Tsiviilasja number
2-10-14189
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.12.2012, Tallinn
Tsiviilasi
AS Oma Ehitaja hagi M Oi vastu 10 845,30 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 581,84 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.02.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Oma Ehitaja apellatsioonkaebus
Istugi toimumise aeg
03.12.2012
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Oma Ehitaja (registrikood 11146149), esindaja vandeadvokaat Elmer Muna Kostja M O (isikukood xxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Peeter Viirsalu
Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 28.02.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja AS Oma Ehitaja kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,
kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 25.03.2010 esitas AS Oma Ehitaja hagi Harju Maakohtusse M Oi vastu 169 692 krooni ja viivise 1 672,76 krooni saamiseks. Hageja esitas 19.10.2009 Harju Maakohtule avalduse Premium Motors Grupp AS pankroti väljakuulutamiseks. Hageja tasus 02.11.2009 kohtu deposiiti 25 000 krooni ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks. 03.12.2009 algatati võlgniku pankrotimenetlus. Kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks, siis nõustus kohus ajutise halduri ettepanekuga nõuda kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks täiendava raha maksmist. Hageja tasus 11.02.2010 kohtu deposiiti täiendavad 44 692 krooni pankrotimenetluse kulude katteks. Maksekorraldusel on eksitud kohtuasja numbriga, kuid hageja kinnitas, et ülekantud raha tasuti võlgniku pankrotimenetluses. 22.02.2010 kohus määras võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 100 000 krooni, mille hageja tasus 04.03.2010. Maksekorraldusel on eksitud kohtuasja numbriga, kuid võlgniku 19.03.2010 pankrotimääruse p 12 sedastab, et võlausaldaja AS Oma Ehitaja on 04.03.2010 tasunud võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks 100 000 krooni kohtu deposiiti. Kokku tasus hageja võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 169 692 krooni. Hagejal on õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist kostjalt pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 alusel. Äriregistri andmetel oli kostja võlgniku viimaseks juhatuse liikmeks (alates 06.09.2007 kuni 22.12.2009). Ajutise halduri aruande p 7 kohaselt leidis haldur, et võlgniku tegevuses on raske juhtimisveana võimalik käsitleda muu hulgas seda, et juhatus viivitas pankrotiavalduse esitamisega. Premium Motors Grupp AS aktsiakapital oli 47 871 340 krooni. Nähtuvalt ajutise halduri aruandest kanti äriühingust 2007. ja 2008. aasta alguses välja ligi 30 000 000 krooni ning võlgnik oli ainuüksi AS-le DnB Nord Pank ja hagejale võlgu rohkem kui 60 000 000 krooni. Võttes arvesse, et äriühingust viidi vara välja ja võeti kohustusi peaaegu kaks korda suuremas ulatuses, kui oli aktsiakapitali, siis ilmselgelt puudub võimalus, et ei oleks rikutud ÄS § 292 lg 1 p 1 nõuet üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kui aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist. Kostja eiras rohkem kui pooleteise aasta jooksul ÄS § 306 lg-s 31 sätestatud kohustust esitada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule võlgniku pankrotiavaldus. Kostja asemel pidi pankrotiavalduse esitama ja kulutusi kandma hageja. Halduri aruandest nähtub, et kostja jättis täitmata raamatupidamiskohustuse (ÄS § 306 lg 4) ning jättis võlgniku 2008. majandusaasta aruande esitamata audiitorile (ÄS § 332 lg 1). Kostja varjas alates 2008. aasta algusest võlgniku maksejõuetust ja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli võlgniku juhatuse liige alates 06.09.2007. Nõukogu esimees J V peatas oma 04.03.2008 käskkirjaga 290609-01 kõik lepingulised suhted kostjaga alates 29.06. - 29.08.2009 ning kohustas kostjat tagastama võlgnikule kõik kostja käsutuses olnud töövahendid. Nähtuvalt kostja poolt 29.06.2009 vormistatud ning J V poolt allkirjastatud aktist, andis kostja võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumentatsiooni ja ka võtmed, millest tulenevalt puudus kostjal pärast 29.06.2009 igasugune juurdepääs oma töökohale ning võlgniku dokumentatsioonile. Viidatud kuupäevast alates oli kostja ühingu juhtimisest kõrvaldatud. Kostjal puudusid igasugused kontaktid võlgniku nõukoguga. Kostja käsitles 29.06.2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja kui nõukogu sisulist otsust tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks.
01.08.2009 vormistati kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millele kirjutasid alla juhatuse esimees J V ning juhatuse liige M G. Vaatamata juhatuse liikmega lepingu faktilisele (29.06.2009) ja formaalsele (01.08.2009) lõpetamisele, ei täitnud võlgniku nõukogu oma seadusest tulenevat kohustust ega teatanud äriregistrile kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest. Kostja, saades 11.11.2009 üllatuslikult teada, et nõukogu ei ole oma kohustust täitnud, ning et tema on jätkuvalt äriregistris märgitud juhatuse liikmena, esitas 25.11.2009 avalduse äriregistrile enda kustutamiseks võlgniku registrikaardilt. Hageja seisukoht, nagu oleks kostja rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi seeläbi, et kostja väidetavalt hilines võlgniku pankrotiavalduse esitamisega, ei ole õige. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei ole haldur tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Ka ei ole haldur sellist väidet esitanud üheski teises aruande punktis. Ajutine haldur vaid märkis, et sellise väite esitamiseks tuleb tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ning millal ei vastanud võlgniku omakapital seadusega sätestatud nõuetele. Nähtuvalt võlgniku 2008. majandusaasta aruandest oli seisuga 31.12.2008 Premium Motors Grupp AS omakapital 50 290 001 krooni. Vastavalt saneerimisseaduse (SanS) §-le 8 ei ole võimalik saneerimismenetluse algatamine ettevõtte suhtes, mis on püsivalt maksejõuetu. Juba ainuüksi fakt, et võlgniku suhtes algatati saneerimismenetlus, tõendab, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu 2008. aasta alguses, nagu üritab väita hageja. Tegelikkuses ei olnud võlgnik maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud oluliselt saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus. Alates 29.06.2009 ei olnud kostjal enam objektiivselt võimalik oma juhatuse liikme ülesandeid täita. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009. Viidatud ajaks puudus kostjal kolme kuu vältel igasugune ülevaade võlgniku majanduslikust seisust ning võimalus võlgniku juhtimises osaleda. Ajal, mil võlgnik lõpetas võlaõigusliku suhte kostjaga (29.06.2009), ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning puudub igasugune alus väitmaks, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavaldust. Äriregistri kandel ei ole õigustloovat tähendust. Isegi juhul, kui oleks võimalik väita, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus tulenevalt PankrS § 30 lg-st 3, on hageja alusetult jätnud tähelepanuta PankrS § 30 lg 4 regulatsiooni, millest tulenevalt on hageja väidetava nõude suurus ebaselge. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et tema poolt väidetavalt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tasutud raha on kõik võlgniku pankrotimenetluses ära kulutatud. Samuti ei ole selge, kas ja kui suures summas on kõnealust raha juba kulutatud või kulutatakse seda edaspidi. Kostja leidis, et hagejal puudub viidatud summas tema vastu nõudeõigus PankrS § 30 lg 3 alusel. Hagejal puudub kostja vastu nõue 25 000 krooni. Ajutise halduri kulude katteks tasutud summa ei kuulu PankrS § 30 lg 1 regulatsiooni alla ning seetõttu ei ole võimalik nõuda ajutise halduri kulude katteks tasutud summa hüvitamist PankrS § 30 lg 3 alusel. Hageja nõue 44 692 krooni on tõendamata. Hagiavaldusest ning lisatud tõenditest nähtuvalt ei ole kõnealust summat tasutud võlgniku pankrotiasjas. Hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi kohtumäärust, mille alusel hageja kõnealuse summa väidetavalt võlgniku pankrotimenetluses tasus. Lisaks eeltoodule nähtub toodud maksekorraldusest, et kõnealune summa on tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks. Esimese astme kohtu otsus 28.02.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda.
Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja pidanuks esitama võlgniku pankrotiavalduse ja kas hageja on õigustatud kostjalt nõudma kohtu deposiiti tasutud 169 692 krooni ja sellelt arvestatud viivist 1 692,76 krooni. Võlgniku nõukogu esimehe J V 04.03.2008 käskkirjaga 290609-01 on tõendatud, et kõik lepingulised suhted peatati kostjaga 29.06.- 29.08.2009. Kostja poolt 29.06.2009 vormistatud ning J V poolt allkirjastatud aktiga on tuvastatud, et kostja andis võlgnikule üle kõik töövahendid ning tema käsutuses olnud dokumentatsiooni ja ka võtmed, millest tulenevalt puudus kostjal pärast 29.06.2009 igasugune juurdepääs oma töökohale ning võlgniku dokumentatsioonile. Nõukogu esimehe J V ja liikme MGi ning kostja vahel 01.08.2009 vormistatud kostjaga juhatuse liikme lepingu lõpetamisest nähtub, et leping loetakse lõppenuks poolte kokkuleppel 20.10.2009. Võlgniku 2008. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli seisuga 31.12.2008 omakapital 50 290 001 krooni, mis kinnitab, et võlgnik ei olnud maksejõuetu. Õige on kostja arusaam, et võlgniku suhtes algatati 03.03.2009 saneerimismenetlus, mis tõendab, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu 2008.a alguses. Kostja väitele, et võlgnik ei olnud maksejõuetu ka saneerimismenetluse ajal, sest saneerimismenetlus lõpetati seetõttu, et saneeritavad ettevõtted ei täitnud oluliselt saneerimiskava, mitte aga seetõttu, et oleks selgunud võlgniku püsiv maksejõuetus, hageja vastuväiteid ei esitanud. Kohus leidis, et võlgniku püsiva maksejõuetuse 2008. ning 2009.aastal välistab 03.03.2009 võlgniku suhtes algatatud saneerimismenetlus. Alates 29.06.2009 oli kostja võlgniku juhtimisest kõrvaldatud, tal puudusid igasugused kontaktid võlgniku nõukoguga. Kostja käsitles 29.06.2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja kui nõukogu otsust tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009. Kohus nõustus kostja positsiooniga, et ajal, mil võlgnik lõpetas võlaõigusliku suhte kostjaga, ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ning puudub alus väita, et kostja oleks olnud kohustatud esitama võlgniku pankrotiavalduse. Ka ajutise halduri aruandest ei nähtu, et haldur oleks tõsikindlalt tuvastanud, et kostja on rikkunud oma kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus. Harju Maakohtu 19.03.2010 määrusega võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta on leidnud kinnitust, et M O on kohut teavitanud, et temaga on võlgniku juhatuse liikme leping lõpetatud 01.08.2009. Juhatuse liikme lepingu lõpetamisele M Oiga on alla kirjutanud J V ja M G. Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 309 lg-st 1 valib ja kutsub juhatuse liikmed tagasi aktsiaseltsi nõukogu. Võlgniku nõukogu liige J V on teadlik võlgniku vastu esitatud pankrotiavaldusest, kuid ei ole oma ÄS § 309 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme valimise kohustust täitnud, ega ei ole korraldanud ka muul moel võlgniku vastuse esitamist pankrotiavaldusele. Kohus asus määruse punktis 11 seisukohale, et võlgniku bilanss ei kajasta tegelikku majanduslikku olukorda ning seetõttu ei ole võimalik välja selgitada aega, millal võlgnik muutus maksejõuetuks. Halduril tuleb edasises menetluses välja selgitada, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja maksejõuetuks muutumise põhjused. Seega puudus võlgniku pankroti väljakuulutamise määruses selge positsioon, millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Kostjale etteheidetav asjaolu, et ta pidanuks esitama pankrotiavalduse vahetult pärast saneerimismenetluse lõpetamist, ei ole tõsiseltvõetav. Saneerimismenetluse lõpetamise ajaks 28.09.2009 oli kostjaga lisaks varasemale lepingu peatamisele 01.08.2009 vormistatud ka juhatuse liikme lepingu lõpetamine, millest tulenevalt puudus kostjal igasugune õiguslik alus võlgniku esindamiseks. Põhjendatud on kostja positsioon, et äriregistri kandel, mille kohaselt oli kostja võlgniku juhatuse liige kuni 22.12.2009, ei ole õigustloovat tähendust. Saneerimismenetluse tühistamise määruse jõustumisest alates 15.10.2009 kuni hageja poolt 19.10.2009 esitatud pankrotiavalduseni oli neli päeva. Seega ei saanud kostja kuidagi rikkuda ÄS § 306 lg-st 31 tulenevat kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus 20 päeva jooksul. Et asjas on tõendamist leidnud, et kostja ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud, siis on PankrS § 30 lg-st 3 tulenev eeldus täitmata ega tõusetu hageja
nõudeõiguse küsimust kostjalt deposiiti tasutud summa hüvitamiseks. Eeltoodu tõttu jätab kohus analüüsimata kostja täiendavad alternatiivsed vastuväited hagiavaldusele. Apellatsioonkaebus AS Oma Ehitaja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus on sisult vastuoluline ja põhjendamata. Otsuses on valesti hinnatud tõendeid ning alusetult jäetud tähelepanuta hageja esitatud seisukohti ja seletusi. Premium Motors Grupp AS nõukogu esimehe J V ja liikme M Gi ning kostja vahel 01.08.2009 vormistatud kostja juhatuse liikme lepingu lõpetamisest nähtub, mis kuupäevast loetakse lõpetatuks juhatuse liikme leping. Sellist tüüpi kokkuleppest, millega lõpetatakse teatud ajahetkest tulevikus poolte vahel sõlmitud leping, ei peagi nähtuma, et isikul võimaldatakse täita oma kohustusi kuni tulevikus määratletud ajahetke saabumiseni. Kohtuotsuses püstitatud eeldus, et kokkuleppes oleks pidanud olema eraldi mainitud M Oi kohustus täita juhatuse liikme kohustusi ajavahemikul 01.08. - 20.10.2009, on kunstlik ja põhjendamatu. Vastupidiselt maakohtu seisukohale oleks kokkuleppes pidanud olema mainitud hoopis vastupidine asjaolu, et M O ei pidanud pärast lepingu peatamise lõppemist kuni juhatuse liikme lepingu lõppemiseni oma kohustusi täitma. Kuna selline kokkulepe puudus, siis pidigi ta täitma oma kohustusi kuni 20.10.2009 ning apellandi nõue on põhjendatud. Hageja juhtis nii hagis kui ka istungil kohtu tähelepanu faktile, et võlgniku 2008. aasta majandusaasta aruanne on auditeerimata. Kohtuotsuses pole sellele faktile mitte mingit tähelepanu pööratud ning on alusetult tuginetud ebausaldusväärsele tõendile. Kostja raamatupidamiskohustuse täitmata jätmine on kinnituseks hagiavalduses esitatud väidetele ja hageja nõude põhjendatusele. Maakohtu seisukoht, et võlgniku püsiva maksejõuetuse 2008. ning 2009. aastal välistab 03.03.2009 võlgniku suhtes algatatud saneerimismenetlus, ei ole loogiline ega põhjendatud. Kohus jättis analüüsimata fakti, et saneerimismenetlus lõpetati 28.09.2009 saneeritavate ettevõtete võimetuse tõttu täita saneerimiskava. Saneerimismenetlus lõpetati ja vahetult pärast seda ettevõte pankrotistus. Maksejõulised ettevõtted suudavad täita saneerimiskava ning ei pankrotistu vahetult pärast saneerimismenetluse enneaegset lõppu. Maakohus tugines kostja selgitusele kohtuistungil, et alates 29.06.2009 oli ta võlgniku juhtimisest kõrvaldatud. Kostja käsitles 29.06.2009 talle teatavaks tehtud nõukogu esimehe käskkirja kui nõukogu otsust tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks. TsMS § 290 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis. Menetlusosalise poolt istungil antud seletus ei ole tõend. Maakohus on alusetult tuginenud menetlusosalise seletusele kui tõendi allikale ning teinud valed järeldused, mis on viinud ebaseadusliku otsuseni. Maakohus väitis, et ajutine haldur ei ole tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Hageja arvates on ajutine haldur oma aruandes selgelt viidanud, et võlgniku tegevuses on võimalik raske juhtimisveana käsitleda muu hulgas seda, et juhatus viivitas pankrotiavalduse esitamisega. Maakohus on otsuses esitanud vastuolulisi väiteid, leides, et M O teavitas kohut, et temaga on võlgniku juhatuse liikme leping lõpetatud 01.08.2009, sest varasemalt kohus uskus, et M Oi võlaõiguslik suhe lõppes 29.06.2009. On põhjendamatu, et kohus kohtleb vastustaja igat väidet (sh varasemates menetlustes esitatud väiteid) kriitika- ja analüüsivabalt tõendina. On ju ilmne, et vastustaja huvides on väita, et temaga lõppes leping võimalikult ammu enne võlgniku pankrotistumist. Kostja ei olnud ega ole siiani võlgnikule ajutise halduri nimetamise ega pankroti väljakulutamise (hagita) menetluses menetlusosaline. Seega on välistatud otsuses TsMS § 457
lg-le 1 tehtud viite põhjendatus. Pankrotimääruse eesmärk ei olnud mitte kostja juhatuse liikme lepingu lõppemise aja tuvastamine, vaid ettevõtte maksejõuetuse tuvastamine. Maakohus jättis andmata sisulise hinnangu hagiavalduses esitatud väitele, et M O on varjanud võlgniku maksejõuetust juba 2008. aasta algusest. Puudub seadusest tulenev alus pidada saneerimismenetluse algatamise ja saneerimiskava kinnitamise fakti isiku tegelikku maksejõuetust välistavaks asjaoluks. Asjaolu, et äriregistri kanne ei ole konstitutiivse iseloomuga, ei muuda fakti, et maksejõuetusest teadlik juhatuse liige peab esitama pankrotiavalduse. Kostja jättis selle kohustuse täitmata 2008. aasta algusest. Tõendamata ja alusetu on väide, et kostja oli kogu selle aja jooksul kõrvaldatud võlgniku juhtimisest ning tal puudus igasugune juurdepääs võlgniku dokumentidele. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetluse käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.11.2011 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus 13.06.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2011 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.02.2011 otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Muuta tuleb vaid põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt kui võlgniku endiselt juhatuse liikmelt PankrS § 30 lg 3 alusel kohtu deposiiti tasutud summa hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Viidatud sätte esimese lause kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiiti tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata. Juhatuse liikme pädevust sätestava ÄS § 306 lg 31 esimese lause järgi, kui aktsiaselts on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule aktsiaseltsi pankrotiavalduse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on viidatud sätetes märgitud kohustust rikkunud (kas tuvastatud asjaoludel oli kostjal võimalik seda kohustust täita). Asja lahendamisel tuli esmalt tuvastada, millal muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltus, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Poolte tõendamiskoormist sätestava PankrS § 30 lg 3 teise lause järgi peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kostja tugines asjaoludele, et tal oli võimatu vaidlusalust kohustust täita, sest võlgniku maksejõuetus tekkis 2009. a lõpuks ning sellel ajal ei olnud ta enam võlgniku juhatuses. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 ja PankrS § 30 lg-st 3 on kostjal nende väidete tõendamise kohustus. Maakohus leidis põhjendatult, et kohus peab nii saneerimismenetluse algatamisel kui ka saneerimiskava kinnitamisel muu hulgas kontrollima, ega saneeritav äriühing pole püsivalt maksejõuetu ning saneerimismenetluse algatamine ja saneerimiskava kinnitamine on
äriühingu maksejõuetuse korral välistatud. Nii sätestab SanS § 8 lg 1, et kohus algatab saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja saneerimisseaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, ettevõte vajab saneerimist ning ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. SanS § 28 lg 2 p 4 järgi kontrollib kohus saneerimiskava kinnitamisel, kas saneerimiskava vastab SanS §-s 21 sätestatud nõuetele (s.t kas saneerimiskava sisaldab muu hulgas ettevõtte majandusliku seisundi kirjeldust saneerimismenetluse algatamise seisuga ja nende põhjuste analüüsi, mis on kaasa toonud vajaduse ettevõtet saneerida, samuti prognoosi ettevõtte majandusliku seisundi kohta pärast saneerimist). SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui muu hulgas selgub, et ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline. Kostja esitas kohtule Premium Motors Grupp AS 2008. majandusaasta aruande, mis oli auditeerimata ja mille kohaselt oli äriühingu omakapital 2008. a lõpus 50 290 001 krooni ning Harju Maakohtu 03.03.2009 määruse Premium Motors Grupp AS, Premium Motors OÜ ja Premium Motors Kinnisvara OÜ saneerimismenetluse algatamise kohta ja Harju Maakohtu 04.06.2009 määruse saneerimiskava kinnitamise kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et eeltoodud tõenditest järeldub, et Premium Motors Grupp AS ei olnud kuni saneerimiskava kinnitamiseni maksejõuetu. SanS § 8 lg 1 p 1 järgi saab algatada saneerimismenetluse ettevõtte suhtes, mille maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. SanS § 28 lg 5 p 3 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata, kui selle täitmine ei ole tõenäoline. Tõenäoline ei ole saneerimiskava täitmine juhul, kui saneeritav ettevõte on maksejõuetu. Hageja on hagiavalduses leidnud, et Premium Motors Grupp AS oli püsivalt maksejõuetu juba 2008. a ning on esitanud oma väidete tõendamiseks Premium Motors Grupp AS (pankrotis) ajutise halduri aruande. Sellele tõendile tugineb hageja ka apellatsioonimenetluses ning esitas lisaks ringkonnakohtu istungil 03.12.2012 Premium Motors Grupp AS (pankrotis) pankrotihalduri Randu Riibergi 23.11.2012 vastuse hageja järelpärimisele. Kolleegium leiab, et nimetatud tõenditest ei nähtu, et Premium Motors Grupp AS oli püsivalt maksejõuetu juba 2008.a. Riigikohus on selgitanud, et: “kolleegium peab vajalikuks siiski selgitada, et võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda ümberlükkamatult maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal”. Ringkonnakohtu istungil ei toonud hageja esile asjaolusid, millest nähtuks, et võlgniku majandustegevuses oleks toimunud olulisi muudatusi saneerimismenetluse ajal. Seda ei nähtu ka pankrotihalduri Randu Riibergi 16.02.2010 esitatud aruandest ega ka 23.11.2012 vastusest hagejale. Premium Motors Grupp AS ajutise pankrotihalduri Randu Riibergi 16.02.2010 esitatud aruande kohaselt on Premium Motors Grupp AS maksejõuetuse põhjuseks eelkõige tütaräriühingutele Premium Motors OÜ-le ja Premium Motors Kinnisvara OÜ-le garantiide andmine nende kohustuste täitmise tagamiseks. Premium Motors Grupp AS varaks olid enamuses tütarettevõtete osad ja aktsiad ja nõuded tütaräriühingute vastu, mida haldur hindab väärtusetuteks, kuid aruandest ei selgu, millal on muutunud tütarettevõtted maksejõuetuteks. Samuti ei selgu halduri aruandest, millal on muutunud Premium Motors Grupp AS vastu esitatud nõuded sissenõutavateks. Seega ei ole võimalik ajutise pankrotihalduri aruande järgi tuvastada, millal muutus Premium Motors Grupp AS maksejõuetuks ja millal oli juhatus kohustatud esitama pankrotiavalduse. Ajutise halduri aruandest ei ole võimalik saada kinnitust hageja väitele, et äriühing oli maksejõuetu juba 2008. aastal. Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt tuleneb ajutise halduri aruande p-st 7, et kostja on jätnud täitmata oma kohustuse pankrotiavalduse esitamiseks. Aruande p 7 kohaselt tuli esmalt välja selgitada,
millal muutus Premium Motors Grupp AS maksejõuetuks ja alles pärast seda on võimalik tuvastada, kas kostja on jätnud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata. Premium Motors Grupp AS-i (pankrotis) pankrotihalduri Randu Riibergi 23.11.2012 vastusest hageja järelpärimisele nähtub, et pankrotihalduril ei olnud võimalik anda olemasolevate andmete baasil täpset hinnangut, millal muutus Premium Motors Grupp AS püsivalt maksejõuetuks. Samuti ei nähtu ülalnimetatud tõenditest, et Premium Motors Grupp AS oleks muutunud püsivalt maksejõuetuks saneerimismenetluse ajal, s.o perioodil 04.06.2009 kuni 28.09.2009. Harju Maakohtu 28.09.2009. a määrusest, millega maakohus tühistas ülalnimetatud saneerimiskava, on hageja taotlenud saneerimiskava tühistamist, kuna Premium Motors Kinnisvara OÜ ei ole teinud AS-ile Oma Ehitaja ühtegi saneerimiskava järgset makset ning sel põhjusel taotles võlausaldaja saneerimiskava tühistamist. Kolleegium märgib, et hagejal võlausaldajana oli saneerimismenetluses võimalik esitada oma vastuväide, juhul kui tema arvates oli saneerimisavalduse esitanud püsivalt maksejõuetu äriühing. AS Oma Ehitaja seda võimalust ei kasutanud. Premium Motors Grupp AS 2008. majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul vara piisavalt ja aruandest ei saanud järeldada äriühingu maksejõuetust. See, et Premium Motors Grupp AS 2008. majandusaasta aruanne oli auditeerimata, ei tähenda iseenesest, et aruanne oleks olnud oma sisult ebaõige. Seega saab Premium Motors Grupp AS 2008. majandusaasta aruandest ning saneerimismenetluse algatamise ja saneerimiskava kinnitamise määrustest teha järelduse, et Premium Motors Grupp AS ei olnud 2008. aastal ja 2009. aasta esimesel poolel maksejõuetu. Samas asjas tehtud lahendis leidis Riigikohus: “vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele tõendite mittenõuetekohase hindamise kohta võlgniku maksejõuetuse analüüsimisel märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui tugines muu hulgas võlgniku auditeerimata 2008. majandusaasta aruandele. Viidatud aruanne on TsMS § 229 lg 1 järgi tõendiks, mida kohtul tuleb TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega” Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjal tekkis kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus pärast Harju Maakohtu 28.09.2009 määruse jõustmist, millega saneerimiskava tühistati. Nimetatud määrus jõustus 15.10.2009. Vaidlus puudub selles, et võlausaldaja AS Oma Ehitaja esitas 19.10.2009 maakohtule avalduse Premium Motors Grupp AS-i pankroti väljakuulutamiseks. Seega on põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei esitanud kostja 4 päeva jooksul võlgniku pankrotiavaldust, mis ei võimalda tulenevalt ÄS § 306 lg 31 ja PankrS § 30 lg 3 alusel hagi rahuldamist. Maakohtu põhjendustest nähtub, et kostjapoolne kohustuste rikkumine on välistatud seetõttu, et kostja tegevus juhatuse liikmena oli 29. juunil 2009 peatatud ning tal ei olnud võimalik oma kohustusi täita. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, põhjendades seda järgmiselt: “ÄS § 306 lg 1 järgi on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. ÄS § 309 lg 1 esimese lause järgi valib juhatuse liikmed ja kutsub nad tagasi nõukogu. Tulenevalt ÄS §-st 309 võib juhatuse liikme ja äriühingu vaheline õigussuhe lõppeda juhatuse liikme ametiaja lõppemisega (§ 309 lg 2), juhatuse liikme tagasikutsumisega (§ 309 lg 3) ning juhatuse liikme tagasiastumisega (§ 309 lg 5). Vältimaks olukordi, kus äriühingu juhtimine on juhatuse liikme väljalangemise tõttu häiritud, sätestatakse ÄS § 310 esimeses lauses, et mõjuval põhjusel võib väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme määrata kohus nõukogu, aktsionäri või muu huvitatud isiku nõudel. Arvestades juhatuse kui aktsiaseltsi juhtorgani pädevust, on oluline, et juhatuse ja äriühingu vahelised suhted oleksid õiguslikult selged. ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Arvestades eeltoodut, ei ole võlgniku nõukogu esimehe käskkiri kostjaga lepingulise suhte peatamise kohta kooskõlas seadusega. ÄS § 317 lg 1 esimese lause
järgi annab nõukogu juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel. ÄS § 306 lg 2 esimesest lausest tulenevalt on juhatusel kohustus järgida nõukogu seaduslikke korraldusi. Seega ei saa kostja vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu ebaseaduslikule korraldusele. ÄS § 315 lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja hoolsuskohustuseks oli vaidlusaluses õiguslikult ebaselges olukorras aktiivselt tegutseda, et kõrvaldada takistused juhatuse liikme ülesannete täitmisel, või juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. ÄS § 309 lg 5 esimese ja teise lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest nõukogule. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad lepingu kohaselt. Kuivõrd kostja juhatuse liikme kohalt tagasi ei astunud, oli ta jätkuvalt võlgniku juhatuse liige koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega“. Kui nõukogu lõpetas kostjaga juhatuse liikme lepingu 20. oktoobrist 2009, siis sai hageja tugineda eeldusele, et kostjal tuli kuni selle kuupäevani juhatuse liikme kohustusi täita. Seega tulnuks kostjal tõendada väidet, et tal ei olnud võimalik juhatuse liikme kohustusi täita. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et kuna õiguslik alus hagi rahuldamiseks puudus, siis ei oma asjas tähtsust, kas kostja volitused juhatuse liikmena olid peatatud ja hiljem volitused lõpetatud kooskõlas seadusega. Samuti ei oma tähtsust, kas kostjal oli reaalselt võimalus pankrotiavaldus esitada või mitte, kuna eeldused hagi rahuldamiseks puuduvad. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, hinnates Premium Motors Grupp AS pankroti väljakuulutamise määruses toodut. Tegemist on TsMS § 272 lg-s 2 sätestatud dokumentaalse tõendiga, mida oli maakohtul õigus TsMS § 243 lg 1 alusel uurida ja hinnata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta apellandi kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TSMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.