Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Kostja avaldas 21.-27.01.2009 ajalehes MK Estonija ajakirjanik Svetlana Krisciunase kirjutatud artikli pealkirjaga „Arstide järele vangla ei nuta“. Kostja avaldas artiklis hageja tegevuse kohta ebaõigeid andmeid, väites, et vene rahvusest või vene nimega töötajaid diskrimineeriti süstemaatiliselt paljude aastate jooksul, vene rahvusest arstidele maksti nende rahvuse tõttu vähem palka ning hageja juhtkond ja keeleinspektsioon tegid ebaseaduslikku koostööd, fikseerides eelnevalt töötajate keeleeksami tulemused. Kostja tugines hageja juures töötanud arstide T. V. ja J. P. paljasõnalistele väidetele. Hagejalt küsiti üksnes seda, kas vastab tõele, et nimetatud arstid on alustanud kohtumenetlust palga vähemmaksmise kohta, mida hageja ei eitanud. Muus osas ei saanud hageja artikli ilmumise eel oma seisukohta väljendada. Hageja ei saanud avaldada omapoolset seisukohta artiklis ilmunud M. R. diskrimineerimise kohta esitatud kommentaaride suhtes, hageja töötajatel Ü. P. ja E. K. puudus võimalus oma seisukoha esitamiseks. Hageja saatis kostjale 26.01.2009 ja 03.03.2009 kirjad, milles palus ebaõiged andmed ümber lükata, kuid kostja keeldus vastava artikli avaldamisest. Artiklis on esitatud vene rahvusest või vene nimega töötajate diskrimineerimisele osutavad väited: J. P. sunniti töölt ebapiisava keeleoskuse tõttu lahkuma, ehkki tal professionaalsel tasandil keeleoskusega probleeme ei olnud ja keeleinspektsioon soovitas tal edasi töötada; J. P. oli aastani 2000 peaarst, kuid talle anti mõista, et ruumi tuleb teha noorele rahvuslikule kaadrile; 2007.a jõustunud üleriiklik minimaalne tunnitasu vanglameedikuid ei puuduta, s.t ei puuduta neid, kellel on mitte-eesti perekonnanimed; T. V. lahkus, sest uus ülemus muutis elu põrguks, noris vene meedikute kallal iga pisiasja pärast ja hakkas arstide palgatõusu järel nende tasku kallale kippuma; T. V., kes on töötanud terapeudi, narkoloogi ja nakkushaiguste arstina, teenis viimastel aastatel koristajastki vähem; Vene rahvusest meditsiiniõed alandati sanitarideks ja palk muutus koristaja omast väiksemaks; T. V. teenis 13 000 kuus ja äsja ülikooli lõpetanud eesti nimega tütarlaps 24 000 krooni; T. V. sõnul ei olnud tal probleeme haiguslugude ja dokumentide täitmisega riigikeeles ja talle ei ole selles suhtes kaebusi esitatud. Viidatud väited ei ole õiged, sest J. P. ei sooritanud ette antud tähtajaks keeleeksamit, J. P. tegi ise avalduse enda üleviimiseks vanglate keskhaigla psühhiaatria talituse juhatajaks ning alates 12.07.2002 on ta riiklikus tervishoiutöötajate registris registreeritud üldarstina ning seetõttu sai töötada vaid üldarstina ja igasugune seos keeleoskusega üldarstina töötamisel puudub. Tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivleping, mis sõlmiti 2007.a, ei laiene arstidele Samuti ei laiene see valitsusasutuste hallatavatele riigiasutustes töötavatele isikutele, milleks Tallinna Vangla on. Valitsusasutuste hallatavates riigiasutuses töötavatele tervishoiutöötajatele kohaldub 2006.a kehtestatud palga alammäär, mis arstidel on 75 krooni tunnis. Minimaalne palgamäär on kõikidele arstidele tagatud. Majandustöid tegid Tallinna Vanglas kinnipeetavad, kelle tasu täistööaja korral oli 1800 kooni, T. V. töötas poole koormusega, tema palk oli 5600 krooni. Tallinna Vanglas on vaid üks hooldaja koht ning selle täitis eelnevalt õena töötanud isik, kelle keeleoskus ja kvalifikatsioon vastasid ametikohale. T. V. heideti ette keeloskuse, mitte arvutioskuse puudumist. Mõlemale artiklis mainitud isikule maksti palka kooskõlas seadusega ning objektiivsete kriteeriumite alusel, milleks oli erialane kvalifikatsioon, keele- ja arvutioskus. J. P. palga moodustasid kuupalga alammäär 25. astme järgi, palgamäära diferentseerimine 50% arvestades töö erisust vanglas, lisatasu 15% teenistusaastate eest ning lisatasu õhtuse ja öise töötamise eest ning riikliku kokkuleppe täitmiseks tehtud juurdemaks, mis 2006.a ja 2007.a suurenes. Ka T. V. töötasu koosnes samadest komponentidest. Samasuguse palgaarvestuse skeemi alusel arvestati palka kõikidele vangla tervishoiutöötajatele, sõltumata nende rahvusest. Artikkel toob välja hageja juhtkonna ja keeleinspektsiooni keelatud koostöö keeletaseme kontrolli läbiviimisel ja tulemuste kindlaks määramisel järgmiste väidete esitamisega: otse vanglasse kutsuti keeleinspektsiooni komisjon, kes hakkas kohalike ülemuste soovitusel üksikasjalikult kontrollima

doktori filoloogiaalaseid teadmisi; komisjon suundus otse juhtkonna kabinetti, alles tunni aja pärast hakati kõiki venekeelseid arste ja õdesid välja kutsuma ning selle „eksami“ tulemustes ei kahelnud keegi. Samale teemale viitab ka alapealkiri: „Kes tahab, see kukutab läbi“ . J. P. oli E-kategooria keeletunnistus alates 23.05.1993. Keeleseaduse 1999.a muudatustega kinnitati uued keeleoskuse tasemed ja keeleinspektsioon asus kontrollima kategooriatunnistustega isikute keeleoskuse taset. J. P. tehti ettekirjutus kohustusega teha kõrgtaseme keeleeksam 19.01.2008, sest tema keeleoskus ei vastanud nõuetele. Isik eksamit ei sooritanud ja ta vabastati ametist. T. V. on 28.06.1999 välja antud eesti keele D-kategooria keeletunnistus, kuid arstina töötades oli vajalik kõrgtaseme keeleoskus. Talle oli tehtud ettekirjutus sooritada kõrgtaseme eksam hiljemalt 01.05.2004. Isik eksamit ei sooritanud ja ta vabastati ametist. Kostja ei ole kontrollinud väidete tõelevastavust ja sekkub hageja majandustegevusse. Kostja avaldatust tuleb kogumis välja kolm väidet, mis hageja arvates on ebaõiged, või alternatiivselt ebaõiged väärtushinnangud: vanglas diskrimineeritakse vene rahvusest või vene nimega arste; neile makstakse rahvusest tulenevalt vähem palka ning vangla juhtkond ja keeleinspektsioon tegid keeleoskuse kontrollimise käigus keelatud koostööd ning fikseerisid ette eksamitulemused. Hageja palus kohustada kostjat ümber lükkama 21.01.2009 ajalehes MK Estonija avaldatud ebaõiged, mittetäielikud ja eksitavad andmed, avaldades järgmise teksti vene keeles: „Ajalehe MK Estonija 21.-27.01.2009 numbris avaldasime ebaõigeid andmeid Tallinna Vangla kohta. Tegelikkuses ei ole Tallinna Vangla diskrimineerinud vene rahvusest arste, neile ei ole vähem palka makstud nende rahvuse tõttu ning Tallinna Vangla ei ole mõjutanud keeleinspektsiooni poolt läbi viidud eksami tulemusi.“ Hageja palus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Tegemist on PS §-s 54 sätestatud arvamusvabaduse väljendamisega. Artiklis on sõna saanud nii arstid kui ka hageja juhtkond. Kostja avaldas 04.02.2009 ajalehes vabanduse, et on ilmunud eksitav fraas. Kostja ei saa vangla direktori käsu tõttu andmeid ümber lükata, selleks peab olema seaduslik alus, s.t olema tuvastatud, et tegemist on ebaõigete andmetega. Hageja ei ole faktide ebaõigsust tõendanud. Artiklis on väidetud, et T. V. ja J. P. maksti vähem palka kui eesti arstidele, sest palga maksmise aluseks oli eesti keele oskus ning arstid on pöördunud kohtusse. Arstide esindaja M. R. on andnud õigusliku hinnangu olukorrale. Õiguslikku hinnangut ei saa ümber lükata. Faktiväiteks on vaid T. V. ja J. P. poolt algatatud kohtuvaidlus, muud väited on väärtushinnangud. Kostja ei pidanud küsima kommentaare kommentaarile või seisukohti teistelt vangla töötajatelt. Kostja küsis hageja direktorilt, kas vastab tõele, et arstid on vangla kohtusse kaevanud. Artiklis ei ole väidetud, et kõik vangla vene rahvusest töötajad said eestlastes vähem palka, vaid et T. V. ja J. P. said eesti kolleegidest vähem palka, sest neil puudus keeleoskus. Kostja ei ole artiklis väitnud, et keeleinspektsioon ja hageja juhtkond tegid ebaseaduslikku koostööd. Tallinna Vangla ei tegutse majandus- ja kutsetegevuse raames, vaid teostab avalikku võimu. On selgusetu, millist hageja tegevust kostja artikli avaldamisega segas. Hagejal on VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel kohustus faktiväiteid tõendada, sest tegemist ei ole mainet kahjustavate väidetega. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat umber lükkama 21.01.2009 ajalehes MK Estonija ilmunud faktiväite selle kohta, et Tallinna Vangla on vene rahvusest arstidele maksnud vähem palka nende rahvuse tõttu ning faktiväite selle kohta, et Tallinna Vangla mõjutas keeleinspektsiooni poolt läbiviidud kontrolli tulemusi. Kohus jättis hagi rahuldamata nõude osas parandada ebakohane väärtushinnang selle kohta, et Tallinna Vangla diskrimineerib vene rahvusest

arste. Kostja kanda jäid 2/3 hageja menetluskuludest ning 1/3 hageja menetluskuludest jäid tema enda kanda. Kostja menetluskulud jäid kostja enda kanda. Kohtuotsus täitmiseks peab kostja avaldama 1 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist järgmise sisuga teksti: „Ajalehe MK Estonija 21.-27.01.2009 numbris avaldasime ebaõigeid andmeid Tallinna Vangla kohta. Tegelikkuses ei ole Tallinna Vangla vene rahvusest arstidele nende rahvuse tõttu vähem palka maksnud ning Tallinna Vangla ei ole mõjutanud keeleinspektsiooni poolt läbi viidud eksami tulemusi.“ Tekst peab ilmuma vene keeles ajalehe 4. leheküljel samas fondis, värvis ja samasugusel taustal ja kohas ning vähemalt samas suuruses kui ajalehe 21.01.2009 leheküljel 4 vasakus ülemises nurgas avaldatud tekst, mis algab sõnadega „Dva bõvših“ ja lõppeb sõnadega „v sude“. Nimetatud teksti ilmumisel peab ajalehe esilehel paremas ülemises nurgas ilmuma vene keeles tekst „EBAÕIGETE andmete ümberlükkamine“ Tekst peab ilmuma samas fondis, värvis ja samasugusel taustal ja kohas ning vähemalt samas suuruses kui ajalehe 21.01.2009 numbri esilehe paremas ülanurgas ilmunud tekst „Jazõkovaja DISKRIMINATSIJA vratšei“. Sõna „ebaõige“ peab ilmuma läbivalt suurte tähtedega. Ajalehe numbris, kus punktis 4.1 nimetatud tekst ilmub, peab lehekülgedel 4 ja 5 ülemises osas ilmuma läbivate suurte tähtedega vene keeles tekst „EBAÕIGETE ANDMETE ÜMBERLÜKKAMINE“. Tekst peab ilmuma samas fondis, värvis ja samasugusel taustal ja kohas ning vähemalt samas suuruses kui ajalehe 21.01.2009 numbri lehekülgedel 4 ja 5 avaldatud pealkiri „Po vratšam türma ne platšet“. Ajalehe numbris, kus nimetatud teksti ilmub, peab ilmuma leheküljel 4 läbivate suurte tähtedega vene keelse tekst „AJALEHT AVALDAS EBAÕIGEID ANDMEID TALLINNA VANGLA KOHTA“. Tekst peab ilmuma samas fondis, värvis ja samasugusel taustal ja kohas ning vähemalt samas suuruses kui ajalehe 21.01.2009 numbri leheküljel 4 ilmunud alapealkiri „RUSSKIM VRATŠAM PLATJAT

MENŠE, TŠEM VRATŠAM_ESTONTSA“.

Kohus leidis, et õiguslikud väited ja juriidilise kvalifikatsiooni andmine mõnele sündmusele on oma olemuselt väärtushinnangud, mitte faktiväited. Väärtushinnang võib VÕS § 1046 lg 1 järgi olla au teotav. VÕS § 1046 lg 1 järgi on hagi esitamise õigus üksnes füüsilisel isikul ja hageja ei saa VÕS § 1047 lg 1 ja 4 alusel nõuda väärtushinnangu esitamisel selle ümberlükkamist. Hageja on avaliku võimu kandja, kelle konkreetseks ülesandeks on vangistusseaduse järgi vangistuse täideviimise korraldamine, mida ei saa pidada majandus- ja kutsetegevuseks. Analoogia korras saab VÕS § 1047 lg 1 kohaldada ka sellistele juriidilistele isikutele, kel ei ole majandus- ja kutsetegevust. Avalikku võimu teostav isik, kui ta ei tee seda oma majandus- ja kutsetegevuse raames või ka mittetulundusliku tegevuse tegelev juriidiline isik, kel ei ole isiklikke õigusi, peavad saama end kohtu abil kaitsta, kui nende tegevuse kohta esitatakse ebaõigeid andmeid. Majanduslikult kahjulik asjaolu on igasugune teave isiku kohta, mis põhjustab tema suhtes usaldusväärsuse languse isikute hulgas, kes on temaga kas ärisuhetes või muul sarnasel moel seotud. Kui riigi institutsioon ei täida õigusaktidega pandud kohustusi või tegutseb muul moel ebaseaduslikult, on see asjaoluks, mis kahjustab riigi usaldusväärsust. Asjas ei ole oluline välja selgitada, kes ja millisel määral said artiklis oma seisukohti väljendada. Mitte hageja ei pea oma seisukohas väiteid ümber lükkama, vaid kostja peab enne avaldamist kontrollima faktiväidete tõele vastavust. Vastuväidete andmise võimalus võib küll olla üheks asjaoluks, mis näitab, et kostja täitis oma hoolsuskohustust faktide kontrollimisel. Artikli kohta vastuväite või arvamuse avaldamine ei võta siiski hagejalt õigust nõuda andmete ümberlükkamist, kui ebaõigeid andmeid on siiski esitatud. Oluline on faktide õigsuse kontrollimine, mis on kostja kui avaldaja kohustus ja kohane oleks ebaõigete andmete avaldamata jätmine, mitte nende avaldamine koos hageja kommentaaridega. Isikul on õigus vabalt väljendada oma ideid, kuid see ei hõlma endas valefaktide esitamist, väärtushinnanguid võib esitada selliselt, et see ei riivaks teise isiku õigusi. Kõik isiklikud õigused on piiratud teiste isikute isiklike õigustega PS § 19 teise lause

järgi. Ebaõigete andmetena tuleb käsitleda faktiväiteid, ka kaudseid faktiväiteid, millest kogumis saab tuletada ebaõige faktiväite. Õige ei ole seega kostja väide selle kohta, et kohtuasja raames saab arutada vaid konkreetsete artiklis avaldatud lausete tõelevastavust. Ebaõigeteks andmeteks võib pidada ka andmete ebatäielikkust. Artiklis on T. V. ja J. P. töötasu kohta järgmised väited: T. V. ja J. P. said kaks korda väiksemat palka kui eesti kolleegid, J. P. sai sama töömahu eest poole vähem palka kui äsja arstiteaduskonna lõpetanud eestlanna, T. V. sai koristajast vähem palka, üleriigiline arstide miinimumtasu ei laiene mitte-eesti perekonnanimega arstidele, vene rahvusest meditsiiniõed alandati sanitarideks ja neile maksti koristajast vähem palka, T. V. palk oli 5000 krooni. Artiklist on võimalik kogumina välja lugeda faktiväide, et vene rahvusest arstidele maksti vähem palka just nende rahvuse, mitte keeleoskuse tõttu. Liiatigi on artiklis mainimata jäetud, et T. V. töötas poole koormusega. Selle fakti märkimata jätmise tõttu võib aru saada, et eestlasest arstile maksti 24 000 krooni ja T. V. vaid 5000 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et palga suuruse aluseks oli T. V. ja J. P. rahvus. Seetõttu tuleb hageja nõue faktiväite ümberlükkamiseks rahuldada. Artiklis on Tallinna Vangla juhtkonna ja keeleinspektsiooni koostöö kohta järgmised väited: otse vanglasse kutsuti keeleinspektsiooni komisjon, kes hakkas kohalike ülemuste soovitusel üksikasjalikult kontrollima doktori filoloogiaalaseid teadmisi, saatusesõrmed (keeleinspektorid) suundusid otse juhtkonna kabinetti, alles tunni aja pärast hakati kõiki venekeelseid arste ja õdesid välja kutsuma, selle „eksami“ tulemustes ei kahelnud keegi, kontrollijad kohustasid T. V. ja J. P. otsese ülemuse poolt nende keeleoskuse kohta öeldu põhjal arste eksamit tegema. Artiklist on võimalik kogumina välja lugeda faktiväide, et keeleinspektsiooni poolt läbiviidud keeleoskuse kontrolli initsiaatoriks oli Tallinna Vangla juhtkond ning juhtkonna poolt olid kontrolli tulemused ette määratud. Tunnistaja A. R., kes on Tallinna Vanglas kontrolli läbi viinud keeleinspektsiooni inspektor, andis kohtus ütlusi keeleinspektsiooni töökorralduse kohta. Tunnistaja ütlustest nähtub, et keeleoskuse kontrolli läbiviimise otsustab inspektsioon, mitte ei tehta seda mõne institutsiooni kutsel, tavapärane on enne kontrollimist vestelda asutuse juhtkonnaga, et saada ülevaade töökorraldusest ja töötajate ametiülesannetest ning ametijuhenditest. Kontrolli tulemuse otsustavad selle läbiviinud keeleinspektsiooni ametnikud, mitte institutsiooni juhtkond, kuid isiku keeleoskuse probleemide väljaselgitamiseks küsitakse andmeid kontrollitava otsese ülemuse või personali-töötaja käest. Kostja ei ole tõendanud, et T. V. ja J. P. keeleoskuse kontrolli tulemuse oleks otsustanud või keeleinspektsiooni otsustust mõjutanud Tallinna Vangla juhtkond. Seetõttu tuleb hageja nõue faktiväite ümberlükkamiseks rahuldada.

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse normi ja rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta asjaolud, millistele kostja tugines ja tõendid, mis kostja esitas. Hageja viitas hagiavalduses sellistele faktidele ja maakohus kohustas kostjat ümber lükkama selliseid fakte, milliseid tegelikkuses artiklis üldse ei olnud. Kohus luges faktiväideteks: vene rahvusest arstidele maksti nende rahvuse tõttu vähem palka; Tallinna Vangla juhtkond ja Keeleinspektsioon tegid ebaseaduslikult koostööd ning fikseerisid juba ette eksamitulemusi. Artiklis selliseid faktiväiteid avaldatud ei olnud.

Artiklis oli tõstatatud küsimus, kas kehtivates töösuhetes olevatel töötajatel oli õigus vähendada palga suurust eesti keele valdamise taseme tõttu või mitte. Kohus ei põhjendanud, miks ta kostja arvamusega ei nõustunud. See, et tasu määramine oli sõltuvuses riigikeele oskusest ja vene perekonnanimedega töötajad said keeleoskuse tõttu vähem palka, on dokumentaalsete ja muude tõenditega tõendatud. Nendele arstidele, kelle emakeeleks riigikeel ei olnud, maksti teistest vähem palka. Seejuures otsustas tervishoiuosakonna juhataja E. K. oma nägemusel ja seadusevastaselt, kellele ja palju vähem tuleb töötasu maksta. Nii said igakuiselt 2200 krooni vähem A. K., G. B., I. A., V. O., N. S., L., A. S., S. I., T. V., G. F. ja 1100 krooni vähem A. J., J. P., A. P.. Vangla tervisehoiutöötajate palgafondi ja palgamäärade kohta käivast tõendist nähtub, et nendele arstidele, kelle emakeeleks on riigikeel (A. R., L. S., E. V., M. V., T.-L. P., M. R., I. T., T. O.), maksti juurde keeleoskuse eest igakuiselt 2200 krooni. Ei kollektiivlepingust, kokkuleppest ega seadusest ei tulene, et hagejal oli õigus vähendada töötasu tervishoiuosakonna juhataja subjektiivsel arvamusel tervishoiutöötajate riigikeele oskuse tõttu. Tallinna Vangla direktori kirjalikust vastusest nähtub, et puuduste kõrvaldamiseni maksti neile vähem palka võrreldes sama asutuse töötajatega, kes kõigile seaduse nõuetele vastasid. Palga erisuste objektiivseks aluseks oli eesti keele oskus nõutaval tasemel. Toodust nähtub, et hageja ise tunnistab fakti, et palka maksti ja makstakse Tallinna Vanglas sõltuvalt meditsiinitöötajate eesti keele oskusest/valdamisest. Seega lause ja faktiväide, et vene rahvusest arstidele makstakse vähem, kui eestlastest arstidele, ei ole õigusvastane, kuna avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Kohus tegi järelduse, et artiklist on võimalik kogumina välja lugeda faktiväide, et keeleinspektsiooni poolt läbiviidud keeleoskuse kontrolli initsiaatoriks oli Tallinna vangla juhtkond ning juhtkonna poolt olid kontrolli tulemused ette määratud. Sellist faktiväidet kostja artiklis ei avaldanud. Kohus luges artiklist välja teise „kogumi”, mis erineb hagi nõudes toodust (keeleinspektsiooni poolt läbiviidud keeleoskuse kontrolli initsiaatoriks oli Tallinna Vangla juhtkond ning juhtkonna poolt olid kontrolli tulemused ette määratud), kuid rahuldas hagi. Kostja tõendas, et kohtu poolt tehtud järeldus, et keeleinspektsiooni poolt läbiviidud keeleoskuse kontrolli initsiaatoriks oli Tallinna Vangla juhtkond, vastab tõele. Kohus ei põhjendanud, mille alusel kostjal puudus õigus avaldada kontrollitud ja tõele vastavat faktiväidet. Tunnistaja A. R. andis kohtus järgmised ütlused: „Me ei koosta ühtegi nimekirja selle kohta, keda kontrollida, vanglast esitati meile töötajate nimekiri koos märgetega. Kõigepealt, kui läheme asutusse, vestleme me alati juhtkonnaga ja kui artiklis on kirjas, et vestlesime juhtkonnaga tund aega, siis võis see vestlus olla ka pikem”. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et J. P. oli põhjus/ alus/eeldus nii arvata, kuna keeleinspektorid ei tee oma arvamust tööandjast sõltumatult, vaid võtavad tööandja arvamust arvesse ja peavad seda „väga tähtsaks”. Oleks keeleinspektsioon rajanud oma arvamuse ainult isiklikult tuvastatud andmetele, ei oleks P. tekkinud kahtlust, et keeleinspektoreid võib tööandja arvamus mõjutada. J. P. olid Keeleinspektsiooni tulemused ilmselged, kuna Keeleinspektsioon alati küsib keeleoskuse kohta arvamust tööandjalt. Aga J. P. otsene ülemus tervishoiuosakonna juhataja K., kellelt Keeleinspektsiooni inspektorid küsisid arvamust J. P. keeleoskuse kohta, vähendas pidevalt J. P. palka, kuna ei olnud rahul tema keeleoskusega. Lõpptulemuseks oli see, nagu tunnistaja ütles, et 2004.a leidis Keeleinspektsioon, et J. P. keeleoskus vastab ametikoha nõuetele, ent 2007.a leiti, et tema keeleoskus enam ei vasta ametikoha nõuetele ja seejuures võeti arvesse muuhulgas pr K. arvamust. Toodust nähtub, et artiklis toodud lause vastab tõele. Kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisel jättis kohus täielikult arvestamata ja kajastamata kostja vastuväited. Samuti jättis kohus hindamata ja kajastamata järgmised kostja vastuväited. Hageja, valides palga maksmise kriteeriumiks eesti keele oskuse, pidi arvestama ka avaliku kriitilise vastukajaga. Seetõttu peab kaaluma ühelt poolt hageja isikuõiguste väidetavat rikkumist

ning teiselt poolt üldsuse huvi saada avalikku selgitust hageja artiklis avaldatud üldsust puudutavate väidete ja hinnangute kohta. Hagiavaldusest ei nähtu, et hagejale oleks mingit kahju tekitatud ja ei nähtu, milles väidetav kahju seisneb. Iseenesest ebaõige faktiväide avaldamine, kui sellega koos ei kaasne kahju tekitamine, ei anna alust kohtusse pöördumiseks. Hagiavaldusest ei nähtu, et hagejale on kahju tekitatud ja ei nähtu kahju tekitamise tagajärgi. Kui Tallinna Vangla usaldusväärsust miski kahjustab, siis see on hageja enda ebaseaduslik käitumine palga suuruse seostamisel ja aastate jooksul töötajatele palga maksmine tervishoiuosakonna juhataja töötajate keeleoskuse hindamise arvamuse alusel. Vastavalt VÕS § 1047 lg-le 3 ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kostja pöördus enne artikli avaldamist selgituste ja kommentaaride saamiseks kõigi asjasse puutuvate isikute poole. Artiklis kirjeldatud teemal andsid oma arvamuse vangla arsti ametikohalt lahkunud isikud T. V. ja J. P., vangla direktor E. O., justiitsministeeriumi avalike suhete talituse esindaja. Kostja pöördus samuti kommentaaride saamiseks Tallinna Vangla tervishoiuosakonna juhataja E. K. poole, kes kommentaaridest keeldus. VÕS 1047 lg 1 kohaselt õiguste rikkumine on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Maakohus pidas põhjendatult vääraks kostja väidet, nagu saaks kohtuasja raames arutada vaid konkreetsete artiklis avaldatud lausete tõelevastavust. Maakohus tuvastas õigesti, et artiklist võib lugeda välja faktiväite, et vene arstidele maksti vähem palka just nende rahvuse, mitte keeleoskuse tõttu. Artiklis ei kajastatud vaid palga suurust kui resultaati, vaid ka selle aluseks olevat asjaolu. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Ebaõigeteks andmeteks on ka kaudsed faktiväited, millest kogumis on tuletatud ebaõige faktiväide, kusjuures ebaõigeteks andmeteks võib pidada ka andmete ebatäielikku esitamist. Vaidlusaluses artiklis on esitatud vene rahvusest või vene nimega töötajate diskrimineerimisele osutavad väited. Nii näiteks viidatakse artiklis üleriiklikult kehtivale tunnitasu alammäärale, mida mitte-eesti perekonnanimedega vanglameedikute suhtes ei kohaldata, samuti nimetatakse asjaolu, et vene rahvusest meditsiiniõed alandati sanitarideks, mille tulemusel nende palk muutus koristaja omast väiksemaks jne. Seega tekitati ebatäielike ja väärate faktiväidete kohta andmete esitamise kaudu ebaõige faktiväide: töötaja palga suurus sõltub tema rahvusest (perekonnanimest tuletatud päritolust). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on see väide ebaõige (m.h tõend töötajate palgaandmete kohta - tl 18-20, I köide). Samuti tuuakse artiklis välja hageja juhtkonna ja keeleinspektsiooni keelatud koostöö keeletaseme kontrolli läbiviimisel ja tulemuste kindlaks määramisel, väites muuhulgas, et vanglasse kutsutud keeleinspektsiooni komisjoni korraldatud eksam ei ole kooskõlas seaduse nõuetega („eksami“ (negatiivsetes) tulemustes ei kahelnud keegi), millele viitas ka alapealkiri „Kes tahab, see kukutab läbi“). Maakohus leidis õigesti, et ka selle väite õigsust ei ole kostja tõendanud.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

K. Paal

M. Reino

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.