2-09-66188/25 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

8.detsembril 2009. esitas AS Nordea Finance Estonia Harju Maakohtusse hagi Jan Ignahhini, Andrus Kuuse ja Ivo Krummi vastu kostjatelt solidaarselt 438.798, 98 krooni väljamõistmiseks. Hageja ja kostjad sõlmisid 18. mail 2007. a. käenduslepingu nr. 20072848, mille kohaselt kostjad käendasid hageja ning IKS Transport OÜ vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid IKS Transport OÜ kohustusi hageja ees. Hageja ja IKS Transport OÜ vahel oli sõlmitud kolm liisingulepingut. 22. veebruari 2009. a. liisingulepingust nr. 20060247 tulenevad maksed jättis liisinguvõtja tähtaegselt tasumata, mistõttu hageja ütles 16. detsembril 2008. a. lepingu üles. Hageja teatas sellest liisinguvõtjale ja kostjatele ning kohustas liisinguvõtjat ja kostjaid tasuma ülesütlemise ajaks tekkinud võlgnevuse 21.667, 20 krooni. Liisingulepingu esemeks oli veok MAN TGA 18.430 4X2 BLS, registreerimismärgiga XXXXXX. Liisitud vara jääkmaksumus oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel 639.482, 02 krooni (käibemaksuta). Hagejal õnnestus vara võõrandada hinnaga 495.000 krooni (käibemaksuga). Vara jääk- ja turuväärtuse vahe oli 639.482, 02 krooni – 412.500 krooni = 226.982, 02 krooni. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 9. 6 nägi ette, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisest saadud hind väiksem kui liisingulepingu järgne võlgnevus ja vara väljaostumaksete summa, arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni, siis tasub liisinguvõtja hinnavahe 5 pangapäeva jooksul, alates liisinguandja poolt arve esitamisest. Seega on esimese liisingulepingu järgi liisinguvõtja võlgnevus hageja ees: tasumata intressid 37.338, 11 krooni ja hageja poolt sõidukile tehtud remondikulu 10.048, 69 krooni, kokku 275.035, 99 krooni. Teine liisinguleping nr. 20065869 sõlmiti 21. detsembril 2006. a. Selle lepingu ütles hageja selle rikkumise tõttu üles 6. aprillil 2009. a. Hageja teatas sellest liisinguvõtjale ja kostjatele ning kohustas neid tasuma lepingu ülesütlemise hetkeks tasumata võlgnevuse 16.159, 21 krooni. Liisingulepingu esemeks oli sõiduauto Audi A6 Avant, registreerimismärgiga XXX XXX. Liisingueseme jääkväärtus oli lepingu ülesütlemise hetkel 140.445, 75 krooni (käibemaksuta). Hagejal õnnestus vara võõrandada 132.000 krooni eest

6.jaanuaril 2007. a. Kuna liisinguvõtja jättis tähtaegselt tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, siis ütles hageja lepingu 16. detsembril 2008. a. üles ning teatas sellest liisinguvõtjale ja kostjatele ning kohustas neid tasuma lepingu ülesütlemise ajaks tekkinud tasumata maksetest tuleneva võlgnevuse 980, 73 krooni. Kolmanda liisingulepingu esemeks oli veok MAN 18.412 FLT, registreerimismärgiga XXXXXX. Liisingueseme jääkväärtus oli lepingu ülesütlemise hetkel 287.655, 23 krooni (käibemaksuta). Hagejal õnnestus vara võõrandada hinnaga 284.059, 20 krooni (käibemaksuga). Vara liisingulepingu järgse jääkväärtuse ja vara turuväärtuse vahe on seega 50.939, 23 krooni. Liisingulepingu punkti 9. 6 järgi oli liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale hinnavahe. Liisinguvõtja võlgnevus hageja ees oli 98.763, 89 krooni, s. h. võlgnevus saamata jäänud intresside osas 14.745, 21 krooni ja hageja poolt tehtud remondikulud 32.098, 72 krooni. Hageja täitis poolte vahel sõlmitud käenduslepingust tulenevad kohustused. käenduslepingu päises märgitud aadressil. Tähtsust ei oma asjaolu, kas liisingfirma oli teadlik kostjate tegelikest aadressidest, kuna käenduslepingu järgi oli hageja kohustatud kasutama lepingus fikseeritud andmeid. Hageja on kõigi kolme liisingulepingu esemeks olnud vara võõrandamisel teinud kõik endast oleneva, et võõrandada vara võimalikult kõrge hinnaga mõistliku aja jooksul, üritades samal ajal leida kokkulepet varade võõrandamise osas ka liisinguvõtjaga. Kuigi kostja Jan Ignahhin ei nõustunud vara võõrandamisega pakutud hinnaga, ei saanud see olla võõrandamise edasilükkamise põhjuseks. Tähtsust ei oma ühe liisingulepingu esemeks oleva vara osas sõlmitud tagasiostuleping, milles fikseeriti tagasiostja kohustus osta vara tagasi liisingulepingu tähtaja möödumisel teatud maksumusega. Sellest maksumusest ei saa tuletada vara väärtust liisingulepingu ülesütlemise hetkel. Liisingulepingute tingimuste punkti 8. 1 kohaselt kannab liisinguvõtja kõik kulud, mis on muuhulgas seotud vara remondiga. Kui kulu on kandnud liisinguandja, kohustub liisinguvõtja selle punkti 8. 2 kohaselt hüvitama. Vara remondi kulud kannab liisinguandja, kui vara seisukord lepingu ülesütlemise hetkel ei vasta normaalsele kulumisele või liisinglepinguga ette nähtud kompaktsusele. Müügikuluks on vara müüjale tasutav komisjonitasu. Vara tagastamisteenuse kulu on tasu vara äravõtjaks olnud koostööpartnerile Reeborn OÜ-le, kes võttis liisingulepingu esemeks oleva vara valduse liisinguvõtjalt ära ja andis vara valduse üle hagejale. Nimetatud kulude tekkimist tõendavad vastavad arved. Esimesest liisingulepingust tulenev võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli 21.667, 17 krooni. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tasus liisinguvõtja täiendavalt 21.000 krooni, tasumata jäi 667, 17 krooni, mis koosneb tasumata viivisest vastavalt hagiavaldusele lisatud arvele nr. 10893036. Teisest liisingulepingust tulenev võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli 16.159, 21 krooni. Pärast ülesütlemist liisinguvõtja täiendavalt midagi tasunud ei ole. Kolmandast liisingulepingust tulenev võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise hetkel koosnes viivisest ja oli 980, 73 krooni, mis nähtub hagiavaldusele lisatud ülesütlemise teatest ja hagiavaldusele lisatud arvest nr. 10867878. Hagejal ei ole esitada tõendeid selle kohta, et liisinguvõtja või kostjatega toimusid läbirääkimised vara müügihinna osas. Liisingulepingute esemeks olevat vara müüdi aktiivselt alates lepingute ülesütlemisest. Vara ei õnnestunud müüa, mistõttu on lõpuks kujunenud vara müügihind selle turuhinnaks lepingu ülesütlemise hetkel. Liisingulepingu nr. 20060247 puhul oli vara müüja kohustatud ostma liisingulepingu esemeks oleva vara liisingulepingu tähtpäeva saabumisel. Liisingulepingu tähtaeg oli 36 kuud, mis ei olnud lepingu ülesütlemise hetkeks möödunud. Seega ei olnud müüjal kohustust vara tagasi osta kokkulepitud hinnaga.

28.maist 2009. a. kuni vara müügini. Viidatud liisingulepingu esemeks oleval varal vajasid vahetamist rehvid nende ülemäärase kulumise tõttu ning ümber tuli kodeerida sõiduki võtmed. Ka need kulud kajastuvad arves. Reeborn OÜ arvel nr. A04-126 toodud vara tagastusteenuse kulu on summa, mis kuulub liisinguandja poolt tasumisele seoses liisingulepingu nr. 20065869 esemeks olnud vara valduse äravõtmisega liisinguvõtjalt ja liisinguandjale üleandmise eest. Liisingulepingu nr. 20065976 esemeks olnud varal oli tegemata hooldus, mistõttu vara ei vastanud normaalsele kulumisele selle tagastamise hetkel ja hageja pidi need kulud ise tegema. Samuti olid kahjustatud poritiivad ja stanged. Kokku pidi hageja vara liisingulepinguga vastavusse viimiseks tegema kulutusi 32.098, 72 krooni (käibemaksuga). Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Siiski nõustusid menetluse käigus kostjad Ivo Krumm ja Andrus Kuusk, et vältida edasist kulukat ja aeganõudvat menetlust, kumbki tasuma hagejale 50.000 krooni ehk kokku 100.000 krooni. Hageja nõuded ei ole enne hagiavalduse esitamist muutunud sissenõutavateks. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p. 6 kohaselt kohustusid käendajad täitma IKS Transport OÜ kohustusi hageja ees 7 päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest hagejalt. Vastavat teatist hageja neile ei saatnud ning kostjad said liisingulepingutest tulenevatest võlgnevustest teada alles siis, kui kostjateni jõudis hagiavaldus. Seega ei olnud kostjatel võimalik täita oma kohustusi vabatahtlikult ja kohtuväliselt. Poolte vahel oli ka varasemalt sõlmitud käendusleping, kus olid märgitud kostjate korrektsed aadressid, seega oli hageja nendest teadlik. Lisaks on hageja nõue põhjendamata ja tõendamata. Liisingulepingu nr. puhul oli liisitud sõiduki jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel 532.717, 07 krooni, millele lisandus käibemaks. Arusaamatu on, mille alusel väidab hageja, et jääkväärtus on oluliselt suurem, kui oli kirjas lepingus. Liisingulepingu muudetud maksegraafiku alusel oli sõiduki jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel 609.231, 51 krooni. Hageja on hagiavaldusse märkinud üle 30.000 krooni võrra suurema summa. Hageja on vara võõrandanud hinnaga 495.000 krooni (käibemaksuga). Hagejal oleks tulnud teavitada kostjaid ja IKS Transport OÜ-d liisingueseme võõrandamisest jääkväärtusest madalama turuhinnaga. Hageja on võõrandanud vara väiksema summa eest, kui oli IKS Transport OÜ võlgnevus hageja ees. Hageja on liisingulepingu müügiga kaasneva hinnariski jätnud põhjendamatult üksnes kostjate kanda. Kuna kostjad ei saanud mõjutada liisingueseme müüki, on hageja kohustus tõendada, et liisinguese müüdi turuhinnaga. Liisingulepingu lisa nr. 2/05 kohaselt kohustus liisingueseme müüja Keil M. A. OÜ lepingu tähtpäeva saabumisel ostma liisingueseme tagasi hinnaga 33.074, 28 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kohustus müüja sõiduki tagasi ostma hinnaga 517.500, 03 krooni, millele lisandub käibemaks. Selline liisingueseme müük oleks olnud oluliselt parem lahendus, mistõttu hageja on rikkunud

kohustust realiseerida liisinguese parimal võimalikul viisil. Hageja ei ole ka tõendanud, et liisingulepingu ese vajas remonti summas 10.048, 69 krooni. Ka teise liisingulepingu puhul ei tõendanud hageja liisingueseme müüki turuhinnaga. Samuti on hageja jätnud tõendamata remondi vajalikkuse. Hagiavaldusele lisatud arvetest ei selgu, milles seisnevad liisingueseme müügikulud 12.977 krooni ning sõiduki väljanõudmiskulud. Tõendamata on rehvide vahetuse vajalikkus. Kolmanda liisingulepingu puhul ei ole hageja tõendanud liisingueseme võõrandamist turuhinnaga. Müügieelse remondi kulu summas 32.098, 72 krooni on jäänud hageja poolt tõendamata. Ühegi liisingueseme müügiprotsessis osalemiseks ei andnud hageja kostjatele võimalust. Hageja väide, nagu oleks ta kaasanud kostja Jan Ignahhini liisinguesemete müügiprotsessi, on tõendamata. Samas oleks hageja pidanud müügiprotsessi kaasama kõik kolm kostjat. Kostjad ei saa spekuleerida, millise hinnaga oleks võimalik olnud liisinguesemeid võõrandada, kui kostjad oleksid olnud kaasatud. Kostja Ivo Krumm on ise transpordiettevõtte Arco Transport AS-i juhatuse liige ja aktsionär ning kostja Andrus Kuusk on samas ettevõttes müügidirektor ning aktsionär. Seega on mõlemad kostjad aktiivselt tegutsevad transpordiäris, mistõttu kostjate panus müügiprotsessi oleks võinud olla märkimisväärne. Kostjad ei välista, et nende kaasamisel oleks liisinguesemed võõrandatud kahjuta. Hageja on rikkunud kohustust realiseerida liisinguesemed parimal võimalikul viisil. Hageja ei ole endiselt tõendanud, miks vajasid liisinguesemed remonti, rehvivahetust ja „vara äravõtmist“. Pärast liisingulepingute ülesütlemist on hageja esindaja olnud kostja J. Ignahhiniga kaks korda telefoni teel ühenduses. Esimest korda 2009. a. märtsis, mil hageja esindaja vabandas, et ei ole jõudnud sõidukite müügiga tegelda. Hageja esindaja arvas, et kuna jääkväärtuse ja turuhinna suhe oli sellel hetkel veel positiivne, võiks osa sõidukite müügist saada ka kasumit, millega on võimalik kompenseerida kahjumiga müüdud sõidukite jääkväärtuse ja müügihinna vahet. Teist korda võttis hageja esindaja kostjaga telefoni teel ühendust 2009. a. aprillis, mil esindaja rääkis võimalikust sõidukite tagasimüügist Keil M. A. OÜ-le. Kuna seejärel hageja enam kostjaga ühendust ei võtnud, eeldas kostja, et hageja on lahendanud olukorra parimal võimalikul viisil. Hagejal väidetavalt tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Kui hageja oleks liisinguesemed võõrandanud hinnaga, mis oleks katnud liisinguvõtja võlgnevuse hageja ees, ei oleks kahju tekkinud. Kuna kostjad ei saanud aktiivselt otsida liisinguesemele ostjaid ega hinnata liisinguesemete seisukorda ja turuväärtust, on nüüd võimatu kindlaks teha, milline oli hageja teatamiskohustuse täitmata jätmise rahalise väärtus. Seega on hageja tekkinud kahju eest täies ulatuses vastutav. Kuna liisinglepingu nr. 20060247 eseme oleks saanud müüa soodsama hinnaga Keil M. A. OÜ-le, kuid hageja on liisingueseme müünud ligi 100.000 krooni odavamalt, tuleb hageja nõuet vähendada 100.000 krooni võrra. Hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemel oleksid puudused, mis tingisid Keil M. A. OÜ arve esitamist puuduste kõrvaldamiseks. Arvest ei nähtu, millist teenust on osutatud või et teenus on osutatud seoses vaidlusaluste liisinguesemetega. Tõendamata on teenuse osutamise vajalikkus. United Motors AS-i arves, Saksa Auto AS-i ja Keil M. A. OÜ arvetes viidatud tööde tegemist ja nende vajalikkust ei ole hageja tõendanud. Hageja on oma nõude suurust arvestanud ebaõigesti. Kui liita hageja poolt kantud müügikahju 306.502, 60 krooni, liisinguvõtja igakuistest maksetest tulenev võlgnevus 17.807, 23 krooni ning muude kulude arved 61.395, 41, tuleks nõudeks 385.705, 24 krooni, mitte hagiavalduses näidatud 438.798 ,98 krooni. Esimese astme kohtu otsus

22.veebruaril 2006. a. liisingulepingu nr. 20060247, mille esemeks oli veok MAN TGA 18.430 4x2 BLS (reg. märgiga XXX XXX); 21. detsembril 2006. a. liisingulepingu nr. 20065869, mille esemeks oli sõiduauto Audi A6 Avant (reg. märgiga XXX XXX) ja 6. jaanuaril 2007. a. liisingulepingu nr. 20065976, mille esemeks oli veok MAN 18.412 FLT (reg. märgiga XXX XXX). IKS Transport OÜ-l tekkis võlgnevus liisingulepingute osas, mistõttu hageja ütles liisingulepingud üles. Poolte vahel oli 18. mail 2007. a. sõlmitud käendusleping nr. 20072848, mille kohaselt kostjad käendasid solidaarselt IKS Transport OÜ liisingulepingutest tulenevaid kohustusi hageja ees. OÜ IKS Transport tagastas pärast kõigi kolme liisingulepingu ülesütlemist lepingute esemeks olnud varad. Esimese liisingulepingu esemeks olnud veok MAN TGA võõrandati hinnaga 495.00 krooni (koos käibemaksuga), teise liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto Audi A6 Avant võõrandati hinnaga 132.000 krooni (koos käibemaksuga) ning kolmanda liisingulepingu esemeks olnud veok MAN võõrandati hinnaga 284.059, 20 (koos käibemaksuga). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on tekkinud hageja ees kohustused käenduslepingust tulenevalt, milline oli liisinguvõtja kohustus hageja ees liisingulepingute ülesütlemise tagajärjel ning kas hageja on oma nõude suurust tõendanud. Kostjad on hageja nõudele vastu vaielnud muuhulgas põhjendusel, et kostjate kohustus käenduslepingu alusel ei ole sissenõutavaks muutunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg. 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p. 6 nägi ette, et käendajad täidavad lepingu punktis 2 sätestatud kohustused, kui liisinguvõtja ei ole täitnud neid liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Käendajad kohustuvad sellised kohustused täitma seitsme päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest liisingfirmalt. Käenduslepingu p. 7 järgi tuli lepingu alusel edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded saata postiga alljärgnevatele aadressidele. Kostjate vastuväited, et kuna nende tegelike elukohtade aadressidele ei ole kunagi saadetud käenduslepingus märgitud teatisi, siis ei olnud hageja nõue enne kohtumenetluse algust sissenõutavaks muutunud, on põhjendamatud ning kostjate käenduslepingust tulenev kohustus on muutunud sissenõutavaks. Käendusleping ei sisaldanud ühtegi muud kostjate kontaktaadressi peale lepingu päises märgitud aadressi, mistõttu hagejal puudus kohustus saata lepingust tulenevaid teatisi lisaks teistele aadressidele. Kostjatel oleks olnud võimalik lepingu sõlmimisel märkida käsikirjaliselt õiged aadressid. VÕS § 29 lg. 5 p. 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel muuhulgas arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu eesmärgiks oli tagada IKS Transport OÜ poolt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi ning kõik kolm kostjat olid käenduslepingu sõlmimisel viidatud ettevõtte juhatuse liikmed, mistõttu on mõistlik, et käenduslepingu sõlmimisel märgiti kõigi kolme kostja kontaktaadressiks selle liisinguvõtja asukoha aadress, mille juhatuse liikmed käendajad olid. VÕS § 367 lg. 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; lg. 2 järgi lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg. 3 näeb ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb lõikes 1 toodud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb hageja nõude suuruse kindlakstegemisel esmalt tuvastada, milline oli liisinguesemete eest tasumata väljaostumaksete summa lepingute

16.detsembrist 2008. a., siis ei olnud IKS Transport OÜ-l enam kohustust tasuda graafikujärgset makset (VÕS § 195 lg. 2). Kostjad ei ole tõendanud ega ka väitnud, et IKS Transport OÜ oleks tasunud graafikujärgse makse 16. detsembril 2008. a. Seega oli esimese liisingulepingu järgi liisingueseme eest tasumata väljaostumaksete summaks lepingu ülesütlemise ajal 639.482, 02 krooni. Teise liisingulepingu ja kolmanda liisingulepingu järgi tasumata väljaostumaksete summa ehk vara jääkväärtus lepingu ülesütlemise hetkel oli vastavalt 140.445, 75 krooni (käibemaksuta) ja 287.655, 23 krooni. Kostjad ei ole hageja väidetele ega täiendavalt esitatud maksegraafikule vastu vaielnud ja need summad on seega põhjendatud. Hageja on tõendanud ka liisinguesemete turuväärtuse nende tagastamise ajal. Hageja on esitanud kohtule teise liisingulepingu eseme sõiduauto Audi A6 Avant müüki suunamise hindamisakti, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks hinnatud koos käibemaksuga 132.000 krooni. Hageja on esitanud samuti Keil M. A. OÜ poolt koostatud hindamisakti nr. 090904-1, mille järgi on esimese liisingulepingu eseme veoki MAN TGA turuväärtuseks hinnatud 413.000 krooni (käibemaksuta). Hageja on esitanud Keil M. A. OÜ poolt koostatud hindamisakti nr. 090803-1, mille järgi on kolmanda liisingulepingu eseme veoki MAN TGA turuväärtuseks hinnatud 236.700 krooni (käibemaksuta). Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et liisinguesemete turuväärtus oleks nende tagastamise ajal olnud teistsugune. VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb tuvastada liisinguesemete harilik väärtus nende tagastamise hetkel. Hageja ja IKS Transport OÜ vahel sõlmitud liisingulepingute üldtingimuste punkt 9. 6 nägi ette, et kui lepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel saadud hind väiksem kui lepingujärgne võlgnevus ja vara põhimaksete, arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni ja vara jääkväärtuste summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie pangapäeva jooksul liisinguandja poolt arve esitamisest. Viidatud tüüptingimuse kohaselt on liisinguandjal õigus arvestada ainult vara võõrandamise hinda, mitte vara tegelikku turuväärtust. Riigikohus on leidnud, et liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal (lahend 3-2-1-77-08). Poolte kokkuleppel võib lähtuda ka tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (Riigikohtu lahend 3-2-1-33-08). Vaidlusaluste liisingulepingute üldtingimused ei kohustanud hagejat tegema kõike endast sõltuvat selleks, et saavutada tagastatud liisinguesemete uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuigi hageja teavitas

Jan Ignahhinit sõidukite turuhinnast, ei kaasatud teda ega teisi kostjaid aktiivselt sõidukite müügiprotsessi. Riigikohus on rõhutanud, et liisinguandja poolt määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada liisinguvõtjat ja käendajaid, et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (lahend 3-2-1-77-08). Samas on Riigikohus pidanud lubatud hinnaerinevuseks tegeliku müügihinna ja turuhinna vahel 10%. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et sõidukid võõrandati väiksema hinnaga kui oli nende tegelik turuhind ning et hageja poolt esitatud sõidukite turuväärtuste hindamise aktid kajastavad ebaõigesti sõidukite turuväärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Seetõttu tuleb lugeda, et kuigi liisinguandja ei kaasanud kostjaid aktiivselt müügiprotsessi ega teavitanud neid hinnast, millega sõidukid võõrandati, on sõidukid võõrandatud vastavalt kohalikule keskmisele müügihinnale ehk harilikule väärtusele. Kostjate väited, nagu oleks hageja pidanud esimese liisingulepingu eseme võõrandama Keil M. A. OÜ-le liisingulepingu lisa nr. 2/05 alusel, on põhjendamatud. Hageja leidis, et nimetatud lepingust tulenevalt ei tekkinud müüjal Keil M. A. OÜ-l vara tagasiostu kohustust, kuna leping ei lõppenud tähtaegselt. Lisa nr. 2/05 p. 3. 1 nägi ette, et müüja on kohustatud ostma vara liisinguandja esimesel nõudmisel liisingulepingu tähtpäeva saabumisel. Sama lepingu p. 3. 2 nägi ette, et liisingulepingu tähtaeg on 36 kuud ning algab alates liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest. Vara anti liisinguvõtjale üle 2. märtsil 2006. a. Vaidlust ei ole, et liisinguleping lõpetati ennetähtaegselt. Seega puudus Keil M. A. OÜ-l kohustus osta vara lepingus märgitud hinnaga, kuna täidetud ei olnud ostmiseks vajalik eeltingimus – saabunud ei olnud liisingulepingu tähtaeg. Seega on põhjendatud nõue tulenevalt liisinguesemete eest tasumata väljaostumaksete summa ja liisinguesemete jääkväärtuse vahest VÕS § 367 lõigete 1 ja 3 alusel. Esimese liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa (käibemaksuta) 639.482, 02 krooni ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 412.500 krooni (käibemaksuta). Seega on kostjad kohustatud tasuma esimese liisingulepingu alusel hagejale nende kahe summa vahe 226 982, 02 krooni. Teise liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa 140.445, 75 krooni (käibemaksuta) ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 111.864, 40 krooni (käibemaksuta) ning kostjad on kohustatud tasuma hagejale nende summade vahe 28.581, 35 krooni. Kolmanda liisingulepingu järgi oli tasumata väljaostumaksete summa 287.655, 23 krooni (käibemaksuta) ning sõiduki turuväärtus ja tegelik müügihind 236.716 krooni (käibemaksuta) ning kostjad on kohustatud tasuma hagejale summade vahe 50.939, 23 krooni. Kokku on kostjad solidaarselt kohustatud hagejale tasuma liisingulepingute alusel tasumata väljaostumaksete summa ja liisinguesemete turuväärtuse vahena 306.502, 60 krooni. Hageja nõudis ka liisinguvõtja poolt kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata jäänud liisingumaksete ja muude võlgnevuste tasumist. Liisinguvõtja jättis tasumata esimese liisingulepingu alusel 667, 17 krooni, teise liisingulepingu alusel 16.159,32 krooni ja kolmanda liisingulepingu alusel 980, 73 krooni. Kogumis tuleb kostjatelt liisinglepingutest tuleneva võlgnevusena välja mõista 17.807, 22 krooni. Hageja nõuded kostjate vastu seoses kulude hüvitamisega on tõendatud ja põhjendatud osaliselt. Hageja ei ole kohtu hinnangul täiendavate kulude tegemist piisavalt põhistanud ega tõendanud. Esimese liisingulepingu puhul nähtub hageja viidatud Keil M. A. OÜ arvest nr. 183580, et see on esitatud stangenurga ja astmelaua remondi ning vahetuse eest. Hageja ei ole tõendanud vastava töö tegemist ega seda, et töö tegemine oli vajalik. Liisingulepingute üldtingimuste punkt 11. 5 nägi ette, et vara üleandmisel liisinguandjale koostavad liisinguvõtja ja liisinguandja vara üleandmise akt, milles sätestatakse muuhulgas vara seisundi kirjeldus ja selle vastavus lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud, et vara tagastamisel liisinguandjale olid varal hageja poolt kirjeldatud puudused, mistõttu vara ei vastanud lepingu tingimustele. Hageja ei ole tõendanud VÕS 127 lõikes 4 nõutud põhjusliku seose olemasolu

hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja liisinguvõtja poolt kohustuste täitmata jätmise vahel, mistõttu hageja nõue tuleb 10.048, 69 krooni ulatuses jätta rahuldamata. Teise liisingulepingu puhul nähtub Saksa Auto AS-i arvest nr. 292602372, et arve on esitatud hoiutasu eest, kuid hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, milles seisnes sõiduki hoidmise vajadus nimelt Saksa Auto AS-s ning tasu eest nimetatud perioodil. Nõue 1956 krooni saamiseks tuleb jätta rahuldamata. United Motors AS-i arvest nr. 1307735 nähtub, et see on esitatud sõiduki Audi A6 vahendustasu, auto pesu, rehvide vahetuse, tehnilise kontrolli ning võtmete kodeerimise eest. VÕS § 367 lg. 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on leidnud, et sellised muud kulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (lahend 3-2-1-56-08). Puhastusteenusega seotud kulusid on Riigikohus lugenud üldjuhul mõistlikeks kuludeks (lahend 3-2-1-112-06). Viidatud arvest nähtuvalt võib teise liisingulepingu eseme võõrandamisega seotud mõistlikeks kuludeks lugeda võõrandamise vahendustasu, samuti sõiduki pesule, tehnilisele kontrollile ning võtmete kodeerimisele kulutatut, kuna kõik viidatud kulud on vahetult ja otseselt seotud sõiduki müümise ning müügiks ettevalmistamisega. Arvest ei nähtu, et see oleks esitatud sõiduki hoidmise kulude eest. Kulusid rehvide vahetusele ei saa lugeda mõistlikeks kuludeks, kuna hageja ei ole tõendanud, millises seisundis olid sõiduki rehvid selle tagastamise hetkel. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste kohaselt tuli vara puudused kirjeldada sõiduki üleandmise vastuvõtmise aktis. Seega ei ole hageja nõue United Motors AS-i arve alusel põhjendatud summas 3793, 22 krooni ja on põhjendatud ülejäänud ulatuses summas 9183, 78 krooni. Hageja nõue 775 krooni, mis põhineb Saksa Auto AS arvel nr. 292601872, ei ole samuti põhjendatud. Selle arve kohaselt on samale sõidukile Audi A6 teistkordselt teostatud müügieelne tehniline ülevaatus ja pesu, kulude kahekordse tegemise vajalikkust ei ole hageja põhjendanud. Ka hageja nõue 3540 krooni Reeborn OÜ arve nr. A-04-126 alusel on põhjendamatu. Hageja ei ole põhjendanud vara tagastamisteenuse kasutamise vajalikkust. Kolmanda liisingulepingu puhul nähtub Keil M. A. arvest nr. 183183, et see on esitatud mitmete remondi- ja hooldustööde tegemise eest, hageja ei ole tõendanud, et sõiduk ei vastanud selle tagastamise hetkel lepingus sätestatud tingimustele. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja liisinguvõtja poolt kohustuste täitmata jätmise vahel, mistõttu tuleb hageja nõue kostjate vastu summas 32.098, 72 krooni jätta rahuldamata. Kokkuvõttes tuleb hageja nõue seoses kulude hüvitamisega rahuldada 9183, 78 krooni ulatuses. Intresside võlgnevusena nõuab hageja kostjatelt esimese liisingulepingu alusel 37.338, 11 krooni, teise liisingulepingu alusel 1010, 43 krooni ja kolmanda liisingulepingu alusel 14.745, 21 krooni. Intresside võlgnevuse nõuet ei ole hageja täiendavalt põhistanud ega tõendanud. Hagiavaldusest ega selle täiendustest ei nähtu, millise perioodi eest nõuab hageja kostjatelt intressi tasumist. VÕS § 367 lg. 2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maja lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Seega tuleb hageja intresside nõue jätta rahuldamata. Kostjad palusid VÕS § 127 lg. 6 kohaselt otsustada kahju suuruse üle kohtul. VÕS 127 lg. 6 kuulub kohaldamisele juhul, kui kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Käesolevas asjas kogutud tõendite alusel on kohtul olnud võimalik kahju suurus kindlaks teha. Kostjad ei ole tõendanud, millises ulatuses oleks nende müügiprotsessi kaasamine võinud kindlakstehtud kahju suurust vähendada. Kirjeldatud olukorras ei ole VÕS § 127 lg. 6 kohaldatav. Apellatsioonkaebus

Ivo Krumm, Andrus Kuusk ja Jan Ignahhin paluvad tühistada maakohtu otsuse osaliselt, taotledes kostjatelt väljamõistetud rahasumma vähendamist 126.000 krooni võrra. Kostjad leiavad, et maakohus on tõendeid vääralt hinnanud ning jõudnud seetõttu ebaõige kohtulahendini. Hageja ja Keil M. A. OÜ vahelise 22. veebruari 2006. a. koostöölepingu nr. 2/05 lisa nr. 20060247 p. 3. 1 kohaselt kohustus müüja ostma hageja esimesel nõudmisel lepingu tähtpäeva saabumisel veoki MAN TGA tagasi. Lisa p. 3. 2 kohaselt oli lepingu tähtajaks 36 kuud alates veoki üleandmisest Iks Transport OÜ-le. Kuivõrd veok anti Iks Transport OÜ-le üle 2. märtsil 2006. a., siis oli lepingu tähtajaks 2. märts 2009. a. Lisa p. 3. 3 kohaselt oli müüja kohustatud veoki tagasi ostma hinnaga 33.074, 28 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 621.000 krooni (33.074, 28 x 15, 6466 x 1, 2). Hageja saatis 16. detsembril 2008. a. Iks Transport OÜ-le liisingulepingu nr. 20060247 ülesütlemise teate, mille kohaselt lõpetas lepingu ühepoolselt alates 16. detsembrist 2008. a., seega u. 2, 5 kuud enne tähtaega. Veoki võõrandas hageja 17. septembril 2009. a. ehk 9 kuud pärast lepingu ülesütlemist ning 6, 5 kuud peale lepingu tähtaja saabumist. Hageja müüs veoki hinnaga 495.000 krooni (s. h. käibemaks), seega 126.000, 04 krooni odavamalt kui lepingu lisas kokkulepitud müüja tagasiostukohustuse hind. Hageja on veokit müües rikkunud oma kohustust realiseerida liisinguese parimal võimalikul viisil, mistõttu on osaliselt kahju tekkimises süüdi. Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu tähtpäev ei saabunud, mistõttu ei tekkinud müüjal kohustust veokit tagasi osta. Lisa näol on tegemist hageja ja müüja vahelise koostöölepingu lisaga, kostja J. Ignahhin ei ole lisa osapooleks ja seega on kohus vääralt märkinud, nagu oleks lisa näol tegemist lepingu lisaga. Lisa on hageja ja müüja omavaheline kokkulepe veoki tagasiostu kohta, millest tulenevad kohustused ei sõltu otseselt apellantide ega Iks Transport OÜ tegevusest. Lisa punktis 3. 1 märgitud ajahetk, liisingulepingu tähtpäeva saabumine, on viide lepingus kokkulepitud tähtajale, mille möödudes tekib müüjal kohustus veok tagasi osta. Sellisele tõlgendusele viitab lisa p. 3. 2, mille kohaselt on liisingulepingu tähtajaks 36 kuud, alates veoki Iks Transport OÜ-le üleandmisest. Arvestades asjaolu, et veok anti Iks Transport OÜ-le üle 2. märtsil 2006. a., siis võib liisingulepingu tähtajana lisa mõttes lugeda kuupäeva 2. märts 2009. a. Seega saabus lisas kokkulepitud tähtaeg 6, 5 kuud enne, kui vastustaja veoki realiseeris. Kostjatele jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole liisingulepingu tähtaeg saabunud. Lisa p. 3. 1 sätestatud kohustuse tekkimine ei eelda peale konkreetse, kokkulepitud ajahetke saabumise täiendavate tingimuste olemasolu. Näiteks ei mõjuta müüja tagasiostukohustust hageja ning J. Ignahhini vahelise lepingu kehtivus, mistõttu ei oma müüja tagasiostukohustuse seisukohast tähtsust lepingu ülesütlemine hageja poolt. Vastupidine tõlgendus on ebamõistlik, kuivõrd lepingu kehtivus ei ole olemuslikult seoses müüja kohustusega asi kindlaksmääratud tähtpäeval tagasi osta. Samuti ei viita ükski lisa punkt asjaolule, nagu oleks lisa kehtivus seoses lepingu kehtivusega. Lisa on lepingust eraldiseisev kokkulepe hageja ja müüja vahel ning selle kehtivuse eelduseks ei ole leping ega selle kehtivus. Hagejal tekkis lisa p. 3. 1 alusel õigus nõuda kokkulepitud tähtpäeva saabumisel, s. o. 2. märtsil 2009. a., müüjalt veoki tagasiostmist kokkulepitud hinnaga ehk 33.074, 28 euroga. Hagejal oli kohustus müüa veok parimal viisil ning vältida täiendava kahju tekkimist kostjatele. VÕS § 139 lg. 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-08 märkinud, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja ega kohus ei ole senise menetluse jooksul vastu vaielnud kostjate väitele, et liisinguandjal on kohustus liisinguese müüa parimal viisil. Samuti puudub vaidlus asjaolu üle, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist.

Hagejal oli õigus nõuda müüjalt veoki ostmist 2, 5 kuud peale lepingu ennetähtaegset lõpetamist hinnaga 517.500, 04 krooni. Hageja seda õigust ei kasutanud, vaid ootas veel 6, 5 kuud, misjärel võõrandas veoki 126.000, 04 krooni odavamalt, kui lisas kokkulepitud müüja tagasiostukohustuse hind. Seega on hageja oma tegevusega põhjustanud kahju suurenemise 126.000, 04 krooni võrra. Hageja nõue koosnes muuhulgas veoki jääkväärtuse 767.378, 42 krooni (s. h. käibemaks), ning veoki müügihinna 495.000 krooni (s. h. käibemaks) vahest. Seega hindas hageja lepingust tuleneva kahju suuruseks 767.378, 42 – 495.000 = 272.378, 42 krooni (s. h. käibemaks). Kui hageja oleks kasutanud oma õigust võõrandada veok müüjale 126.000, 04 krooni kallima hinnaga, siis oleks hageja kahjunõue vähenenud 126 000, 04 krooni võrra. Hageja ei ole taganud veoki realiseerimist parimal viisil ning on oma tegevusega põhjustanud kahju suurenemise 126.000, 04 krooni võrra. Kui maakohus oleks hinnanud hageja poolt esitatud tõendit ehk lisa õigesti ning tuvastanud hageja õiguse võõrandada veok 33.074, 28 euro eest ehk 126.000, 04 krooni kallimalt, kui vastustaja, siis oleks kohus VÕS § 139 lg. 1 ja 2 alusel vähendanud väljamõistetud kahju suurust 126.000, 04 krooni võrra. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Koostöölepingu nr. 2/05 lisa nr. 20060247 kohaselt oli Keil M. A. AS-il kohustus vara tagasi osta tingimustel, mida ei saabunud. Liisingulepingu tähtaeg, mis oli ostukohustuse tingimuseks, saabus 36 kuu möödumisel vara üleandmisest liisinguvõtjale ehk 2. märtsil 2009. a. Liisinguandja ütles liisingulepingu üles 16. detsembril 2008. a. Et liisinguleping lõpetati enne kokkulepitud tähtpäeva saabumist liisinguvõtja võlgnevuste tõttu, siis ei tekkinud Keil M. A. AS-il kohustust vara tagasi osta ja hagejal ei olnud võimalust nõuda temalt koostöölepingu lisas kokkulepitud hinda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlusaluses asjas on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes osas, millega kostjatelt mõisteti sõiduki MAN TGA osas liisingulepingu järgi tasumata väljaostumaksete summa ja müügihinna vahena välja 126.000, 04 krooni rohkem, kui kostjad peavad põhjendatuks. Et otsust muus osas vaidlustatud ei ole, siis ei kontrolli kolleegium otsust ülejäänud osas, seega osas, millega kostjatelt mõisteti välja 207.492, 56 krooni. Vaidlustatud osas ei ole otsus õige ja tuleb tühistada; apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, vähendades kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud rahasummat 126.000, 04 krooni võrra. Seega tuleb hagi osalise rahuldamise tulemusena lõppkokkuvõttes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud 333.493, 60 krooni asemel välja mõista 207.492, 56 krooni. Maakohus tuvastas, et sõiduki MAN TGA kohta sõlmitud esimese liisingulepingu järgi oli lepingu ülesütlemise ajaks tasumata väljaostumaksete summa 639.482, 02 krooni (käibemaksuta) ning et selle sõiduki müüs hageja hinnaga 412.500 krooni (käibemaksuta). Nende asjaolude üle apellatsiooniastmes ei vaielda. Kostjatelt mõistis kohus välja tasumata väljaostumaksete summa ja sõiduki müügihinna vahe 226.982, 02 krooni. Kostjad leiavad, et arvesse oleks tulnud võtta asjaolu, et hagejal oli võimalus sõiduk soodsama hinnaga võõrandada, nõudes müüjalt temaga sõlmitud lepingu alusel sõiduki tagasiostukohustuse täitmist: müüjale sõiduki võõrandamisel oleks hageja saanud sõiduki eest tegelikult saadud hinnast 126.000, 04 krooni (käibemaksuga) võrra rohkem jääkväärtus 767.378, 42 krooni (käibemaksuga) – müügihind 495.000 (käibemaksuga) = 272.378, 42 krooni (s. h. käibemaks). Asjaolu üle, et müüja poolt tagasiostukohustuse täitmisel kokkulepitud hinnaga oleks ostuhind olnud kostjate poolt nimetatud summa võrra suurem, ei ole pooltel vaidlust.

Hageja leiab vaid, et müüjaga sõlmitud leping ei võimaldanud tal nõuda müüjalt sõiduki tagasiostmist. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et tal ei olnud võimalust nõuda müüjalt sõiduki tagasiostmist eelnevalt kokkulepitud hinnaga. VÕS § 367 lõikest 3 tuleneb ja Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-77-08 tähelepanu juhtinud sellele, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (punkt 16). Liisinguandja taolise kohustuse üle pooled ka ei vaidle. Vaidlus puudutab seda, kas hageja ja müüja Keil M. A. OÜ vahelise koostöölepingu nr. 2/05 lisas nr. 20060247 (kd. I, tl. 25 – 26) kokkulepitu alusel oli hagejal õigus nõuda nimetatult vaidlusaluse sõiduki tagasiostmist lepingus kokkulepitud hinnaga. Osundatud lisa punktis 3. 1 on kajastatud müüja kohustus osta vara liisinguandja esimesel nõudmisel liisingulepingu tähtpäeva saabumisel, punkti 3. 2 kohaselt on liisingulepingu tähtaeg 36 kuud ning algab alates liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest ja punkti 3. 3 kohaselt on vara ostuhinnaks 33.074, 28 eurot, millele lisandub käibemaks. Et liisingulepingu tähtaeg, millega liisinguandja ja müüja vahelise lepingu lisa punkti 3. 2 kohaselt on seotud ostukohustuse tekkimine, saabus 2. märtsil 2009. a., selle üle pooled ei vaidle. Vaidlust ei ole ka selle üle, et vaidlusaluse sõiduki võõrandas hageja teisele isikule 17. septembril 2009. a. , seega 6, 5 kuud pärast viidatud tähtaega. Pooled vaidlevad selle üle, milline tähendus tuleb liisinguandja ja müüja vahelise lepingu lisa punktis 3. 2 märgitud tähtajale anda. Hageja väidab, et liisingulepingu tähtajal ei ole suhtes müüjaga tähtsust seetõttu, et liisinguleping öeldi üles lepingurikkumise tõttu enne tähtaega. Kostjad leiavad, et liisingulepingu ennetähtaegne lõpetamine ei saanud mõjutada müüja tagasiostukohustust ja selle tekkimise tähtaega. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et müüjal ei tekkinud hageja ja müüja vahelise lepingu kohaselt kohustust sõidukit tagasi osta. Nii on eespoolosundatud lepingulisa punktide 3. 1 ja 3. 2 kohaselt müüja tagasiostukohustuse täitmiseks määratud tähtaeg: selleks on liisingulepingu tähtaeg, mis omakorda on määratud ajavahemikuga, mille kestuseks on 36 kuud liisingulepingu alusel vara liisinguvõtjale üleandmisest. Tegemist on kindlaksmääratud ajavahemikuga, millega on seotud müüjal tagasiostukohustuse tekkimine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg. 1), kusjuures müüja tagasiostukohustuse tekkimist ei ole seotud muude asjaoludega peale kindla ajavahemikuga määratud tähtaja. Seega ei nähtu lepingust, nagu sõltuks müüjal tagasiostukohustuse tekkimine sellest, kas liisinguleping lõppes tähtaja saabumisega või erakorralise ülesütlemisega, nagu hageja on väitnud. Ka müüja tagasiostukohustuse (s. h. tagasiostuhinna) kohta sõlmitud kokkuleppe eesmärk – tagada liisingulepingu alusel teatud kindla tähtaja jooksul kasutuses olnud sõiduki võõrandamine nii, et hageja ei kannaks vara väljaliisimisest kahju – ei võimalda järeldada, nagu oleks lepingu sõlmimisel olnud selle pooltele oluline see, kas liisinguleping lõpeb tähtaja möödumisega või lepingu ülesütlemisega. Asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtteid arvestades lepingulisas kokkulepitut tõlgendada viisil, nagu hageja soovib, ei ole hageja esile toonud. Seega tuleb eeldada, et hagejal oli õigus nõuda müüjalt veoki tagasiostmist kokkulepitud hinnaga, mis oli suurem hinnast, mida hageja sai sõiduki võõrandamisel kolmandale isikule, ja niisiis, et hageja ei võõrandanud sõidukit parimal võimalikul viisil. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sõiduki jääkmaksumuse ja võõrandamishinna vahet ulatuses, mis jäi saamata hagejast endast tulenevatest asjaoludest – tema poolt sõiduki parimal võimalikul viisil võõrandamise kohustuse rikkumise tõttu. Et otsus tehakse avalikult teatavaks 2011. a., mil Eestis on käibel euro, tuleb kohtul kostjatelt väljamõistetav rahasumma otsuses märkida eurodes. Et euro ametlik kurss krooni suhtes on 1 : 15, 6466, siis tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 13.261, 19 eurot. Menetluskulud tuleb menetlusosaliste vahel jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagi 438.798, 98 krooni