AS Järve Bussipark hagi Viktor Kulkovi vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
52 197.40 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 13.04.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktor Kulkov`i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja)- Viktor Kulkov, esindaja Paul Paas Vastustaja (hageja) - AS Järve Bussipark (registrikood 10631670) esindaja Margo Toomingas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 13.04.2010 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud Viktor Kulkov ́i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Järve Bussipark esitas Viru Maakohtule hagi Viktor Kulkovi vastu võlgnevuse 29 663.40 krooni ja viiviste nõudes 0,5% päevas tasumata laenu põhisummalt kuni kohustuste täitmiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja hagejale kahju summas 48 761.75 krooni. Selle katteks palus kostja hagejalt laenu, kuna tal endal kahju hüvitamiseks raha ei olnud. Hageja laenas kostjale raha, mille eest hüvitati hagejale tekitatud kahju ja see vormistati võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 alusel laenulepinguna. 27.09.2007 sõlmitud laenulepingu järgi pidi hageja laenama kostjale 48 761.75 krooni, koos intressidega 59 326.80 krooni, lõpptähtajaga 15.11.2009. Laenulepingu p-st 1.6 tuleneb, et kui laenusaaja viivitab lepingujärgsete maksete tasumisega, tasub ta laenuandja nõudmisel viivist 0,5 % viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. 16.03.2009 seisuga on kostja laenulepingu graafiku kohaselt perioodi 15.03.2008 kuni 15.01.2009 eest tasumata jätnud 25 099.80 krooni, millele lisanduvad graafikujärgsed maksed kahe kuu (15.02 ja 15.03.) eest 2281.80 krooni + 2281.80 krooni, s.o kokku 29 663.40 krooni. Hageja kirjadele kostja ei reageerinud. Viivised 16.03.2009 seisuga moodustavad 22 534 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning väitis, et tema ei valda eesti keelt ja laenulepingu allkirjastamisel ei seletatud ega tõlgitud talle lepingu punkti 1.2 sisu. Hageja ei andnud kostjale lepingus kirjeldatud raha üle. Kuna hageja on raamatupidamiskohuslasest ettevõtja, sai ta raha väljastada kas panga ülekandega või sularahas. Sularaha üleandmist kostjale saab tõendada kassa väljamineku orderiga. Laenuleping ei sisalda viidet, et laen oleks vormistatud kostja mingi teise kohustuse täitmiseks hageja ees.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 13. aprilli 2010 otsusega AS Järve Bussipark hagi ning mõistis V. Kulkovilt AS Järve Bussipark kasuks välja võlgnevuse 29 663.40 krooni ja viivised seisuga 16.03.2009 summas 22 534 krooni ja edasi 0,5% päevas tasumata laenu põhisummalt kuni kostjapoolsete kohustuste täieliku täitmiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt on laenulepingu punktiga 1.2 tõendatud, et kostja on laenu summas 48761.75 krooni kätte saanud. Kuna lepingu olulistes tingimustes on kokku lepitud, tuleb lugeda poolte ühiseks tahteks, et kostja võttis kohustuse maksta hagejale raha. Lepingu kehtivuse seisukohast ei oma tähtsust,
et pooled ei ole lepingus välja toonud, millisel õiguslikul alusel kostja hagejale rahasumma võlgneb. Laenuleping on konsensuaalne leping, st leping jõustub alates kokkuleppele jõudmisest, mitte vara üleandmisest. Lepingu kohaselt on kostja laenu summas 48761.75 krooni kätte saanud, mistõttu kostja võla suuruseks ja tagastamata laenusummaks koos intressidega on laenu tagasimakse graafiku kohaselt alates 15.03.2008 kuni 15.03.2009 29 663.40 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et tegelikult ei ole hageja kostjale raha üle andnud. Kostja väited, et ta eesti keelt ei valda ning talle lepingu sisu ei selgitatud, ei ole asjakohased, kuna laenulepingu allkirjastamine kinnitab, et kostja aktsepteeris lepingujärgseid kohustusi. Hageja on esitanud tõenditena kostja palgalehtede väljatrükid selle kohta, et kostja on viis kuud poolte vahel sõlmitud lepingut täitnud. Arvestades asjaolu, et palgalehed üldjuhul vormistatakse arvuti väljatükina, kinnitavad palgalehed kostja poolset laenulepingu täitmist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja 3 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 27.09.2007 sõlmitud lepingus kokku leppinud, et lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamisel tasub kostja viivist 0,5% viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest. Kuna kostja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata, on põhjendatud kostjalt hageja kasuks viivise väljamõistmine seisuga 16.03.2009 summas 22 534 krooni ja edasi 0,5% päevas tasumata laenu põhisummalt kuni kostjapoolsete kohustuste täieliku täitmiseni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS
4.V. Kulkov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 13. aprilli 2010 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta AS Järve Bussipark hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus asja lahendamisel kinni pidanud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõttest, samuti TsMS § 442 lg 8 sätestatud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Apellant ei valda eesti keelt ja laenulepingu allkirjastamisel ei seletatud ega tõlgitud apellandile lepingu punkti 1.2. sisu. Apellant ei võtnud laenu oma tööga seotud probleemide lahendamiseks. Apellant sõlmis vastustajaga laenulepingu, kuid raha apellandi arvele ei laekunud. Laenulepingus ei ole ühtegi viidet sellele, et laen oleks vormistatud mingi apellandi teise kohustuse täitmiseks hageja ees. Vastustaja poolt esitatud palgalehtede väljatrükid ei olnud allkirjastatud. Kuna vastustaja väite kohaselt väljastati apellandile igakuuliselt palgalehed, siis kohtule esitatud palgalehed on algärakirjad. Kuna tegemist on vastustaja poolt esitatud algdokumendiga, siis ei olnud apellandile palgalehtesid eelnevalt väljastatud. Järelikult tuleb vastustaja poolt esitatud palgalehed jätta tähelepanuta, sest need ei ole tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Apellant ei olnud teadlik tema palgast kinnipidamisest. Apellant töötas vastustaja juures bussijuhina ja talle pangaarvele ülekantav palk oli iga kuu erinev, mistõttu ei saanud apellant aru, et vastustaja peab mingeid summasid kinni tema palgast.
5.AS Järve Bussipark vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Vastuväidete kohaselt põhjustas apellant AS-le Järve Bussipark kahju summas 48761.75 krooni. Selle katteks palus apellant vastustajalt laenu, kuna tal endal kahju hüvitamiseks raha ei olnud. AS Järve Bussipark laenas apellandile raha, mille eest hüvitati AS-le Järve Bussipark tekkinud kahju ning see vormistati VÕS § 396 lg 2 alusel laenulepinguna. 27.09.2007 sõlmisid AS Järve Bussipark, keda esindas tol hetkel ametis olnud tegevjuhataja I. A., ja V. Kulkov laenulepingu. Selle järgi pidi vastustaja laenama apellandile 48761.75 krooni, koos intressidega 59326.80 krooni. Sõlmitud laenulepingu järgi on laenu lõpptähtaeg 15.11.2009. Laenulepingu punkt 143 sätestab, et laenusaaja maksab laenuandjale laenusumma tagasi vastavalt laenusumma ja intresside tasumise graafikule, mis on kirjas laenulepingu lisas 1. Tänaseks päevaks peaks olema leping täielikult täidetud. Lepingu lõpptähtaeg oli 15.11.2009. 13.04.2010 jõustunud kohtuotsuse järgi peaks apellant tasuma AS-le Järve Bussipark 22 534 krooni ning viiviseid selle pealt 0,5% päevas. Tegelikult on see summa suurem, kuna tänase päevani ei ole apellant lepingut täitnud. Võlgnetavast summast 59 326.80 krooni (sh põhiosa 48761.75 krooni) on apellant tasunud 11 409 krooni (sh põhiosa 9377.25 krooni), seega on tasuda jäänud 47 917.80 krooni (sh põhiosa 39 384.45 krooni). Kokku on lepitud ka viivis, mis on 0,5% päevas tasumata laenu põhisummalt, mis on 30.06.2010 seisuga 104 744 krooni. Nimetatud lepingule on apellant alla kirjutanud ning nõustunud seda täitma. Apellant sai lepingu sisust aru ning nõustus tingimustega, mida täitis, kuni ühel päeval lõpetas lepingu täitmise. Apellant sai lepingust täiesti aru, vastupidisel juhul ei oleks ta lepingut täitnud. Laenulepingu allkirjastamine kinnitab, et kostja aktsepteeris lepingujärgseid kohustusi. Apellant oli teadlik ja nõus, et tema palgast võetakse maha osa summast, mis läks laenulepingu täitmiseks. See tõendab, et apellant järgis lepingut, lähtudes kokkulepitust. AS Järve Bussipark väljastab kõigile töötajatele palgalehed iga kuu eelneva kuu väljamaksete osas. Apellant ei ole palga suuruse vähenemist vaidlustanud, teades seega, et lepingu kohaselt maksab ta tagasi võlga, mis peetakse kinni tema töötasust.
RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme.
7.TsMS § 328 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Ringkonnakohtu arvates on kostja menetluse käigus oma vastuväiteid muutnud ja esitanud neid vastuoluliselt, mis muudab kostja vastuväited ebausutavateks. Kostja ei ole ka oma vastuväiteid kooskõlas TsMS § 230 lg 1 esimese alusega tõendanud. 13.02.2009 esitas kostja maksukäsu kiirmenetlusele vastuväite, et ta ei tunnista nõuet. Laenu ei ole saanud (lk 9). Vastuseks hagile teatas kostja, et ta ei valda eesti keelt, talle ei ole laenulepingu p-i 1.2. sisu tõlgitud ja tugines vastuväitele, et hageja ei ole kostjale raha üleandmist tõendanud (lk 33). 22.03.2010 kohtuistungil jäi kostja väite juurde, et laenu ülekandmine ei ole tõendanud ning esitas täiendava vastuväite, et laenulepingus ei ole viidet, et leping sõlmiti tekitatud kahju hüvitamiseks (lk 55). Apellatsioonkaebuses esitas kostja uue vastuväite – kostja sõlmis hagejaga laenulepingu, kuna tal oli vaja laenu oma mittetööga seotud probleemide lahendamiseks, kuid raha ta selle alusel ei saanud (lk 85).
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas esitatud tõendeid õigesti hinnanud. Hageja esitas tõendina laenulepingu, kahju suuruse kohta pretensioon-ettepaneku ja kostja palgast kinnipeetud summade kohta palgalehed. Hageja poolt 27.09.2007 esitatud pretensioon-ettepaneku kohaselt tekitas kostja hagejale kahju summas 48761.75 kr. Hageja väitel vormistati kahju hüvitamiseks laenuleping, kuna kostjal kahju hüvitamiseks vahendid puudusid. Lepingu kohaselt laenas hageja kostjale raha kahjusumma ulatuses. Laenuleping on sõlmitud 27.09.2007 hageja ja kostja vahel ning lepingu p-i 1.2. kohaselt laenusaaja tõendab, et on saanud kätte laenu summas 48761.75 kr. Lepingus on viide lepingu lisaks olevale graafikule. Graafiku järgi pidi kostja 26 kuud tasuma igakuiselt laenu osamakse summas 1875.45 ja intressi 406.35. Hageja esitas kostja töötasu kohta tõendid, millest nähtub, et kostja palgast on graafiku järgsed summad viiel kuul kinnipeetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelnimetatud tõenditega on hageja oma väiteid tõendanud. Kostja vastuväide, et ta ei saanud lepingu ühest punktist aru, ei ole usutav ega tõendatud. Kostja väide, et laenulepingus ei ole viidet kahjuhüvituse nõudele, on õige, kuid see vastuväide ei ole piisav, et kummutada hageja väidet, et leping sellel eesmärgil sõlmiti. Hageja on oma väidet, et kahjunõude ja laenulepingu vahel oli seos, tõendanud. Kostja on maakohtus piirdunud vastuväitega, et seos puudus ja laenulepingu alusel talle raha üle kantud ei ole. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingul ei ole seadusest tulenevaid vormi- ega sisunõudeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kahju hüvitamise ettepaneku ja samas summas sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 2 alusel ja leppisid kokku, et kahju hüvitamise asemel tasub kostja hagejale võlgnetava summa laenuna. Kostja ei ole hageja esitatud tõendeid ümber lükanud.
9.Apellatsioonkaebuses esitab kostja esmakordselt vastuväite, et ta sõlmis laenulepingu mittetööga seotud probleemide lahendamiseks. Apellant esitab apellatsioonkaebuses esmakordselt ka vastuväite, et juhul, kui palgast kinnipidamine toimus, siis toimus see kostja teadmata, kes ei saanudki aru, et kinnipidamisi teostati. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud põhjust, miks esitati selline vastuväide esmakordselt ringkonnakohtule. TsMS § 652 lg 4 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel apellandi uue väite tähelepanuta, kuna vastustaja oma kirjalikus vastuses ei märgi, et ta nõustuks sellega ning ringkonnakohtu arvates ei ole väitele hinnangu andmine ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Ringkonnakohus juhib ka apellandi tähelepanu asjaolule, et laenulepingu sõlmimise muu eesmärgi tõendamiskoormis lasub apellandil, kuid apellant ei ole väidet tõendanud. Apellandi väide, et ta ei pannud tähele enam kui 2000 kr kinnipidamist palgast, on ebatõenäoline, arvestades apellandi sissetuleku suurust.
10.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta vastustaja poolt 10.01.2011 esitatud palgalehtede kinnitatud väljatrükid. Vastustaja ei viidanud tõendite esitamise soovile 09.12.2011 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus märgib, et kohus määras menetlusosalistele tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks kuni 11. jaanuarini 2011, kuid nimetatud tähtaeg ei tähenda, et menetlusosalisel on õigus põhjendusi esitamata esitada tõendeid. Ringkonnakohus märgib samas, et hageja tõendas oma väiteid kostjalt palgast kinnipidamiste kohta maakohtus esitatud palgalehtede koopiatega. Kostja esitas kohtuistungil vastuväite hageja esitatud tõendite kohta, kuid maakohus ei arvestanud vastuväitega ja 22.03.2010 kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus rahuldas hageja taotluse palgalehtede koopiate kui tõendite juurde võtmiseks. Kostja maakohtu määrusele TsMS § 333 alusel vastuväidet ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja omapoolseid tõendeid oma palga suuruse kohta ei esitanud ning ei esitanud ka vastuväidet kohtu tegevusele hageja tõendite juurdevõtmisel, siis hindas maakohus õigesti palgalehte väljatrükkide kui tõendeid.
11.Apellant ei ole maakohtus ega ringkonnakohtus vaidlustanud hageja nõude suurust, mistõttu kooskõlas TsMS § 651 lg 1 ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.