Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.02.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-51941
Tsiviilasi
Art Link Production AS-i (pankrotis) hagi CF&S Estonia AS-i vastu 183 866.87 krooni ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
11 751.23 eurot (183 866.87 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.07.2010 otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
26.01.2011
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CF&S Estonia AS-i apellatsioonkaebus Art Link Production vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
AS-i
(pankrotis)
Hageja Art Link Production AS (pankrotis, registrikood 10286055, asukoht Koidu t 22 Rapla linnas Raplamaal), lepinguline esindaja adv Denis Piskunov Kostja CF&S Estonia AS (registrikood 110139213, asukoht Ahtri t 12 Tallinnas), lepinguline esindaja adv Toivo Viilup
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.07.2010 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.09.10.2009 esitas Art Link Production AS (pankrotis; edaspidi hageja, vastuapellant) hagi Harju Maakohtusse CF&S Estonia AS-i (edaspidi kostja, apellant) vastu ja palus mõista välja kostja poolt pandiõiguse alusel ilma pankrotihalduri nõusolekuta enampakkumise korras võõrandatud hagejale kuulunud kauba (konteiner nr GESU3406507, mille sisuks oli 10 136 kg pildiraame vastavalt tellimusele nr 16222) väärtuse 183 866.87 krooni. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet ja palus lisaks põhivõlale välja mõista ka viivised seisuga 31.03.2010 summas 9793 krooni ning viivise, mis ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest (määras 0,02% iga viivitatud kalendripäeva eest) kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt nähtub Sailing International Co Ltd arvest nr SL080266, et müüdud kauba väärtus on 17 183.82 USD. 01.10.2009 seisuga 1 USD = 10.70 krooni. Sellest tulenevalt on müüdud kauba väärtuseks Eesti kroonides seisuga 05.10.2009 183 866.87 krooni. Kostjal puudus õigus käsutada hagejale kuuluvat vara, mistõttu on müügitehing seadusest tuleneva keeluga vastuolus ning tsiviilseadustiku üldosa seadise (TsÜS) § 87 kohaselt tühine. Hageja kiitis tehingu hiljem heaks tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg-st 2 ja TsÜS § 114 lg-st 2.
3.Hagiavaldusele lisatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusalune kaup kuulus hagejale. Päritolu tunnistusel on märgitud kaubasaajaks hageja, samuti on veokirjas märgitud teavitatava lepinguosalisena hageja. Kostja oli või pidi olema teadlik vaidlusaluse kauba kuulumisest hagejale. Võõrandatud kauba tegelik väärtus on oluliselt suurem selle müügihinnast ehk et müügihind oli kujundatud niivõrd madalaks kunstlikult. Kostja ei ole põhjendanud, miks pidi esimesel enampakkumisel määrama sellise alghinna, mis on kauba tegelikust väärtusest 43% madalam. Kaup müüdi sama hinnaga, mis enampakkumise alghind, mis tähendab, et kaubal oli üks soovija. Olukorras, kus müüja müüb kaupa turuhinnast oluliselt odavamalt, on põhjendamatu arvata, et potentsiaalne ostja avaldab ise soovi tasuda kauba eest rohkem. Enampakkumise korraldamine niivõrd madala hinnaga oleks olnud põhjendatud olukorras, kus esimene enampakkumine, mille alghinnaks oleks olnud turuhind või sellele ligilähedane hind, oleks nurjunud ning müüja oleks korraldanud kordusenampakkumise.
4.Kostja nõue hageja vastu ei ole pankrotimenetluses nõuetekohaselt esitatud ning kostja pandiõigus oli lõppenud enne vaidlusaluse kauba võõrandamist. Hageja oleks saanud kahju ka juhul, kui kostja oleks võõrandanud kauba selle tegeliku hinnaga, sest kostja ei olnud õigustatud kaupa võõrandama, tema pandiõigus oli lõppenud. Kostja ei ole pankrotimenetluses nõuetekohast ega puudulikku nõudeavaldust esitanud, mistõttu puudus
halduril võimalus anda nõudeavalduse esitamise või mitteesitamise üle otsustamine üldkoosoleku pädevusse. Hageja oli enne kostja poolt vara õigusvastast võõrandamist olukorras, kus vaidlusaluse kauba müügist saadavad vahendid ei oleks enam läinud esmajoones pandipidaja nõude rahuldamiseks, vaid nimetatud rahaliste vahendite arvelt oleks asutud rahuldama ülejäänud võlausaldajate nõudeid. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtub hageja omandiõigus vaidlusalusele kaubale.
6.Ka jääb kostjale täielikult arusaamatuks, millistel motiividel on hageja kahju hüvitamise nõude esitamisel lähtunud vaidlusaluse kauba väärtuse kindlaksmääramisel hariliku väärtuse asemel Sailing International Co Ltd arvel nr SL080266 toodud kauba maksumusest. Kostja teavitas 28.05.2009 hagejat kauba realiseerimisest ning asjaolust, et enampakkumise tulemusena kujunes vaidlusaluse kauba müügihinnaks 105 000 krooni. Asjaolu, et käesoleval juhul avalik enampakkumine suuremat ostuhuvi ei tekitanud ning fakt, et kauba alghind ei tõusnud, kinnitavad üheselt, et kauba harilik väärtus (kohalik keskmine turuhind) oligi 105 000 krooni.
7.Hageja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga oli kostjal hageja vastu pandiga tagatud nõue 217 045.30 krooni, see tähendab kostja nõue hageja vastu kuulus vaidlusaluse kauba kui pandieseme müügist saadava raha ulatuses vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-le 1 rahuldamisele esimeses järgus. Kostja esitas hageja pankrotimenetluses avalduse nõude suuruses 217 045.30 krooni tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena ning ainuüksi asjaolu, et hageja pankrotihaldur on õigusvastaselt jätnud kostja nõudeavalduse nõuete kaitsmise koosolekule esitamata, ei võimalda vastavaid asjaolusid käesoleva vaidluse lahendamisel eirata. Ainuüksi fakt, et pandieseme müüki ei ole väidetavalt kooskõlastatud pankrotihalduriga, ei anna alust kahjunõude esitamiseks pandipidaja vastu juhul, kui pandieseme müük ise toimus turutingimustel.
8.Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks suutnud vaidlusalust kaupa võõrandada enampakkumisel kujunenud hinnast kõrgema hinnaga. Seega ei ole hageja kandnud varalist kahju tulenevalt pandieseme võimalikust müügist alla selle turuhinna. Mistahes muu kahju ei ole rikutava kohustuse eesmärgi teooria kohaselt antud juhul hüvitatav, mistõttu ei ole hagejal üldse õiguslikult võimalik kostjalt vastava kahju hüvitamist nõuda.
9.Hageja pankrotihaldur ei tegutsenud enda õiguste teostamisel heas usus, kuivõrd on jätnud kostja nõudeavalduse ilma õigusliku aluseta sisuliselt menetlemata, eesmärgiga luua hagejale kui pankrotivõlgnikule kunstlik alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja kui pandipidaja vastu. Põhjendamatu on kostja pandiõiguse lõppemist eeldada olukorras, kus nõudeavaldus oli tähtaegselt esitatud. Samas isegi juhul, kui pandiõiguse lõppemist eeldada (mida kostja ei tee), ei oleks hageja poolt esitatud asjaoludel kahju kandnud mitte hageja, vaid viimase võlausaldajad ning seda summas, mida oleks saadud kasutada nende nõuete rahuldamiseks. Esimese astme kohtu otsus
10.02.07.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis CF&S Estonia AS-lt hageja kasuks välja 111 636 krooni ja viivise põhinõudelt alates 03.07.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus võrdses osas poolte kanda.
11.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale ekspedeerimisteenust ning korraldas hageja tellimusel kauba merevedu Hiinast Eestisse. Konteineri nr GESU3406507 sisuks oli 10 136 kg pildiraame vastavalt tellimusele nr 16222, koguväärtusega 17 183.82 USD. Kostja teostas hagejale kuulunud konteinerile koos kaubaga vedaja pandiõigust lähtuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 803. Kostja võõrandas konteineris olnud kauba enampakkumisel kolmandale isikule. 10.08.2009 teatas hageja kostjale, et lähtuvalt pankrotiseaduse (PankrS) § 36 lg-st 1, § 44 lg-st 1 ja §-st 138
puudus kostjal kui pandipidajal õigus võõrandada pandieset ning tehing on lähtuvalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 87 tühine. Arvestades seda, et pandieseme omandas heauskne kolmas isik, kiitis hageja käsutustehingu TsÜS § 114 lg 2 alusel heaks ning nõudis tuginedes VÕS §-le 1037 kauba väärtuse hüvitamist. Kostja ei ole hageja nõuet täitnud.
12.PankrS § 138 sätestab, et halduri nõusolekul võib pandipidaja vallaspandi eseme ise müüa. Vara müünud pandipidaja esitab haldurile aruande müügist saadu kohta. Seega nimetatud sättest tuleneb pandipidaja keeld müüa vallasasja ilma halduri nõusolekuta. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole küsinud hageja pankrotihaldurilt nõusolekut eelpool nimetatud kauba müümiseks. Sellest tulenevalt puudus kostjal õigus käsutada hagejale kuuluvat vara, mistõttu on müügitehing seadusest tuleneva keeluga vastuolus ning TsÜS § 87 kohaselt tühine. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Sama sätte lg 2 kohaselt kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt TsÜS § 114 lg-s 2 sätestatule heaks. Kostja poolt 04.05.2009 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteatest nähtub, et enampakkumise alghind oli 105 000 krooni. Asjaolu, et summa on tasutud, on tõendatud 27.05.2009 arvega nr 2901902 ja konto väljavõttega.
13.TsÜS §-st 65 tulenevalt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Sailing International Co Ltd arvest nr SL080266 nähtub, et hagejale müüdud kauba väärtuseks on 17 183.82 USD ehk 05.10.2009 seisuga 183 866.87 krooni. Enampakkumisel kujunenud müügihind oli vaidlusaluse kauba koosseisu ja seisukorda arvestades maksimaalne võimalik hind. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendeid, et vaidlusaluse kauba väärtus oleks selle harilikust väärtusest (kokkulepitud tasust VÕS § 1037 lg 3 tähenduses) suurem olnud. Nimetatu on tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 3 hageja tõendamiskoormis. Kauba ostudokumentidel märgitud hinda tuleb käsitleda kauba soetamismaksumusena, mis ei tõenda, et antud kaupa oleks Eesti turul saanud nimetatud hinnaga realiseerida. Hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda kauba suuremat väärtust, kui kostja poolt enampakkumisel saadud 105 000 krooni.
14.Hageja omandiõigus vaidlusalusele kaubale on tõendatud hageja poolt kohtule esitatud tõenditega. Hageja on esitanud kohtule kauba lastikirja, millega hageja omandas müüjalt kauba väljanõudeõiguse lastikirja saamisel. VÕS § 806 lg 3 alusel, kui vedaja on veose vedamiseks võtnud, on lastikirja üleandmisel isikule, kes lastikirja kohaselt on õigustatud veose saama, samasugune tähendus kui veose valduse üleandmisel. Hageja ja müüja on kauba omandiõiguse üleminekus (käsutamises) kokku leppinud – ühelt poolt tasus hageja ostuhinna ära, avaldades soovi võtta kaup vastu ning saada selle omanikuks, teiselt poolt saatis müüja kauba hagejale teele, avaldades soovi anda hagejale omandiõigus üle. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 alusel tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 93 tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Eeltoodu alusel on eeldused vallasomandi tekkimisele üleandmisega täidetud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja on esitanud kohtule ka tõendid kauba eest tasumise kohta vastavalt faktuurarves nõutule: 50% on tasutud 19.12.2008 ja 50% 13.02.2009.
15.Hageja pankrotiteade avaldati 24.03.2009, seega saabus nõudeavalduse esitamise tähtaeg 24.05.2009. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud pankrotimenetlusse nõuetekohast nõudeavaldust. Kostja poolt 11.03.2009 ja 31.03.2009 elektrooniliselt edastatud dokumente ei saa pidada nõudeavalduseks PankrS mõttes. Kostja teatas pandiõiguse
kasutamisest ning märkis, et nõue on käsitletav pankrotihoiatusena PankrS § 10 lg 2 mõttes. Dokumendi sisu on piisavalt määratletud ning kostja seadusliku esindaja tahe on piisavalt selgelt väljendatud ning on suunatud hageja teavitamisele pandiõiguse kasutamisest ning hageja hoiatamisele pankrotiavalduse esitamise eest. Nimetatust ei nähtu tahet esitada pankrotimenetluses nõudeavaldus. 06.04.2009 Tõnis Pohla e-kiri sisaldab pakkumist võlgnevuse tasumiseks, millele järgnevalt väljastab kostja hagejale kuuluva konteineri. Pankrotihoiatusest ja vaidluse lahendamise ettepanekust ei tulene kostja tahet esitada nõudeavaldus PankrS § 94 mõttes. Kuivõrd kostja ei ole esitanud pankrotimenetlusse vorminõuetele mittevastavat nõudeavaldust, ei saanud haldur ka anda kostjale PankrS § 94 lg-s 3 nimetatud tähtaega nõudeavalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 26.03.2009 edastas pankrotihaldur kostjale teate, milles on muuhulgas hoiatanud kostjat kui pandiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat, et nõude tähtaegselt esitamata jätmisel ning kui nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse pandipidajale kuuluv pandiõigus lõppenuks. Kostja esitas 19.08.2009 pankrotihaldurile taotluse nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumiseks kostja nõude läbivaatamiseks ning 24.09.2009 avalduse puuduste kõrvaldamiseks nõudeavalduses ning korduva avalduse kostja nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Avaldused on alusetud ega mõjuta asjaolu, et kostja on jätnud nõudeavalduse tähtaegselt esitamata ning et kostja pandiõigus on lõppenud. Isegi juhul, kui kostja oleks võlausaldaja hageja pankrotimenetluses, puuduks tal seadusest tulenev alus pankrotivõlgniku vara käsutamiseks halduri nõusolekuta.
16.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja leidis, et kostja rahaline kohustus muutus sissenõutavaks alates 31.07.2009. Kohus nimetatuga ei nõustu. VÕS § 82 lg 7 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuivõrd hageja määras 10.08.2009 kirjaga kostjale kohustuse vabatahtliku täitmise ajaks 20.08.2009, tuleb kostjalt välja mõista viivis kindla summana alates 21.08.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni 02.07.2010 summas 6636 krooni (105 000x316px0,02%) ja sealt edasi vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
17.CF&S Estonia AS palub tühistada maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohtu poolt antud hinnangud ja nendest tehtud järeldused on ebaõiged ega baseeru tegelikel faktilistel asjaoludel, asjas kogutud tõenditel ega asjakohasel õiguslikul regulatsioonil.
18.PankrS § 138 lg 1 regulatsioonist ei ole tuletatav põhimõte, mille kohaselt toob pandieseme müük ilma pankrotihalduri nõusolekuta automaatselt kaasa müügitehingu tühisuse. Samuti ei ole tehingu tühisuse kaasatoomine kõnealuse normi eesmärgiks, vaid PankrS § 138 lg 1 eesmärgiks on tagada, et pandieseme võõrandamisel pandipidaja poolt ei saaks kahjustatud pankrotivõlgniku ja võlausaldajate huvid, see tähendab, et pandiese müüdaks turutingimustel. Juhul, kui pandipidaja pandieseme võõrandamisel vastavaid eesmärke silmas ei pea, siis on pankrotihalduril võimalik esitada pandieseme realiseerimisel PankrS § 138 lg 1 nõudeid rikkunud pandipidaja vastu kahju hüvitamise nõue summas, mille võrra pandipidaja pandieseme turuhinnast madalalt realiseeris ja
seeläbi pankrotivõlgniku varalisi huve kahjustas. Ühelgi juhul ei saa aga PankrS § 138 lg 1 rikkumine tuua kaasa võõrandamistehingu tühisust.
19.VÕS § 1037 lg 2 kohaselt on nimetatud sätte alusel nõude esitamise üheks eelduseks, et käsutustehing oleks kehtetu. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole vastav eeldus täidetud, siis formaaljuriidiliselt ei ole esitatud nõude rahuldamine VÕS § 1037 lg 2 alusel võimalik. Kahju hüvitamise nõude tulemuslikuks esitamiseks pidanuks hageja tõendama, et vaidlusaluse kauba võõrandamisel pankrotihalduri nõusolekuta rikkus kostja pandipidajana PankrS § 138 lg 1 nõuded ning tekitas sellega hagejale varalist kahju. Hageja seda teinud ei ole ning olukorras, kus maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluse kauba harilik väärtus (turuhind) oli faktiliselt 105 000 krooni, on ilmne, et hageja mistahes kahju tegelikult kandnud ei olegi. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks suutnud vaidlusalust kaupa võõrandada enampakkumisel kujunenud hinnast kõrgema hinnaga. Maakohus leidis õigesti, et enampakkumisel kujunenud hind oligi vaidlusaluse kauba harilikuks väärtuseks (turuhinnaks).
20.Hageja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga oli kostjal hageja vastu pandiga tagatud nõue 217 045.30 krooni, see tähendab kostja oli hageja võlausaldaja, kelle nõue kuulus vaidlusaluse kauba kui pandieseme müügist saadava raha ulatuses vastavalt PankrS § 153 lg 1 p-le 1 rahuldamisele esimeses järgus. Juhul kui hageja ei oleks pankrotistunud, siis puudunuks kostjal mistahes õiguslikud takistused vaidlusaluse kauba realiseerimiseks seadusjärgse pandiõiguse teostamise kaudu. Seega faktiliselt heidab kohus hagi osaliselt rahuldades kostjale ette üksnes PankrS § 138 sätestatud regulatsiooni rikkumist, see tähendab vallaspandi esemeks oleva vaidlusaluse kauba müüki pankrotihalduri nõusolekuta.
21.Kostja ei nõustu maakohtu poolt menetlusosaliste vahelisele korrespondentsile antud hinnangutega ning leiab, et 31.03.2009 e-kirja teel Kerli Kasele edastatud nõudeavaldusest koos nõuet põhistavate dokumentidega ning 06.04.2009 korduvalt esitatud nõuet tõendavatest dokumentidest kogumis nähtub üheselt nõue 180 162.60 krooni ning kostja tahe esitada nõudeavaldus pankrotimenetluses. Kostja poolt hagejale elektrooniliselt edastatud nõue vastas kõikidele PankrS § 94 lg-s 1 sätestatud nõuetele, kuna nõudeavaldus esitati kirjalikult, märkides avalduses nii nõude sisu, aluse, suuruse kui selle, et nõue on tagatud pandiga ning lisades nõudeavaldusele seda põhistavad dokumendid. Eeltoodust tulenevalt tuleb nõudeavaldus PankrS § 94 lg 1 tähenduses lugeda tähtaegselt esitatuks. Nimetatud sättes toodud kohustuslike andmete kõrval muu informatsiooni (sealhulgas kompromissettepaneku) esitamine nõudeavalduses ei ole välistatud. Mõlemas kõnealuses avalduses on kostja sõnaselgelt teatanud enda nõude suuruse, deklareerinud nõude tagatust pandiga ning nõudnud enda nõude rahuldamist. Hageja ei ole selgitanud, et juhul kui kostja ei soovinud esitatud avaldustega saavutada enda nõude tunnustamist (ja rahuldamist) hageja pankrotimenetluses, siis mis eesmärgil kõnealused avaldused üldse pankrotihaldurile esitati. Kuna pankrotihaldur mistahes puuduste esinemisele kostja nõudeavalduses tähelepanu ei juhtinud ei ega andnud ka tähtaega võimalike puuduste kõrvaldamiseks, järeldub, et halduri hinnangul oli nõudeavaldus vormistatud nõuetekohaselt ning selles osas mistahes puudusi ei tuvastatud.
22.Alates 01.01.2010 jõustunud PankrS-i muudatustest nähtuvalt ei rakendu pandiga tagatud nõuetele enam kahekuuline nõuete esitamise tähtaeg, see tähendab vastavate nõuete osas on nõudeavalduse esitamine võimalik kuni jaotusettepaneku esitamiseni kohtule. Kostja esitas 06.04.2010 korduva nõudeavalduse enda nõude tunnustamiseks hageja pankrotimenetluses. Maakohus ei ole millegagi põhjendanud, mis kaalutlustel PankrS § 102 lg 11 regulatsioon antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Ometigi on nimetatud sätte kohaselt ilmne, et kostja nõudeavaldus (isegi juhul, kui lugeda see esmakordselt esitatuks alles 06.04.2010) tuleb lugeda nõuetekohaselt esitatuks ning kostja on käsitletav hageja võlausaldajana pandiga tagatud nõude osas. Formaaljuriidiliselt ei oma kostja poolt nõudeavalduse esitamisega seotud asjaolud käesoleva vaidluse lahendamisel määravat
õiguslikku tähendust, kuna faktiliselt saab lugeda nõude 105 000 krooni ulatuses ja seda tagava pandiõiguse lõppenuks pandieseme võõrandamise päevast, see tähendab kostjal puudus vajadus ja õiguslik alus nõudeavalduse esitamiseks hageja pankrotimenetluses.
23.Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga oli kostja hageja võlausaldajaks, kusjuures nõude suuruseks oli mitte vähem kui 217 045.30 krooni ning kõnealune nõue oli tagatud seadusest tuleneva pandiõigusega. Kostjal oli õigus ja võimalus esitada avaldus enda nõude tunnustamiseks kahe kuu jooksul pankroti väljakuulutamisest, see on hiljemalt 24.05.2009. 04.05.2009 kuulutas kostja välja avaliku enampakkumise vaidlusaluse kauba (pandieseme) võõrandamiseks ning sõlmis müügilepingu pandieseme realiseerimiseks 18.05.2009, see on enne nõude esitamise tähtaja saabumist. Vaidlusaluse kauba enampakkumise läbiviimise ajal oli kostja käsitletav võlausaldajana PankrS-i tähenduses sõltumata korrektse nõudeavalduse esitamisest. PankrS § 138 lg 1 regulatsioonist juhindudes võis kostja pandieseme müüa ka juhul, kui eeldada, et pandieseme müügi hetkeks ta nõudeavaldust pankrotimenetluses esitanud ei olnud.
24.PankrS § 138 lg 4 kohaselt vallaspandi eseme müügi korral pandiõigus lõpeb. Samuti lõpeb nõude rahuldamise korral rahuldatud ulatuses ka nõue ise. Seega pandieseme realiseerimisega lõppes kostja pandiõigus vaidlusalusele kaubale ning samuti lõppes nõue 105 000 krooni ulatuses, see tähendab vastavas summas nõude tunnustamiseks avalduse esitamiseks objektiivne vajadus puudus.
25.Maakohus ei ole käsitlenud kostja seisukohti, mille kohaselt on hagi rahuldamine välistatud muuhulgas ka sel põhjusel, et hageja ei ole apellandi tegevuse tagajärjel faktiliselt mistahes varalist kahju kandnud. Ometigi sätestab VÕS § 127 lg 1, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
26.Käesoleval juhul on esitatud asjaoludest ilmne, et juhul, kui hageja pankrotihaldur oleks talitanud kooskõlas PankrS-s sätestatud regulatsiooniga, oleks kostja nõuet tunnustatud pankrotimenetluses esimese järgu nõudena summas 180 162.60 krooni, pankrotihaldur oleks pandieseme realiseerinud enampakkumise teel eeldatavasti sama hinnaga, mis kujunes kostja poolt korraldatud enampakkumisel ning kostja kui pandipidaja nõue oleks rahuldatud pandieseme müügist laekunud vahendite arvelt kooskõlas PankrS § 153 lg-ga 2, kusjuures pandieseme müügist laekunud vahenditest ei oleks piisanud teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hageja oleks teoreetiliselt saanud teostada pandieseme müügist laekunud summadest PankrS § 153 lg 2 alusel mahaarvamise PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete katteks võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seega oleks hageja poolt kantud maksimaalne võimalik varaline kahju 15/100 pandieseme müügist laekunud summast, see on 15 750 krooni, kusjuures arvestades, et kostjale teadaolevalt kuulus hageja pankrotivara hulka erinevaid esemeid, siis puudunuks hagejal alus pandieseme müügist laekunud vahenditest PankrS § 153 lg 2 sätestatud mahaarvamise teostamiseks maksimaalses lubatud ulatuses. Igal juhul oleks nimetatud summat ületavas osas hageja kahjunõude rahuldamine mistahes asjaoludel vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud diferentsihüpoteesiga ning viiks ilmselgelt hageja alusetu rikastumiseni kostja kui pandipidaja arvel.
27.Hageja pankrotihaldur ei ole tegutsenud enda õiguste teostamisel heas usus, kuivõrd on jätnud kostja nõudeavalduse ilma õigusliku aluseta sisuliselt menetlemata, eesmärgiga luua hagejale kui pankrotivõlgnikule kunstlik alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja kui pandipidaja vastu. VÕS § 6 lg 2 võimaldab jätta võlasuhtele seadusest tuleneva kohaldamata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Käesoleval juhul on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu kahju nõude rahuldamine, kuna nõude
aluseks olevad asjaolud on kaasa toonud hageja pankrotihalduri õigusvastane käitumine ning juhul kui hageja pankrotihaldur oleks kostja nõudeavaldust PankrS-s sätestatud regulatsiooni kohaselt menetlenud, siis puuduks alus isegi teoreetiliselt rääkida kahju tekkimisest hagejale.
28.Maakohus on asjas kogutud tõendite hindamisel eksinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 nõuete vastu ning lugenud tõendite ebaõige hindamise tulemusel alusetult tuvastatuks mitmed asjaolud, mis on viinud kokkuvõttes ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohus ei ole analüüsinud ega põhjendanud kostja väidete ja seisukohtade, eelkõige PankrS § 138 lg 1 eesmärgi, kahju hüvitamise eesmärgi ning hea usu põhimõtte rakendamisega seotud seisukohtade, mittearvestamist.
29.Art Link Production AS-i (pankrotis) vastuapellatsioonkaebuse palub kostja jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus
30.Art Link Production AS (pankrotis) palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses, välja mõista CF&S Estonia AS-lt põhivõlana 183 866.87 krooni, viivise põhinõudelt alates 21.08.2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning menetluskulud jätta kostja kanda.
31.Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus vastustaja PankrS §-s 138 sätestatud keeldu müüa pankrotivara halduri nõusolekuta ning seetõttu peab VÕS § 1037 alusel hüvitama vastuapellandile müüdud kauba hariliku väärtuse. Vaidlusalune kaup kujutas endast pildiraame. Hageja ostis kauba Hiinast 183 866.87 krooni eest. Ühe pildiraami keskmiseks hinnaks kujunes 10.00 krooni. Vastustaja müüs aga pildiraame 5.60 krooni tükk, see on ca kaks korda väiksema hinnaga kui vahetu raamide tootja. Pildiraami saab turul osta minimaalselt hinnaga 16.40 krooni, keskmiseks hinnaks on 35.00 krooni, raame pakutakse ka hinnaga 75 krooni/tk. Vastustaja müügihind erineb keskmisest hinnast ca kuus korda. Kirjavahetus pildiraamide hulgimüügiga tegelevate ettevõtjatega tõendab, et vastustaja müügihind on selgelt kauba harilikust väärtusest madalam.
32.Jättes vastuapellandi 31.03.2010 menetlusdokumendile lisatud kirjavahetusele hinnangu andmata, rikkus maakohus oluliselt TsMS § 442 lg 8 lg 3, mille kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Maakohus ei ole samuti arvestanud vastustaja 08.04.2010 menetlusdokumendile lisatud müügiarvet. Arve annab tunnistust sellest, et kostja märkis kauba maksumuseks enne allahindluse tegemist 178 578.00 krooni, müüs aga allahindlusega 88 578.00 krooni. Seadusliku otsuse tegemiseks pidi maakohus põhjendama, miks sõltumata arves kajastatud vastustaja hinnangust kauba tegelikule väärtusele ning ühtlasi kaubale tehtud 50% allahindlusest tuleks kiirmüügina korraldatud enampakkumisel saadud hinda maksimaalselt võimalikuks pidada.
33.Maakohus oleks samuti pidanud põhjendama, miks ta ei nõustu hageja väitega, et pildiraami harilik väärtus ei võiks olla algsest ostuhinnast madalam juba seetõttu, et edasimüügil on ostuhind suurem kauba Eestisse vedamise kulude võrra, samuti peaks see võimaldama saada tootjaks mitteoleval vastustajal kui tulu teenimiseks loodud äriühingul kasumit. Maakohus ei ole käsitlenud hageja selgitust, et vastustaja korraldatud enampakkumine kujutas tegelikkuses endast keskmisi turutingimusi mittearvestavat kiirmüüki: müügiteadet ei olnud avaldatud laiema isikute ringi poolt kasutatavates infoallikates (nt Äripäev). Kauba hariliku väärtuse tuvastamisel ei käsitlenud maakohus keskseid tõendeid ega hageja selgitusi.
34.Apellatsioonkaebuse palub hageja jätta rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
35.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta lahendi põhjendusi.
36.Esmalt nõustub kolleegium apellandi seisukohaga, et PankrS § 138 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine ehk pandipidaja poolt vallaspandi eseme müümine halduri nõusolekuta ei too kaasa müügitehingu tühisust TsÜS § 87 alusel. PankrS sätted sellist tagajärge ei sätesta ja see ei tulene ka viidatud keelunormi eesmärgist. Keelu eesmärgiks on tagada pankrotivara realiseerimine võimalikult suuremat kasu andval viisil, et saadavate rahaliste vahendite arvel omakorda tagada PankrS-s ettenähtud väljamaksete tegemine pankrotivarast. Eelduslikult tagab sellise eesmärgi täitmise halduri poolt teostatud müük võlausaldajate üldkoosoleku ettekirjutusi järgides. Halduri nõusolekuta teostatud vallaspandi eseme müügitehing jääb eseme omandanud isiku suhtes jõusse, kuid halduril võib tekkida nõudeõigus pandipidaja vastu. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja seisukoht müügitehingu tühisuse kohta TsÜS § 87 alusel.
37.Käesolevas asjas on pankrotivõlgnik realiseerinud nõudeõigust pandieseme halduri nõusolekuta võõrandanud pandipidaja vastu VÕS § 1037 alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-10 18.10.2010 selgitanud, et selle sätte lg 1 (üldpõhimõte) kohaldamise eeldusteks on 1) teise isiku õiguste rikkumine ja 2) selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Sama sätte lg 2 reguleerib alusetu rikastumise nõude alust juhul, kui teise isiku õiguse rikkumine seisneb talle kuuluva eseme käsutamises selleks õigustamata isiku poolt. VÕS §-st 1037 ei tulene, et selle rakendamine eeldaks õigustatud isiku nõusolekuta teise omandit või muud õigust rikkunud isiku käsutustehingu tühisust. Lg-st 2 tuleneb, et juhul, kui on tegemist kehtetu tehinguga, eeldab alusetu rikastumise nõude esitamine kehtetu tehingu heakskiitmist TsÜS § 114 lg-s 2 sätestatud korras. Seega juhul, kui tehing tühine ei ole, heakskiitmisega seonduvat probleemistikku ei tõusetu, kuid muus osas võib säte siiski rakenduda. VÕS §-s 1043 sätestatud deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõue võib käesoleval juhul konkureerida §-st 1037 tuleneva alusetu rikastumise nõudega (täidetud võivad olla eeldused mõlema nõude rahuldamiseks). Nõude valikuõigus kuulub hagejale ja veel ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et hageja tahe oli esitada nõue VÕS § 1037 alusel, mitte aga deliktilise kahju hüvitamise nõue. Seega apellandi käsitlus kahju hüvitamise nõudest ja vastavate eelduste (näiteks varalise kahju olemasolu pankrotivõlgnikul) käsitlemata jätmisest maakohtu poolt asjakohane ei ole.
38.Poolte vahel puudub sisuline vaidlus asjaolu üle, et peale hageja pankroti väljakuulutamist puudus kostjal õigus käsutada tema valduses pandiõiguse alusel olnud pankrotivõlgnikule kuulunud vallasasju. Seega puudub vaidlus VÕS § 1037 esmase eelduse tõendatuse üle. Vaidlus on teise eelduse üle ehk kas rikkuja vara suurenes rikkumise tulemusena. Konkreetses vaidluses sõltub selle eelduse täitmine asjaolust, kas kostjat saab pidada võlausaldajaks hageja pankrotimenetluses. Jaatava vastuse korral oleks kostja näol eelduslikult olnud tegemist pandiga tagatud nõuet omava võlausaldajaga, kel oleks olnud õigus saada oma nõue rahuldatud esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, arvestades mahaarvestusi kooskõlas PankrS § 153 lg-ga 2. Seega võlausaldaja seisund oleks ilmselt mõjutanud alusetu rikastumise ulatust.
39.Käesolevas asjas aga nõustub kolleegium maakohtu käsitluse ja järeldusega selle kohta, et kostja jättis oma nõude tähtaegselt esitamata ning puuduvad ka muud võimalikud alused kostja käsitlemiseks võlausaldajana hageja pankrotimenetluses. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Halduri esindaja 02.04.2009 teatest (t lk 27) nähtub üheselt, et 31.03.2009 e-kirja koos selle lisadega (t lk 57-60) ei käsitlenud haldur nõudeavaldusena (ka mitte puudustega). Viidatud teates selgitas halduri esindaja pandieseme müügi ja võlausaldajate nõuete rahuldamise korda pankrotimenetluses. Seega pidi kostja juhatuse liikmele 06.04.2009 vastuse esitamise ajaks olema arusaadav tema kui pandipidaja positsioon ja õigused/kohustused olukorras, kus hageja oli pankrotistunud. 06.04.2009 vastuses aga ei kajastu arusaam, et nõudeavaldus on juba esitatud, vaid seatakse tingimused pandieseme väljastamiseks haldurile, muuhulgas nõutakse kohest veoarve koos varasema veoteenuse võlgnevusega tasumist. Sellised nõudmised olid ilmselgelt vastuolus PankrS § 44 lg-ga 1, mille kohaselt
pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult PankrS-s sätestatud korras. Kostja juhatuse liikmel puudus seaduslik alus asetada oma äriühingut teistsugusele õiguslikule positsioonile, kui see tuleneb PankrS-st.
40.Aastal 2009 kehtinud PankrS redaktsioon sätestas kõigile võlausaldajatele, ka pandiga tagatud nõuet omavatele, 2-kuulise tähtaja nõudeavalduse esitamiseks ja tähtaegselt esitamata jätmise korral loeti pandiõigus lõppenuks. Tsiviilasjas puuduvad tõendid kostja nõude tunnustamise kohta kas siis vastavasisuliste võlausaldajate üldkoosolekute otsuste või kohtulahendite näol. 16.06.2010 kohtuistungil avaldas hageja, et seonduvalt muutunud regulatsiooniga vaatas 10.05.2010 võlausaldajate üldkoosolek kostja nõude läbi, kuid jättis tunnustamata (protokolli t lk 145). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et nõude tunnustamiseks hagiga kohtusse kostja pöördunud ei ole. Seega isegi kui oleks põhjendatud kostja esindaja seisukoht, et pankrotihaldur ei käitunud seonduvalt kostja nõudeavaldusega mingil ajahetkel heas usus, ei kasutanud kostja PankrS-s ettenähtud õiguskaitsevahendeid, et oma nõuet maksma panna. PankrS-s sätestatud regulatsioonist mööda minnes aga ei ole võimalik kostjat konkreetses pankrotimenetluses võlausaldajaks lugeda.
41.Järgmiseks vaidlusaluseks küsimuseks ringkonnakohtus on pandipidaja poolt võõrandatud vara harilik väärtus, mis vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli 183 866.87 krooni, mitte aga 105 000 krooni, nagu tuvastas maakohus ja millise rahasumma eest kostja vaidlusalused pildiraamid võõrandas. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Käesolevas asjas on tegemist pildiraamidega ehk sellist liiki esemetega, millega tehakse Eestis/Euroopas tehinguid ja millede osas peaks olema välja kujunenud mingi keskmine hinnatase. Turuhinda ei saa samastada eseme soetamiseks tehtud kulutustega. Seega ei saa konkreetses asjas võtta hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinna määramisel aluseks hinda, millega hageja pildiraamid Hiinast ostis ja maakohus hageja vastava seisukohaga asjakohaselt ei nõustunud. Hageja esitas kostja poolt väidetud turuhinna ümberlükkamiseks kirjavahetuse kahe samal tegevusalal tegutseva ettevõtjaga (t lk 112-114), kuid kolleegiumi arvates ei saa neist andmetest teha kaugeleulatuvaid järeldusi vaidlusaluste pildiraamide hulgimüügi tegeliku turuhinna kohta. T lk 112-113 olevast e-kirjast hulgihindu tegelikkuses ei nähtu – vastaja on selgitanud tegureid, millest pildiraami hind kujuneb ja on toonud näiteks kaks hinda nn seinast-seinani (75.00 ja 1525.00 krooni tükk). Teisel juhul sisaldub vastuses küll igale küsitud raami suurusele vastav hind, kuid näha ei ole pakkumise sõltuvus kogustest ehk milliseid koguseid on tükihinna pakkumiste puhul silmas peetud. Kaup realiseeriti kostja poolt kolmandale isikule kogumina, mistõttu ei saa välistada, et turuhind seeläbi võiski kujuneda soodsamaks kui tükikaupa võõrandamisel. Ka ei ole kummalgi juhul tegemist siduvate pakkumistega. Kuna hageja ei esitanud veenvaid tõendeid võõrandatud vara tegeliku turuhinna kohta, tuleb selle kindlakstegemisel eelduslikult siiski lähtuda kostja poolt sõlmitud tehingu väärtusest ja seda sõltumata sellest, et hageja poolt esile toodud asjaolud hinna kujunemise kohta on iseenesest tähelepanu väärivad. Kohus saab aga lähtuda vaid poolte esitatud tõenditest.
42.Poolte vastastikused süüdistused mitte heas usus käitumise kohta käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust ei oma ja seega kolleegium vastavaid kaebuste väiteid ei analüüsi.
43.Kuna apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad kummagi poole apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel vastava poole enda kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Jõustunud Riigikohtu 17 06 2011 otsuses nr 3-2-1-47-11 toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-51941) põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
4.Arvata CF&S Estonia AS-i kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2011 tasutud kautsjon 71 (seitsekümmend üks) eurot 35 senti ning AS-i ART LINK PRODUCTION (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 1. märtsil 2011 tasutud kautsjon 53 (viiskümmend kolm) eurot 60 senti riigituludesse.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.