ajutise halduri kulude katteks tasutud summa ei kuulu PankrS § 30 lg 1 regulatsiooni alla ning seetõttu ei ole võimalik nõuda ajutise halduri kulude katteks tasutud summa hüvitamist PankrS § 30 lg 3 alusel. Lähtudes eeltoodust, leiab kostja, et hagejal puudub tema vastu nõue summas 25 000 krooni. Hageja nõue summas 44 692 krooni on tõendamata. Hagiavaldusest ning hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt on selgusetu, millisel alusel ning millise menetluse raames, kuid esitatud maksekorraldusest nähtuvalt ei ole kõnealust summat tasutud võlgniku pankrotiasjas. Hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi kohtumäärust, mille alusel hageja kõnealuse summa väidetavalt võlgniku pankrotimenetluses tasus. Lisaks eeltoodule nähtub toodud maksekorraldusest, et kõnealune summa on tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks. Kostja leiab, et hagejal puudub viidatud summas tema vastu nõudeõigus PankrS § 30 lg 3 alusel. Hagejal puudub tema vastu nõue, kuna kostja ei ole oma juhatuse liikme kohustust rikkunud ja viivitanud pankrotiavalduse esitamisega. Kostja on käesolevas menetluses tõendanud, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu 2008 alguses nagu seda väidab hageja. Võlgniku püsiva maksejõuetuse 2008 ning 2009 välistab 03.03.2009 võlgniku suhtes algatatud saneerimismenetlus. Pärast võlgniku saneerimismenetluse lõpetamist puudus kostjal nii õiguslik kui ka faktiline võimalus võlgniku pankrotiavalduse esitamiseks, kuna kostja oli võlgniku nõukogu otsusega võlgniku juhatusest tagasi kutsutud ning samuti oli kostja võlgniku juhtimisest kõrvaldatud juba 29.06.2009. Alates viidatud ajast puudus kostjal igasugune juurdepääs võlgniku dokumentidele ja ruumidele. Seega oli kostjal nii õiguslikult kui ka faktiliselt võimatu võlgniku pankrotiavaldust esitada. Nõuda, et kostja oleks pidanud sellises olukorras esitama võlgniku pankrotiavalduse pärast võlgniku saneerimismenetluse lõpetamist, on hea usu põhimõtte vastane, kuna selline nõue tähendab, et isik peaks tegema midagi sellist, milleks tal objektiivselt igasugused võimalused puuduvad. Lähtudes eeltoodust, on kostja seisukohal, et tema vastu esitatud nõue tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kostja märgib, et olukorras, kus tema vastu esitatud põhinõue ei kuulu rahuldamisele, puudub hagejal tema vastu ka viiviste tasumise nõue. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja oma nõude juurde. Kostja ja tema esindajad vaidlesid hagile vastu. Kohus leiab, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
Harju Maakohtu 03.03.2009 määrusega algatati PMG AS-i (edaspidi võlgnik), PM OÜ ja PMKOÜ saneerimismenetlus (t lk 177-179); Harju Maakohtu 04.06.2009 määrusega kinnitati 04.05.2009 kohtule esitatud saneerimiskava PMG AS-i, PM OÜ ja PMKOÜ saneerimismenetluses (t lk 180-186); Harju Maakohtu 28.09.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-7171 on PMG AS, PM OÜ ja PMKOÜ saneerimiskava tühistatud; eelmärgitud määrus jõustus 15.10.2010; hageja esitas 19.10.2009 Harju Maakohtule avalduse PMG AS-i pankroti väljakuulutamiseks; Harju Maakohtu 26.10.2009 määrusega kohustati hagejat tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 25 000 krooni (t lk 14-15); hageja tasus 02.11.2009 võlgniku pankrotimenetluses kohtu deposiiti 25 000 krooni (t lk 16); Harju Maakohtu 03.12.2009 määrusega algatati võlgniku pankrotimenetlus (t lk 12); Harju Maakohtu 22.02.2010 määrusega määras võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 100 000 krooni (t lk 18-21); hageja tasus 04.03.2010 eelviidatud määruse alusel kohtu deposiiti 100 000 krooni. Maksekorraldusel on eksitud kohtuasja numbriga, kuid fakti, et hageja tasus 04.03.2010 võlgniku pankrotiasjas 100 000 krooni on Harju Maakohtu 19.03.2010 määruse p 12 kinnitanud, et võlausaldaja AS OE on 04.03.2010 tasunud võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks 100 000 krooni kohtu deposiiti (t lk 22); Harju Maakohtu 19.03.2010 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (t lk 25-33); Äriregistri andmetel oli kostja võlgniku juhatuse liige alates 06.09.2007 kuni 22.12.2009 (t lk 34-37). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja pidanuks esitama võlgniku pankrotiavalduse ja kas hageja on õigustatud kostjalt nõudma kohtu deposiiti tasutud 169 692 krooni ja sellelt arvestatud viivist 1 692,76 krooni. Hageja tugineb PankrS § 30 lg 3, mille kohaselt juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. PankrS § 30 lg 1 järgi kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. Võlgniku nõukogu esimehe JV 04.03.2008 käskkirjaga 290609-01 on tõendatud, et kõik lepingulised suhted peatati kostjaga alates 29.06.2009 kuni 29.08.2009 ning kohustati kostjat tagastama võlgnikule kõik kostja käsutuses olnud töövahendid, kütuse- ja pangakaardid jne (t lk 118). Käskkirja esitas JV kostjale 29.06.2009. Kostja poolt 29.06.2009 vormistatud ning JV poolt allkirjastatud aktiga on tuvastatud, et kostja andis võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumentatsiooni ja ka võtmed, millest tulenevalt puudus kostjal pärast 29.06.2009 igasugune juurdepääs oma töökohale ning võlgniku dokumentatsioonile (t lk 120). Nõukogu esimehe JV ja liikme MG ning kostja vahel 01.08.2009 vormistatud kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamisest nähtub, et leping loetakse lõppenuks poolte kokkuleppel 20.10.2009 (t lk 122), millest ei nähtu, et kostjal võimaldati täita juhatuse liikme kohustusi.
Õige on kostja osundamine ÄS § 309 lg 1, mille esimese lause kohaselt juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu. Võlgniku 2008 majandusaasta aruandest nähtuvalt oli seisuga 31.12.2008 omakapital 50 290 001 krooni, mis kinnitab, et võlgnik ei olnud maksejõuetu (t lk 124-136). Väär on hageja väide, et kostja oleks pidanud esitama võlgniku pankrotiavalduse 2008 alguses ja ümber lükatud kostja argumentatsiooniga, mille kohaselt saneerimisseaduse (SanS) §-le 8 lg 1 p 1-3 kohus algatab saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja käesolevas seaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline; ettevõte vajab saneerimist; ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Õige on kostja arusaam, et võlgniku suhtes algatati 03.03.2009 saneerimismenetlus, mis tõendab, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu 2008 alguses. Kostja väitele, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud oluliselt saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus, hageja vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et võlgniku püsiva maksejõuetuse 2008 ning 2009 välistab 03.03.2009 võlgniku suhtes algatatud saneerimismenetlus. Kostja kinnitas ka kohtuistungil, et alates 29.06.2009 oli ta võlgniku juhtimisest kõrvaldatud. Kostjal puudusid igasugused kontaktid võlgniku nõukoguga. Kostja käsitles 29.06.2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja, kui nõukogu otsust tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks. Kostjal puudus juba kolme kuu vältel igasugune ülevaade võlgniku majanduslikus seisust ja tegevusest (s.h. saneerimiskava täimisest), samuti puudus kostjal ka igasugune võimalus võlgniku juhtimises osaleda. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009. Kohus nõustub kostja positsiooniga, et ajal, mil võlgnik lõpetas võlaõigusliku suhte kostjaga (29.06.2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning puudub alus väita, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavaldust. Ajutise halduri aruande punktist 7 nähtuvalt viidatud garantiide andmine ja laenude võtmine võlgniku poolt kontserni äritegevuse jätkamiseks ei ole käsitletavad kuriteo tunnustega teona. Haldur leiab, et raske juhtimisveana oleks võimalik käsitleda: pankrotiavalduse esitamisega viivitamist juhatuse poolt ning üldkoosoleku kokkukutsumisega viivitamist. Selleks on omakorda vaja välja selgitada: millal muutus võlgnik maksejõuetuks; millal ei vastanud võlgniku omakapital seadusega sätestatud nõuetele; tehingute tegemine; raamatupidamiskohustuse täitmata jätmist, kuivõrd nähtub, et nii 2008 äriregistrile esitatud majandusaasta aruandes (auditeerimata) kui ka 30.11.2009 esitatud andmetest on näha, et tütarettevõtjate osaluste väärtusi on kajastatud 2007 lõpu seisu arvestades; võlgniku kui aktsionäri kontrolli võimalikku mitteteostamist tütarettevõtjate tegevuse üle; nõukogu ülesannete kohast mittetäitmist, mis on võimaldanud muuhulgas eksitavate andmetega 2008 majandusaasta aruande (auditeerimata) esitamise äriregistreile ning uue juhatuse liikme mittemääramist 2009 juunis (t lk 38-64). Põhjendatud on kostja seisukoht, et ajutise halduri aruande punktist 7 nähtuvalt ei ole ajutine haldur tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Ka ei ole ajutine pankrotihaldur sellist väidet esitanud üheski teises aruande punktis. Ajutine haldur on vaid märkinud, et sellise väite esitamiseks tuleb tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ning millal ei vastanud võlgniku omakapital seadusega sätestatud nõuetele ja on osundanud nõukogu kohustusele määrata uus juhatuse liige 2009 juunis. Kohus leiab, et ajutine haldur ei ole tõsikindlalt tuvastanud, et kostja on rikkunud oma kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus.
TsMS § 457 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Harju Maakohtu 19.03.2010 määrusega võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta on leidnud kinnitust, et MO on kohut teavitanud, et temaga on võlgniku juhatuse liikme leping lõpetatud 01.08.2009 (I kd, tl 161-165). Juhatuse liikme lepingu lõpetamisele Mart Opmanniga on alla kirjutanud JV ja MG (I kd, tl 165). Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 309 lg 1 valib ja kutsub juhatuse liikmed tagasi aktsiaseltsi nõukogu. Võlgniku nõukogu liige JV on teadlik võlgniku vastu esitatud pankrotiavaldusest (I kd, tl 156; II kd, tl 120, 160, 221), kuid ei ole oma ÄS § 309 lg 1 tulenevat juhatuse liikme valimise kohustust täitnud, ega ei ole korraldanud ka muul moel võlgniku vastuse esitamist pankrotiavaldusele. Kohus on määruse punktis 11 asunud seisukohale, et võlgniku vara tegelik väärtus ei vasta võlgniku bilansile seisuga 30.11.2009 ja hilisemat bilanssi võlgnik kohtule ega ajutisele pankrotihaldurile esitanud ei ole, siis leiab kohus, et võlgniku bilanss ei kajasta võlgniku tegelikku majanduslikku olukorda ning seetõttu ei ole olnud võimalik välja selgitada aega, millal võlgnik muutus maksejõuetuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb pankrotihalduril edaspidise pankrotimenetluse käigus välja selgitada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja samuti tuleb välja selgitada võlgniku maksejõuetuks muutumise põhjused. Juhul, kui võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, peab pankrotihaldur või kohus tulenevalt PankrS § 28 lg 1 teatama prokurörile või politseile kriminaalasja alustamise otsustamiseks. PankrS § 28 lg 2 sätestab, et kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Kuna võlgniku juhtorgani liikmed ei ole pankrotimenetluse käigus osutanud ajutisele pankrotihaldurile kaasabi tõendite kogumisel, siis ei ole ajutisel pankrotihalduril olnud võimalik eelnimetatud asjaolusid põhjalikult välja selgitada. Eeltoodust tulenevalt kohustab kohus pankrotihaldurit edaspidise pankrotimenetluse käigus välja selgitama, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga ja vajadusel esitama vastavad nõuded kahju tekitanud isikute vastu. Seega puudub võlgniku pankroti väljakuulutamise määruses selge positsioon, millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Õige on kostja väide, et võlgniku pankroti väljakuulutamise määruses puudub seisukoht kostja raske juhtimisvea osas, samuti kas kostja on rikkunud kohustust esitada pankrotiavaldus. ÄS § 306 lg 31 kohaselt kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et talle etteheidetav asjaolu, et ta pidanuks esitama pankrotiavalduse vahetult pärast saneerimismenetluse lõpetamist, ei ole tõsiselt võetav. Asjakohane on kostja osundamine asjaolule, et saneerimismenetluse lõpetamise ajaks 28.09.2009 oli temaga varasemale lepingu peatamisele 01.08.2009 vormistatud ka juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millest tulenevalt puudus kostjal igasugune õiguslik alus võlgniku esindamiseks, kuna kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. Põhjendatud on kostja positsioon, et äriregistri kandel, et kostja oli võlgniku juhatuse liige kuni 22.12.2009, ei ole õigustloovat tähendust. Kostjal puudus ka igasugune faktiline võimalus võlgniku nimel pankrotiavalduse esitamiseks, kuna kostja oli kõrvaldatud võlgniku juhtimisest ning tal puudus igasugune juurdepääs võlgniku dokumentidele. TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb õiguste teostamisel toimida heas usus ning õiguste teostamise eesmärgiks ei tohi olla kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et olukorras, kus tal
oli faktiliselt võimatu pankrotiavaldust esitada, oleks pankrotiavalduse mitteesitamise etteheitmine kostjale vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus asub seisukohale, et saneerimismenetluse tühistamise määruse jõustumisest alates 15.10.2009 kuni hageja 19.10.2009 esitatud võlgniku pankrotiavalduse ajavahemik on neli päeva. Seega ei saanud kostja kuidagi rikkuda ÄS § 306 lg 31 tulenevat kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus 20 päeva jooksul. Asjas on tõendamist leidnud, et kostja ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud, siis on PankrS § 30 lg 3 tulenev eeldus täitmata ega tõusetu hageja nõudeõiguse küsimust kostjalt deposiiti tasutud summa hüvitamiseks. Seega jätab kohus analüüsimata kostja täiendavad alternatiivsed vastuväited hagiavaldusele. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb tühistada Harju Maakohtu 25.03.2010 hagi tagamise määrusega AS-i OE (registrikood XXX) kasuks Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr XXX kantud kohtulik hüpoteek summas 171 384,76 krooni. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Viivi Villemson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.