2.Mõista kostjalt Osaühing M hageja UR kasuks välja põhinõudena leppetrahv summas 2168,52 eurot (kaks tuhat ükssada kuuskümmend kaheksa eurot ja
eurosenti).
Jätta
rahuldamata
hageja
poolt
esitatud
muud
leppetrahvinõuded ning kohustuse täitmise nõue.
3.Mõista kostjalt Osaühing M hageja UR kasuks välja 22. veebruari 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuste täitmisega viivitamise eest kogusummas 448,41 eurot (nelisada nelikümmend kaheksa eurot ja 41 eurosenti) ning edasi viivis 1(13)
2-08-91361 protsendina kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud põhinõudelt (2168,52 eurot) alates 23. veebruarist 2011.a kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Resolutsiooni käesoleva punkti alusel kostjalt Osaühing M
sissenõutava
viivise suurust piirab kohus põhinõude summani (2168,52 eurot). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 93% ulatuses hageja UR kanda ja 7% ulatuses kostja Osaühingu M kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 22. veebruaril 2011.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.30. detsembril 2008.a esitas UR(edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu M (edaspidi kostja) vastu, milles (hilisemaid täpsustusi arvestades) sisalduvad järgmised nõuded: - Kohustada kostjat rajama mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt kohtuotsuse jõustumise aasta 31. augustiks, hagejale kuuluva Tallinnas Haabersti linnaosas XXXasuva kinnistu nr XXX (katastritunnus XXX) piirile drenaaži-, heitvee kanalisatsiooni- ja sadevete kanalisatsioonitrassid, mis vastaks kehtivale ehitusstandardile ning oleks külmumiskahjustuste ja ummistuste vältimiseks paigaldatud allpool külmumispiiri, s.o vähemalt 150 cm sügavusele arvestades torulaest, ning võimaldaks kinnistule ehitada keldrikorrusega hoone ja, et oleks võimalik ilma täiendavate kulutusteta suunata kinnistu kanalisatsiooniveed ja maapinna drenaaživeed üldtrassi vähemalt 250 cm sügavuselt arvestades torulaest. - mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvid kogusummas 450 138 krooni ning viivise kõigilt leppetrahvi osadelt alates 2. augustist 2007.a kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates otsuse tegemisest viivis seadusjärgses määras kuni leppetrahvi tasumiseni. 2(13)
2-08-91361
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. aprillil 2007.a kinnistu notariaalselt tõestatud vormis müügilepingu (edaspidi müügileping), millega kostja müüs hagejale Tallinnas aadressil XXX asuva kinnistu registriosa numbriga XXX (edaspidi kinnistu) ja hageja tasus müügilepingus kokkulepitud müügihinna 3 900 000 krooni. Müügilepingu punkti 3.4.2 järgi kohustus kostja rajama lepingu esemeks oleva kinnistu piirini vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja drenaažitrassid hiljemalt 1. augustiks 2007.a. Lepingu punkti 3.4.3 järgi kohustus kostja tagama elektrivõrgu paigaldamise lepingu esemeks oleva kinnistu piirile hiljemalt 1. septembriks 2007.a ning punkti 3.4.4 kohaselt rajama kinnistule viivad killustikkattega sõiduteed hiljemalt 1. septembriks 2008.a ja tolmuvaba kattega jalgteed ja asfaltkattega sõiduteed ning tänavavalgustuste hiljemalt 1. septembriks 2009.a. Kostja ei ole müügilepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostja ei ole käesoleva ajani rajanud kinnistu piirini drenaažitrassi, kuigi eeltoodust nähtuvalt pidi kostja rajama selle hiljemalt 1. augustiks 2007.a. Hageja ei nõustu kostja arvamusega, et kõnealune kohustus on täidetud sadeveekanalisatsiooni rajamisega. Sadeveekanalisatsioon ei ole drenaažitrass. Drenaažitrass on vajalik selleks, et hageja saaks ehitada kinnistule keldrikorrusega hoone. Sadevetekanalisatsioon ei taga praegusel juhul kogu pinnavee kinnistult ärajuhtimist, kuna asub vaid 125 cm sügavusel ega võimalda seetõttu ehitada kinnistule keldrikorrusega hoonet. Kuivõrd pooled leppisid kinnistu ostmisel kokku drenaažitrassi, mitte sadeveekanalisatsiooni rajamises, arvestas hageja kinnistut ostes sellega, et ta saab kinnistule keldrikorrusega hoone ehitada. Kostja on hageja nõusolekuta asendanud drenaažitrassi sadeveekanalisatsiooniga. Samuti on kanalisatsioonitrassid (sadevete kanalisatsioon ja heitvee kanalisatsioon) paigaldatud maapinnale liiga lähedale (124 cm sügavusele). Vastavalt standardi EVS 846:2003 punktile 8.1.1 peab kinnistu kanalisatsioon olema ehitatud nii, et külmakahjustuste oht oleks minimaalne ja ummistused külma mõjul vähesed või üldse võimatud. Nimetatud sügavus peaks olema vähemalt 150 cm toru laest. Juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg l p l järgi nõuda kohustuse täitmist. Hageja palub kohustada kostjat müügilepingu punkte 3.1 ja 3.4.2 kohaselt täitma. Müügilepingu punktis 3.5 on pooled kokku leppinud, et ostjal (st hagejal) on õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,029% ostuhinnast iga tööde teostamisega viivitatud päeva eest, kui lepingu punktis 3.4 nimetatud tööd ei ole tehtud ülalmärgitud kuupäevadeks müüjast olenevatel põhjustel. Seega on pooltel kehtiv kokkulepe leppetrahvi maksmise kohta VÕS § 158 tähenduses. Vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi lasi kostja kokkulepitud 1. augusti 2007.a asemel paigaldada alles 27. novembriks 2007.a (viivitus 119 päeva). Elektrivõrgu lasi kostja paigaldada kinnistu piirini 1. septembri 2007.a asemel alles 1. juuliks 2008.a (viivitus 303 päeva). Kuna kostja pakkus hagejale 7. mai 2008.a kirjas ajutist ühendust elektrivõrguga, on hageja nõus vähendama leppetrahvi selle kohustuse rikkumise osas ja arvestama leppetrahvi üksnes kuni ajani, mil kostja pakkus ajutist lahendust, s.o 7. maini 2008.a (viivitus 249 päeva). Lisaks, nagu eelpool märgitud, on lepingus kokkulepitud drenaažitrass krundi piirini paigaldamata käesoleva ajani. 31. märtsi 2008.a e-kirjas teatas hageja kostjale, et nõuab temalt lepingust tulenevate vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja drenaažitrassi rajamise ning elektrivõrgu paigaldamise kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu müügilepingu punkti 3.5 alusel leppetrahvi. Kostja on eitanud kohustuste rikkumist ning keeldunud hagejale leppetrahvi tasumast. Kostja ei täitnud kokkulepitud kuupäevaks ka killustikkattega sõidutee rajamise kohustust. Seetõttu palus hageja 10. septembri 2008.a kirjas nimetatud kohustuse täita ja nõudis ka selle kohustuse täitmisega viivitamise eest leppetrahvi. Kinnistule viivad killustikkattega sõiduteed valmisid 1. oktoobriks 2008.a (viivitus 30 päeva). 3(13)
2-08-91361 Seega paigaldas kostja vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi kokkulepitust 119 päeva hiljem, elektrivõrgu 249 päeva hiljem ning killustikkattega teed 30 päeva hiljem. Müügilepingu punkti 3.1 järgi oli kinnistu ostuhind 3 900 000 krooni. Seega on lepingu p 3.5 järgi iga kohustusega viivitamise eest leppetrahv 1131 krooni (0,029% 3900000 kroonist) iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Eeltoodust johtuvalt peab kostja tasuma vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi rajamisega viivitamise eest 134589 krooni (s.o 119 p * 1131 kr); elektrivõrgu rajamisega viivitamise eest 281619 krooni (s.o 249 p * 1131 kr) ning killustikkattega tee rajamisega viivitamise eest 33930 krooni (s.o 30 p * 1131 kr). Vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi, elektrivõrgu ning killustikkattega tee rajamisel tekkinud 398-päevase viivitamise eest peab kostja tasuma hagejale leppetrahvi kokku 450 138 krooni (s.o 398 p * 1131 kr). Lisaks on hageja VÕS § 113 lg 1 alusel õigustatud nõudma kostjalt ka viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 on intressimääraks Ametlikes Teadaannetes avaldatud poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefmantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 1. juulist 2007 kuni käesoleva ajani on viivisemäär kokku 11% aastas, s.o ligikaudu 0,03% päevas. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest esmajoones kohustuse rikkumisest. Kostja kohustus rajama vee- kanalisatsiooni- ja gaasitrassi hiljemalt 1. augustiks 2007.a, seega muutus leppetrahvi nõue 134 589 krooni osas sissenõutavaks alates 2. augustist 2007.a. Viivis 0,03% 134 589 kroonilt on ligikaudu 40 krooni päevas. Viivitus hagi esitamise ajal on 515 päeva ning sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse suurus seega 20600 krooni (s.o 515 p * 40 kr). Elektrivõrgu paigaldamise kohustus kostja tagama 1. septembriks 2007.a, seega muutus leppetrahvi nõue 281619 krooni osas sissenõutavaks alates 2. septembrist 2007.a. Viivis 0,03% 281 619 kroonilt on ca 84 krooni päevas. Viivituse pikkuseks hagi esitamise ajal on 484 päeva, mis teeb viivisevõlgnevuse suuruseks hagi esitamise ajal 40656 krooni (s.o 484 p * 84 kr). Killustikkattega sõiduteed kohustus kostja rajama 1. septembriks 2008.a, seega muutus leppetrahvi nõue 33930 krooni osas sissenõutavaks 2. septembril 2008.a. Viivis 0,03% 33930 kroonilt on ca 10 krooni päevas. Viivituse pikkuseks hagi esitamise ajal oli seega 119 päeva ning viivisevõlgnevuse suuruseks vastavalt 1190 krooni (s.o 119 p * 10 kr). Eeltoodust tulenevalt peab kostja tasuma hagejale hagi esitamise aja seisuga leppetrahvilt viivist kokku 62446 krooni. Hageja palub mõista välja kostjalt ka viivise protsendina põhinõudest vastavalt TsMS § 367 teises lauses sätestatule.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista. Vastavalt poolte vahel 27. aprillil 2007.a sõlmitud kinnistu müügilepingu punktile 3.4.2 kohustus müüja (st kostja) rajama lepingu esemeks oleva kinnistu piirini vee-, kanalisatsiooni- , gaasi- ja drenaažitrassid hiljemalt 1. augustiks 2007.a. Hageja poolt 18. jaanuari 2010.a hagiavalduse täpsustuses esitatud nõuded ei põhine pooltevahelisel müügilepingul ning tuleks juba seetõttu jätta rahuldamata. Müügilepingu punktis 3.4.2 nimetatud kohustused on täidetud. Need kohustused täideti kostja alltöövõtja (OÜ KV) poolt 27. novembriks 2007.a. Seega on ebaõige hageja väide, et drenaažitrass on paigaldamata tänaseni. Kostjale jääb arusaamatuks hageja seisukoht, et drenaaži asemel on paigaldatud sadeveekanalisatsioon, mis aga ei ole samastatav drenaažiga. Hageja kinnistu piirini on paigaldatud vee- ja kanalisatsioonitrass ning drenaažitorustik, mis vastavad ehitusprojektile ja 4(13)
2-08-91361 detailplaneeringule. Lisaks ei oleks ka teoreetiliselt võimalik järgida hageja poolt kohustuse täitmiseks antud tähtaega. Juhul kui kohtuotsus jõustub ajavahemikul 31. augustist 31. detsembrini ei ole võimalik kohtulahendit täita. Juhul kui kohtulahendi jõustumine peaks jääma ajavahemikku vahetult enne 31. detsembrit, tekiks olukord, kus kohustatud isikule jääb ebamõistlikult lühike aeg kohustuse täitmiseks. Hageja nõue tuleks jätta rahuldamata ka põhjusel, et see tooks kostjale ja kolmandatele isikutele kaasa ebamõistlikke kulutusi. Kostjal ei ole võimalik viia sügavamale ainult hageja kinnistu piiril olevat trassi osa. Kuna hagejale kuuluv kinnistu on tänavas viimane, tuleks haginõude rahuldamisel üles kaevata ja sügavamale viia kogu VanaUmboja tänava trassid, mis on aga ebamõistlikult koormav. Sealhulgas tuleks trassidele ligipääsemiseks lammutada elamupiirkonna asfaltkattega teed ning ehitada ümber ka teiste kinnisasjade piiridesse juba rajatud trassid ja nende ühenduskohad olemasolevate hoonetega. Kostja hinnangul on põhjendamatu ka leppetrahvi nõue (kogusummas 450 138 kr). Müügilepingu punktis 3.5 väljendatud poolte tahte kohaselt oli leppetrahvi nõudeõiguse tekkimine seatud sõltuvusse müüja otsesest tegevusest või tegevusetusest. Kostja sooviks lepingu sõlmimisel oli välistada leppetrahvi esitamise nõue juhuks, kui kostja teeb kõik endast oleneva kohustuse täitmiseks, kuid vaatamata sellele jääb kohustus kostjast olenematutel põhjustel täitmata või selle täitmine viibib. Seetõttu leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi üksnes juhul, kui kohustuse rikkumine toimub kostjast olenevatel põhjustel, ehk kostja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tõttu. Liiatigi tõlgendaks kõnealust lepingupunkti sarnaselt kostjale iga mõistlik inimene samas olukorras. Kuivõrd kostja müüjana on teinud kõik endast oleneva müügilepingus toodud kohustuste täitmiseks, ei ole ostjal õigus nõuda leppetrahvi, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Juhul, kui kohus siiski leiab, et müügilepingu punkt 3.5 ei välista kostja vastutust, tuleb leppetrahvi nõue jätta rahuldamata VÕS § 6 lg-st 2 lähtudes. Kaks aastat enne müügilepingu sõlmimist hagejaga oli kostja sõlminud OÜ-ga KV lepingu ühisveervärgi, kanalisatsiooni, drenaažitrasside ja gaasitrassi ehitamiseks. Nimetatud lepingu kohaselt pidi trassid valmis ehitatama enne hagejaga kokkulepitud kuupäeva. Ligikaudu aasta enne lepingu sõlmimist hagejaga (s.o 30.08.2006.a) oli kostja sõlminud liitumislepingu OÜ-ga J, mis hõlmas ka hagejale kuulvat kinnisasja asukohaga XXX. Nimetatud lepingu punkti 2.1.2 kohaselt kohustus OÜ J looma elektrienergia võrguühendused 12 kuu jooksul pärast esimese osamakse laekumist kostja poolt. Kostja on esimese osamakse tasunud 31. augustil 2006.a. Lähtudes liitumislepingust tuli seega võrguühendused valmis ehitada hiljemalt 31. augustil 2007.a. Seega olid hagejal müügilepingu sõlmimise ajaks sõlmitud lepingud sisuliselt monopoolses seisundit omavate ettevõtetega ning vastavate lepingute kohaselt pidid trassid valmima enne hageja ja kostja vahel lepingus kokkulepitud kuupäeva. Hea usu põhimõttest lähtudes on vastuvõtmatu vastutuse panek kostjale olukorras, kus ta on sõlminud lepingud monopoolsete ettevõtetega ning vastavad ettevõtted ei täida oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Lisaks oli hagejale tagatud võimalus kasutada nii vee-, kanalisatsiooni-, drenaaži-, gaasitrasside kui ka elektriühenduse kasutamise võimalust alates kostja ja hageja vahelistes lepingutes ettenähtud kuupäevadest. Kõik trassid olid valmis juba varasemalt ja nende ajutine kasutamine enne tööde lõpliku vastuvõtmist oli võimalik, samuti oli hagejal võimalik kasutada elektrienergiat ajutise võrguühenduse kaudu. Samas ei ole hageja näidanud üles huvi kõnealuste trasside kasutamiseks ning alles 8 5(13)
2-08-91361 kuud pärast kokkulepitud kuupäeva on esitanud leppetrahvinõude, kusjuures kommunikatsioonide kasutamise vastu ei ole hageja tänaseni huvi üles näidanud. Kostja hinnangul oleks hageja müügilepingu punktist 3.5 tuleneva leppetrahvi nõudeõiguse igal juhul ka minetanud. Hageja teavitas kostjat leppetrahvi nõudmise kavatsusest esmakordselt 31. märtsil 2008.a elektronkirja vahendusel, seega kaheksa kuud peale kohustuse rikkumise avastamist. Nimetatud ajavahemikku ei saa pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 mõttes. Nimetatud periood on kaks korda pikem, kui oli kostjale antud lepingu täitmiseks. Juhul, kui hagejal on siiski tekkinud leppetrahvi nõue kostja vastu ja hageja ei ole seda minetanud, palub kostja kohtul leppetrahvi vähendada. Kostja hinnangul on leppetrahvinõue ebamõistlikult suur ja selle eesmärgiks on rikastumine kostja arvelt. Samas ei tohi viivis ja/või leppetrahv olla seda saama õigustatud isikule rikastumise allikaks. Kostja on seisukohal, et esitatud leppetrahvinõue on ebamõistlikult suur ja hageja püüab selle abil rikastuda. Käesolevas asjas ei ole hageja põhistanud, millise kahjuliku tagajärje on tekitanud temale vee-, kanalisatsiooni-, drenaaži- ja gaasitrassi väljaehitamise viibimine kolme kuu võrra. Elektrivõrgu osas on kostja hagejale koheselt peale esmase pretensiooni saamist teada andnud võimalusest kasutada ajutist võrgulahendust. Alates 1. septembrist 2007.a oli hagejale tagatud elektrivõrguga liitumise võimalus ajutise liitumise teel. Kostja on seisukohal, et kahju, mida tuleks katta leppetrahvi arvelt, hagejal puudub. Leppetrahv ei täida praegusel juhul ka preventiivfunktsiooni, kuna kohustused on leppetrahvi nõude esitamise ajaks täidetud. Oluline on leppetrahvi suuruse määramisel arvestada ka seda, et kostja on kinnisvaraarendusega tegelev äriühing. Üldteada on asjaolu, et hetkel on kinnisvarasektoris langustrend, mis on viinud kinnisvara hinnad oluliselt alla ning samuti on müügiprotsess muutnud aeganõudvamaks. 2009.a suvel on kostja kohustatud tagastama AS-ile Swedbank arendustegevuseks kasutatud 12 miljonit krooni. Kostjal on oluline tagada käibevahendite olemasolu, et täita kohustused panga ees. Lähtudes ülaltoodust palub kostja vähendada leppetrahvinõuet 30 000 kroonini. Kuivõrd põhinõue tuleb jätta rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivisenõue. Juhul kui kohus põhinõude siiski rahuldab, leiab kostja, et viivisenõuet tuleks vähendada 100 kroonini vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1. Sarnaselt leppetrahviga on viivise eesmärgiks hüvitada kahjustatud lepingupoolele kahju minimaalses suuruses ilma kahju suuruse tõendamiseta. Samuti ei tohi ka viivise nõudmine olla rikastumise vahendiks. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud kahjulikku tagajärge, mida peaks katma viivis.
MENETLUSE KÄIK
4.Kohtuistungil jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.Kohus käsitleb esmalt hageja poolt esitatud täitmisnõuet, st nõuet kohustada kostjat rajama kinnistu piirile drenaaži-, heitvee kanalisatsiooni- ja sadevete kanalisatsioonitrassid. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 2 esimeses lauses sätestatu alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4 ning osaliselt 6(13)
2-08-91361 sama paragrahvi kuuendas lõikes. Eeltoodust järelduvalt on kohustuse täitmise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud. Samuti ei tohi esineda täitmisnõuet välistavaid asjaolusid. TsMS § 445 lg 1 esimesest lausest tulenevalt võib kohus otsuses poole taotlusel muu hulgas kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja.
7.Pooltel puudub vaidlus selles, et nende vahel on 27. aprillil 2007.a sõlmitud hagis märgitud müügileping (vt toimik, lk 10-15). Selle lepingu alapunkti 3.4.2 järgi kohustus müüja rajama lepingu esemeks oleva kinnistu piirini vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja drenaažitrassid hiljemalt 1. augustiks 2007.a. Asja materjalide põhjal otsustades on kostja need müügilepingust tulenevad kohustused täitnud (täitmine on toimunud küll viivitusega, mida kohus käsitleb täpsemalt otsuse põhjenduste punktides 12 jj). Seetõttu ei kuulu esitatud täitmise nõue kohtu hinnangul rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
8.Kohus märgib esmalt, et kõnealune müügilepingu punkt 3.4.2 ei kohusta kostjat rajama (eraldiseisvalt) sademevee kanalisatsiooni trassi. Hageja poolt lepingupunktile antud sellesisuline tõlgendus on kohtu arvates meelevaldne. Müügilepingu punktis 3.4.2 nimetatud kanalisatsioonitrassi (heitvee kanalisatsioon) ja drenaažitrassi on kostja valmis ehitanud. Seda ei eita sisuliselt ka hageja, kuid leiab, et need rajatud trassid ei ole nõuetekohased ning müüdud ese ei vasta selles osas lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p-dest 1 ja 2 lähtuvalt muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Müügilepinguga kohustus kostja müüjana tagama ostjale lepingu punktis 3.4.2 nimetatud magistraaltrassidega liitumise (tehnilise) võimaluse hiljemalt 1. augustiks 2007.a. Vaidlusaluste trasside omaduste osas müügileping eritingimusi (erikokkuleppeid) ei sisalda. Muu hulgas ei olnud pooltel kokkulepet selles, et müüdud kinnistule peab olema võimalik ehitada keldrikorrusega hoone. Samuti pole kohtule teada, et hageja oleks müügilepingu ettevalmistamise käigus või lepingu sõlmimisel kostjale avaldanud, et kavatseb kinnistule ehitada keldrikorrusega hoone. Seega tuleb praegusel juhul kontrollida, kas müüdud kinnistu piirile rajatud trassid sobivad otstarbeks, milleks neid tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2 teine alternatiiv).
9.Asjas olemasolevate tõendite põhjal leiab kohus, et kostja poolt rajatud kanalisatsioonitrass ja drenaažitrass vastavad lepingutingimustele, st need on tavapärasel otstarbel kasutatavad. Taolist järeldust toetavad eeskätt kohaliku omavalitsuse poolt trassidele väljastatud kasutusload. Kasutuslubade väljastamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 32 lg 1 redaktsioonis oli ehitise kasutusluba määratletud kui kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. EhS § 33 lg-st 4 tulenevalt eelnes kasutusloa väljastamisele ehitise ülevaatus ja nõuetele vastavaks tunnistamine. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Linnavalitsus (Ehitusjärelevalve teenistus) väljastanud kasutusloa nii kanalisatsioonitrassile kui drenaažitorustikule (vt toimik, lk 87, 103-104). Kanalisatsioonitrassi kasutamise otstarbeks on kasutusloas märgitud kanalisatsioonitorustik ning drenaažitorustiku kasutamise otstarbeks kuivendusrajatis. Kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud kasutusload ei loo veel ümberlükkamatut 7(13)
2-08-91361 eeldust müügilepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise suhtes, kuid on siiski üheks indikaatoriks trasside nõuetele vastavuse osas. Hageja ei ole suutnud kohtu hinnangul tõendada väidetavate puuduste olemasolu trassidel, mh ei ole kinnitust leidnud hageja väide, et drenaažitrassi ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja esitatud HK arvamus sadevee kanalisatsiooni ja drenaaži kohta (vt toimik, lk 62-64) ei seondu vaidlusaluste trassidega. Osundatud arvamus on olemuselt teoreetiline käsitlus drenaaži ja kanalisatsiooni ehitusest, mis liiatigi puudutab nõudeid hoonega vahetult piirnevate trasside kohta. Käesoleval juhul on aga vaidluse all kinnistu piirini rajatud tsentraalsed trassid. Samuti väärib märkimist, et arvamuse sisu toetab osaliselt kostja väiteid. Nimelt on arvamuse esimeses lõigus märgitud, et sadeveekanalisatsiooni ja drenaaži võib ca 5 meetri kaugusel hoonest ühendada sadeveekaevus (kus on tagasivooluklapid). Sellest kaevust edasi võib sadevett immutada pinnasesse drenaažitoruga. Ka kostja on menetluses väitnud, et rajatud drenaažitorustikku saab kasutada sadevee ärajuhtimiseks. Hageja poolt kohtule esitatud ajalehes "Aripäev" 18. aprillil 2007.a ilmunud artikkel (vt toimik, lk 100-101) sisaldab samuti üksnes üldisi soovitusi hoonete kaitsmiseks niiskuse eest. Artiklist ei ole võimalik tuvastada hageja nõudeid ja väiteid põhjendavad asjaolusid.
10.Hageja väited trasside paiknemise kohta ülalpool pinnase külmumispiiri (150 cm) ei põhine kohtu hinnangul üldtuntud asjaoludel (TsMS § 231 lg 1). Kohtu arvates ei pruugi külmumispiir paikneda kõikjal 150 cm sügavusel. Külmumispiiri sügavus konkreetses paikkonnas võib ilmselt sõltuda maa pinnase struktuurist, kõrgusest merepinna suhtes, teiste ehitiste või nende osade paiknemisest jms. Kohus on teinud hagejale eelmenetluse käigus ettepaneku tõendada pinnase külmumispiiri paiknemist konkreetsete trasside osas (vt toimik, lk 173). Hageja poolt täiendavalt esitatud eriteadmistega isiku MS arvamus (vt toimik, lk 193-194) kajastab üksnes trasside sügavuse mõõdistustulemusi. Sellest dokumendist, ka hinnatuna kogumis teiste tõenditega, ei nähtu, et vaidlusalused trassid paikneksid ülalpool pinnase külmumispiiri.
11.Möönmata hageja väidete põhjendatust, peab kohus vajalikuks lisada, et isegi kui müüdud kinnisasjal väidetavad puudused esineksid, oleks hagiavalduses sisalduva täitmisenõude rahuldamine käesoleval juhul VÕS § 108 lg 2 p 2 alusel välistatud. Osundatud sättest tulenevalt ei või nõuda kohustuse (mis ei seisne raha maksmises) täitmist, kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Nõude rahuldamise korral tuleks eeldatavalt ümber ehitada kogu piirkonna (s.o VanaUmboja tänava) kinnistuid teenindavad drenaaži- ja kanalisatsioonitrassid (magistraaltrassid). Samuti on kostja välja toonud asjaolu, et osade selles piirkonnas asuvate kinnisasjade omanikud on vaidlusaluste trassidega juba reaalselt liitunud ning hageja nõude rahuldamine tingiks muu hulgas nende kinnistute piiride siseste trasside ja hoone ühenduskohtade ümberehitamist. Taoliste tööde tegemist ning kulude kandmist kostja poolt ei saa pidada kohtu hinnangul mõistlikuks (täitmisnõude välistatus ei piiraks samas hageja jaoks teiste õiguskaitsevahendite rakendamise võimalust).
12.Edasiselt käsitleb kohus hageja poolt esitatud leppetrahvinõudeid. VÕS § 158 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS §-st 100 lähtudes tuleb kohustuse rikkumiseks lugeda ka selle täitmisega viivitamist. Müügilepingu punktis 3.5 on pooled kokku leppinud, et juhul kui lepingu punktis 3.4 nimetatud töid ei ole tehtud lepingus kokkulepitud tähtaegadeks müüjast (st kostjast) olenevatel põhjustel, on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,029% ostuhinnast iga tööde teostamisega viivitatud päeva eest. Hageja 8(13)
2-08-91361 käsitluse kohaselt oli kostja müügilepingu alapunktist 3.4.2 tuleneva vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi rajamisega viivituses 119 päeva ning peaks tasuma seetõttu leppetrahvi 134589 krooni (8601,80 eurot), lepingu alapunktis 3.4.3 märgitud elektrivõrgu rajamisega viivitas kostja 249 päeva ning peaks tasuma vastava kohustuse rikkumise eest leppetrahvi 281619 krooni (17998,73 eurot). Samuti viivitas kostja 30 päeva müügilepingu alapunktist 3.4.4 tuleneva killustikkattega tee rajamise kohustuse täitmisega ning hagejal on seetõttu õigus nõuda leppetrahvi 33930 krooni (2168,52 eurot).
13.Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et müügilepingu punktides 3.4.2 ja 3.4.4 nimetatud kohustused jäid tema poolt tähtaegselt täitmata ning viivitused esinesid hageja poolt nimetatud perioodidel. Seetõttu eeldab kohus TsMS § 231 lg-st 4 lähtuvalt vastava asjaolu omaksvõttu. Müügilepingu alapunktist 3.4.3 tuleneva elektrivõrgu rajamise kohustusega viivitamise osas kohtu hinnangul kostja omaksvõttu eeldada ei saa. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid nimetatud kohustuse tähtaegse täitmise kohta. Hagejal ei ole praegusel juhul võimalik tõendada kohustuse (õigeaegset) täitmata jätmist kui olemuselt negatiivset asjaolu. Kohustuse täitmise tõendamise üldpõhimõtte kohaselt peaks võlgnik end ise varustama tõendiga kohustuse täitmise kohta (vt nt: Riigikohtu 4. märtsi 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16).
14.Eeltoodust järeldub, et leppetrahvi nõudmise õigus hagejal kostja kohustuste rikkumise tõttu iseenesest tekkis. Kohus ei nõustu kostja poolt müügilepingu punktile 3.5 antud tõlgendusega, mille kohaselt on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi üksnes juhul, kui kohustuse rikkumine toimub kostja tahtliku tegevuse ja tegevusetuse tõttu. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-st 3, millest tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (vt nt: Riigikohtu 11. mai 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole võimalik vaidlusaluse lepingupunkti tõlgendamine VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-s 4 sätestatust. Lepingu VÕS § 29 lg 4 kohane tõlgendamine tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega (vt nt: Riigikohtu 18. juuni 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 12).
15.Kohtu hinnangul ei ole müügilepingu punktis 3.5 seatud müüja vastutust kohustuste rikkumise eest sõltuvusse süü olemasolust (rääkimata süü vormist). Taolist järeldust ei saa teha ka teiste lepingupunktide põhjal. VÕS § 103 lg-s 1 sisalduva dispositiivse normi kohaselt ei vastuta võlgnik kohustuse rikkumise eest juhul, kui rikkumine on vabandatav. Seejuures eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumise vabandatavuse kriteeriumid on toodud VÕS § 103 lg-s 2. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal puudub alus väita, et kõnealuste kohustuste rikkumine oleks vabandatav. Oma lepinguliste kohustuste rikkumine müügilepingu punkti 3.4 alapunktides nimetatud kohustuste täitmiseks kasutatud (kostja) alltöövõtjate poolt ei ole kohtu hinnangul asjaolu, mida kostja ei saanud mõjutada. Samuti võis mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et kostja müügilepingu sõlmimisel taolise asjaoluga arvestaks ning takistava asjaolu ilmnemisel selle ületaks. Tõendamata on seejuures kostja väide, et kohustuste täitmisel kasutatud 9(13)
2-08-91361 alltöövõtjad omavad Eestis monopoolset seisundit. Hageja poolt esitatud ehitusettevõtjate nimekirjast (vt toimik, lk 66-70) nähtub pigem vastupidine. Lisaks ei muudaks alltöövõtjate monopoolne seisund kõnealuste kohustuste rikkumist hageja suhtes veel iseenesest vabandatavaks.
16.Kohus leiab, et esitatud leppetrahvi nõuded kuuluvad rahuldamisele siiski üksnes müügilepingu alapunktis 3.4.4 nimetatud killustikkattega sõidutee rajamise kohustuse rikkumise osas. Muude leppetrahvide nõudmise õiguse on hageja VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt kaotanud. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Eesti kohtute senise praktika põhjal mahub mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab seejuures arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (vt nt: Riigikohtu 20. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p 13, või 11. mai 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10). Leppetrahvinõude aegumise tähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
17.Müügilepingu alapunktis 3.4.2 loetletud kohustused pidi kostja täitma 1. augustiks 2007.a ning alapunktist 3.4.3 tuleneva kohustuse 1. septembriks 2007.a. Seega pidi hageja nimetatud kohustuste rikkumistest teada saama vastavalt 2. augustil 2007.a ja 2. septembril 2007.a. Teate müügilepingu punkti 3.5 kohaste leppetrahvide nõudmise kohta on hageja esmakordselt kostjale esitanud 31. märtsil 2008.a saadetud e-kirjas (vt toimik, lk 19). Seega on hageja leppetrahvinõude kostjale müügilepingu punktides 3.4.2 ja 3.4.3 nimetatud kohustuste rikkumise eest esitanud vastavalt ligi kaheksa ning seitse kuud pärast kohustuse rikkumise eeldatavat avastamist. Seejuures olid vee-, kanalisatsiooni- ja gaasitrassi paigaldamise kohustused leppetrahvi nõudmisest teavitamise hetkeks kostja poolt täidetud, kostja täitis nimetatud kohustused hageja enda väidetest lähtuvalt 27. novembriks 2007.a. Kohtu hinnangul ei ole nende leppetrahvide nõudmine seetõttu toimunud mõistliku aja jooksul. Hagejal puudusid objektiivsed takistused leppetrahvi nõudmiseks oluliselt varem. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja juba 2007.a augustis ja septembris saadetud e-kirjades tundnud huvi, millal müügilepingus kokku lepitud kohustused täidetakse ning millest on viivitus tekkinud (vt toimik, lk 71-72). Hageja võinuks mõistlikult käituva võlausaldajana teatada ka leppetrahvi nõudmisest vähemalt 2007.a jooksul. Kohus märgib, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk on tõkestada õiguste kuritarvitamist leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja seeläbi võlgnikku lepingulises suhtes kaitsta. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine peab tagama selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada (vt nt: Riigikohtu 20. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p 12). Lähtudes eeltoodust, tuleb hageja poolt esitatud leppetrahvinõuded summas 134 589 krooni (8601,80 eurot) ning summas 281 619 krooni (17 998,73 eurot) jätta rahuldamata, kuna hageja vastavad nõudeõigused on VÕS § 159 lg 2 alusel lõppenud.
18.Kohus leiab samas, et hageja on säilitanud õiguse nõuda leppetrahvi müügilepingu punktist 3.4.4 tuleneva killustikkattega sõidutee rajamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Selle kohustuse pidi kostja täitma hiljemalt 1. septembriks 2008.a. Lepingu punktist 3.5 tuleneva leppetrahvinõude kohustuse täitmisega viivitamise eest 10(13)
2-08-91361 esitas hageja vaidlustamata asjaolude kohaselt 10. septembril 2008.a (vt toimik, lk 2829). Kõnealuse trahvinõue summas 2168,52 eurot (33 930 kr) kuulub VÕS § 158 lg 1 ning müügilepingu punkti 3.5 alusel rahuldamisele.
19.Kohtu hinnangul ei esine aluseid viimatinimetatud leppetrahvinõude vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Samuti ei ole müügilepingu punkti 3.5 kohaldamine ja leppetrahvi väljamõistmine hea usu põhimõttest lähtuvalt praegusel juhul vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2), nagu on leidnud kostja.
20.Vastavalt kuulub osaliselt rahuldamisele ka hageja poolt esitatud viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja viivisearvestus on siiski osaliselt õiguslikult põhjendamatu. Esiteks tuleb viivisenõude sissenõutavus määratleda vastavalt VÕS § 113 lg-le 2, millest tuleneb, et kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Seega on määrav mitte leppetrahvi nõudmise tekkimise aeg, vaid leppetrahvinõude esitamise hetk. Enne leppetrahvinõude esitamist ei saanud kostja olla teadlik leppetrahvi tasumise kohustuse olemasolust. Teiseks muutus trahvinõue summas 2168,52 eurot (33 930 kr), st põhinõue, hageja enda käsitlusest lähtuvalt sissenõutavaks 1. oktoobril 2008.a. Tuleb tähele panna, et trahvinõue oli ajas progresseeruv ning jõudis summani 2168,52 eurot alles 1. oktoobriks 2008.a.
21.Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
22.Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded 2. juulil 2007.a avaldatud teate kohaselt oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2007.a 4%. Vastavalt
2.jaanuaril 2008.a ja 1. juulil 2008.a avaldatud teadetele oli kõnealuse intressimäära suuruseks 4% ka enne 1. jaanuari 2008.a ja 1. juulit 2008.a. 31. detsembril 2008.a ilmunud teate ja 6. jaanuaril 2009.a ilmunud õiendi kohaselt oli põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2009.a 2,50% ning alates
10.detsembrist 2008.a oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide fikseeritud intressimäär 2,50%. Edasiselt avaldatud teadete kohaselt on kõnealuse intressi suuruseks olnud 1%.
23.Lähtudes ülaltoodust tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 01.07.2007-31.12.2008 lugeda 11% aastas; 01.01.200930.06.2009 – 9,5% aastas. Alates 1. juulist 2009.a tuleb viivisemääraks lugeda 8% aastas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude 11(13)
2-08-91361 suurusest 2168,52 eurot, on hagejal õigus nõuda eeltoodud ajavahemike lõikes viivist järgmiselt: 01.10.2008-31.12.2008 (92 p) eest 60,12 eurot; 01.01.2009-30.06.2009 (181 p) eest 102,16 eurot; 01.07.2009-22.02.2011 (602 p) eest 286,13 eurot. Kokku on käesoleva otsuse tegemise hetkeks (22. veebruar 2011.a) sissenõutavaks muutunud viivis summas 448,41 eurot. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja.
24.Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23. veebruarist 2011.a kuni põhinõude täitmiseni. Samas peab kohus põhjendatuks käesoleva otsuse tegemise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Arvestades eeskätt hageja õigustatud huvi leppetrahvi tasumise vastu ja muid juhtumi asjaolusid, loeb kohus mõistlikuks vähendada kogu väljamõistetava viivise summat põhinõude suuruseni. Kohus ei pea põhjendatuks vähendada viivist kostja poolt taotletud suuruseni.
25.Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena leppetrahvi summas 2168,52 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja poolt esitatud muud leppetrahvinõuded ning kohustuse täitmise nõude. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 22. veebruari 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude esemeks oleva kohustuste täitmisega viivitamise eest kogusummas 448,41 eurot ning edasi viivise protsendina põhinõudelt (2168,52 eurot) alates 23. veebruarist 2011.a kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid piirab kostjalt sissenõutava viivise suurust põhinõude summani (2168,52 eurot).
26.Kohus peab vajalikuks lisada, et kostja on oma kohtukõnes tuginenud asja sisulise arutamise raames esitamata vastuväitele. Nimelt on kostja kohtukõnes märkinud, et müügilepingu punkt 3.5 ei näe ette võimalust nõuda leppetrahvi iga üksiku kohustuse rikkumise eest (vt toimik, lk 241). Selle vastuväitega ei saa kohus TsMS § 402 lg-st 2 ja § 436 lg-st 3 tulenevalt asja lahendamisel arvestada. Tegemist on küll olemuselt õigusliku asjaoluga, kuid vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 peab ka kohus lepingu tõlgendamisel lähtuma lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Asja sisulise arutamise käigus esitatu põhjal otsustades ei tõlgendanud kostja müügilepingu punkti 3.5 kõnealuses aspektis hagejast erinevalt.
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Otsusega rahuldab kohus hageja põhinõude 2168,52 euro ulatuses, mis hagihinnast (29 727,74 eurot) lähtuvalt moodustab ligikaudu 7 %. Arvestades eeltoodut, jätab kohus menetluskulud 93% ulatuses hageja kanda ja 7% ulatuses kostja kanda.
12(13)
2-08-91361 Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.