Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning HV(kostja 1) 18.09.2008 liisinglepingu nr XXX, mille esemeks on Audi A6, registreerimismärk XXX, tehasetähis XXX. Hageja ja RA(kostja 2) sõlmisid 17.09.2008 käenduslepingu nr XXX liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Vara jääkväärtus ülesütlemise seisuga on 351 869.07 krooni. Liisingulepingu esemeks olnud vara varastati, mille kohta on alustatud kriminaalmenetlus. Liisingulepingu punkti 8.2.3 kohaselt kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt, siis kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhisoamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni. Kuna liisinguvõtja rikkus liisingulepingus sätestatut, jättes tähtaegselt tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, ega tasunud ka vara jääkmaksumust ja põhisoamakseid liisingulepingu lõpuni, siis ütles hageja liisingulepingu 01.04.2009 üles, teatas sellest tähitud kirjaga liisinguvõtjale ja ühtlasi kohustades liisinguvõtjat tasuma liisingulepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud võlgnevust summas 21 235.05 krooni. Kostjate võlgnevus on kokku 373 104.09 krooni, mis koosneb põhiosamaksete võlgnevusest liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga 21 235.05 krooni ja vara jääkmaksumusest ja põhiosamaksetest liisingulepingu tähtaja lõpuni 351 869.04 krooni. 19.04.2010 esitatud seisukohas kostjate vastusele on hageja leidnud, et ei oma tähtsust asjaolu, millisel ajahetkel liisingulepingu esemeks olnud vara oli varastatud. Sõltumata liisingulepingu ülesütlemise põhjusest liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et kuna varastatud sõidukile ei teki heauskse omandit siis on ka sõiduki osas sõlmitud võlaõiguslikud finantseerimis- ja käendusleping tühised. Liisinguandjana andis hageja liisinguvõtjale krediiti. Liisinguvõtjal on sõltumata liisingulepingu eseme kasutamise võimalikkusest või võimatusest kohustus tagastada liisinguandjale liisingulepingu alusel väljastatud krediit. Liisinguese on liisingusuhtes tagatisvara, mille omand on liisinguandjal vaid hõlbustamaks liisingvara realiseerimist, et tagasi saada väljastatud krediit, kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingut kohaselt on liisinguvõtja sunnitud liisingulepingu üles ütlema. Liisinguvõtjal oli kohustus täita liisingulepingust tulenevad kohustused, sõltumata sellest, kas tal on võimalik liisingueset kasutada. Käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja liisinguvõtja poolt liisingulepingu kohase täitmise eest.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjad on hagile vastu vaielnud. Kostjad leiavad, et hagi on põhjendamatu ja hagejal ei ole õiguslikult põhistatavat nõuet kostjate vastu. Vastuväite kohaselt on hageja varjanud asjas tähtsust omavat asjaolu, et pärast liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimist on kostjatele saanud pärast Põhja Prefektuuri poolt menetletavas kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud teatavaks, et „liisinguesemeks“ olnud sõiduauto on väidetavalt varastatud veel enne seda kui

selle omandas heauskselt kriminaalmenetluses seni tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduki müüjana nimetatud EL, kes omakorda müüs nimetatud sõiduki hagejale. Võttes arvesse, et sõiduki hagejale müünud EL ega hagejal ei saanud tekkida sõiduautole ettenähtud õiguslikku võimu (omandit) ühes õigusega seda käsutada, siis tuleb asuda seisukohale, et sõiduki suhtes igasuguse seadusele tugineva õigusliku võimu puudumine, muutis sõidukiga tehtud kõik kohustus- ja käsutustehingud sõiduki tegeliku omaniku ja kehtiva õiguskorra suhtes mitteneutraalseks ning sellisena tühiseks s.h liisingulepingus ettenähtud hageja ja kostja 1 vahelise sõiduki kasutamise, selle eest hagejale tasumise ning sõiduki tulevikus kostjale 1 üleandmise kokkuleppe ning hageja ja kostja 2 vahelise käenduslepingu, kuna kostjal 1 ei ole tekkinud käenduslepingus nimetatud käendavaid kohustusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostjate seisukohad ning tutvunud esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlustamata on alljärgnevad asjaolud: - hageja ja HV sõlmisid 18.09.2008 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks on Audi A6, registreerimismärk XXX, tehasetähis XXX. - hageja ja RA sõlmisid 17.09.2008 käenduslepingu nr XXX liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. - liisingulepingu esemeks olnud vara varastati enne hageja poolt selle omandamist. Pooled vaidlevad selle üle, et hagejal ei ole õiguslikult põhistatavat nõuet kostjate vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohtule esitatud liisinglepingutest nähtub, et hageja ja kostja 1 sõlmisid liisinglepingu XXX, mille esemeks on Audi A6, registreerimismärk XXX, tehasetähis XXX. Kostjal 1 oli lepingu järgi kohustus tasuda maksegraafikus kokku lepitud makseid. Liisinguvõtja on rikkunud liisingulepingus sätestatut ja jätnud tähtaegselt tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, ega ole tasunud vara jääkmaksumust ja põhisosamakseid. Kohus leiab, et hagejal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Hageja on tõendanud nõude aluseks oleva kohustuse olemasolu ja kohustuse täitmise tingimusi. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käesoleval juhul on hageja üles öelnud liisingulepingu 01.04.2009 (tl 11), kuivõrd kostja I ei ole täitnud liisingulepingu tingimusi ja ei ole tasunud lepingus kokku lepitud makseid. Seega on kostja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Esitatud andmete kohaselt on liisingulepingu esemeks olnud vara varastatud ning seda enne kui vara omandas heauskselt kriminaalmenetluses seni tuvastamata isikult liisingulepingus sõiduki müüjana nimetatud EL, kes omakorda müüs sõiduki hagejale. Kostjad asuvad seisukohale, et ei ole varastatud liisinguesemeks olnud sõidukit. Eestis kehtiv õiguskord ei luba legaliseerida

varastatud asjade tsiviilkäivet. Kostja on omapoolsetes vastuväidetes viidanud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt omandamist ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Liisingulepingu punkti 8.2.3 kohaselt kui vara läheb liisinguvõtja valdusest välja liisinguvõtja tahte vastaselt, siis kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama vara jääkmaksumuse ja põhisoamaksed arvestatuna liisingulepingu tähtaja lõpuni. Antud juhul asub kohus seisukohale, et kostja vastuväited nagu vara varastamisega sõiduki suhtes igasuguse seadusele tugineva õigusliku võimu puudumine, muutis sõidukiga tehtud kõik kohustus- ja käsutustehingud sõiduki tegeliku omaniku ja kehtiva õiguskorra suhtes mitteneutraalseks ning sellisena tühiseks s.h liisingulepingus ettenähtud hageja ja kostja 1 vahelise sõiduki kasutamise, selle eest hagejale tasumise ning sõiduki tulevikus kostjale 1 üleandmise kokkuleppe ning hageja ja kostja 2 vahelise käenduslepingu, kuna kostjal 1 ei ole tekkinud käenduslepingus nimetatud käendavaid kohustusi, ei ole asjakohased. Kohus nõustub hagejaga, et sõltumata liisingulepingu ülesütlemise põhjusest liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Ei ole õige kostjate vastuväide, et kuna varastatud sõidukile ei teki heauskse omandit siis on ka sõiduki osas sõlmitud võlaõiguslikud finantseerimis- ja käendusleping tühised. Liisinguandjana andis hageja liisinguvõtjale krediiti ning liisinguvõtjal on sõltumata liisingulepingu eseme kasutamise võimalikkusest või võimatusest kohustus tagastada liisinguandjale liisingulepingu alusel väljastatud krediit. Kostjate eelnimetatud vastuväited on seega kohtu hinnangul ainetud. Riigikohtu 3-2-1-29-06 otsusest tuleneb, et VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Kohus leiab, et liisinguvõtjal on kohustus tagastada liisinguandjale viimase poolt välja makstud krediit, kuivõrd lepingust tulenevalt on olnud poolte tahteks see, et müüja EL müüjana müüb liisinguandjale sõiduauto Audi A6 ning liisinguvõtja HV kohustub liisinguandjale tema kasutusse antud vara eest tasuma lepingumaksed. Liisingulepingu eesmärk on see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisinguvõtja poolt välja valitud vara ning annab selle vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse. Vaidlust ei ole antud juhul selles, et liisinguandja ei oleks oma lepingujärgset kohustust täitnud. Liisinguandjana andis hageja liisinguvõtjale krediiti. Kohus leiab seega, et johtuvalt ülaltoodust on hagejal nõue kostja 1 vastu, kes on omapoolset kohustust rikkunud ning seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja RA sõlmisid 17.09.2008 käenduslepingu nr XXX liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kuivõrd põhivõlgnik liisingulepingust tulenevaid kohustusi ei

täitnud, vastutab käendaja eelnimetatud lepingu kohase täitmise eest. Käenduslepingu punkti 2 kohaselt vastutab käendaja liisinguandja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad eelmärgitud liisingulepingust ning kohustused hõlmavad liisingulepingust tulenevaid lepingumakseid, viivist, trahvi ning muid liisinguvõtja poolt liisingulepingu alusel liisinguandjale tasumisele kuuluvaid makseid ning liisingufirma poolt võla liisinguvõtjalt sissenõudmiseks tehtud kulutusi. Kuivõrd on antud juhul põhjendatud hageja nõue kostja 1 vastu lepingu täitmiseks, vastuväited sellele ei ole põhjendatud ning kuivõrd kostja 1 liisingulepingut täitnud ei ole, vastutab käendaja põhivõlgnikuga solidaarselt liisingulepingu nr XXX täitmise eest, mistõttu nõue tema vastu on põhjendatud. Kohus leiab, et hageja on tõendanud nõude olemasolu ja kostjate vastuväited sellele on ainetud. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista põhiosamaksete võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise päeva seisuga summas 21 235.05 krooni ning vara jääkmaksumusest ja põhiosamaksetest liisingulepingu tähtaja lõpuni summas 351 869.04 krooni. Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista kogusummas 373 104.09 krooni.

Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.