Harju Maakohus
Kohtunik
Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht
17.12.2010. a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-25175
Tsiviilasi
Bigbank AS hagi PKja HKvastu võla nõudes.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Bigbank AS Hageja esindaja: Artur M (Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ ), Kostja I: PK(isikukood XXX, elukoht XXX ), Kostja I esindaja: vandeadvokaat Maksim G (Advokaadibüroo Greinoman & Co ), Kostja II: HK( isikukood XXX, XXX ).
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud Bigbank AS kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud BIGBANK AS esitas 26.05.2010.a. Harju Maakohtule hagiavalduse PK ́e ja HK vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Hageja ja PK(edaspidi kostja I) 26.01.2006.a. krediidilepingu (edaspidi leping), mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 55 000 kr krediiti. Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 27,10% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja kostja I sõlminud kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ja samuti kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja
lepingutingimuste muutmise kohta, mille kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 811,37 kr võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 56 811,37 kr intressimääraga 25,15%. Hageja sõlmis 26.01.2006.a. HK’ga (kostja II) käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 200 287 krooni ning käenduse tähtajaks 01.03.2014. Hageja hoiatas 13.02.2009 kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui nad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Vaatamata eeltoodule ei reageeritud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles 11.03.2009 ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Lepingu ülesütlemisavalduses ning käendajale saadetud nõudekirjades nõudis hageja 60 289,85 kr tasumist, millest 50 411,13 kr moodustas tagastamata krediidisumma, 7 369,96 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 308,76 kr viivis ning 2 200 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Lepingu ülesütlemisel 11.03.2009 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 308,76 kr. Pärast lepingu ülesütlemist on kostjad jätnud hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 50 411,13 kr. 26.05.2010.a. seisuga on lepingu ja seaduse alusel sissenõutavaks muutunud viivis 55 887,03 krooni Käesolevaga nõuab hageja üldtingimuste, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt viivist üksnes osaliselt, s.o. 40 218,91 kr. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista tagastamata krediidisumma 50 411,13 krooni, 7 369,96 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 40 218,91 krooni viivist. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja ei nõustu kostjate PK ja HK vastustes toodud vastuväidetega ning vaidleb neile täies ulatuses vastu. Kostjad on asunud seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping. Hageja nimetatud kostjate väitega ei nõustu. Hageja ja kostja I vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Kostja I väide, et laenutaotlus ei ole saadetud tema enda poolt, on põhjendamatu. Kostja 1 poolt 17.01.2006.a. hagejale esitatud laenutaotlus on tehtud interneti vahendusel ehk hageja interneti kodulehekülje kaudu. Asjaolu, et laenutaotlus on hagejale edastatud e-posti aadressilt [email protected] viitab üksnes sellele, et laenutaotluse teinud isik on taotluse esitanud hageja kodulehekülje kaudu. Hageja lisab, et kostja I poolt esitatud laenutaotlust võib lugeda pakkumuseks ja see loetakse tehtuks sellise sisuga nagu hageja selle kätte sai. Tulenevalt ülalöeldust on näha, et kostja I soovis hagejaga sõlmida krediidilepingut ning hageja nõustus kostja I poolt vastava pakkumusega. Seega on antud juhul oluline just asjaolu, et lepingu sõlmimisel lähtusid pooled soovist sõlmida krediidileping. Kostja 1 on oma vastuses hagiavaldusele märkinud, et kostja 1 poolt tasutud maksete arvestamise tuli lähtuda VÕS § 415 lg-s 2 sätestatust. Hageja rõhutab, et poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Seega ei kuulu antud asjas VÕS § 415 lg 2 kohaldamisele. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping VÕS § 401 lg 1 tähenduses, siis ei kohaldu sellele VÕS 22.peatüki 2.jao sätted, sh VÕS §-s 404 ja §-s 408 sätestatud nõuded. Seega ei ole hagejal kohustust märkida krediidilepingusse krediidi brutosummat, krediidi kulukuse määra ja muid krediidiga seonduvaid kulusid ning nende märkimata jätmine ei mõjuta krediidilepingu kehtivust ega lepingutingimusi. Tulenevalt eelpool öeldust on ebaõige ka kostja I väide, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu tegelikuks intressiks on VÕS § 94 nimetatud intress. Poolte vahel viimasena sõlmitud kokkuleppe järgi kohustus kostja I tasuma hagejale intressi 25,15% aastas. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intressi katteks ühtegi makset tasunud, siis kuulub kostjate poolt tasumisele lepingu ülesütlemise hetkeks lepingu maksegraafiku alusel sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 7 369.96 kr, mis koosneb lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud, kuid kostjate poolt tasumata intressimaksetest. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et hageja viivisenõue ei põhine lepingul ega seadusel. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 esimese lause järgi võib igaüks enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Seega lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt on pooltel õigus krediidilepingu VÕS § 401 lg 1 tähenduses sõlmimisel eraldi
kokku leppida ka kohaldamisele kuuluvas viivisemääras ja seadus selles osas piiranguid ei tee. Kuna pooled on antud viivisemääras lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt eraldi kokku leppinud ning antud asjas ei kohaldu VÕS 22.peatüki 2.jao sätted, siis on nimetatud viivise kokkulepe kehtiv ja poolte jaoks siduv. Hageja on seisukohal, et kostjate poolt viivise alandamise taotluse esitamine ei sisalda endas tõendeid viivise alandamiseks eelduse loovate asjaolude esinemise kohta. Hageja asub seisukohale, et kostjad on käitunud oma kohustuste kandmisel vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning olnud pahausksed (teadlikult jätnud kohustuse täitmata ning soovinud sellise käitumisega teisele lepingupoolele täiendavaid kulutusi ja raskusi), millest tulenevalt puudub alus viivise vähendamiseks ja kostjate sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud võla sissenõudmisega seotud kulude nõuet. Hageja ei nõustu kostja II väitega, et hageja ei ole kostjatele ülesütlemisteateid kätte toimetanud, kuna kostja I on hagejale kinnitanud, et ta on ülesütlemisteate kätte saanud. Hageja oma tõendite esitamisega soovib näidata, et lepingute sõlmimisel on hageja kontrollinud kostja I isikut ja veendunud, et laenutaotluse on esitanud ja lepinguid allkirjastanud just kostja I. Samuti asjaolu, et kostja I vastab lepingu sõlmimiseks vajalikele nõuetele ehk antud juhul krediidilepingu sõlmimiseks esitatud nõuetele. Kostjad on pärast kokkuleppe sõlmimist krediidisumma katteks tasunud 6 400.24 krooni. Seega on kostjate poolt tagastamata krediidisummaks 50 411.13 krooni. 25.11.2010.a. toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 98 000 krooni ning viivis. Kostja esindaja juhtis tähelepanu sellele, et hageja esitas kaks välistavat versiooni, mille kohaselt üks leping on sõlmitud kontoris paberkandjal ja teine on sõlmitud arvutivõrgus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjate vastused Kostja I on tasunud hagejale kokku 63 168 krooni. Kostja I on seisukohal, et hagiavalduses esitatud väited lepingu kvalifitseerimise kohta ei rajane lepingul ega seadusel. Hageja on hagiavalduses asunud ebaõigele seisukohale, et kostja I sõlmis hagejaga lepingu oma majandus‐ ja kutsetegevuses ning et lepingule ei kohalduvat tarbija kaitseeesmärgil kehtestatud võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao sätted. Kostja I lisab, et on õige, et hageja ja kostja I sõlmisid 26.01.2006 vastavalt VÕS § 9 lg 2 vastastikuste tahteavalduste vahetamisega lepingu, mille hageja pealkirjastas “krediidileping XXX”. Lepingu tingimuste kohaselt andis hageja kostjale I laenu summas 55 000 krooni, millest kostjale I kanti üle 54 450 krooni. Rohkem ei ole hageja kostjale I laenu andnud ja rohkem ei ole kostja I laenu soovinud. Kostja I kasutas laenusummat mitmel otstarbel, sh õppemaksu tasumiseks ja tarbijainvesteeringute tegemiseks. Hageja väide, et lepingu kvalifitseerimisel omab tähendust üksnes avaldatud tahe ja et kostja I väljendas tahet sõlmida majandusleping, ei põhine seadusel ega lepingul ning sellise tahte väidetav avaldamine kostja I poolt on tõendamata. Kostja I on ka seisukohal, et mistahes tarbijale suunatud varahaldus‐ ja investeerimistoodete kasutamine ei ole iseseisva majandus- ja kutsetegevuse läbiviimine VÕS § 34 mõttes. Kostja I väidab, et andmete avaldamata jätmisega ja teavitamiskohustuste rikkumisega eksitas hageja kostjat I lepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete suuruse osas ning nõudis kostjalt I igakuiselt lepingus kokkulepitud intressimäära arvestades oluliselt suuremaid makseid. Nimelt on 26.01.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intress 27,1% aastas, laenu tagastamise tähtaeg 72 kuud ja nendel alustel arvutatud maksegraafiku järgne igakuine makse 2001,38 krooni. Hagiavalduse lisas toodud maksegraafik esitati kostjale I allkirjastamiseks koos lepingu sõlmimisega, ent selle maksegraafiku kohaselt väidetavalt tasumisele kuuluvate maksete kujunemist ega lepingulist alust ei ole kostjale I kunagi selgitatud. Kostjal I lisab, et tal ei ole siiani õnnestunud välja selgitada, millest tuleneb nüüdseks vabalt kättesaadavate ja ilmselt usaldusväärsete kalkulaatorite ning hageja poolt ettevalmistatud maksegraafikust nähtuv erinevus. Eelneva tõttu esitas kostja 1 30.10.2008 hagejale teate, milles avaldas, et vastavalt VÕS § 408 lg 1 oleks 26.01.2006 sõlmitud tarbijakrediidileping tühine. Leping muutus küll § 408 lg 2 alusel kehtivaks, kuna kostja I oli asunud juba krediiti kasutama. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui VÕS § 408 lg 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või VÕS § 404 lg 2 p 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Puudus vaidlus, et lepingus puuduvad selgelt
väljendatud andmed krediidi kulukuse määra ja krediidi brutosumma kohta. Seega leiab kostja I, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu tegelikuks intressiks VÕS § 94 nimetatud intress. Kostja I nõudis oma 27.10.2008 hagejale saadetud tahteavalduses maksegraafiku korrigeerimist vastavalt VÕS § 94 tulenevatele intressimääradele, millest hageja keeldus. Kostja I teatas ka seda, et peatab kuni maksegraafiku korrigeerimiseni ja vastastikuste õiguste ja kohustuste seisu selgitamiseni edaspidised maksed. kostja I on seisukohal, et hageja nõue on tõendamata väidetava võlgnevuse põhiosa ja intressi nõudes. Tegelikult on kostja I teinud enammakseid summas vähemalt 63 138 krooni. Kostja I lisab, et hageja on hagiavalduse p 2.1. avaldanud ka seda, et lepingu ülesütlemise aja seisuga võlgnes kostja I hagejale väidetavalt 2 200 EEK võla sissenõudmisega seotud kulusid. Kostja I on seisukohal, et kuna kostja I ei olnud juba alates 2008. aasta lõpust hagejale võlgu, siis puudub hagejal alus nõuda mistahes võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist ja lisab, et hageja ei ole kulude tõendamise kohustusest vabanenud, ent hagiavalduses puudub kulude koosseisu kirjeldus, kulu kogusumma kujunemise põhjendus ja õiges protsessivormis tõendid kulude kandmise kohta. Kostja I leiab, et hageja esitatud viivisenõue summas 40 218,91 krooni ei baseeru lepingul ega seadusel ning selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna õigussuhtes tarbijaga on hagejal vastavalt õigus nõuda üksnes VÕS § 415 lg 1 kohaselt VÕS § 113 lg 1 kehtestatud viivist. VÕS § 113 lg 1 nimetatud viivisemäär on lepingus kokkulepitud intressimäär ehk 27,1%. Teiseks lisab kostja I, et hageja väide nagu pooled olevat kokkuleppinud viivise tasumise kohustuses määraga 0,25% rikutud rahalise kohustuse summalt päevas, ei ole tõendatud. Kolmandaks leiab kostja I, et isegi kui kohus tuvastab, et kostja I on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi, siis kostja I taotleb viivisemäära alandamist 6%-ni aastas. Kostja II kirjaliku vastuse kohaselt hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata, lisades et temale teadaolevalt on kostja I täitnud oma kohustused hageja ees. Kostja II leiab, et hagiavalduses ei selgu hageja nõude tehinguline ja arvutuslik alus. Hageja ei ole kirjeldanud ega tõendanud, kuidas on tekkinud väidetav võlgnevus. Kostja II vaidleb ka vastu viivise suurusele, mis on tema jaoks ebamõistlikult suur ning taotleb selle vähendamist nullmäärani. Kostja II lisab, et hageja ei ole tõendanud ülesütlemisteate ja käenduskohustuse nõude kättetoimetamist, vaid temaga on suheldud telefoni teel.
Kohus, ära kuulanud hageja ja kostja seletused, uurinud ja hinnanud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 26.01.2006.a. krediidilepingu , mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 55 000 kr krediiti. Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 27,10% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja kostja I sõlminud kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ja samuti kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, mille kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 811,37 kr võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 56 811,37 kr intressimääraga 25,15%. Hageja sõlmis 26.01.2006.a. kostjaga II käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest krediidilepingust ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 200 287 krooni ning käenduse tähtajaks 01.03.2014. Kostja I on lepingu alusel teinud hagejale makseid kokku 63 168 krooni. Kostja I kasutas laenusummat mitmel otstarbel, sh õppemaksu tasumiseks ja tarbijainvesteeringute tegemiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõlmitud lepingule kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Vastavalt VÕS § 402 tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbija mõiste sätestab VÕS § 34: tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 421 sätestab, et käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd VÕS § 421 kohaselt on VÕS
22 ptk 2. jao sätted kohustuslikud, ei saa pooled kokku leppida nende mitte kohaldamises. See tähendab, et isegi kui pooled on kokku leppinud, et krediidileping ei ole tarbijaleping, ei välista selline kokkulepe tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamist. See kehtib ka juhul, kui laenusaaja ise arvab, et ta tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja sel või mõnel muul põhjusel avaldab laenusaajale, et ta ei ole tarbija. VÕS § 421 kohaselt ei ole käesolevas asjas seega asjassepuutuv, kas kostja avaldas laenu taotlemisel, et ta kasutab laenu majandus- või kutsetegevuses. Seda, kas kostja sai laenu tarbijana või mitte, tuleb hinnata üksnes kostja tegeliku seisundi alusel. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja kasutas laenu vähemalt osaliselt investeeringute tegemiseks, ei tähenda, et kostja võttis laenu majandus- või kutsetegevuses. Laenu saamise ajal õppis kostja ülikoolis ja kasutas raha tarbijainvesteeringute tegemiseks, kuid kostja ei pakkunud turul investeerimisteenuseid ega tegelenud muul viisil professionaalse investeerijana. Seega leiab kohus, et kostja sõlmis laenulepingu tarbijana ning kohaldamisele kuuluvad tarbijakrediidilepingu sätted. Vastavalt VÕS § 404 lg 2 tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud: 1) väljamakstav krediit (krediidi netosumma) või krediidi ülempiir; 2) kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma; 3) krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad; 4) intressimäär aasta kohta; 5) muud krediidilepinguga seotud kulud, sealhulgas tarbija kanda olevad krediidivahenduskulud, nende suuruse mitteteadmise korral nende arvutamise alused; 6) krediidi kulukuse määr aasta kohta; 7) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud; 8) tarbija õigus jätta krediidi enneaegse tagasimaksmise korral maksmata intress krediidi kasutamata jätmise aja eest ja mitte kanda selle aja eest muid krediidiga seotud kulusid; 9) krediidilepingu lõppemise tingimused, muu hulgas tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg; 10) tarbijalt nõutavad tagatised. VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 sätestab, et käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär /---/. Vaidlust ei ole selles, et kostja tahteavalduses laenulepingu sõlmimiseks ei olnud märgitud krediidi brutosummat ega krediidikuluse määra. Kuivõrd kostja asus laenu kasutama, tuleb VÕS § 408 lg 4 kohaselt lugeda lepinguliseks intressimääraks seadusjärgne intressimäär (VÕS 94). Kostja arvestuse kohaselt on ta seadusjärgse intressimäära kohaldamisel tasunud hagejale nii põhivõla kui tasumisele kuuluva intressi. Hageja kostja arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole ja sellega loeb kohus tuvastatuks, et kostjal ei ole hageja ees täitmata lepingulisi kohutusi, mille täitmist hageja võiks kostjalt nõuda. Toodud põhjusel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse hageja kahjuks, seega jäävad menetluskulud hageja kanda.
Peeter Pällin Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.