Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue 26.03.2009 esitas Raha24 OÜ Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse Rando Siim vastu põhinõude 7 500 krooni, viivise 2 193 krooni, leppetrahvi 4 000 krooni ja menetluskulu 750 krooni (s.o riigilõiv) nõudes. 16.04.2009 esitas R. Siim 31.03.2009 makseettepanekule vastuväite, milles tunnustas põhinõuet summas 7 500 krooni, ei tunnustanud leppetrahvi summas 4 000 krooni ega viivist summas 2 193 krooni. 09.09.2009 maksekäsuga kohustas Pärnu Maakohus Rando Siimu tasuma Raha24 OÜ-le võlgniku poolt tunnustatud nõude 7 500 krooni ja hüvitama riigilõivu 750 krooni ja lõpetas maksekäsu kiirmenetluse vaidlustatud osas summas 6 193 krooni ning andis selles osas nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 16.10.2009 esitas hageja kohtule hagi ja taotles vastavalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1 500 krooni, meeldetuletustasu 177 krooni ja viivise 0,75% päevas kuni põhinõude täitmiseni vastavalt TsMS §-le 367 ja laenulepingu p-le 10. 29.10.2009 määrusega jättis Harju Maakohus hagi käiguta ja andis tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kohus leidis, et hagejal tuleb esitada hagiavaldus kogu nõude osas, k.a selles, mida kostja on maksekäsu kiirmenetluses tunnustanud. 13.11.2009 esitas hageja kohtule hagiavalduse täienduse, mille kohaselt palus vastavalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 9 000 krooni, meeldetuletustasu 177 krooni ja viivise summas 9 000 krooni). Hagiavalduse kohaselt esitas R. Siim 10.05.2008 hageja kodulehel (www.raha24.ee) laenutaotluse summale 7 500 krooni tähtajaga 60 päeva, kohustusega tagastada laen 10.07.2009 koos ühekordse lepingutasuga 1 500 krooni, kokku 9 000 krooni vastavalt laenulepingule (p 4.2.7), millega kostja tutvus hageja kodulehel enne laenutaotluse esitamist. Laenusumma (7500 krooni) kanti samal päeval kostja pangakontole nr 221019567795 AS-is Swedbank. Kostja pikendas korduvalt laenu tagasimakse tähtaega ja lõplikuks tähtpäevaks jäi 05.01.2009. 12.01.2009 väljastas hageja kostjale kirjaliku meeldetuletuse, mille eest kostja kohustus tasuma 177 krooni vastavalt laenulepingu p-le 9.1. Kostja ei ole võlgnevust vaatamata korduvatele meeldetuletustele tasunud ning kohustuste täitmiseks on antud täiendav tähtaeg. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses osaliselt tunnistanud põhinõuet (summas 7500 krooni) kuid ei tunnustanud põhinõuet summas 1 500 krooni, meeldetuletustasu ja kõrvalnõudeid. Hagi esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlga tasunud. Hagi esitamise seisuga (16.10.2009) on tasumata summalt kogunenud viivis 17 280 krooni (9 000 krooni x 256 päeva x 0,75% päevas, vastavalt laenulepingu p-le 10). Hageja vähendas viivisenõuet 9 000 kroonini. Kostjate vastuväited Maakohus väljastas kostjale hagimaterjalid 12.01.2010. Kostja on hagimaterjalid isiklikult 26.01.2010 kätte saanud, kuid ei ole kohtule vastanud. Maakohtu otsuse põhjendused 15.04.2010 tagaseljaotsusega rahuldas Pärnu Maakohus Raha 24 OÜ hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tarbijakrediidilepingust tuleneva intressi 1 500 krooni, meeldetuletustasu 177 krooni ja viivise 420 krooni. Kohus leidis, et kuna pooled on sõlminud krediidilepingu, siis on poolte vahel sõlmitud lepingutasu 1 500 krooni tõlgendatav intressina ehk tasuna laenu kasutamise eest. Seega on

hageja põhinõue 7 500 krooni, mitte 9 000 krooni nagu märkis hageja, ja intress 1 500 krooni on käsitletav kõrvalnõudena. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt viivist 0,75% päevas s.o 273,75% aastas. Kohus märkis, et lepingus ei ole arusaadavalt märgitud, kas 0,75% viivist arvestatakse aasta või päeva kohta. Kuna hagiavalduse kohaselt pikendas kostja laenu tagastamise tähtaega ja viimaseks tähtajaks jäi 05.01.2009, siis vastavalt 01.07.2009 ja 31.12.2009 Ametlikes Teadaannetes avaldatud teadetele VÕS § 94 lg 1 nimetatud intressimäära kohta oli viimane intressimäär enne 01.07.2009 ja enne 31.12.2009 1,00%. Kohus leidis, et eeltoodu alusel ning lähtudes VÕS §st 415 lg 1 tuleb viivise arvestamisel lähtuda sel ajal kehtinud seadusjärgsest viivise määrast s.o 8% aastas. Tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne. Kohus tuvastas üldtingimuste p 10 tühisuse selle vastuolu tõttu VÕS § 415 lg-le 1 ning selle tühisusest tulenevalt jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivise 9 000 krooni väljamõistmiseks. Kuna hagiavalduse kohaselt pikendas kostja laenu tagastamise tähtaega ja viimaseks tähtajaks jäi 05.01.2009, siis eeltoodu alusel ning lähtudes VÕS § 415 lg-st 1 tuleb viivise arvestamisel lähtuda sel ajal kehtinud seadusjärgsest viivise määrast s.o 8% aastas (1%+7% aastas). VÕS § 113 lg 6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega ei saa VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist arvestada intressilt, vaid viivis tuleb arvestada laenusumma põhinõudelt 7 500 kroonilt. Kuna hageja taotles kostjalt viivist 256 päeva eest, tuleb kostjalt eeltoodu alusel välja mõista viivis seadusjärgses määras summas 420 krooni (7 500 x (8% : 365) x 256). Kohus leidis, et kuna kostja ei ole Pärnu Maakohtu 09.09.2009 maksekäsku põhinõude 7 500 krooni ja riigilõivu 750 krooni osas TsMS § 489 1 kohaselt vaidlustanud, siis kõnealune maksekäsu määrus on kehtiv ja kuulub TsMS § 489 lg 7 alusel viivitamata täitmisele. Kohus pidas lähtudes otsuse tegemise ajal kehtivast TsMS redaktsioonist põhjendatuks kostjalt välja mõista peale viivise summas 420 krooni ka intressi 1 500 krooni ja mõistlikus ulatuses meeldetuletustasu 177 krooni. Põhinõude summas 7 500 krooni jättis kohus rahuldamata, kuna selles osas on Pärnu Maakohus teinud 09.09.2009 maksekäsu määruse. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivise 9 000 krooni väljamõistmiseks ning teha selles osas uus otsus ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis lepingujärgse intressi ulatuses summas 6 400,20 krooni. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti VÕS § 113 lg-1 ja § 415 lg-t 1 ning TsMS § 6. Kohus tuvastas laenulepingu üldtingimuste p 10 tühisuse selle vastuolu tõttu VÕS 415 lg-ga 1 ning selle tühisusest tulenevalt jättis rahuldamata apellandi nõude vastustajalt hagiavalduses märgitud viivise 9 000 krooni väljamõistmiseks. Kohus leidis, et kohaldada tuleb VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud viivisemäära, jättes tähelepanuta, et VÕS 415 lg 1 viitab ka VÕS § 113 lg 1

lepingujärgne intress oli 1 500 krooni 7500 krooni laenamisel 60 päevaks, mis teeb intressimääraks 121,67% aastas (1 500 krooni x 100% : 7 500 krooni = 20% : 60 päeva = 0,33333% päevas x 365 päeva = 121,67% aastas) ning välja tulnuks mõista viivis summas 6 400,20 krooni (7 500 krooni x (121,67% : 365 päeva) x 256 päeva. Kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 6, mille kohaselt tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu ajal kehtiva seaduse järgi. Kohus kohustas apellanti vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikule esitama hagi kogu nõude ulatuses (sh maksekäsu kiirmenetluses tunnustatud osas) ning tasuma täiendavalt riigilõivu. Jättes nõude tunnustatud osas rahuldamata seadis kohus apellandi ebasoodsasse olukorda, jättes kohtu enda nõudel tasutud täiendava riigilõivu põhjendamatult apellandi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja R. Siim on apellatsioonkaebuse materjalid isiklikult kätte saanud 21.06.2010, kuid ta ei ole kohtule vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu tagaseljaotsust viivise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega kolleegium kontrollib otsust üksnes vaidlustatud nõude ja menetluskulude osas. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja viivise väljamõistmist summas 9000 krooni. Seisuga 16.10.2009 on hageja arvestuse kohaselt laenulepingu p 10 järgi viivise summaks 17 280 krooni (9000 kr x 256 päeva x 0,75 % päevas), mida hageja vähendas 9000 kroonini. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes ning tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ei või tarbijalt nõuda viivist suuremas määras kui on see sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Vaidlusalusel perioodil oli VÕS § 113 lg 1 järgi viivisemääraks 8 % ning laenulepingu üldtingimuste p 10 viivise määra osas on tühine. Põhinõudeks on 7500 krooni ning 256 päeva laenu tasumisega viivitamisel on viiviseks 420 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks üle korrata otsuses olevat põhjendust. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevale väitele märgib kolleegium, et VÕS § 415 lg 1 mõtte kohaselt on sätestatud piirid viivise suurusele tarbijakrediidilepingus, mille kohaselt on keelatud nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust kõrgemas määras. Asjaolu, et lepingus oli kokku lepitud ka laenu pealt võetav tasu, mida kohus luges intressiks 1500 krooni 60 päevase laenu puhul, ei tähenda, et viiviseid tulnuks arvutada apellatsioonkaebuses märgitud viisil. Õige on, et VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Apellandi arvestuse kohaselt on intressimääraks 121,67% aastas, mis on kolleegiumi arvates tarbija jaoks ebamõistlikult suur summa ja kahjustab teda ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes. TsÜS § 86 lg 3 järgi tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas,

kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määraks laenulepingu sõlmimise ajal mais 2008.a. oli 22,7 %, seega intressimäär 121,67% ületas üle kolme korra tarbimislaenude kulude määra, millisel juhul eeldatakse vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsust. Kolleegium asub seisukohale, et eeltoodust tulenevalt on tegemist laenulepingu üldtingimuste p 4.3.3. tühisusega intressimäära osas, millest tulenevalt ei saa viivisemäära arvestada eelnimetatud intressisummalt. Seega on maakohtu seisukoht põhjendatud, et viivised tuleb arvestada VÕS § 113 ja 94 sätestatud määrade järgi. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas on kohus õigesti juhindunud proportsionaalsuse põhimõttest TsMS § 163 lg 1 järgi ning on otsust põhjendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda maakohtu otsust tühistada ka menetluskulu jaotust puudutavas osas. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Apellandi taotluse kohaselt on temalt alusetult nõutud riigilõivu 1000 krooni, mis on apellandi poolt tasutud 17.11.2009, mida tõendab maksekorraldus nr 562 . Kuivõrd kohus asus seisukohale, et põhinõude osas 7500 krooni on maksekäsk jõustunud, siis puudus alus nõuda nimetatult summalt riigilõivu tasumist ja TsMS § 150 lg 1 p1 järgi kuulus riigilõiv tagastamisele. Nimetatud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.