Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kuulub omandiõigus hageja poolt ekslikult kostja pangakontole kantud rahasummale suuruses. Kostja jättis hageja taotluse rahuldamata mitte selle tõttu, et ta ei tunnustanud hageja omandiõigust laekunud rahasummale, vaid põhjusel, et PankrS § 123 lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust enne pankroti väljakuulutamist ekslikult ülekantud raha tagastada. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt pangakontol olevat raha saab käsitada esemena PankrS § 123 lg 1 mõttes, kuna pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Riigikohtu lahend nr 3-1-1-130-04 sätestab, et asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused. Ka R. Tüvel'i asjaõiguse loengukonspekt, mis omakorda viitab dr H. Köhleri tsiviilseadustiku üldosa õpikule, räägib rahatähtedest (müntidest ja paberrahast) kui vallasasjadest. Lähtudes eeltoodust on pankrotihaldur seisukohal, et kehtiv õiguskord ei võimalda käsitada pangakontole laekunud e-raha esemena PankrS § 123 lg 1 tähenduses. Kostja on seisukohal, et pangaülekannete (sooritus) puhul ei toimu raha omandi üleminekut. Õiguslikult on tegemist võlaõigusliku nõudeõigusega panga vastu. Hageja, andes maksekorralduse raha ülekandmiseks kostjale, lõi olukorra, kus kostjal tekkis nõudeõigus panga vastu. Hageja sisuliselt loovutas oma nõude, mis tal oli panga vastu, kostjale. Sõltumata sellest, et ülekanne oli tehtud õigusliku aluseta, on nüüd tegemist kostjale kuuluva hüvega - nõudeõigusega panga vastu. Arvestades sellega, et tegemist on nõudeõigusega, ei saa sellele kohaldada asjaõigusseadust. Õiguste (nõuete) käivet reguleerib võlaõigus. Asjaolu, et sularaha võib vaadelda asjana TsÜS-i mõttes, ei too endaga kaasa sama regulatsiooni kohaldumist pangaülekannetele. Nimetatu tuleneb VÕS-i 40. peatükist, mis reguleerib maksekäsundit ja makseteenust. VÕS § 726 lg 1 sätestab, et makseteenuse pakkuja klient ei saa maksejuhist üldjuhul tagasi võtta ning lg 4 kohaselt on see võimalik üksnes poolte kokkuleppel. Olukorras, kus hagejal puudub võimalus enda poolt maksejuhise alusel kostjale üle kantud raha edasise kasutamise või käsutamise üle otsustada, ei saa rääkida hageja omandist selle raha suhtes. PankrS § 123 lg 1 räägib aga esemetest, mis kuuluvad kolmandatele isikutele. Kui hageja eksis või tegi soorituse kostjale ilma õigusliku aluseta, siis tekkis tal õigus esitada kostja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 tulenev nõue pankrotimenetluses, mida hageja teinud ei ole. Eeltoodud õiguslikel põhjustel jättis Tallinna Ringkonnakohus AS-i KE apellatsioonkaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja jäid kirjalike vastuväidete juurde. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 20.04.2010 määrusega kuulutati välja KMOÜ (tsiviilasi nr 2-10-4608). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis 08.04.2010 ekslikult pangale maksekäsundi 6 194,02 krooni ülekandmiseks H OÜ-le, kes on antud asjas kostja 1 3

KMOÜ (t lk 11-12). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja pöördus kostja 1 poole vara välistamiseks pankrotivarast (t lk 14). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja 1 jättis hageja taotluse vara välistamiseks rahuldamata ja pidi informeerima pankrotitoimkonda esitatud nõudest (t lk 15). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja 1 peab välistama pankrotivarast hageja poolt ekslikult panga vahendusel ülekantud summa. VÕS § 703 lg 1 kohaselt maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. VÕS § 704 järgi maksekäsundi aktseptimine on tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. Dokumendina väljastatud maksekäsundi aktseptimine märgitakse dokumendile. AKOÜ ettemaksu arvega nr 5138/1 on tõendatud, et hageja pidanuks tegema maksekäsundi arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX. Küll aga tegi hageja 08.04.2010 maksekäsundi H OÜ arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX ja maksekorraldusest nr 3644 nähtuvalt pank aktseptis maksekäsundit (t lk 11-12). Seega avaldas hageja tahet maksekäsundi tegemiseks kostjale 1. Asjakohane on poolte viide PankrS § 123 lg 1, mille kohaselt pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. Sama sätte lg 2 kohaselt haldur tagab vara säilimise kuni selle tagastamiseni ja lg 3 kohaselt vara välistamise taotlus tuleb esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus nõustub kostja 1 positsiooniga, et ebaõige on hageja käsitlus, mille kohaselt pangakontol olevat raha saab käsitada esemena PankrS § 123 lg 1 mõttes. TsÜS § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Asjakohane on kostja 1 viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-130-04, mille kohaselt pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana. Seega hageja poolt kostjale 1 ülekantud raha puhul enne kostja 1 pankroti väljakuulutamist ei ole tegemist eseme ega asjaga PankrS § 123 lg 1 tähenduses ja eelmärgitud põhjusel puudub alus hagi rahuldamiseks. PankrS § 108 lg 2 järgi pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Seega muutus hageja ülekantud raha kostja 1 pankrotivaraks ja hagejal on nõudeõigus kostja 1 vastu pankrotimenetluses. PankrS § 93 lg 1 kohaselt võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nende tekkimise alusest ja nõude tähtajast. Hageja kinnitas, et sai teada kostja 1 pankroti väljakuulutamisest väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel. Tulenevalt PankrS § 93 lg 1 on hageja võlausaldajana õigustatud esitama nõude kostja 1 pankrotimenetluses. Väär on hageja seisukoht, et PankrS § 123 lg 4 teise lause kohaselt kui haldur võõrandas käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu

võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. Kuna hageja poolt õigusliku aluseta kostjale 1 ülekantud raha ei saa välistada pankrotivarast tulenevalt PankrS § 123 lg 1, siis ei tõusetu haldurilt kahju hüvitamise küsimust PankrS § 123 lg 4 alusel. Ebaõiged on hageja viited VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega või heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Tsiviilkohtumenetluses säilib kostjal võimalus tõendada oma süü puudumist. Kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, kui kas või üks nendest eeldustest ei ole täidetud, siis ei saa kahju nõuet rahuldada. Kohus asub seisukohale, et kostja 2 ei ole rikkunud PankrS § 123 lg 1, kui jättis hageja avalduse vara välistamiseks pankrotivarast ja vara väljaandmise nõude oma kirjaga 27.04.2010 rahuldamata. Seega on täimata eeldus kahju tekitamise õigusvastasuse kohta ja hagi ei kuulu rahuldamisele VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 7 ning § 1043 alusel. Küll aga võinuks pankrotihaldur hea usu põhimõtte kohaselt teavitada hagejat nõude esitamise õigusest pankrotimenetluses, mis ei anna iseenesest alust nõuda kahju hüvitamist kostjalt 2 ja hagi rahuldada. Väär on kostjate seisukoht, et õiguslikult on tegemist võlaõigusliku nõudeõigusega panga vastu kuna VÕS § 703 lg 1 ja § 704 kohaselt täidab pank käsundisaajana käsundiandja korraldusel ja arvel maksekäsundi. Pank on hageja maksekäsundi korrektselt täitnud ja hagejal puudub nõudeõigus panga vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS §-le 174 lg 1 on kostjal õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.