Muud › Muud hagiasjad

hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud. Hageja on korduvalt, juba 1990. aastate keskpaigast, nõudnud temale kuuluvate kunstiväärtuste tagastamist ning sellega hoiulepingu üles öelnud. Kostja ei ole sellele vaatamata kunstiväärtusi tagastanud ning hoiab neid ebaseaduslikus valduses. Hageja palub välja nõuda Tartu Kunstimuuseumi valdusest Fred Hoffmanni valdusesse järgmine kunstivara:

realiseerimise tööde kiirendamise ja soodustamise kohta“ alusel. Nimetatud õigusaktide kohaselt käsitleti 1949.a lahkunud kodanike korterist üleskirjutatud varasid peremehetu varana ning need anti üle ettevõtetele, asutustele, organisatsioonidele ja realiseeriti vastavuses nimetatud määrustega ja akti koostamise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätetega. Termin „vastutavale hoiule võtmine“ ei omanud aastal 1949 analoogset tähendust hoiuleandmisega täna kehtivas VÕS-s. Seega saab järeldada, et vara omandamine riigi poolt toimus tol ajal kehtinud õigusaktide kohaselt ning peremehetu vara üleandmise aktid ei ole Eesti pädeva riigiorgani poolt kehtetuks tunnistatud. Seega ei ole tõendatud vara valduse ebaseaduslikkus, ei vara vastuvõtmise ajal 1949. aastal ega ka käesoleval ajal. Nii Tartu Kunstimuuseum kui ka Kultuuriministeerium on nõustunud, et kõnealused esemed anti üle Tartu Riiklikule Kunstimuuseumile 9.04.1949.a akti nr 18 alusel, millest nähtub, et esemed on enne üle andmist olnud T.H. ’le kuulunud korteris. Paraku ei tõenda aktis märgitu esemete omandiõigust ehk kuulumist T.H. ’le esemete üleandmisele eelnenud ajal. Hagejale on tõepoolest tagastatud üks Tartu Kunstimuuseumi poolt 21.12.2006.a koostatud akti nr 14 alusel hageja ema T.H. ’i poolt 19.09.1964 Tartu Kunstimuuseumile hoiuleantud kunstiteos, mille osas oli muuseumil T.H. ’ga sõlmitud dokument teose hoiuleandmise kohta. Kuna tegemist oli õigusvastase repressiooni tõttu oma elukohast lahkuma sunnitud kodanike mahajäetud varadega, siis Asjaõigusseaduse § 80 (AÕS) ei saa olla varade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise õiguslikuks aluseks. Hageja seob varade tema ema seaduslikust valdusest väljamineku fakti ema küüditamisega, milles kostjal ei ole põhjust kahelda. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine toimub omandireformi aluste seaduse (ORAS) alusel, mille kohaselt kuulub tagastamisele ja kompenseerimisele õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. ORAS § 11 sätestab ammendava loetelu omandireformi objektiks olevast varast ja selleks ei arvatud kunsti- ja kultuuriväärtusega vallasasju. Seega ei saa siin alternatiivina tugineda Asjaõigusseaduse sätetele.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt’i, seletuste kohaselt hageja poolt tagasi taotletavad kunstivarad kuulusid hageja emale ja esemete kuuluvust vaidlustatud ei ole. Need esemed on ära võetud ja vastutavale hoiule antud Fred Hoffmanni ema korterist umbes ühe kuu jooksul pärast Fred Hoffmanni ema küüditamist. Aktist nr 18; 08.04.1949.a, loeb väga selgelt välja, et nimetatud kuupäeval toimetati Kunstimuuseumi ja Tartu Linna Rahandusosakonna esindaja poolt T.H. i korteris Tartus, XXXX paikekspertiis. Kostja oma vastuses väidab, et nimetatud aktile on alla kirjutanud Tartu Riikliku Kunstimuuseum vastuvõtjana ja Tartu linn üleandjana. Hageja ei loe siit välja, et üks oleks olnud üleandja ja teine pool vastuvõtja. Kunstimuuseum ja Tartu Linna rahandusosakonna esindaja viisid läbi ekspertiisi ja kirjeldasid esemeid ja on kirjas, et need varad võeti vastutavale hoiule. Hageja nõustub, et esemete hoiule andjaks ei saanud olla hageja ema, sest ta oli juba Siberis. Esemed anti riigi hoiule. Ei saa siit teha sellist järeldust, et 1949.a kehtinud seaduste alusel oleks vastutavale hoiule võtmisega T.H. oma omandi nendele esemetele kaotanud. Selle aktiga ei ole tunnustatud ega nimetatud neid varasid peremehetuks ja seega oli tegemist hoiule võtmisega. Esemete Kunstimuuseumisse sattumisega ei saa väita, et omand oleks kaotatud, küll on kaotatud valdus. Sellest tulenevalt leiab hageja, et on alus Muuseumiseaduse §-s 25 sätestatud erandile. Juhul kui tagasinõutav vara ei ole omandireformi objektiks, siis alates 1993.a kaitstakse omandiõigust Asjaõigusseaduse järgi ja hagejal on õigus nõuda neid asju tagasi Asjaõigusseaduse sätete kohaselt. Selles osas vaidlust ei ole, et see vara ei ole omandireformi objekt. Samuti ei ole tõendit selle kohta, et need esemed oleksid muutunud riigi omandiks. Siit tekib põhiseaduslik küsimus, et mida riik võis mõelda omandireformiseadusega. See vara, mis on isiku valdusest omal ajal välja läinud, et seda oleks võimalik tagasi nõuda ka teisel viisil, kui mitte ainult omandireformiseaduste alusel. Hagejal on tekkinud küsimus, kas siis Eesti riik tahab väita, et muuseumis asuvaid varasid, mis kunagi kuulusid isikutele, ei saa omanikele tagastada sel põhjusel,

et muuseumid jääksid vaeseks. Jääb mulje, et Eesti riik on rikastunud Siberisse küüditatud kodanike arvelt. Hageja, Fred Hoffmann’i, poolt kohtuistungil antud seletuste kohaselt soovib ta perekonna reliikviaid tagasi saada. Seal on ema käekirjaga kirjutatud piibel, kuhu on perekond sisse kantud. M.Triik maalis tema vanaema ja see maal on tal kodus. Kostja esindaja, Liina Urboja, seletuste kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja oma vastuses on viidanud, et tuleks tugineda omandireformi aluste seadusele ja nende varade tagasinõudmisel järgida haldusasjadele sätestatud nõudeid, kuid nad möönavad, et hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend on asjakohane. Seega rajanevad nad oma vastuväited asjaõigusseadusele. Nende vaidlusaluste esemete üleandmise kohta 08.04.1949.a koostatud akti ei saa käsitleda hoiule andmisena. Kui hageja väidab, et riik on need hoiule võtnud, siis sel juhul saaks hoiulepingut lõpetada hoiuleandja. See oli riigiorganite vaheline akt ja seda ei saa käsitleda hoiulepinguna. Tugineti Vene Föderatsiooni tsiviilkoodeksile, mis oli Eesti territooriumil kehtestatud alates 01.01.1941.a ENSV ajutise Ülemnõukogupresiidiumi seadusega 30.12.1940.a. Need kaks määrust tuginesid tsiviilkoodeksi §-le 68, mis rääkis peremehetust varast. Kostja vastuses viidatud määrus nr 20, kohustas kõik peremehetud varad võtma enda bilanssi. See sama instruktsioon tugines nendele kahele määrusele, mis reguleerisid mahajäetud varadega toimetamist. Ehk ka tolleaegsete õigusaktide kohaselt on need varad peremehetud ja need läksid riigi omandisse. Kuna omaaegsed õigusaktid ei ole täna kehtetuks või õigusvastaseks tunnistatud, siis puudub riigil kohustus need varad omanikele tagastada. Kostja ei vaidlusta esemete kuulumist hageja emale, kuid kui isikud põgenesid, siis nad jätsid oma varad maha ja täna ei saa riigilt nõuda neid varasid tagasi. Kui luuakse selline pretsedent ja need varad tagastatakse, siis see teeb tee lahti ka pahatahtlikele isikutele, kes soovivad saada neile mittekuuluvat vara. Sellistel alustel muuseumist esemete väljaandmist ei saa lubada. 1949.a aastal esemete vastuvõtmine tugines õiguslikele alustele ja neid ei ole kehtetuks tunnistatud ja täna ei ole Kunstimuuseum kohustatud neid esemeid tagastama. Kui leiab tõendamist vastupidine, et need õigusaktid ei ole kehtivad, siis igal juhul 01.12.1998.a oleks riik need asjad igamise teel omandanud, sest 5 aastat oli tähtaeg asjaõigusseaduses. Riik ei pea võimalikuks selliste esemete tagastamist kodanikele.

KOHTU PÕHJENDUSED

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 6 lg 2 järgi käsitatakse seaduses vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a. kuni 1. juunini 1981. a. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 3 kohaselt on õigusvastane repressioon käesoleva seaduse tähenduses nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. ORAS § 3 lg 1 p 3 sätestab, et omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. ENSV Siseministeeriumi õiendiga 16.01.1990, nr 23377 (tl 13) on leidnud tõendamist, et T.H. , oli kohtuväliselt välja saadetud Tartu linnast ja viibis asumisel alates 26. märtsist 1949.a kuni 12. detsembrini 1949.a ja 28. septembrist 1955.a kuni 16.02.1960.a Omski oblastis, Tšerlakski rajoonis ning T.H. on ENSV 7. detsembri 1988.a seaduse „Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950-ndail aastail“ alusel rehabiliteeritud. Rahvusarhiivi arhiiviteatise 30.12.1999.a kohaselt Fred Hoffmann sündis Tartust väljasaadetud T.H. ’i lapsena ja viibis koos emaga asumisel Omski oblastis alates sünnist kuni 16. veebruarini 1960.a ja Fred Hoffmann on loetud Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992.a seaduse „Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 1 alusel rehabiliteerituks (tl 12). Seega on tõendatud, et T.H. küüditati, mitte ei põgenenud oma kodust repressiooni ohu tõttu, jättes maha oma vara. T.H. kaotas küüditamise tagajärjel mahajäänud omandi suhtes kõik õigused ning

vara võõrandamine oli õigusvastane ORAS § 6 lg 2 tunnustel ning riik on omandanud eelpoolnimetatud vara ebaseaduslikult. Kuna riik oli teadlik asjaolust, et kellegil on parem õigus asjale kui temal, siis antud juhul on igamine Asjaõigusseaduse § 111 kohaselt välistatud. ORAS § 11 lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Toodud loetelu on ammendav ning selles nimetatud vara tagastamine toimub AÕS RakS §-st 2 lg 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras seega halduskorras. ORAS § 11 lg 1 kohaselt ei ole kunsti-ja kultuurivarasid omandireformi objektidena loetletud. Omandireformi aluste seadus ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras. Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte AÕS RakS § 2 lg 2. Seega kuulub antud juhul kohaldamisele AÕS § 80 lg 1 ning ORAS § 3 lg 1 p 3 ja § 6 lg 1 ja 2. AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Asjaõigusseaduse § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 annab hoiulepingu mõiste, mille kohaselt hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. VÕS § 889 sätestab, et hoiuleandja võib igal ajal hoiulepingu üles öelda ja nõuda hoiuleantud asja tagastamist, isegi kui hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud. Kui hoidmise tähtaeg oli kokku lepitud, peab hoiuleandja hüvitama hoidjale kulud, mida hoidja oli teinud kokkulepitud tähtaega arvestades. Muuseumiseaduse § 21 lg 1 kohaselt asutuste, juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt muuseumisse hoiule antud kultuuriväärtusega asju ei arvata muuseumikogusse ja nende üle peetakse arvestust kultuuriministri kehtestatud korras. Muuseumiseaduse § 14 lg 3 kohaselt võib museaali muuseumikogust välja arvata ainult käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud alustel. Muuseumiseaduse § 25 näeb ette § 14 lg 3 rakendamise erisuse, mille kohaselt § 14 lg 3 sätestatut ei rakendata enne käesoleva seaduse jõustumist muuseumisse hoiule antud ja muuseumikogusse arvatud kultuuriväärtustega asja tagastamisel. Kostja on oma vastuses kohtule (tl 75) kinnitanud, et enne muuseumiseaduse jõustumist muuseumikogusse arvatud kultuuriväärtusega asju on võimalik tagastada vaid juhul, kui need oleks muuseumile hoiule antud. 08.04.1949.a vormistatud aktist nr 18 (tl 15-18) nähtub, et T.H. ’i korteris Tartus, XXX, teostati paiklik ekspertiis T.H. ’i varadele, loetletud varad võeti vastutavale hoiule. Kohus on seisukohal, et kostja poolt antud akti tõlgendamine selliselt, et kuna akti üheks pooleks oli rahandusosakonna esindaja esemete üleandjana ja teiseks pooleks Tartu Riikliku Kunstimuuseumi esindaja esemete vastuvõtjana, siis ei ole hoiuleandjaks olnud T.H. , on meelevaldne. T.H. küüditati tema tahte vastaselt oma kodust ning asjaoludest sõltuvalt ei olnudki T.H. ’l aega ega võimalust mõelda oma vara saatusele. VÕS § 883 mõtte kohaselt ei pea hoiuleandjaks olema asja omanik. Kuna T.H. küüditati kodust tema tahte vastaselt ja seetõttu jäi tema vara kõik korterisse, siis oligi hoiuleandjaks akti nr 18 kohaselt rahandusosakonna esindaja.

Aktis nr 18 selgesõnaliselt märgitud, et paiklik ekspertiis toimus T.H. ’i korteris Tartus, XXX, seega ei olnud vara peremehetu, vaid kuulus T.H. ’ile ning kostja poolt ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 11.01.1945.a määrusele nr 20 „Peremeheta vara arvelevõtmise ja realiseerimise tööde kiirendamise ja soodustamise kohta“, tehtud viide ei ole asjakohane. Asjaolu üle, et hagiavalduses loetletud esemed kuulusid T.H. ’le ning et pärast T.H. ’i surma läks omandiõigus üle Fred Hoffmann’le, pooled ei vaidle. Arvestades tõendeid kogumis on kohus seisukohal, et hagis esitatud asjaolud leidsid kohtus tõendamist ning vastavalt AÕS § 80 mõttele tuvastab kohus ka hageja omandiõiguse hagis näidatud esemetele, kuigi hageja omandiõiguse tunnustamise nõuet selgelt välja toonud ei ole. Arvestades tõendeid kogumis ja eeltoodud põhjendusi, leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ja Fred Hoffmann’i omandiõigust tuleb tunnustada järgmistele esemetele:

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.