2-10-17076/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavaldus Swedbank AS esitas 14.04.2010.a kohtule hagi AS vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.11.2007.a käenduseta väikelaenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 35 000 krooni, intressimääraga 19 % aastas. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiselt osade kaupa. Kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, millest tulenevalt ütles hageja lepingu üles. Sellest lepingust tulenevalt võlgneb kostja hagejale põhivõlana 26 295,67 krooni, intressina 2 290,20 krooni ja viivisena 2720,69 krooni. 23.08.2007.a sõlmisid pooled vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, millega hageja võimaldas kostjale krediidilimiiti summas 15 000 krooni, intressimääraga 16 % aastas. Kostja ei ole tema kasutuses olnud krediiti tagastanud. Kostja võlgneb selle lepingu alusel põhivõlana 14 988,41 krooni, intressina 1105,56 krooni ja viivisena 1545 krooni. 23.08.2007.a sõlmisid Hansa Varakindlustus AS ja kostja krediitkaardikindlustuse poliisi. Kuna hagejal ei õnnestunud kostja kontot debiteerida, tasus hageja soodustatud isikuna kuni krediitkaardilepingu lõppemiseni kostja eest kindlustusmakseid. Seetõttu on hageja õigustatud kostjalt nõudma tasutud maksete hüvitamist summas 269,79 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse kokku 49 215,32 krooni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista seaduses sätestatud viivise põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja ei vaielnud vastu väikelaenulepingust tulenevale põhivõla ja intressi nõudele ja krediitkaardi kasutamise lepingust tulenevale põhivõlale ja intressile. Kostja leiab, et hageja on ebaõigesti tõlgendanud seaduses sätestatud viivise suurust. Seaduses sätestatud viivise määr on kostja hinnangul 1 % aastas. Seega on väikelaenulepingu alusel arvestatava viivise suuruseks 321,31 krooni ja krediitkaardi kasutamise lepingu alusel arvestatava viivise suuruseks 183,15 krooni. Kui kohus ei nõustu kostja seisukohaga, siis palub kostja vähendada viivist 1 %-ni aastas, kuna kostja on olnud töötu ja tema materiaalne olukord ei võimalda suuremat viivist maksta. Samuti ei või kostjalt VÕS § 415 lg 1 alusel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatust suuremat viivist. Krediitkaardikindlustuse lepingust tulenevale nõudele vaidleb kostja vastu, kuna kindlustusleping lõpeb kindlustusmakse tasumata jätmisel, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kindlustusmaksete tasumist järgnevate perioodide eest. Kohtu põhjendused

Kostja ei vaielnud vastu väikelaenulepingust tulenevale põhivõla ja intressi nõudele ja krediitkaardi kasutamise lepingust tulenevale põhivõlale ja intressile. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista väikelaenulepingust tulenev põhivõlg 26 295,67 krooni ja intress 2 290,20 krooni. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista krediitkaardilepingust tulenev põhivõlg 14 988,41 krooni ja intress 1105,56 krooni. Kohtu hinnangul on kostja leidnud ebaõigesti, et seaduses sätestatud viivise määr on 1 % aastas. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 alusel, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimiseoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimäär on hetkel 1 % aastas. Seega on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr käesoleval hetkel 8 % aastas (1% + 7 %). Samuti on ebaõige kostja seisukoht, et VÕS § 113 lg 1 järgne viivise arvestamine on vastuolus VÕS § 415 lg 1. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega on hagejal VÕS § 415 lg 1 alusel õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivist. Kostja on palunud viivise suurust vähendada. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et hageja poolt nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Sellest tulenevalt puudub alus ka viivise vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista väikelaenulepingust tulenev viivis 2720,69 krooni ja krediitkaardi lepingust tulenev viivis 1545 krooni. Asja materjalidest nähtub, et 23.08.2007.a on AS Hansa Varakindlustus ja kostja sõlminud krediitkaardikindlustuse lepingu. Kindlustuslepingu p 6 kohaselt lõpeb kindlustusleping kindlustusmakse tasumata jätmisel. Vaidlust ei ole selles, et 15.09.2008.a, 15.10.2008.a ja 15.11.2008.a tegi hageja kindlustusmaksed kostja eest kogusummas 269,79 krooni. VÕS § 455 lg 1 sätestab, et kindlustusvõtja asemel võib sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik. VÕS § 455 lg 2 kohaselt, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Kuna kindlustusmakseid tasus kostja eest hageja siis kindlustusleping ei lõppenud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist summas 269,79 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista 49 215,32 krooni.